Belle époque

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Belle époque (prantsuse keeles La Belle Époque 'kaunis ajastu') oli periood Lääne-Euroopas, eelkõige Prantsusmaa Kolmanda Vabariigi ja Belgia Kuningriigi, aga ka üldisemalt Mandri-Euroopa ajaloos. Ajajärk algas Prantsuse-Preisi sõja lõpuga 1871. aastal ja lõppes Esimese maailmasõja algusega 1914. aastal.

Ajajärk sai nime tagantjärele – kesk Esimese maailmasõja kannatusi nostalgilisest tagasivaatest möödunud "kuldsele ajale". Perioodile omaselt peegeldas ajajärgu nimi ühelt poolt selle hedonismist ja dekadentsist kantud tahtlikku enesepettust ning teiselt poolt lootust ja äratundmist, et uus tulevane maailm väreleb juba õhus ja on käega katsutav.

Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigis kattus belle époque viktoriaanliku ajastu lõpu ja vastalanud edvardiaanliku ajastuga. Belle époque'i ajal valitsesid Euroopa keisririikidest Austria-Ungarit Franz Joseph I ja Preisi-Saksamaad Wilhelm I, Friedrich III, Wilhelm II ning Venemaad Aleksander II, Aleksander III, Nikolai II. Ameerika Ühendriikides kandis enam-vähem samaaegse algusega rööbiti kestnud lühem periood (umbes 1870–1900) täpsemat nimetust: ilustatud ehk "kullatud ajastu" (The Gilded Age).

Aega iseloomustas ebaharilik väline poliitiline stabiilsus Kesk- ja Lääne-Euroopas, majanduslik küllus pärast pikka depressiooni, suurenev linnastumine, õitseng kunstis ning teaduses, tehnika ja tööstuse progresseeruv areng ja sellest tingitud majanduse ümberkorraldused. Algasid "naisküsimuse" ja sufražettide liikumised. Uue imperialismi ja kolonialismi lainega seotud euroopakeskse kiire globaliseerumise kui militariseerimise kasvuga kaasnes pseudoteaduslike diskursuste ja narratiivide areng kui ka levik, terrorismi teke ja kasv ning võidujooks relvastumises ja natsionalismis. Selleaegsed ajalehed olid täis sõjaväelisi uudiseid kolonialismist ja sellega seotust. Riigipeade mõrvamine muutus iga-aastaseks nähteks, mil anarhistid korraldasid rea atentaate. Allakäivat kristlikku elutunnetust hakkas asendama usk poliitilistesse ideoloogiatesse, rahvuslikkusse ja sõjaväkke.

Tehniline areng tõi kaasa esmaste automobiilide ja aeroplaanide kasutuselevõtu, vedurite täiendamise ja raudteede võrgustamise kui ka trammiliinide ja metroode leviku suurlinnades. Leiutati kino, fotograafia kasutamine õitses ning evitati uusi kuid veel piiratud sidevahendeid nagu telegraafside, telefon ja raadio. Elektri kui minimaalse kuluga kauge maa taha saadetava universaalse energia tulek igapäevaellu tõi valgustuse sõna otseses mõttes paljudesse kodudesse. Populaarseks muutusid meresuplused, bulvaritel jalutamised, kohvikutes istumised ja kabareede külastamised. Kaugetesse maadesse reisiti üha enam ning väisatud kohad said järjest rohkem tuttavamaks ja teadvustatumaks. Endiselt kestis massiline emigratsioon Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse, kuid vanale väljarändele Põhja- ja Lääne-Euroopast lisandus uus laine Kesk-, Ida- ja Lõuna-Euroopast.

Belle époque'i künnisel tulid prantsuse kunsti impressionistid, kes leidsid publiku tunnustuse alles pärast I maailmasõda. Esimene impressionistide näitus toimus 1874 Pariisis fotograaf Nadari ateljees. Neile järgnesid postimpressionistid. Nendega kaasnesid sümbolism (ka muusikas), fovism ja varajane modernism ning ekspressionism oma sajandilõpule omase kriisimeeleoluga. Selle aja kunst tundub 20. sajandil järgnenud modernismi ja abstraktsionismi äärmuslike eksperimentide, intellektuaalsuse ja lihtsustavuse valguses siiamaani õhuline ja kaunis.

Põhilised kunstikeskused olid Pariis, Berliin ja Viin. Suurbritannias tegutsesid sümbolistlikest meeleoludest kantud prerafaeliidid, Venemaal enam sotsiaalseid meeleolusid ja sündmusi kujutavad peredvižnikud. Korraldati näitusi Aafrika kolooniatest pärinevatest neegrite hõimukunsti teostest, mis avaldasid suurt mõju sajandivahetuse Pariisi kunstnikele. Loomaaedades näidati ringiveetavaid pügmeesid.

Üheks populaarsemaks kunstivooluks osutus suuresti dekoratiivne ja ornamentaalne art nouveau, mis ilmnes Kesk-Euroopas juugendina. Tuntumad postimpressionistid olid Odilon Redon, Maurice Denis, Pierre Bonnard, Édouard Vuillard, Paul Gauguin, Henri Matisse, Émile Bernard, Henri Rousseau, Henri de Toulouse-Lautrec ja noor Pablo Picasso.

Ameerika Ühendriikides põhjustasid finantspettused 1869. aastal Wall Streeti krahhi ja 1873. aasta pangapaanikaga alanud finantskriisi. Sellega algas ülemaailmne Pikaajaline majanduskriis (1873–1896), mis kulges ja kestis riigiti erinevalt. 1890. aastatel algas Euroopas üle 20 aasta kestnud kiire majanduskasv ja tööstusareng. Käsitöölised hakkasid uuesti organiseeruma pärast 1868. aastat, mil asutati esimene käsitööstuskoda. Samal ajal hakati väärtustama käsitöötooteid kui midagi aristokraatset ja hinnalist (vastandina vabrikutoodetele). Inglismaal tekkis kunsti ja käsitöö liikumine (Arts and Crafts). Esimeseks trustiks ja monopoolseks ettevõtteks sai 1870 John D. Rockefelleri USAs loodud õlitrust Standard Oil Co. 19. sajandi viimase veerandi röövkapitalism väljendus monopoolsete ettevõtete võitluses. Ühinemisega mitte nõustuvad firmad tõrjuti – vahel ka vägivalla ja sabotaaži abil – ärist kõrvale. Eestis kaasnesid 1869 näljahädaga ka epideemiad, mis tingisid suure suremuse. Kasvas kuritegevus ja levis väljarändamine.

1869 valmis Suessi kanal ja 1888 maailmanäituseks ehitati Eiffeli torn. 1869 avati USA Esimene Transkontinentaalne Raudtee ja 1870 Eestis Balti raudtee. Tallinna sadama käive tõusis kümnendi lõpuks sada korda. See tõi enesega tööstuse arengu.

Üheks enam tuntuks tööstusrevolutsiooni aegset vabrikutööliste elutingimusi kirjeldavaks teoseks on Friedrich Engelsi "The Condition of the Working Class in England in 1844". 1880. aastate lõpul tuli tal siiski tunnistada, et olukord Inglismaal, äärmine vaesus ja sanitaarsete tingimuste puudumine, on valdavalt kadunud.^[1] See ei pidanud paika Venemaal, kus 1891–1893 nälja-aastad ning nendega kaasnenud koolera ja tüüfus politiseerisid ühiskonna. Tekkinud olukorrale nähti lahendust marksismis, mistõttu see sai seal intelligentsi kreedoks.

Aja algus osutus viljakaks majandusteaduse arengus. 1871 ilmusid Carl Mengeli "Majandusteaduse alused" ja 1871 William Jevonsi "Poliitilise ökonoomia teooria". 1874 Leon Walrase, keda mingil ajal nimetati maailma suurimaks majandusteadlaseks, "Puhta poliitökonoomia elemendid". Walras oli majandusteadusele matemaatilise raamistiku looja, selle tähtsustaja ja taotleja. Kasutas võrrandeid majanduse üldise tasakaalu määramiseks. 1914 pani Henry Moore'i "Majandustsüklid: nende seaduspärasused ja põhjused" aluse statistilisele majandusteadusele.

1899 kehtestas Suurbritannia tulumaksu. 1909 ilmus heaoluriigi kontseptsioon ja poliitika.

Ajajärgu künnisel kirjutas 1869. aastal surnud Itaalia filosoof Carlo Cattaneo: "Ookean on tormine ja täis pööriseid, hoovused kulgevad kahe võimaliku lõpu poole: autokraatia või Euroopa Ühendriikide poole." Temalt pärineb ka astmelise valitsuse idee. 1867. aastal liitusid Genfis peetud Rahu ja Vabaduse Liiga kongressil Giuseppe Garibaldi ja John Stuart Mill Victor Hugoga. Hugo oli 1849 ringlusse lasknud juba varem loodud mõiste "Euroopa Ühendriigid" (États-Unis d’Europe). Anarhist Mihhail Bakunin konstateeris kongressil: "Selleks et saavutada järjepanu Euroopa rahvusvahelistes suhetes vabaduse, õigluse ja rahu triumf ning muuta võimatuks kodusõda erinevate inimeste vahel, kes moodustavad Euroopa perekonna, on avatud ainult üks tee: moodustada Euroopa Ühendriigid." Giuseppe Garibaldi algatas Euroopa Ühendriikide Liiga ja andis aastast 1872 vaheaegadega välja ajakirja Euroopa Ühendriigid. Ka 1. märtsil 1871 kokku kutsutud Prantsuse Rahvusassamblee üheks sihiks oli Euroopa Ühendriigid. 

1873 loodi eraalgatusel Rahvusvahelise Õiguse Instituut ja 1891 Rahvusvaheline Rahukomitee. 1874 toimus Brüsselis esimene konverents rahvusvahelise õiguse kodifitseerimiseks. Ehkki ühegi seaduse kodifitseerimiseni ei jõutud, sai see aluseks 1899 ja 1909 Haagi rahukonverentside konventsioonidele. 1899 loodi Haagi Rahvusvaheline Arbitraažitribunal. 

Sidetehnika areng tõi kaasa esimesed suured töised rahvusvahelised liidud: 1865 Rahvusvahelise Telegraafiliidu ja 1868 selle Büroo ning 1874 Postiliidu.

Sai alguse Nobeli auhindade (asutati 1895) andmine (1901) ja olümpiamängude (1896) pidamine. Maailmanäituste pidamine oli alanud juba varem (1851). Aastal 1905 arutati esimest korda jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldamist.

1878. aastal Balkani kriisiga seotud Euroopa viie suurriigi kohtumine Berliini kongressil oli viimane 1815 Viini rahule järgnenud Euroopa kontserdi kongresside süsteemiga seotud kokkusaamistest. Sealsel Balkani jagamisel polnud esindatud ükski Balkani rahvus ja nendest ühegagi ei arvestatud. Balkani rahvad hakkasid otsima vägivaldseid lahendusi. Suurriigid loobusid kooskõlastatud tegevustest. Sellega oli rahvuslike huvide järgimisele uks avatud. Järgmine Berliinis 1884 toimunud (Kongo) konverents käsitles juba Aafrika jagamise küsimusi. (Berliini kongress oli keelustanud orjastamise, see konverents aitas kaasa selle taaselustamisele uues vormis. Kuna Aafrika riigid müüsid ikka orje, tuli orjuse vastu võitlemiseks võtta kasutusele tõhusamad vahendid.) 

• Kullatud ajastu (Gilded Age) Põhja-Ameerikas
• Viktoriaanlik ajastu (Victorian era) Suurbritannias
• Uusbarokk
• Art nouveau

 Belle époque – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis