Arts and Crafts

Arts and Crafts (inglise keeles 'kunst ja käsitöö') oli arenenud tööstusriikides levinud kunsti- ja käsitööliikumine, mis tekkis vastureaktsioonina kiirelt arenevale masstootmisele ning sai alguse 19. sajandi teisel poolel kaasaja kõige industriaalsemas riigis – Inglismaal. Liikumine levis peagi üle Euroopa ja Ameerika Ühendriikide. Arts and Crafts '​i disainerid püüdsid tõsta tarbekunsti taset, luues ilu läbi meisterlikkuse ja kvaliteedi.^[1] Liikumisel puudus ühtne stiil, sellest olulisem oli ühtne mõtteviis – kriitika tööstusliku toodangu ja selle madala kvaliteedi vastu. Eesmärgiks oli taaselustada traditsioonilisi käsitööoskusi ja edendada tarbekaupade käsitsi valmistamist. Ilma kindla suunitluseta ühendas see kõiki loomevaldkonna inimesi.^[2] Arhitektide suur osakaal liikumise juhtivate isikute seas tõi kaasa ühiselt välja arenenud arusaama esemete loomisest ühtse tervikliku interjööri tarbeks. Selle tulemusel töötas enamik liikumisega seotud loojaid väga erinevatel distsipliinidel – arhitektuurist tekstiilikunstini või klaasnõudest pehmemööblini.^[3]

Liikumise filosoofilisteks juurteks võib pidada kahte isikut: Augustus Pugin ja John Ruskin. Augustus Pugin (1812–1852) oli disainer ja arhitekt, kes propageeris gootika taaselustamist ja idealiseeris keskaega, nähes selles hea eluviisi ja disaini eeskuju. John Ruskin (1819–1900) oli viktoriaanliku ajastu juhtiv kunstikriitik, kes tõi oma kirjutistes välja seose rahva sotsiaalse tervise ja kaupade tootmisviisi vahel. Ruskini arvates oli esemete disaini- ja valmistamisprotsessi lahutamine nii sotsiaalselt kui ka esteetiliselt kahjulik.^[3]

Suurbritannias hakati 1840. aastate paiku märkama masstootmise negatiivseid mõjusid nii sotsiaalsele heaolule kui toodete kvaliteedile, kuid lahendusi sellele hakati otsima alles paarkümmend aastat hiljem. Mõisteti, et ühiskond peab seadma senisest teistsugused põhimõtted tootmisele.^[3] Nii tekkis 1860. aastatel Inglismaal väike seltskond inimesi, kes väljendasid häälekalt enda vastumeelsust tööstusrevolutsiooni ja masstootmisega kaasnenud labase tarbekunsti ning madala kvaliteedi vastu. Üks tuntumaid nimesid nende hulgast, keda peetakse ka Arts and Crafts '​i algatajaks, on William Morris (1834–1896) – tekstiilidisainer, luuletaja, trükkal, tõlkija ja sotsialistlik aktivist.^[4] Morris, kes oli mõjutatud Ruskin’i kirjutistest, nägi industrialiseerimises töölisklassi võõrandumist ning disaineri ja tootja vaheliste suhete läbi lõikamist.^[1] Morris väärtustas kauneid, meisterlikult valmistatud ja igapäevaselt kasutust leidvaid esemeid ning pooldas tagasipöördumist väiketootjate ja meistritöökodade süsteemi juurde. Ta ei olnud täielikult masinate kasutamise vastu, kuid taunis masstootmisega kaasnevat tööde jaotamist paljudeks väikesteks vaheetappideks, mis tõi kaasa korduva üksluise ülesandega tööpäeva ja kaotas valmistaja eseme vahelise sideme.^[3] Aastal 1861 asutas Morris firma, kuhu kuulusid sisekujundajad ja tootjad, eesmärgiga taaselustada keskaegse käsitöökultuuri vaimsus ja kvaliteet. Ettevõte toimis kunstnike koostööna ning seal valmisid kunstkäsitööna metallesemed, ehted, tapeedid, tekstiilid, mööbel ja raamatud.^[4] Paljud Arts and Crafts '​iga seotud inimesed said mõjutusi just Morrise töödest, kes oli 1880. aastateks saavutanud rahvusvahelise tuntuse ning oli majanduslikult edukas disainer ja tootja.^[3]

1860. aastatel alanud liikumine sai enda nime alles 1887. aastal – Londonis asutatud kunstnike rühmituse Arts and Crafts Exhibition Society järgi. Esimeseks rühmituse juhiks oli kunstnik ja raamatuillustraator Walter Crane. Peaeesmärgiks oli tõsta tarbekunsti väärtustamist ühiskonnas, mida seni oli peetud teisejärguliseks võrreldes kaunite kunstidega nagu maal, skulptuur jne. Tootedisaini puhul väärtustati liigse ornamentika vältimist ja teadlikku materjalivalikut. Arts and Crafts Exhibition Society hakkas korraldama tarbekunsti aastanäituseid, kuna 19. sajandi teisel poolel oli vaid üksikud võimalused tarbekunstiloomingu väljapanekuks, kuid ilma regulaarsete näitusteta oli kunstnikel raske tuntust saavutada ning kliente leida. Esimene aastanäitus toimus 1888. aastal ning need jäid pikaks ajaks ainsaks võimaluseks Suurbritannias avalikult tarbekunsti loomingut eksponeerida.^[3]

1890. aastatel kuni 20. sajandi alguseni oli liikumine edukas suurlinnades üle Suurbritannia. Linnakeskustes leviku edule aitas kaasa sealne infrastruktuur, olemasolevad organisatsioonid ja jõukad patroonid. Avalikku tähelepanu ning tuntust saavutati näituste korraldamisega. Arts and Crafts '​iga käis kaasas ka tugev missioonitunne levitada arusaama, et paremini kavandatud tootmissüsteem aitab tõsta inimeste elukvaliteeti. Sellest tulenevalt loodi liikumise põhimõtteid järgivaid organisatsioone ja gilde, enim rajati neid perioodil 1895–1905 – veidi üle saja. Linnades levima hakanud liikumises peitus aga igatsus lihtsama ning traditsioonilisema maalähedase eluviisi poole. Seetõttu hakkas aina enam kunstnikke siirduma maale elama, kus olid maalilised maastikud ning eest võis veel leida elujõulisi käsitööoskusi. Elu maal tegi siiski võimalikuks hästi arenenud rongiliiklus, mis ühendas meistreid linnas elavate patroonide ja müügikohtadega. Maakogukondades püsis liikumine pikaajalisemalt võrreldes linnadega, kuna seal toimus jätkusuutlik areng – taaselustati käsitöö traditsioone ja anti kohalikele tööd.^[3]

William Morrise suurejooneline idee, et valdavaks saaks käsitsi valmistatud kõrgekvaliteetsed tarbeesemed, ei suutnud siiski võistelda odava masstootmisega. See-eest Morrise algatatud Arts and Crafts andis tõuke uue kunstistiili art nouveau ehk juugendi tekkeks, mis omakorda viis masintootmise uue esteetilise tasemeni ja pani aluse 20. sajandi disaini tekkele.^[5] Liikumise ideed liikusid kiirelt Suurbritanniast välja poole – esmalt Kesk-Euroopasse (levis peamiselt 1880–1914), edasi Ameerikasse (levis peamiselt 1890–1916), jõudes 1920. aastatel välja Jaapanisse. Arts and Crafts '​i ideed sulandusid paljudes piirkondades rahvuslike liikumistega, seda nii omariikluse saavutanud Soomes kui ka Jaapanis, kus kujunes välja Mingei liikumine.^[6] Suurbritannias vaibus liikumise progressiivne jõud peale Esimest maailmasõda, kuid Arts and Crafts '​i vaimus valminud tööde ausus ja ehtsus sai katalüsaatoriks Euroopas alanud modernismi tekkele.^[3]

Austrias moodustati 1897. aastal üldisele kunstimaitsele vastanduv kunstnike grupp Viini Setsessioon (esialgne juht Gustav Klimt), mis huvitus uutest kunstiliikumistest, sh Arts and Crafts '​ist. Inspireeritult Morrise ideedest ühendada tarbekunst kaunite kunstidega ja valmistada esemeid käsitööna taheti päästa Austria ühiskonda industrialiseerimisega kaasnenud "moraalsest allakäigust". 1902. aastal lõid setsessiooni liikmed Josef Hoffmann ja Koloman Moser Wiener Werkstätte (Viini töökojad), et tuua kodudesse kunsti kvaliteetse tarbekunsti abil. Nende tegevuse tulemusel valmis mitmeid disainietalone nii metallitöös, mööbli, klaasi, keraamika kui ka tekstiili valdkonnas. Saksamaal võtsid mitmed kunstnike seltskonnad üle Arts and Crafts '​i mõjutusi ja loodi käsitöögilde, tuntuim neist Darmstadtis. Võrreldes brittidega olid sakslased palju rohkem tehnoloogia usku, nad ei näinud masintootmises negatiivseid külgi, kui suudeti säilitada toodete kvaliteet. 1907. aastal asutas rühm disainereid Deutscher Werkbund '​i (Saksamaa Käsitööliste Ühing), mis järgis Arts and Crafts '​i põhimõtete väga praktilist rakendamist. Nende eesmärgiks oli koostöös väljakujunenud suurtootjatega täiustada igapäevaste koduesemete disaini. Skandinaavia riikides oli sel perioodil valdavad rahvuslikud meeleolud ja otsingud uute kultuuriidentiteetide osas. Ühendades innovaatilisust ja Arts and Crafts '​i põhimõtteid hakati looma uut ja omanäolist disaini. Näiteks Soome iseseisvumise (1917) järgselt kasvas laialdaselt kunsti ja disaini viljelemine tänu uue rahvusliku identiteedi teadvustamisele.^[6]

Ameerikas levis Arts and Crafts Suurbritannia ja eriti William Morrise ning liikumise teise generatsiooni arhitektide ja disainerite mõjul. Brittide ideid ja ideaale levitati ajakirjanduses, korraldati ka temaatilisi loenguid ja programme.^[1] Ameerika disainerid võtsid eeskuju kodumaisest pärandist, sealsetest maastikest ja õhustikust, kuid nende lähenemine oli võrreldes Euroopaga palju kommertslikum. Gustav Stickley oli üks silmapaistvamaid disainereid, kes järgis Arts and Crafts '​i ideaale. Tema kujundustes peegeldus usk aususse, lihtsusse ja kasulikkusesse ning mõistliku hinnaga esemete loomise tähtsus tööliste kodude tarbeks. Seda ilustamata esteetikat hakati nimetama "käsitöölise stiiliks". Piirkondlikult oli Arts and Crafts '​i disainil tugev mõju Chicagos, kus sai aluse arhitektide ja disainerite Prairie School. Arhitekt Frank Lloyd Wright kujundas Kesklääne tasastest maastikest inspireeritud "maad kallistava" eramuarhitektuur – nn preeriamajad, mis pakkusid täiesti teistsugust alternatiivi Chicago pilvelõhkujate kultuurile, mis sai valdavaks peale 1871. aasta tulekahju.^[6]