Naivism

Naivism (prantsuse keeles naïf 'lihtsameelne, lapselik'; ka primitiivne kunst) on 19. sajandi lõpus levima hakanud kunstihariduseta inimeste harrastatud modernistlik kunstisuund.^[1] Naivistid tulid keerulistest ühiskonnaoludest, neil ei olnud akadeemilist kunstiharidust ning puudusid tehnilised oskused reaalsete objektide kujutamisel või nad keeldusid seda kasutamast.^[2]

Naivistliku kunstisuuna viljelejaid ei tohi segi ajada harrastajate või nn pühapäevamaalijatega, kes maalivad oma lõbuks.^[2] Naivist loob kunsti samasuguse kirega nagu akadeemiline kunstnik, kuid ilma viimase formaalsete meetoditeadmisteta.^[2]

Naivistlik kunst on tihti väga detailne, kasutatakse pigem erksaid küllastunud värve kui pehmeid värvide segusid ja toone.^[2] Samuti on naivismile iseloomulik tsentraalperspektiivi puudumine, samuti ei osata arvestada anatoomiaga ega tunta valguse ja õhu kasutamise võtteid.^[1] Naivistlikku kunsti on peetud lähtuvaks vaid kunstniku kordumatust isikust, millega seletatakse ka naivistliku kunsti värskust ja ainulaadsust.^[1] Tihtipeale sarnaneb naivism lastekunstiga, kuid naivistide teostel on enamasti väga järjekindlalt konstrueeritud kompositsioon, mis lastekunstis esineb harva.^[1] Naivistlikku kunsti iseloomustab sageli ka ebamugav suhe maali vormiliste omadustega, näiteks eiratakse kolme traditsioonilist perspektiivireeglit: vähendada objektide suurust proportsionaalselt kaugusega, kauguse kujutamisel kasutada summutatud värve ning distantsil vähendada detailide täpsust.^[3] Erinevalt rahvakunstist, mis kasutab sarnast lihtsustatud lähenemist, ei tulene naivistlik kunst tingimata kultuurilisest kontekstist või traditsioonist.^[3]

Üks tähtsamaid naivismi jooni on traditsiooni ja täpse järgnevuse puudumine. Naivism oli olemas juba enne omaette kunstivooluks saamist. Naivistlikus kunstis on selgemini tuntav kunsti märgiline struktuur. Naivistide mõju modernsele kunstile on olnud märkimisväärne: 20. sajandi alguses hakkasid naivismi võtteid harrastama ja rakendama ka õppinud kunstnikud.^[1]

Enne 20. sajandit oli naivistlik kunst selle kõige tavalisemas tähenduses igasugune kujutava kunsti vorm, mille on loonud inimene, kellel puudus kunstiline haridus või väljaõpe. Kui koolitatud kunstnik jäljendas seda esteetikat, nimetati seda sageli primitivismiks, pseudonaivismiks või valenaivismiks.^[3]

Naivistlikku kunsti on hakatud eraldi kunstivooluna käsitlema 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest. Esimene tunnistus naivistliku kunsti kohalolust oli 1912. aastal ilmunud Almanach Der Blaue Reiter ('sinise ratsaniku almanahh'). See oli kunstiteemaliste esseede kogumik ja valik Müncheni Der Blaue Reiteri nimelise kunstirühmituse teostest. Rühmituse asutasid sellised vene emigrandid nagu Vassili Kandinsky ning saksa kunstnikud nagu Franz Marc ja August Macke. Nad otsustasid, et Neue Künstlervereinigung Müncheni põhimõtted on muutunud liiga rangeks ja traditsiooniliseks, hoolimata sellest, et Kandinsky rühma ise 1909. aastal asutas. Almanahhis domineerisid primitiivne, rahva-, laste- ja Vaikse ookeani lõunaosa ning Aafrika mõjutustega naivistlik kunst, Jaapani joonistused, keskaegne saksa skulptuur ja puugravüürid, Egiptuse nukud ja vene rahvakunst. Seal oli küll ka selliste kunstnike nagu Vincent van Gogh, Paul Cézanne, Paul Gauguin ja Henri Rousseau teoseid, kuid suurema osa moodustasid siiski lapskunstnike tööd (13).^[3]

Naivistliku kunsti võtmefiguur oli Henri Rousseau. Kuigi almanahhi ilmumine tõmbas ka teiste kunstiringkondade tähelepanu Rousseau teostele, väidavad eksperdid, et termin "naivistlik kunst" sai siiski alguse 1885. aastal, kui kunstnik Paul Signac sai teadlikuks Rousseau andest ning asus tema teostest näitusi korraldama.^[3]

Naivism hakkas kunstivooluna levima 20. sajandi alguses. Naivistlikul kunstil on palju esindajaid, tuntuimaks võib pidada prantsuse naivist Henri Rousseaud.

Prantsuse naivist Henri Rousseau (1844–1910) hakkas tõsisemalt maalima 40. eluaastates. 49-aastaselt jäi ta tolliametniku ametilt pensionile, et täiskohaga kunstnik olla. Iseõppinud kunstnikuna on Rousseau enim tuntud oma džunglistseenide poolest, hoolimata sellest, et ta ei lahkunud kunagi Prantsusmaalt ning seega ei näinud ka kunagi džunglit. Inspiratsiooni ammutas ta lasteraamatutest ja Pariisi botaanikaaedadest. Ta väitis, et leiutas uue "portree-maastiku", kus ta esmalt maalis stseeni ning seejärel kujutas esiplaanil inimest või looma. Sellel põhjusel tundusid tema maalid tihti lamedad ja lapselikud ning kuigi tänapäeval seda kiidetakse, siis tolleaegsed kriitikud pigem halvustasid ja naeruvääristasid Rousseau stiili. Kubiste aga köitis Rousseau kunsti siirus, esemelisus, fantaasiaküllus ning kõikide objektide muutmine jõulisteks embleemitaolisteks märkideks. Rousseau mõjutas paljusid avangardikustnikke, nagu Pablo Picassot või Jean Hugod, ning sürrealiste, kes võtsid teoste loomisel kasutusele kunstniku vabadustunde ja instinktiivse lähenemise kompositsioonile.

Rousseau kõrval teine oluline 20. sajandi naivist oli Antonio Ligabue (1899–1965). Ta oli itaalia maalikunstnik ja skulptor, kelle kunsti iseloomustasid maaelu jõud ja hullumeelne instinkt. Ligabued peeti terve elu hulluks. Ta töötas kuni 1929. aastani Po jõe kaldal, elades metsas. Sel ajal hakkas ta ka agaramalt saviga voolima ja maalima. 1937., 1940. ja 1945. aastal oli Ligabue psühhiaatriahaiglas ravil. 1961. aastal sai Antonio Ligabue tuntuks oma näitusega Roomas. Tema viimased eluaastad möödusid halvatuna voodis – just sel perioodil hakkasid tema teosed ka rahvusvahelist huvi pälvima.^[4]

Horvaatia naivisti Ivan Generalići (1914–1922) teoste ideed ja meeleolud olid tugevalt mõjutatud katoliiklusest. Tihtipeale kujutas ta talupoegade elu ning eriti meeldis talle maalida pühadepidustusi ja tseremooniaid. Horvaatia naivistide arvates on tema kõige hinnalisem teos 1959. aastal valminud "Hirvede pulm".^[1]

Gruusiast pärit naivist Nikoloz Phirosmanašvilit (1862–1918) tuntakse enamasti Niko Phirosmani nime all. Pirosmanile meeldis kujutada mägede taustal rahvariides gruusia talupoegi ning pidulisi rikkalikult kaetud söögilaua taga. Tema teostes kohtab tihti stseene kohalikust igapäevaelust ja kujuteldavaid portreesid Gruusia ajaloolistest isikutest.^[1]

Eesti tuntuim naivistlik kunstnik on Paul Kondas (1900–1985). Kondase maalid valmisid aastatel 1956–1981 sõltumata professionaalse kunsti arengust. Tema eluajal ei toimunud Kondase sünnilinnas Viljandis küll ühtegi tema isikunäitust, kuid pärast kunstniku surma ostis linn ära kõik temast maha jäänud maalid ning rajas 2003. aastal naivismi ja autsaider-kunstiga tegeleva Kondase keskuse. Paul Kondasel oli palju huvialasid. Ametilt oli ta kooliõpetaja, kuid lisaks ka kirjutas, lavastas ja kujundas ta lastele teatrietendusi, mängis mitmeid pille ning juhatas ka kooli orkestrit. Lisas tegeles Kondas ka luule, fotograafia, jahinduse ja kalastamisega. Maalimisega hakkas ta tõsisemalt tegelema pensionieas. Kondase maalid olid naivistidele omaselt innukalt jutustavad. Tema teostes võib kohata kummalisi karaktereid, tavatuid seoseid, veidraid poose ja koomilisi ilmeid. Kondase tuntuimaks maaliks võib pidada 1965. aastal valminud "Maasikasööjaid".^[5]