Mine sisu juurde

Varakristlik kunst

Allikas: Vikipeedia
Vanim madonna kujutis seinamaalingul Priscilla katakombides Roomas, 2. sajand
Junius Bassuse sarkofaag piiblistseenidega
Terra sigillata keraamika fragmendid Tuneesiast, 360.-420. aastad (Kristuse monogrammiga kild ülal paremal)
Santa Costanza Roomas
Kuldklaasist taldrik palvetava Maarjaga ja Peetruse ning Paulusega kahel pool, 4. sajand

Varakristlik kunst on kunstiperiood, mis hõlmab ajavahemikus kristluse tekkest kuni umbes 6. sajandi alguseni läänepoolsetes Vahemere maades, eelkõige Itaalias loodud kunsti[1]. Idapoolsetes Vahemere maades loodud kunst liigitatakse juba alates 4. sajandist Bütsantsi kunstiks; Itaalias alates 6. sajandist, muudes piirkondades eristatakse regionaalseid stiile (kopti kunst, läänegootide kunst jm).

Varakristlikus maalikunstis olid olulisel kohal katakombide seina- ja laemaalingud, mille ainestikus hakkas kujunema ja kinnistuma hilisem kristlik ikonograafia. Kujutistes esinesid kristlikud sümbolid, kristlikus tähenduses ümbermõtestatud antiikmotiivid ja hiljem teemad, süžeed ja stseenid Vanast ja Uuest testamendist. Vormikäsitlus oli antiikkunstile iseloomulik ja kohatiste idamaiste mõjudega. Võrreldes antiigiga on tajutav teatav teostusliku taseme langus.

Arhitektuur

[muuda | muuda lähteteksti]

Milano edikti eelsest perioodist pole varakristliku arhitektuuri näiteid, kristlased kogunesid eramajades, millest mõningail on arheoloogilistel kaevamistel leitud palveruum; pärast 313. aastat hakatakse püstitama ehitisi ja kristlik arhitektuur hakkab muutuma järjest suurejoonelisemaks; ilmub basilikaalne kirik ja tsentraalehitistena kujundatud haua- ja ristimiskabelid.

Skulptuur ja tarbekunst

[muuda | muuda lähteteksti]

Raidkunstis esineb antiigis levinud ümarplastiline skulptuur harva, kuid kõrgel tasemel on sarkofaage kaunistavad reljeefid, tarbekunstiharudest elevandiluunikerdus, raamatumaal ja mosaiik.

  1. Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001