Prantsuse kolmas vabariik

See artikkel vajab toimetamist. (November 2019) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis puuduvad viited. (November 2019) Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Prantsuse Vabariik République française 1870–1940
Lipp Vapp
Prantsuse Vabariik Esimese maailmasõja eelõhtul
Valitsusvorm	ühtne parlamentaarne vabariik
Pealinn	Pariis
Religioon	katoliku kirik kalvinism luterlus judaism
Rahvaarv	42 000 000
Riigikeeled	prantsuse keel
Rahaühik	Prantsuse frank (= 100 santiimi)
Deviis	"Liberté, égalité, fraternité" "Vabadus, võrdsus, vendlus"
Hümn	"Marseljees"
Eelnev Järgnev Prantsuse teine keisririik Vichy valitsus

Prantsuse kolmas vabariik (prantsuse: La Troisième République, mõnikord kirjutatakse ka La III^e République) oli heakskiidetud valitsussüsteem Prantsusmaal alates 1870. aastast, kui Prantsuse teine keisririik Prantsuse-Preisi sõja ajal kokku varises, kuni 10. juulini 1940 pärast Prantsusmaa kaotust Natsi-Saksamaale Teises maailmasõjas, mis viis Vichy valitsuse moodustamiseni Prantsusmaal.

Kolmanda vabariigi algusaegadel valitsesid Prantsuse-Preisi sõjast (1870–1871) põhjustatud poliitilised häired, mis jätkusid pärast keiser Napoleon III langemist 1870. aastal. Preislaste poolt nõutud karmid sõjajärgsed hüvitised põhjustasid Prantsuse Alsace'i (säilitati Territoire de Belfort) ja Lorraine'i (kirdeosa, s.o tänapäeva Moselle'i departemang) piirkondade kaotuse, sotsiaalse pöörde ning Pariisi kommuuni loomise. Kolmanda vabariigi varased valitsused kaalusid monarhia taastamist, kuid erimeelsusi selle monarhia olemuse ja õigustatud troonipärija osas ei õnnestunud lahendada. Sellest tulenevalt sai algselt ajutiseks valitsuseks kavandatud kolmas vabariik hoopis Prantsusmaa alaliseks valitsusvormiks.

Prantsuse põhiseadusega (1875) määratleti Kolmanda vabariigi koosseis. See koosnes saadikutekojast ja senatist, et moodustada valitsuse seadusandlik haru, ja presidendist, kes täitis riigipea ülesandeid. Kahe esimese presidendi Adolphe Thiersi ja Patrice de Mac Mahoni ametiajal domineerisid monarhia taastamise üleskutsed, kuid järjest suurenev toetus vabariiklikule valitsemisvormile Prantsuse elanikkonna ja rea vabariiklike presidentide seas 1880. aastatel kahandas järk-järgult väljavaateid monarhia taastamisele.

Kolmas vabariik rajas palju Prantsuse koloniaalvaldusi, sealhulgas Prantsuse Indohiina, Prantsuse Madagaskari, Prantsuse Polüneesia ja Rüseluses Aafrika pärast suuri territooriume Lääne-Aafrikas, mis kõik omandati 19. sajandi viimase kahe kümnendi jooksul. 20. sajandi algusaastatel domineeris Demokraatlik Vabariiklik Liit, mis algselt oli kavandatud vasaktsentristlikuks poliitiliseks liiduks, kuid sai aja jooksul peamiseks paremtsentristlikuks parteiks. Perioodil esimese maailmasõja algusest kuni 1930. aastate lõpuni oli Demokraatliku Vabariikliku Liidu ja radikaalide vahel teravalt polariseeritud poliitika. Valitsus langes vähem kui aasta möödudes pärast teise maailmasõja puhkemist, kui Saksa väed okupeerisid enamiku Prantsusmaast, ning asendati Charles de Gaulle'i Vaba Prantsusmaa (La France libre) ja Philippe Pétaini Vichy valitsuse (L'État français) konkureerivate valitsustega.

Adolphe Thiers nimetas vabariiklust 1870. aastatel "valitsusvormiks, mis jagab Prantsusmaad kõige vähem"; Kolmanda vabariigi poliitika oli siiski teravalt polariseeritud. Vasakul seisis reformistlik Prantsusmaa, Prantsuse revolutsiooni pärija. Paremal seisis konservatiivne Prantsusmaa, mille juured olid talurahvas, katoliku kirik ja armee. Vaatamata Prantsusmaa teravalt jagunenud valijaskonnale ja visadele katsetele seda kummutada, kestis Kolmas vabariik seitsekümmend aastat, mis aastal 2019 teeb sellest pikima kestusega valitsussüsteemi Prantsusmaal alates Ancien Régime kokkuvarisemisest aastal 1789.

 Pikemalt artiklis Prantsuse-Preisi sõda

Prantsuse-Preisi sõja (1870–1871) tagajärjel sai Prantsusmaa lüüa ning keiser Napoleon III ja tema keisririik kukutati. Pärast Napoleoni tabamist preislaste poolt Sedani lahingus (1. septembril 1870) lõid Léon Gambetta juhitud Pariisi saadikud 4. septembril 1870 ajutise valitsusena Rahvusliku kaitse valitsuse. Siis valisid saadikud kindral Louis-Jules Trochu presidendiks. See kolmanda vabariigi esimene valitsus valitses Pariisi piiramise ajal (19. september 1870 – 28. jaanuar 1871). Kui Pariis oli ülejäänud okupeerimata Prantsusmaast ära lõigatud, rajas sõjaminister Léon Gambetta, kellel õnnestus Pariisist kuumaõhupalliga lahkuda, ajutise vabariikliku valitsuse peakorteri Toursi linnas Loire'i jõe ääres.

Pärast Prantsusmaa alistumist jaanuaris 1871 läks ajutine Rahvusliku kaitse valitsus laiali ja kuulutati välja riiklikud valimised eesmärgiga luua uus Prantsuse valitsus. Sel ajal Preisimaa poolt okupeeritud Prantsuse territooriumid ei osalenud. Tekkinud konservatiivne Rahvusassamblee valis Adolphe Thiersi Ajutise valitsuse peaks, nimeliselt "vabariigi täidesaatva haru juht, kuni tehakse otsus Prantsusmaa institutsioonide kohta". Pariisi elanikkonnas valitsenud revolutsioonilise ja vasaktiiva poliitiline kliima tõttu, valis paremtiiva valitsus oma peakorteriks Versailles' kuningapalee.

Uus valitsus pidas äsja väljakuulutatud Saksa keisririigiga läbirääkimisi rahulepingu sõlmimiseks: Frankfurdi rahu sõlmiti 10. mail 1871. Preislaste õhutamiseks Prantsusmaalt lahkuma võttis valitsus reparatsioonide maksmiseks vastu mitmesuguseid rahandusseadusi, nagu vastuoluline tähtaegade seadus. Pariisis tekkis valitsuse vastu pahameel ning märtsi lõpust maini 1871 mässasid Pariisi töölised ja Rahvuskaart ja rajasid Pariisi kommuuni, mis hoidis radikaalset vasaktiiva režiimi kaks kuud, kuni Thiersi valitsus mais 1871 selle veriselt maha surus. Järgnenud kommunaaride repressioonidel olid töölisliikumisele katastroofilised tagajärjed.

Napoleon III režiimi kokkuvarisemise järel peetud 1871. aasta Prantsuse parlamendivalimised andsid Prantsuse Rahvusassamblees monarhistidele enamuse, mis soosis Preisimaaga rahukokkulepe sõlmimist. Legitimistid Rahvusassamblees toetasid Prantsuse troonile Bourbonide dünastia vanemast liinist viimase monarhi kuningas Charles X järeltulija kandidatuuri: tema lapselaps Henri V. Orléanistid toetasid Charles X nõbu, kes asendas teda Prantsuse monarhina aastal 1830, kuningas Louis Philippe I järeltulijat: tema lapselaps Philippe d'Orléans. Bonapartistid olid Napoléon III lüüasaamise tõttu tõrjutud ja ei suutnud ühegi Bonaparte perekonna liikme kandidatuuri edasi viia. Legitimistid ja orléanistid jõudsid lõpuks kompromissile, millega lastetu Henri V tunnistati kuningaks, kelle pärijaks tunnistati Philippe d'Orléans. Seetõttu pakuti 1871. aastal trooni Henri V-le.

Henri V arvas, et taastatud monarhia peab kõrvaldama kõik revolutsiooni jäljed (sealhulgas kõige kuulsamalt trikoloori), et taastada monarhia ja rahva vaheline ühtsus, mille revolutsioon oli lõhestanud. Kompromiss selles osas oli võimatu, kuni rahvas ei olnud jälle ühtne. Üldsus ei tahtnud aga trikoloorist loobuda. Seetõttu monarhistid taganesid, et oodata vananeva lastetu Henri V surma, kui trooni võiks pakkuda tema liberaalsemale pärijale Philippe d'Orléansile. Seetõttu loodi "ajutine" vabariiklik valitsus. Henri V elas aastani 1883, kuid selleks ajaks oli entusiasm monarhia järele kadunud ja selle tulemusel ei pakutud Philippe d'Orléansile Prantsuse trooni kunagi.

 Pikemalt artiklis 1877. aasta 16. mai kriis

Pärast Prantsusmaa Preisimaale alistumist 1871. aasta jaanuaris, mis lõpetas Prantsuse-Preisi sõja, rajas ülemineku Rahvusliku kaitse valitsus uue valitsuse asukoha Versailles'sse Pariisi piiramise tõttu Preisi vägede poolt. Uued rahvaesindajad valiti sama aasta veebruaris, moodustades valitsuse, millest arenes edaspidi välja Kolmas vabariik. Need esindajad – valdavalt konservatiivsed vabariiklased – võtsid vastu terve rea seadusi, mis kutsusid esile vabariikliku liikumise radikaalsete ja vasakpoolsete elementide vastupanu ja protesti. Pariisis puhkes Versailles' valitsuse ja linna radikaalsete sotsialistide vahel rida avalikke arutelusid. Radikaalid lükkasid Versailles' võimu lõpuks tagasi, reageerides märtsis Pariisi kommuuni rajamisega.

Prantsuse konservatiivid pidasid kommuuni õigustavaid põhimõtteid suuresti moraalselt mandunuteks, samal ajal, kui Versailles' valitsus püüdis säilitada sõjajärgset nõrka stabiilsust, mille oli kehtestanud. Mais marssisid Patrice de Mac Mahoni ja Versailles' valitsuse juhitavad regulaarsed Prantsusmaa relvajõud Pariisi peale ja suutsid Verise nädala jooksul kommuuni likvideerida. Mõistet ordre moral ('moraalne kord') hakati seejärel kasutama lootustandva Kolmanda vabariigi kohta tänu kommuuni mahasurumisele järgnenud konservatiivse poliitika ja väärtuste tajutavale taastamisele.

Mac Mahon, kelle populaarsust tugevdas tema vastus kommuunile, valiti hiljem 1873. aasta mais vabariigi presidendiks ja pidas seda ametit 1879. aasta jaanuarini. Ustava katoliikliku konservatiivina legitimistlike sümpaatiatega ja ilmalike esindajate märkimisväärse umbusaldajana oli Mac Mahon üha enam vastuolus Prantsuse parlamendiga, kuna liberaalsed ja ilmalikud vabariiklased said tema presidendiks olemise ajal seadusandliku enamuse.

1875. aasta veebruaris kehtestati rea parlamendiseadustega uue vabariigi põhiseadus. Selle eesotsas oli vabariigi president. Moodustati kahekojaline parlament, mis koosnes otsevalitud Saadikutekojast ja kaudselt valitud Senatist, koos nõukogu presidendile (peaminister) alluva valitsusega, mis vastutas nominaalselt nii vabariigi presidendi kui ka parlamendi ees. 1870. aastate vältel valitses avalikus arutelus küsimus, kas monarhia peaks vabariiki asendama või selle üle järele valvama.

1876. aasta valimised näitasid avalikkuse suurt tuge vabariikliku liikumise üha antimonarhistlikumaks muutmisele. Saadikutekotta valiti otsustav vabariiklaste enamus, samas kui senati monarhistlikku enamust hoiti ainult ühe kohaga. President Mac Mahon reageeris sellele 1877. aasta mais, püüdes vabariiklaste kasvavat populaarsust vaigistada ja nende poliitilist mõju piirata meetmete abil, mis said Prantsusmaal tuntuks kui le seize Mai.

16. mail 1877 sundis Mac Mahon lahkuma mõõduka vabariikliku peaministri Jules Simoni ja nimetas ametisse orléanist Albert de Broglie. Kui Saadikutekoda avaldas ametisse nimetamisele nördimust, pidades volituste üleminekut ebaseaduslikuks ja keeldudes koostööst nii Mac Mahoni kui ka Brogliega, saatis Mac Mahon koja laiali ja kuulutas välja uued üldvalimised järgmises oktoobris. Seejärel süüdistasid vabariiklased ja nende pooldajad Mac Mahonit põhiseadusliku riigipöörde katses, millist väidet ta avalikult eitas.

Oktoobrivalimised tõid Saadikutekotta taas vabariikliku enamuse, kinnitades veelgi avalikku arvamust. Vabariiklased said Senatis enamuse 1879. aasta jaanuaris, luues mõlemas kojas domineerimise ja lõpetades tõhusalt monarhia taastamise võimaluse. Mac Mahon astus tagasi 30. jaanuaril 1879, teda asendas mõõdukas Jules Grévy.

 Pikemalt artiklis Oportunistlikud vabariiklased

Pärast 1877. aasta 16. mai kriisi tõrjuti legitimistid võimult ning vabariiki juhtisid lõpuks vabariiklased, tuntud kui oportunistlikud vabariiklased, oma toetuse pärast mõõdukatele sotsiaalsetele ja poliitilistele muudatustele, et uus režiim kindlalt kehtestada. Jules Ferry seadused, mis tegid avaliku hariduse vabaks, kohustuslikuks ja ilmalikuks (Laïcité), hääletati 1881. ja 1882. aastal, mis on üks esimesi märke vabariigi laienevast kodanikuvõimust. Sellest ajast peale ei olnud avalik haridus enam katoliiklike koguduste kontrolli all.

Prantsuse monarhismi kui tõsise poliitilise jõu tõkestamiseks purustati Prantsuse kroonijuveelid ja müüdi 1885. aastal. Alles hoiti vaid mõned kroonid, nende väärtuslikud kalliskivid asendati värvilise klaasiga.

1889. aastal raputas vabariiki kindral Georges Ernest Boulanger' põhjustatud ootamatu poliitiline kriis. Tohutult populaarne kindral võitis rea valimisi, kus ta loobus oma kohast Saadikutekojas ja kandideeris taas teises ringkonnas. Oma populaarsuse tipul 1889. aasta jaanuaris teeskles ta riigipöörde ohtu ja diktatuuri loomist. Oma toetusbaasiga Pariisi ja teiste linnade töölisringkondades, lisaks traditsiooniliste katoliiklaste ja rojalistide maapiirkondades, propageeris ta Saksamaa vastu suunatud agressiivset natsionalismi. 1889. aasta septembri valimised tähistasid Boulanger' toetajate otsustavat lüüasaamist. Nad said lüüa muudatustega valimisseadustes, mis takistasid Boulanger'd kandideerimast mitmes valimisringkonnas; valitsuse agressiivse opositsiooni poolt; ja kindrali enda äraolekul, kes asetas end iseenda poolt määratud pagulusse, et olla koos oma armukesega. Boulanger' langemine kahjustas tõsiselt konservatiivsete ja rojalistlike elementide poliitilist tugevust Prantsusmaal; nad ei taastanud oma tugevust aastani 1940.

Revisionistlikud teadlased on väitnud, et Boulanger' toetajate liikumine esindas sagedamini pigem radikaalsete vasakpoolsete kui äärmusparempoolsete elemente. Nende töö on osa tekkivast üksmeelest selles, et Prantsusmaa radikaalsed parempoolsed moodustati osaliselt Dreyfusi ajastul meeste poolt, kes olid kümmekond aastat varem radikaalsed vasakpoolsed Boulanger' toetajad.

 Pikemalt artiklis Panama skandaal

1892. aasta Panama skandaal tähendas Panama kanali ehitamise ebaõnnestunud katse tohutuid kulusid. Haiguste, surmade, ebaefektiivsuse ja laialt levinud korruptsiooni tõttu läks pankrotti suurkanalit haldav Panama kanali ettevõte, kaotades miljoneid. Seda peetakse 19. sajandi suurimaks rahakorruptsiooni skandaaliks. Ligi miljard franki kaotati, kui Prantsuse valitsus võttis altkäemaksu, et vaikida Panama kanali ettevõtte rahalistest probleemidest.

Riigil oli Prantsusmaal enne Esimest maailmasõda väiksem roll kui Saksamaal. Prantsusmaa sissetulekute tase oli kõrgem kui Saksamaa sissetulekute tase hoolimata sellest, et Prantsusmaal on vähem loodusvarasid, samas kui maksukoormus ja valitsuskulud olid Prantsusmaal väiksemad kui Saksamaal.

Prantsusmaa jäi rahvatervise, töötuskindlustuse ja riiklike vanaduspensionikavadega heaoluriigi arendamisel maha nii Bismarcki Saksamaast kui ka Suurbritanniast ja Iirimaast. 1898. aastal kehtis töötajatele õnnetusjuhtumikindlustuse seadus ja 1910. aastal koostas Prantsusmaa riikliku pensionikava. Erinevalt Saksamaast või Suurbritanniast olid programmid palju väiksemad, näiteks pensionid olid vabatahtlik kava. Ajaloolane Timothy Smith leiab, et Prantsusmaa hirm riiklike abiprogrammide ees oli laialdane põlgus Inglismaa vaesteseaduse vastu. Tuberkuloos oli kõige kohutavam haigus sel ajal, rünnates eriti kahekümnendates eluaastates noori inimesi. Saksamaa kehtestas jõulised avaliku hügieeni ja ravila abinõud, kuid Prantsusmaa laskis selle probleemiga tegeleda eraarstidel. Prantsuse meditsiinitöötajad kaitsesid oma õigusi ning rahvatervise aktivistid polnud nii hästi organiseeritud ega mõjukad kui Saksamaal, Suurbritannias või Ameerika Ühendriikides. Näiteks toimus pikk võitlus rahvatervise seaduse üle, mis algas 1880. aastatel kampaaniana riigi tervishoiuteenuste ümberkorraldamiseks, nakkushaiguste registreerimise nõudmiseks, karantiini kehtestamiseks ning 1850. aasta puudulike tervishoiu- ja eluasemealaste õigusaktide parandamiseks.

Kuid reformaatorid kohtasid bürokraatide, poliitikute ja arstide vastuseisu. Kuna see oli nii paljude huvide jaoks ähvardav, arutati seda ettepanekut ja lükati 20 aastaks edasi, enne kui see 1902. aastal seaduseks sai. Lõplikult viidi rakendamine ellu siis, kui valitsus mõistis, et nakkushaigused mõjutavad riiklikku julgeolekut sõjaväelaste värbamise nõrgenemisel ja rahvastiku kasvu kiiruse hoidmisel Saksamaa omadest tunduvalt madalamal. Teine väljapakutud teooria on see, et Prantsusmaa rahvaarvu aeglane kasv võrreldes Saksamaaga oli tingitud prantslaste väiksemast sündimusest, mis võis olla tingitud Prantsuse revolutsiooniseaduse sättest, mille kohaselt maa tuli jagada kõigi poegade vahel (või maksta suurt hüvitist) – see viis selleni, et talupojad ei tahtnud rohkem kui ühte poega. Puuduvad tõendid selle kohta, et prantslaste keskmine eluiga oleks olnud väiksem kui Saksamaal.

 Pikemalt artiklis Dreyfusi afäär

Dreyfusi afäär oli suur poliitiline skandaal, mis raputas Prantsusmaad alates 1894. aastast kuni selle lahenduseni 1906. aastal, ja siis oli järelkaja veel aastakümneteks. Afääri asjaajamisest on saanud kaasaegne ja universaalne ebaõigluse sümbol. See on endiselt üks ilmekamaid näiteid keerulisest õigusemõistmisest, milles ajakirjandus ja avalik arvamus etendasid keskset rolli. Kõne all oli jultunud antisemitism, mida Prantsuse armee praktiseeris ning mida konservatiivid ja katoliiklikud traditsionalistid kaitsesid ilmalike vasaktsentristlike, vasakpoolsete ja vabariiklike jõudude, sealhulgas enamiku juutide vastu. Lõpuks võidutsesid viimased.

Afäär algas 1894. aasta novembris noore Prantsuse suurtükiväe ohvitseri, Alsace'i juudi päritolu kapten Alfred Dreyfusi süüdimõistmisega riigireetmises. Prantsuse sõjasaladuste edastamise eest Pariisis asuvale Saksa saatkonnale määrati talle eluaegne vanglakaristus ja ta saadeti karistuskolooniasse Kuradisaarele Prantsuse Guajaanas (hüüdnimega la guillotine sèche – 'kuiv giljotiin'), kus ta veetis peaaegu viis aastat.

Kaks aastat hiljem tulid päevavalgele tõendid, mis näitasid, et tegelik spioon oli Prantsuse armee major Ferdinand Walsin Esterhazy. Pärast seda, kui kõrged sõjaväeametnikud uued tõendid salastasid, mõistis sõjakohus Esterhazy ühehäälselt õigeks. Vastuseks esitas armee Dreyfusile võltsdokumentide alusel täiendavaid süüdistusi. Sõna sõjaväekohtu katsetest Dreyfus süüdi lavastada hakkas levima, peamiselt poleemilise artikli "J'accuse" tõttu, 1898. aasta jaanuaris Pariisi ajalehes avaldatud väljapaistva kirjaniku Émile Zola äge avalik kiri. Aktivistid avaldasid valitsusele survet juhtumi uuesti avamiseks.

1899. aastal saadeti Dreyfus Prantsusmaale tagasi uueks kohtuprotsessiks. Pingeline poliitiline ja kohtulik skandaal, mis järgnes, jagas Prantsuse ühiskonna Dreyfusi toetajateks, nagu Anatole France, Henri Poincaré ja Georges Clemenceau, ning tema hukkamõistjateks, nagu Édouard Drumont, antisemiitliku ajalehe La Libre Parole juht ja kirjastaja. Uue kohtuprotsessi tulemuseks oli uus süüdimõistmine ja 10-aastane karistus, kuid Dreyfus sai armu ja vabastati. Lõpuks osutusid kõik tema vastu esitatud süüdistused alusetuks ning 1906. aastal Dreyfus vabastati ja ennistati Prantsuse armee majoriks.

Aastatel 1894–1906 jagas skandaal Prantsusmaa sügavalt ja püsivalt kaheks vastasleeriks: armeemeelsed Dreyfusi-vastased koosnesid konservatiividest, katoliiklikest traditsionalistidest ja rojalistidest, kes üldiselt kaotasid initsiatiivi antiklerikaalsetele, vabariigimeelsetele Dreyfusi-pooldajatele, haritlaste ja õpetajate tugeval toetusel. See kibestas Prantsuse poliitikat ja hõlbustas radikaalsete poliitikute üha suuremat mõju poliitilise spektri mõlemal poolel.

 Pikemalt artiklis Belle Époque

Demokraatlikku poliitilist ülesehitust toetas politiseeritud ajalehtede levik. Igapäevase ajakirjanduse tiraaž Pariisis paisus 1 miljonilt 1870. aastal 5 miljonini 1910. aastal; hiljem 1939. aastal ulatus see 6 miljonini. Reklaam kasvas kiiresti, pakkudes avaldamiseks kindlat rahalist alust, kuid see ei katnud kõiki kaasnevaid kulusid ja seda pidid täiendama ärihuvide salajased toetused, mis soovisid soodsat aruandlust. 1881. aasta uus liberaalne ajakirjandusseadus loobus sajandi vältel olnud tüüpilistest piiravatest tavadest. 1860. aastatel kasutusele võetud kiirestipöörlevad pressid hõlbustasid kiiret pöörlemisaega ja odavamat avaldamist. Uut tüüpi populaarsed ajalehed, eriti Le Petit Journal, jõudsid lugejaskonnani, kes oli rohkem huvitatud mitmekesistest meelelahutustest ja kuulujuttudest kui rasketest uudistest. See hõivas veerandi Pariisi turust ja sundis ülejäänud hindu alandama. Peamised päevalehed võtsid tööle oma ajakirjanikud, kes võistlesid välkuudiste pärast. Kõik ajalehed tuginesid Agence Havas'le (nüüd Agence France-Presse), reporterite võrguga telegraafi-uudisteteenusele ja Reutersiga sõlmitud lepingutele, et osutada ülemaailmset teenust. Vanad ajalehed säilitasid oma lojaalse klientuuri, kuna nad olid keskendunud tõsistele poliitilistele küsimustele. Kuigi ajalehed sisaldasid tavaliselt valesid tiraažiarve, oli Le Petit Provençali igapäevane tiraaž 1913. aastal tõenäoliselt umbes 100 000 ja Le Petit Meridionalil umbes 70 000. Reklaam täitis umbes 20% lehtedest.

Rooma katoliku assumptionistlik ordu tegi riikliku ajalehe La Croix abil survegrupi meedia revolutsiooni. See toetas jõuliselt traditsioonilist katoliiklust, olles samal ajal uuenduslik kõige moodsama tehnoloogia ja turustussüsteemidega, mille piirkondlikud väljaanded olid kohandatud kohalikule maitsele. Sekularistid ja vabariiklased tunnistasid ajalehte oma suurimaks vaenlaseks, eriti kui see asus juhtima Dreyfusi reeturina ründamist ja antisemitismi õhutamist. Pärast Dreyfusile armuandmist sulges radikaalne valitsus 1900. aastal kogu assumptionistliku ordu ja selle ajalehe.

Pangad maksid salaja teatud ajalehtedele, et edendada konkreetseid finantshuve ja varjata või peita väärkäitumist. Samuti tasusid nad soodsate teadete eest kommertstoodete uudiste artiklites. Mõnikord šantažeerib ajaleht ettevõtet, ähvardades avaldada ebasoodsat teavet, kui ettevõte ei hakka kohe ajalehes reklaamima. Välisriikide valitsused, eriti Venemaa ja Türgi, maksid ajakirjandusele salaja sadu tuhandeid franke aastas, et tagada Pariisis müüdavate võlakirjade soodne katvus. Kui tegelikud uudised olid Venemaa kohta halvad, nagu näiteks 1905. aasta revolutsiooni ajal või sõja ajal Jaapaniga, tõstis see ante miljonitele. Maailmasõja ajal said ajalehed sõjapüüdluste nimel rohkem propagandaagentuuriks ja vältisid kriitilisi kommentaare. Nad teatasid harva liitlaste saavutustest, andes kõik head uudised Prantsuse armeest. Lauses ei olnud ajalehed sõltumatud tõemeistrid, vaid maksid salaja panganduse kuulutusi.

Maailmasõda lõpetas ajakirjanduse kuldajastu. Nende nooremad töötajad koondati ja meessoost asendajaid ei leitud (naisajakirjanikke ei peetud sobivaks). Raudteetransport oli normeeritud ja sisse tuli vähem paberit ja trükivärvi ning vähem eksemplare suudeti välja vedada. Inflatsioon tõstis ajalehepaberi hinda, mida oli alati napilt. Kaanehind tõusis, tiraaž langes ja paljud väljaspool Pariisi ilmunud 242 päevalehest suleti. Valitsus moodustas ministritevahelise pressikomisjoni ajakirjanduse hoolikaks jälgimiseks. Eraldi agentuur kehtestas tiheda tsensuuri, mille tulemusel tühjad kohad, kus uudisteateid või toimetusi ei lubatud. Päevalehed piirdusid mõnikord tavalise nelja asemel ainult kahe leheküljega, mis viis ühe satiirilise ajalehe proovima sõjauudiseid samas vaimus teatada:

Sõjauudised. Pooltsepeliin viskas poole oma pommidest poolajaga võitlejatele, mille tagajärjel sai veerand vigastada. Tsepeliin, osa poolõhutõrjerelvade poolt poolel teel rünnatud, hävitati pooleldi.

Piirkondlikud ajalehed õitsesid pärast 1900. aastat. Pariisi ajalehed jäid pärast sõda siiski suuresti seisma. Suurim sõjajärgne edulugu oli Paris Soir, millel puudus igasugune poliitiline tegevuskava ja mis oli pühendatud sensatsiooniliste reportaažide segu pakkumisele ringluse hõlbustamiseks ja tõsiste artiklite maine loomiseks. 1939. aastaks oli selle tiraaž üle 1,7 miljoni, mis on kaks korda suurem kui lähimal konkurendil Le Petit Parisien. Lisaks oma päevalehele toetas Paris Soir väga edukat naisteajakirja Marie Claire. Veel ühe ajakirja, Match, eeskujuks oli Ameerika ajakirja Life fotoajakirjandus.

Prantsusmaa oli maarahvas ja talupoeg oli tavaline Prantsuse kodanik. Ajaloolane Eugen Weber jälgis oma ilmunud raamatus "Talupoegadest prantslasteks" (1976) Prantsuse külade moderniseerimist ja väitis, et Prantsusmaa maapiirkonnad liikusid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses mahajäämusest ja eraldatusest moodsasse, omades rahvusliku identiteedi tunnet. Ta rõhutas raudteede, vabariiklike koolide, ja universaalse sõjalise ajateenistuse rolle. Ta tugines oma leidudele koolide arvestuses, rändeharjumustes, ajateenistuse dokumentides ja majandussuundumustes. Weber väitis, et umbes kuni 1900. aastani oli Prantsuse rahvustunne provintsides nõrk. Seejärel vaatas Weber, kuidas Kolmanda vabariigi poliitika lõi Prantsuse rahvustunde maapiirkondades. Weberi teadmisi kiideti laialdaselt, kuid kritiseerisid mõned inimesed, kes väitsid, et enne 1870. aastat oli provintsides olemas prantsluse tunne.

Aristide Boucicaut asutas 1838. aastal Pariisis Le Bon Marché ja 1852. aastaks pakkus see laias valikus kaupu "ühe hoone osakondades". Kaupu müüdi fikseeritud hinnaga, tagatistega, mis võimaldasid vahetust ja tagasimakseid. 19. sajandi lõpuks oli Prantsuse krediidikaupmees Georges Dufayel teenindanud kuni kolm miljonit klienti ja oli seotud La Samaritaine'iga, suure Prantsuse kaubamajaga, mille 1870. aastal rajas endine Bon Marché juht.

Prantslased mõnulesid Pariisi suurte poodide poolt esile toodud rahvuslikus prestiižis. Suur kirjanik Émile Zola (1840–1902) pani oma romaani "Au Bonheur des Dames" (1882–1883) tegevustiku tüüpilisse kaubamajja. Zola kujutas seda uue tehnoloogia sümbolina, mis oli nii ühiskonda parendav kui ka seda õgiv. Romaan kirjeldab tootearendust, juhtimisvõtteid, turundust ja tarbimisharjumusi.

Grands Magasins Dufayel oli Pariisi põhjaossa 1890. aastal ehitatud tohutu odavate hindadega kaubamaja, kus see jõudis töölisklassi väga suure uue kliendibaasini. Naabruskonnas, kus oli vähe avalikku ruumi, pakkus see avaliku väljaku tarbijaversiooni. See õpetas töötajaid suhtuma ostlemisse kui põnevasse ühiskondlikku tegevusse, mitte ainult rutiinsesse vajaduste hankimisharjutusse, nagu seda tegi kodanlus kuulsates kaubamajades kesklinnas. Sarnaselt kodanliku kauplusega aitas see muuta tarbimise äritehingust otsesteks suheteks tarbijate ja soovitud toodete vahel. Selle reklaamid lubasid võimaluse osaleda uusimas ja moodsamas tarbimises mõistliku hinnaga. Esitleti uusimat tehnilist ja tehnoloogilist taset, mida esindasid näiteks kinod ja selliste leiutiste eksponaadid nagu röntgeniaparaadid (mida saaks kasutada kingade paigaldamiseks) ja grammofon.

Pärast 1870. aastat hakkas kauplustes töötama aina enam naisi, sest noortele naistele pakuti prestiižseid töövõimalusi. Vaatamata kasinale palgale ja pikale tööajale meeldis neile kokkupuude kõige uuemate ja moodsamate kaupadega ja suhtlus ostujõuliste klientidega.

Kõige tähtsam partei 20. sajandi alguse Prantsusmaal oli Radikaalne partei, asutatud 1901. aastal kui "vabariiklik, radikaalne ja radikaalsotsialistlik partei" ("Parti républicain, radical et radical-socialiste"). See oli poliitiliselt orientatsioonilt klassikaliselt liberaalne ning vastustas monarhiste ja klerikaalseid elemente ühelt poolt ning sotsialiste teiselt poolt. Vabamüürlased olid värvanud palju liikmeid. Radikaalid jagunesid aktivistideks, kes nõudsid riiklikku sekkumist majandusliku ja sotsiaalse võrdsuse saavutamiseks, ja konservatiivideks, kelle esimene prioriteet oli stabiilsus. Töötajate nõudmised streikide järele ähvardasid sellist stabiilsust ja tõukasid palju radikaale konservatiivsuse poole. See oli naiste valimisõiguse vastu kartuses, et naised hääletavad selle vastaste või katoliku kiriku poolt kinnitatud kandidaatide poolt. See soosis progressiivset tulumaksu, majanduslikku võrdsust, laiendas haridusvõimalusi ja kooperatiive sisepoliitikas. Välispoliitikas pooldas see tugevat Rahvasteliitu pärast sõda ning rahu säilitamist kohustusliku vahekohtu, kontrollitud desarmeerimise, majandussanktsioonide ja võib-olla ka rahvusvahelise sõjalise jõu abil.

Léon Gambetta järgijad, nagu Raymond Poincaré, kellest sai 1920. aastatel nõukogu president, lõid Demokraatliku liidu (ARD), millest sai pärast esimest maailmasõda peamine paremtsentristlik partei.

Valitsuskoalitsioonid varisesid kokku korrapärasusega ja kestsid harva üle mõne kuu, kuna radikaalid, sotsialistid, liberaalid, konservatiivid, vabariiklased ja monarhistid võitlesid kõik kontrolli eest. Mõned ajaloolased väidavad, et kollapsid ei olnud olulised, kuna need kajastasid paljude erakondade koalitsioonides toimunud väiksemaid muudatusi, mis rutiinselt kaotasid ja said mõned liitlased. Järelikult võib valitsuste vahetust vaadelda veidi enamana kui ministrite ümberkorraldamise sarja, kus paljud isikud liiguvad ühest valitsusest teise, sageli samadel ametikohtadel.

Kolmanda vabariigi eluajal (1870–1940) peeti Prantsusmaal katoliku kiriku staatuse üle lahinguid vabariiklaste, monarhistide ja autoritaaride (nagu bonapartistid) vahel. Prantsuse vaimulikud ja piiskopid olid monarhistidega tihedalt seotud ja paljud tema hierarhiast olid pärit aadlisuguvõsadest. Vabariiklased tuginesid antiklerikaalsele keskklassile, kes nägi kiriku liidus monarhistidega poliitilist ohtu vabariiklusele ja ohtu moodsale progressivaimule. Vabariiklased vihkasid kirikut selle poliitiliste ja klassiliste kuuluvuste pärast; nende jaoks esindas kirik Ancien Régime'i, aega Prantsuse ajaloos, mis enamiku vabariiklaste lootuses oli kaugel selja taga. Vabariiklasi tugevdas protestantide ja juutide toetus. Katoliku kiriku nõrgendamiseks võeti vastu arvukalt seadusi. 1879. aastal arvati preestrid haiglate halduskomiteedest ja heategevusnõukogudest välja; aastal 1880 suunati usukoguduste vastu uued meetmed; 1880–1890 toimus paljudes haiglates nunnade asendamine ilmiknaistega; 1882. aastal võeti vastu Ferry kooliseadused. Napoleoni 1801. aasta konkordaat jätkas tegevust, kuid 1881. aastal katkestas valitsus preestritele palgad.

Vabariiklased kartsid, et religioossed ordud – eriti jesuiidid ja assumptionistid – koole kontrollides lastes vabariiklusevastasust koolitavad. Otsustanud selle välja juurida, kinnitasid vabariiklased, et nad vajavad majanduslike ja militaristlike edusammude saavutamiseks Prantsusmaa koolide kontrolli. (Vabariiklased pidasid 1870. aastal Saksamaa võidu peamiseks põhjuseks nende kõrgemat haridussüsteemi.)

Varased katoliiklusevastased seadused olid suures osas vabariiklase Jules Ferry töö 1882. aastal. Usuõpetus oli kõigis koolides keelatud ja religioossed ordud ei tohtinud neis õpetada. Riigikoolide rajamiseks eraldati usukoolidest raha. Hiljem samal sajandil nõrgestasid teised Ferry järeltulijate vastuvõetud seadused kiriku positsiooni Prantsuse ühiskonnas veelgi. Tsiviilabielu muutus kohustuslikuks, kehtestati lahutus ja kaplanid eemaldati armeest.

Kui Leo XIII 1878. aastal paavstiks sai, püüdis ta rahustada kiriku ja riigi suhteid. 1884. aastal käskis ta Prantsuse piiskoppidel mitte tegutseda riigi suhtes vaenulikult (Nobilissima Gallorum Gens). 1892. aastal andis ta välja entsüklika, milles soovitas Prantsuse katoliiklastel koonduda vabariiki ja kaitsta kirikut vabariigi poliitikas osalemise kaudu (Au milieu des sollicitudes). Action libérale asutasid 1901. aastal Jacques Piou ja Albert de Mun, endised monarhistid, kes astusid paavst Leo XIII palvel vabariiklusse. Kirikute vaatevinklist oli selle missioon väljendada Leo 1891. aasta entsüklilises raamatus "Rerum Novarum" sisalduvaid poliitilisi ideaale ja uusi ühiskonnaõpetusi.

Action libérale oli parlamendirühm, millest tekkis ALP poliitiline partei, lisades sellele laienemise tähistamiseks sõna populaire ("rahvalik"). Liikmelisus oli avatud kõigile, mitte ainult katoliiklastele. Selle eesmärk oli koguda kokku kõik "ausad inimesed" ja olla Leo XIII otsitud sulatuskoht, kus katoliiklased ja mõõdukad vabariiklased ühineksid, et toetada sallivuse ja sotsiaalse progressi poliitikat. Selle moto võttis kokku programmi: "Vabadus kõigile; võrdsus seaduse ees; paremad tingimused töötajatele". Kuid "vanu vabariiklasi" oli vähe ja see ei suutnud kõiki katoliiklasi ümber koondada, kuna monarhistid, kristlikud demokraadid ja integristid hoidusid sellest. Lõpuks värvas see peamiselt liberaalkatoliiklasi (Jacques Piou) ja sotsiaalkatoliiklasi (Albert de Mun). ALP oli algusest peale lahingusse tõmmatud (selle esimesed sammud langesid kokku Combes' ministriameti algusega ja selle antiklerikaalse võitluspoliitikaga), kuna usulised küsimused olid tema tähelepanu keskmes. See kaitses kirikut vabaduse ja tavaõiguse nimel. Tuliselt võideldes Action française'iga langes liikumine aastast 1908, kui see kaotas Rooma toetuse. Sellegipoolest oli ALP kuni 1914. aastani tähtsaim parempoolne partei.

Katse parandada suhteid vabariiklastega ebaõnnestus. Sügavalt juurdunud kahtlused jäid mõlemale poolele ja Dreyfusi afäär (1894–1906) lisas õli tulle. Katoliiklased olid suuremalt jaolt Dreyfusi vastased. Assumptionistid avaldasid antisemiitlikke ja antivabariiklikke artikleid oma ajakirjas La Croix. See ajas raevu vabariiklastest poliitikud, kes olid meelsasti nõus kätte maksma. Sageli tegid nad koostööd vabamüürlaste loožidega. Waldeck-Rousseau ministeerium (1899–1902) ja Combes' ministeerium (1902–1905) võitlesid Vatikaniga piiskoppide nimetamise üle. Kaplanid eemaldati mereväe ja sõjaväe hospitalidest aastatel 1903 ja 1904 ning sõduritel kästi aastal 1904 mitte sageli katoliiklikesse klubidesse minna.

Émile Combes, kui ta 1902. aastal peaministriks valiti, otsustas kindlalt katoliikluse alistada. Pärast lühikest ametiaega sulges ta kõik Prantsusmaal tegutsevad kihelkonnakoolid. Siis laskis ta parlamendil keelata kõigi religioossete ordude tegevus. See tähendas, et kõik 54 ordut Prantsusmaal saadeti laiali ja umbes 20 000 liiget lahkus kohe Prantsusmaalt, paljud Hispaaniasse. 1904. aastal külastas Prantsusmaa president Émile Loubet (1899–1906) Roomas Itaalia kuningat Vittorio Emanuele III ning paavst Pius X protesteeris Itaalia riigi sellise tunnustamise vastu. Combes reageeris jõuliselt ja kutsus tagasi oma suursaadiku Püha Tooli juures. 1905. aastal kehtestati seadus, mis tühistas Napoleoni 1801. aasta konkordaadi. Kirik ja riik olid lõpuks eraldatud. Kogu kiriku vara konfiskeeriti. Riik ei maksnud usupersonalile enam palka. Avalikud jumalateenistused anti üle katoliku ilmikute ühendustele, kes kontrollisid juurdepääsu kirikutele. Kuid praktikas jätkati missade ja rituaalide läbiviimist.

Combes' vastu olid jõuliselt kõik konservatiivsed parteid, kes pidasid kirikukoolide massilist sulgemist usu tagakiusamiseks. Combes juhtis vasakpoolset antiklerikaalset koalitsiooni, seistes silmitsi opositsiooniga, mida korraldas peamiselt katolikumeelne ALP. ALP-il oli tugevam rahvalik baas, parem rahastamine ja tugevam ajalehtede võrk, kuid parlamendis oli palju vähem kohti.

Combes' valitsus tegi vabamüürlaste loožidega koostööd kõigi armeeohvitseride salajase jälgimise tagamiseks, et veenda, et vaimulikke katoliiklasi ei edutataks. Affaire Des Fiches'na paljastatud skandaal kahandas Combes' valitsuse toetust ja ta astus tagasi. See õõnestas ka armee moraali, kuna ohvitserid mõistsid, et nende eraelu uurivad vaenulikud spioonid on nende karjääri jaoks olulisemad kui nende enda ametialased saavutused.

1905. aasta detsembris algatas Maurice Rouvier' valitsus Prantsuse seaduse kiriku ja riigi eraldamisest. Seda seadust toetas tugevalt Combes, kes oli rangelt rakendanud 1901. aasta seltside seadust ja 1904. aasta usukoguduste õpetamisvabaduse seadust. 10. veebruaril 1905 kuulutas koda, et "Vatikani suhtumine" muutis kiriku ja riigi lahususe vältimatuks ning kiriku ja riigi eraldamise seadus võeti vastu detsembris 1905. Kirik sai tõsiselt haiget ja kaotas pooled preestritest. Pikemas perspektiivis saavutas see siiski autonoomia; hiljem polnud riigil enam piiskoppide valimisel häält, seega oli gallikanism surnud.

 Pikemalt artiklis Suurriikide rahvusvahelised suhted (1814–1919)

Välispoliitika 1871–1914 põhines liitude aeglasel ülesehitamisel Venemaa ja Suurbritanniaga, et tõrjuda Saksamaa ohtu. Bismarck tegi 1871. aastal Alsace'i ja Lorraine'i vallutamisega vea, käivitades aastakümnete pikkuse populaarse Saksamaa-vihkamise ja kättemaksu nõudmise. Bismarcki otsus tuli vastuseks rahva nõudmisele ja armee nõudmisele tugeva piiri järele. See polnud vajalik, kuna Prantsusmaa oli sõjaliselt palju nõrgem kui Saksamaa, kuid see sundis Bismarcki orienteerima Saksamaa välispoliitikat, et blokeerida Prantsusmaad suuremate liitlaste hankimisel. Alsace ja Lorraine olid mõne aasta jooksul nurisemise põhjuseks, kuid 1890. aastaks oli prantslaste arusaam, et nostalgia pole nii kasulik kui moderniseerimine, suuresti kadunud. Prantsusmaa ehitas oma armee ümber, rõhutades sellist moderniseerimist nagu uus suurtükivägi, ja pärast 1905. aastat investeeris ta suuresti sõjalennukitesse. Prestiiži taastamisel oli kõige olulisem tugev rõhk kasvaval Prantsuse impeeriumil, mis tõi prestiiži hoolimata suurtest rahalistest kuludest. Väga vähesed prantsuse perekonnad asusid kolooniatesse ning need olid loodusvarade ja kaubanduse osas liiga vaesed, et kogu majandusele olulist kasu tuua. Sellegipoolest olid nad Briti impeeriumi järel suuruselt teisel kohal, pakkudes prestiiži maailmaasjades, ja andsid katoliiklastele võimaluse (olles parlamendis vabariiklaste tugeva rünnaku all) pühendada oma energia prantsuse kultuuri ja tsivilisatsiooni levitamiseks kogu maailmas. Tohutu investeering Panama kanali ehitamisse oli täielik läbikukkumine raha, paljude haigussurmade ja poliitilise skandaali osas. Bismarck vallandati 1890. aastal ning pärast seda oli Saksamaa välispoliitika segane ja valesti juhitud. Näiteks katkestas Berliin tihedad sidemed Peterburiga, võimaldades prantslastel siseneda suurte finantsinvesteeringute kaudu, ning Pariisi ja Peterburi vahelise sõjalise liiduga, mis osutusid oluliseks ja vastupidavaks. Saksamaa vaenutses Suurbritanniaga, mis julgustas Londonit ja Pariisi loobuma oma erimeelsustest Egiptuse ja Aafrika üle, jõudes kompromissini, mille kohaselt prantslased tunnistasid Briti ülimuslikkust Egiptuses, Suurbritannia tunnustas Prantsuse ülimuslikkust Marokos. See võimaldas Suurbritannial ja Prantsusmaal läheneda, saavutades lõpuks mitteametlikud sõjalised suhted pärast 1904. aastat.

Prantsuse diplomaatia oli siseasjadest suuresti sõltumatu; majanduslikud, kultuurilised ja usulised huvigrupid pöörasid välissuhetele vähe tähelepanu. Alalised kutselised diplomaadid ja bürokraadid olid välja töötanud oma traditsioonid, kuidas Quai d'Orsay (kus asus välisministeerium) tegutseda ning nende stiil muutus põlvest põlve vähe. Enamik diplomaatidest olid pärit kõrge staatusega aristokraatlikest peredest. Kuigi Prantsusmaa oli üks väheseid vabariike Euroopas, segunesid selle diplomaadid sujuvalt kuninglike õukondade aristokraatide esindajatega. Peaministrid ja juhtivad poliitikud pöörasid välissuhetele üldiselt vähe tähelepanu, võimaldades käputäiel vanematel meestel poliitikat kontrollida. Esimese maailmasõja eelsetel kümnenditel domineerisid nad kümne suurema riigi saatkondades, kus Prantsusmaal oli suursaadik (mujale saatsid nad madalama astme ministreid). Nende hulka kuulusid Théophile Delcassé, välisminister 1898–1905; Paul Cambon, Londonis 1890–1920; Jean Jules Jusserand, Washingtonis 1902–1924; ja Camille Barrère, Roomas 1897–1924. Välispoliitika osas jõuti üldiselt kokkuleppele kõrgete kaitsetollide osas, mis hoidsid põllumajanduse kõrgeid hindu. Pärast sakslastelt lüüasaamist tekkis tugev laialt levinud saksavastane meelsus, mis keskendus revanšismile ning Alsace'i ja Lorraine'i tagasisaamisele. Impeerium oli suure uhkuse küsimus ning administraatorite, sõdurite ja misjonäridena teenimine oli kõrge staatusega amet. Prantsuse välispoliitika aastatel 1871–1914 näitas dramaatilist muutumist alandatud sõpradeta ja vähese impeeriumiga võimult aastal 1871 õitseva koloniaalimpeeriumiga, mis oli Suurbritannia järel suuruselt teine, Euroopa liidusüsteemi keskpunktiks aastal 1914. Ehkki religioon oli sisepoliitikas tuliselt vaidlustatud küsimus, muutis katoliku kirik kolooniates misjonitöö ja kiriku ehitamise eriliseks. Enamik prantslasi eiras välispoliitikat; selle küsimused olid poliitikas vähem tähtsad.

Prantsuse välispoliitika põhines Saksamaa-hirmul – mille suuremat suurust ja kiiresti kasvavat majandust ei suudetud omavahel sobitada – koos revanšismiga, mis nõudis Alsace'i ja Lorraine'i tagastamist. Samal ajal oli teguriks imperialism. Aafrika rüseluse keskel sattusid konflikti Prantsuse ja Briti huvid Aafrikas. Kõige ohtlikum episood oli 1898. aasta Fashoda intsident, kui Prantsuse väed üritasid nõuda Lõuna-Sudaani ala ja saabusid Egiptuse kediivi huvides tegutsevad Briti väed. Tugeva surve all prantslased taganesid, tagades Inglise-Egiptuse kontrolli piirkonna üle. Status quo tunnistati kahe riigi vahelise kokkuleppega, millega tunnistati Suurbritannia kontrolli Egiptuse üle, samas Prantsusmaa sai domineerivaks võimuks Marokos, kuid Prantsusmaa kannatas üldiselt alandavat lüüasaamist.

Suessi kanal, mida algselt ehitasid prantslased, sai 1875. aastal Briti-Prantsuse ühisprojektiks, kuna mõlemad pidasid seda oma mõjuvõimu ja impeeriumide säilitamiseks Aasias ülitähtsaks. 1882. aastal ajendasid Egiptuses jätkuvad rahvarahutused Suurbritanniat sekkuma, ulatades käe Prantsusmaale. Valitsus lubas Suurbritannial võtta tõhusa kontrolli Egiptuse üle.

Prantsusmaal olid Aasias kolooniad ja nad otsisid liite ning leidsid Jaapanist võimaliku liitlase. Jaapani palvel saatis Pariis Jaapani armee moderniseerimiseks sõjalisi missioone aastatel 1872–1880, 1884–1889 ja 1918–1919. Konfliktid Hiinaga Indohiina üle kulmineerusid Hiina-Prantsuse sõja ajal (1884–1885). Admiral Courbet purustas Hiina laevastiku, mis oli ankrus Fuzhous. Sõja lõpetanud leping andis Prantsusmaale protektoraadiks Põhja- ja Kesk-Vietnami, mis jagati Tonkiniks ja Annamiks.

Ekspansionist Jules Ferry juhtimisel laiendas Kolmas Vabariik suuresti Prantsuse koloniaalimpeeriumit. Prantsusmaa omandas Indohiina, Madagaskari, tohutu territooriumi Lääne-Aafrikas ja Kesk-Aafrikas ning enamuse Polüneesiast.

 Pikemalt artiklites Entente Cordiale, Prantsuse-Vene liit ja Antant

Püüdes Saksamaad isoleerida, tegi Prantsusmaa suuri pingutusi Venemaa ja Suurbritannia kosimiseks, kõigepealt 1894. aasta Prantsuse-Vene liidu abil, seejärel 1904. aastal Entente Cordiale Suurbritanniaga ja lõpuks 1907. aastal Inglise-Vene kokkulepe, millest kujunes Antant. See liit Suurbritannia ja Venemaaga Saksamaa ja Austria vastu viis lõpuks Venemaa ja Suurbritannia astumiseni esimesse maailmasõtta Prantsusmaa liitlastena.

Esimese maailmasõjani viinud aastate Prantsuse välispoliitika põhines suuresti vaenulikkusel ja hirmul Saksamaa võimu ees. Prantsusmaa sõlmis liidu Venemaa keisririigiga 1894. aastal pärast seda kui Saksamaa ja Venemaa vahelised diplomaatilised kõnelused ei olnud suutnud töötavat lepingut sõlmida. Prantsuse-Vene liit oli Prantsuse välispoliitika nurgakivi 1917. aastani. Lisasideme Venemaaga pakkusid ulatuslikud Prantsuse investeeringud ja laenud enne 1914. aastat. 1904. aastal pidas Prantsuse välisminister Théophile Delcassé Entente Cordiale läbirääkimisi Suurbritannia välisministri Lord Lansdowne'iga lepingu üle, mis lõpetas pikaajalised Inglise-Prantsuse pinged ja vaenulikkuse. Entente Cordiale'i, mis toimis mitteametliku Inglise-Prantsuse liiduna, tugevdasid veelgi Esimene (1905) ja Teine Maroko kriis (1911) ning salajased sõjaväelaste ja mereväelaste kõnelused. Delcassé' lähenemine Suurbritanniale oli Prantsusmaal vaieldav, kuna 20. sajandi alguse paiku oli silmapaistev anglofoobia, neid tundeid oli palju tugevdanud 1898. aasta Fashoda intsident, milles Suurbritannia ja Prantsusmaa olid peaaegu sõtta läinud, ja Buuri sõda, milles Prantsuse avalik arvamus oli väga Suurbritannia vaenlaste poolel. Lõppkokkuvõttes oli hirm Saksa võimsuse ees lüliks, mis sidus Suurbritannia ja Prantsusmaa omavahel.

Olles tegelenud siseprobleemidega, pööras Prantsusmaa perioodil 1912. aasta lõpu ja 1914. aasta keskpaiga vahel välispoliitikale vähe tähelepanu, ehkki pikendas sõjaväeteenistust kahelt aastalt kolmele pärast tugevaid sotsialistide vastuväiteid 1913. aastal. 1914. aasta juulis kiiresti eskaleerunud Balkani kriis üllatas Prantsusmaad ning esimese maailmasõja puhkemiseni viinud tingimustele ei pööratud kuigi palju tähelepanu.

 Pikemalt artiklis Prantsuse koloniaalimpeerium

Kolmas vabariik arendas kooskõlas Euroopas levinud päeva imperialistliku eetosega välja Prantsuse koloniaalimpeeriumi. Suurimad ja olulisimad olid Prantsuse Põhja-Aafrikas ja Prantsuse Indohiinas. Prantsuse haldurid, sõdurid ja misjonärid olid pühendunud Prantsuse tsivilisatsiooni toomisele nende kolooniate kohalikele rahvastele (mission civilisatrice). Mõned Prantsuse ärimehed läksid välismaale, kuid püsiasustust oli vähe. Katoliku kirik osales sügavalt. Selle misjonärid olid vallalised mehed, kes olid pühendunud püsivalt viibimisele, kohalike keelte ja tavade õppimisele ning põliselanike ristiusku pööramisele.

Prantsusmaa tõi kolooniad edukalt oma majandussüsteemi. 1939. aastaks läks kolmandik ekspordist oma kolooniatesse; Pariisi ärimehed investeerisid suuri summasid põllumajandusse, mäetööstusse ja laevandusse. Indohiinas avati uued istandused riisi ja kautšuki jaoks. Alžeerias kasvas rikaste asunike valduses olev maa 1 600 000 hektarilt 1890. aastal 2 700 000 hektarini 1940. aastal; koos sarnaste toimingutega Marokos ja Tuneesias sai Põhja-Aafrika põllumajandusest üks tõhusamaid maailmas. Prantsusmaa emamaa oli suletud turg, nii et suured maaomanikud said Pariisis laenata suuri summasid põllumajandustehnika moderniseerimiseks traktorite ja mehhaniseeritud seadmetega. Selle tulemuseks oli nisu, maisi, virsikute ja oliiviõli ekspordi järsk kasv. Prantsuse Alžeeriast sai maailmas tähtsuselt neljas veinitootja. Nikli kaevandamine Uus-Kaledoonias oli samuti oluline.

Vastuseis koloniaalvalitsusele viis mässudeni Marokos 1925. aastal, Süürias 1926. aastal ja Indohiinas 1930. aastal, koloniaalarmee surus kõik kiiresti maha.

 Pikemalt artiklis Prantsusmaa astumine Esimesse maailmasõtta

Prantsusmaa astus esimesse maailmasõtta, kuna Venemaa ja Saksamaa olid sõtta läinud ning Prantsusmaa täitis oma lepingulisi kohustusi Venemaa ees. Kõik otsused tegid kõrgemad ametnikud, eriti president Raymond Poincaré, pea- ja välisminister René Viviani ning suursaadik Venemaal Maurice Paléologue. Otsuste tegemisse ei kaasatud sõjaväejuhte, relvatootjaid, ajalehti, survegruppe, parteijuhte ega Prantsuse natsionalismi eestkõnelejaid.

Suurbritannia soovis jääda neutraalseks, kuid astus sõtta, kui Saksa armee tungis oma teel Pariisi Belgiasse. Prantsuse võit Marne'i lahingus 1914. aasta septembris tagas Saksamaa välksõja strateegia ebaõnnestumise. Sellest sai pikk ja väga verine kurnamissõda, kuid võitjate poolel kerkis esile Prantsusmaa.

Prantsuse haritlased tervitasid sõda, et kätte maksta lüüasaamise ja 1871. aasta territooriumi kaotamise alanduse eest. Rohujuuretasandil oli madalamas keskklassis tegutsev Paul Déroulède'i profašistlik liikumine Isamaaliit propageerinud alates 1880. aastatest kättemaksusõda. Tugev sotsialistlik liikumine oli pikka aega sõja ja sõja ettevalmistamise vastu olnud. Ent kui selle juht patsifist Jean Jaurès sõja alguses mõrvati, loobus Prantsuse sotsialistlik liikumine oma antimilitaristlikest seisukohtadest ja ühines rahvusliku sõjaga. Peaminister René Viviani kutsus üles ühtsusele "Union sacrée" ("Püha liit") kujul ja Prantsusmaal oli vähe teisitimõtlejaid.

Pärast seda, kui Prantsuse armee kaitses 1914. aastal edukalt Pariisi, muutus konflikt Läänerindel kaevikusõjaks, kus hukkunute arv oli väga suur. Sellest sai kurnamissõda. Kuni 1918. aasta kevadeni, mis näib hämmastav, peaaegu kummagi poole jaoks ei olnud territoriaalset kasu ega kaotusi. Georges Clemenceau, kelle metsik energia ja sihikindlus teenisid talle hüüdnime le Tigre ('tiiger'), juhtis pärast 1917. aastat koalitsioonivalitsust, mis otsustas Saksamaad lüüa. Vahepeal langesid suured Kirde-Prantsusmaa alad Saksa okupantide jõhkra kontrolli alla. Kurnamissõja veresaun jõudis oma kõrgpunktini Verduni ja Somme'i lahingutes. 1917. aastaks oli mäss õhus. Sõdurite seas saavutatud üksmeel nõustus igasugustele Saksamaa rünnakutele vastu seisma, kuid lükkas Prantsuse rünnakud edasi kuni ameeriklaste saabumiseni.

Kuulutati välja eriolukord ja kehtestati tsensuur, mille tulemusel loodi 1915. aastal satiiriline ajaleht Le Canard enchaîné, et tsensuurist mööda minna. Majandusele tegi haiget Saksa sissetung suurtele tööstusaladele kirdes. Kuigi 1914. aastal okupeeritud alal oli vaid 14% Prantsusmaa tööstustöölistest, toodeti seal 58% terasest ja 40% kivisöest.

1914. aastal rakendas valitsus kontrollimise ja normatiividega sõjamajanduse. 1915. aastaks läks sõjamajandus kiirele käigule, kui miljonid Prantsuse naised ja koloniaalmehed asendasid 3 miljoni sõduri tsiviilrolle. Märkimisväärne abi tuli ameeriklaste toidu, raha ja toorainete sissevooluga 1917. aastal. Sellel sõjamajandusel oli pärast sõda olulisi järelkajasid, kuna see oli esimene sekkumisvabaduse liberaalsete teooriate rikkumine.

Laskemoona tootmine osutus silmatorkavalt edukaks, edestades Suurbritanniat või USA-d või isegi Saksamaad. Väljakutsed olid tohutud: tööstusliku südamaa vallutamine Saksamaa poolt kirdes, tööjõupuudus ja mobilisatsioonikava, mis jättis Prantsusmaa lüüasaamise piirile. Sellegipoolest tootis Prantsusmaa 1918. aastaks oma lahingumoona ja suurtükke rohkem kui liitlased, varustades samal ajal praktiliselt kogu saabuva Ameerika armee vajaminevat rasket varustust. (Ameeriklased jätsid rasked relvad koju, et kasutada saadaolevat transporti võimalikult paljude sõdurite saatmiseks.) Sõja esimestel kuudel pandud alusele toetudes sobitas sõjaministeerium tootmise armee operatiivsete ja taktikaliste vajadustega, pöörates erilist tähelepanu suurtükiväe rahuldamatute nõudmiste rahuldamisele. Tööstuse ja armee hoolikalt läbimõeldud seos ning nõutud koguse ja kvaliteediga suurtükkide ja mürskude tarnimiseks tehtud kompromissid osutusid Prantsuse edu jaoks lahinguväljal ülioluliseks.

Lõpuks moodustasid sõja põhjustatud kahjud umbes 113% 1913. aasta sisemajanduse kogutoodangust (SKT), peamiselt tootliku kapitali ja eluasemete hävitamise eest. Riigivõlg kasvas 66%-lt SKT-st 1913. aastal 170%-ni 1919. aastal, kajastades võlakirjade emiteerimise ulatuslikku kasutamist sõja eest tasumisel. Inflatsioon oli tõsine, frank kaotas üle poole oma väärtusest Briti naela suhtes.

Prantsuse rahvusliku vaimu ülendamiseks hakkasid paljud haritlased patriootlikku propagandat kujundama. Union sacrée püüdis prantsuse rahvast tegelikule rindele lähemale tõmmata ja seeläbi sõduritele sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku tuge saada. Sõjavastane tunne oli elanikkonna hulgas väga nõrk. Intellektuaalide seas oli aga patsifistlik Ligue des Droits de l'Homme (inimkonna õiguste liit) (LDH). See hoidis esimesel kahel sõja-aastal madalat profiili, korraldades oma esimese kongressi novembris 1916, taustal Prantsuse sõdurite tapatalgud Läänerindel. Teemaks oli "kestva rahu tingimused". Arutelud keskendusid Prantsusmaa suhetele oma autokraatliku, ebademokraatliku liitlase Venemaaga ja eriti sellele, kuidas toetada tugevalt kõike seda, mille eest LDH seisis, Venemaa rõhutud vähemuste, eriti poolakate halb kohtlemine. Teiseks soovisid paljud delegaadid nõuda läbirääkimiste teel rahu. See lükati tagasi alles pärast pikka arutelu, mis näitas, kuidas LDH jagunes enamuse vahel, kes arvas, et vahekohtu saab kasutada ainult rahu ajal, ja vähemuse vahel, kes nõudis tapatalgute viivitamatut lõpetamist. 1918. aasta kevadel ebaõnnestus Saksamaa meeleheitlik rünnak ja liitlased surusid edukalt tagasi. Kõigi klasside prantslased koondusid peaminister Georges Clemenceau nõudmise taha täielikust võidust ja karmidest rahutingimustest.

Ameerika Ühendriikide liitlaste poolel sõtta astumine põhjustas 1918. aasta hilissuvel ja sügisel õnne pöördumise, mis tõi kaasa Saksamaa lüüasaamise I maailmasõjas. Kõige olulisemad tegurid, mis viisid Saksamaa alistumiseni, olid selle kurnatus pärast neli aastat kestnud lahinguid ja suure hulga vägede saabumine USA-st, mis algas 1918. aasta suvel. Suur nelik kehtestas Saksamaale rahu tingimused: Suurbritannia, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid ja Itaalia. Clemenceau nõudis kõige karmimaid tingimusi ja võitis neist suurema osa Versailles' rahuga 1919. aastal. Saksamaa tehti suures osas relvituks ja sunniti sõja eest täielikku vastutust võtma, mis tähendab, et eeldati, et see maksab suuri reparatsioone. Prantsusmaa sai tagasi Alsace-Lorraine'i ning okupeeris Saksamaa tööstusliku Saarimaa kivisöe- ja terasepiirkonna. Saksa Aafrika-kolooniad, nagu Kamerun, jaotati Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel. Saksamaa liitlase esimeses maailmasõjas Osmanite riigi jäänustest, mis samuti konflikti lõpus kokku varises, sai Prantsusmaa mandaadid Süürias ja Liibanonis.

Aastatel 1919–1940 valitses Prantsusmaad kaks peamist poliitiliste liitude rühmitust. Ühelt poolt paremtsentristlik Bloc national Georges Clemenceau, Raymond Poincaré ja Aristide Briandi juhtimisel. Bloc sai toetust ettevõtjatelt ja rahanduselt ning ta oli sõbralik armee ja kiriku suhtes. Selle peamised eesmärgid olid kättemaks Saksamaale, majanduslik heaolu Prantsuse ettevõtetele ja stabiilsus siseasjades. Teiselt poolt vasaktsentristlik Cartel des Gauches, milles domineeris Édouard Herriot' Radikaalne sotsialistlik partei. Herriot' partei ei olnud tegelikult ei radikaalne ega sotsialistlik, pigem esindas see väikeettevõtluse ja madalama keskklassi huve. See oli intensiivselt antiklerikaalne ja seisis katoliku kiriku vastu. Cartel oli aeg-ajalt nõus moodustama koalitsiooni Sotsialistliku parteiga. Demokraatiavastased rühmitused, nagu kommunistid vasakul ja rojalistid paremal, mängisid suhteliselt väikest rolli.

Reparatsioonide voog Saksamaalt mängis Prantsuse rahanduse tugevdamisel keskset rolli. Valitsus alustas sõjaaja kahjustuste parandamiseks laiaulatuslikku rekonstrueerimisprogrammi ja seda koormati väga suure riigivõlaga. Maksupoliitika oli ebatõhus, laialt levinud maksudest kõrvalehoidmisega, ja kui finantskriis 1926. aastal veelgi süvenes, kehtestas Poincaré uued maksud, reformis maksude kogumise süsteemi ja vähendas drastiliselt valitsuse kulusid eelarve tasakaalustamiseks ja frangi stabiliseerimiseks. Riigivõla omanikud kaotasid 80% võlakirjade nimiväärtusest, kuid kiiret inflatsiooni ei toimunud. Aastatel 1926–1929 oli Prantsuse majandus jõukas ja tootmine õitses.

Välisvaatlejad tõid 1920. aastatel esile Prantsuse ülemklasside liialdusi, kuid rõhutasid sõjategevust ja okupatsiooni näinud Kirde-Prantsusmaa piirkondade kiiret ümberehitust. Nad teatasid finantsturgude paranemisest, sõjajärgse kirjanduse särast ja avaliku moraali taastumisest.

Ülemaailmne majanduskriis mõjutas Prantsusmaad veidi hiljem kui teisi riike, saabudes 1931. aasta paiku. Kui SKT kasvas 1920. aastatel väga kiiresti, 4,43% aastas, siis 1930. aastate SKT langes ainult 0,63%-ni. Võrreldes selliste riikidega, nagu Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Saksamaa, oli majanduskriis suhteliselt pehme: tööpuuduse tipptase oli alla 5% ja toodangu langus oli maksimaalselt 20% madalam kui 1929. aasta toodang. Lisaks ei olnud panganduskriisi.

1931. aastal nõudis ja sai hästi organiseeritud veteraniliikumine sõjaaegse teenistuse eest pensioni. Seda rahastas loterii – esimene, mida Prantsusmaal alates 1836. aastast lubati. Loterii sai kohe populaarseks ja sellest sai aastaeelarve oluline alus. Ehkki ülemaailmne majanduskriis ei olnud veel raske, kutsus loterii üles heategevuslikke impulsse, ahnust ja veteranide austamist. Need vastuolulised impulsid tootsid raha, mis tegi võimalikuks Prantsuse heaoluriigi heategevuse, turu ja avaliku sfääri ristumiskohas.

Huvi Prantsusmaa välispoliitika vastu kasvas sõdadevahelisel perioodil üha suuremaks, eesotsas Saksamaa militarismi hirmudega. Sõja kohutavad laastamised, sealhulgas 1,5 miljoni Prantsuse sõduri surm, suure osa terase- ja söepiirkondade laastamine ning veteranide pikaajalised kulud jäid alati meelde. Prantsusmaa nõudis, et Saksamaa kannaks paljud sõjaga seotud kulud iga-aastaste hüvitistena. Prantsuse välis- ja kaitsepoliitika kasutas jõudude tasakaalu ja liidupoliitikat, et sundida Saksamaad täitma oma Versailles' rahust tulenevaid kohustusi. Probleem oli selles, et USA ja Suurbritannia lükkasid kaitseliidu tagasi. Ida-Euroopa potentsiaalsed liitlased, nagu Poola, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia olid Saksamaa vastasseisuks liiga nõrgad. Venemaa oli olnud Prantsusmaa pikaajaline liitlane idas, kuid nüüd kontrollis seda Pariisis sügavalt umbusaldatud valitsus. Prantslaste üleminek 1924. aastal lepitavale poliitikale oli vastus Suurbritannia ja USA survele ning Prantsuse nõrkusele.

Prantsusmaa ühines 1919. aastal innukalt Rahvasteliiduga, kuid tundis end president Woodrow Wilsoni poolt reetuna, kui Ameerika Ühendriikide kongress lükkas tagasi tema lubadused, et Ameerika Ühendriigid kirjutavad alla kaitselepingule Prantsusmaaga ja liituvad Rahvasteliiduga. Prantsuse välispoliitika peamine eesmärk oli säilitada Prantsusmaa võim ja neutraliseerida Saksamaa tekitatud oht. Kui Saksamaa jättis 1923. aastal hüvitise maksmise ära, hõivas Prantsusmaa tööstusliku Ruhri piirkonna. Briti leiboristist peaminister Ramsay MacDonald, kes pidas reparatsioonide edukat maksmist võimatuks, survestas Prantsuse peaministrit Édouard Herriot'd Saksamaale järeleandmisi tegema. Kokku sai Prantsusmaa Saksamaalt 1600 naelsterlingit miljonit enne reparatsioonide lõppu 1932. aastal, kuid Prantsusmaa pidi maksma sõjavõlgu Ameerika Ühendriikidele ja seega oli puhaskasum vaid umbes 600 miljonit naelsterlingit.

Prantsusmaa üritas Poola, Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Jugoslaavia ja Nõukogude Liiduga Saksamaa-vastast kaitselepingute võrku luua. Nende väikeste liitlaste sõjalise jõu või tehnoloogilise võimekuse ülesehitamiseks nähti vähe vaeva ning nad jäid nõrgaks ja olid omavahel lahutatud. Lõpuks osutusid liidud väärtusetuks. Samuti ehitas Prantsusmaa Saksamaa piiri äärde võimsa kaitsevalli kindluste võrgustiku kujul. Seda kutsuti Maginot' liiniks ja sellele usaldati kompenseerida Esimese maailmasõja suured inimjõukaod.

Välispoliitika peamine eesmärk oli diplomaatiline reageerimine Prantsuse armee nõudmistele 1920. ja 1930. aastatel moodustada liidud Saksa ohu vastu, eriti Suurbritanniaga ja väikeriikidega Kesk-Euroopas.

Üha enam hakati leppima sellega, kui Saksamaa pärast 1933. aastat tugevnes, sest Prantsusmaa kannatas seisva majanduse, rahutuste pärast kolooniates ja kibedate sisepoliitiliste võitluste pärast. Leppimine, ütles ajaloolane Martin Thomas, ei olnud sidus diplomaatiline strateegia ega brittide kopeerimine. Prantsusmaa rahustas Itaaliat Etioopia küsimuses, kuna ta ei saanud endale lubada riski Itaalia ja Saksamaa vahelise liiduga. Kui Hitler saatis väed Reinimaale – Saksamaa osa, kus ei olnud sõjavägi lubatud – ei riskinud ei Pariis ega London sõjaga ja midagi ei tehtud. Sõjaline liit Tšehhoslovakkiaga ohverdati Hitleri nõudmisel, kui Prantsusmaa ja Suurbritannia nõustusid tema tingimustega Münchenis 1938. aastal.

 Pikemalt artiklites Rahvarinne (Prantsusmaa) ja Léon Blum

1920. aastal sotsialistlik liikumine lõhenes, enamus moodustas Prantsusmaa Kommunistliku Partei. Léon Blumi juhitud vähemus säilitas nime "sotsialistlik" ja 1932. aastaks edestas suuresti halvasti korraldatud kommuniste. Kui Jossif Stalin käskis 1934. aastal Prantsuse kommunistidel vasakpoolsetega koostööd teha, sai võimalikuks Rahvarinne, rõhuasetusega fašismivastasele ühtsusele. 1936. aastal moodustasid sotsialistid ja radikaalid koalitsiooni, kommunistide toetusega, et see ellu viia.

Rahvarinde napp võit 1936. aasta kevadvalimistel tõi võimule valitsuse, mida juhtisid sotsialistid liidus radikaalidega. Kommunistid toetasid selle sisepoliitikat, kuid ei võtnud ühtegi kohta valitsuses. Peaminister oli Léon Blum, tehnokraatlik sotsialist, kes vältis otsuste tegemist. Kahe ametiaasta jooksul keskendus see ametiühingute taotletud tööõiguse muudatustele, eriti kohustuslikule 40-tunnisele töönädalale 48 tunni asemel. Kõigile töötajatele anti kahenädalane tasustatud puhkus. Kollektiivläbirääkimiste seadus hõlbustas ametiühingute kasvu; liikmeskond kasvas aastaga 1 000 000-lt 5 000 000-ni ja töötajate poliitiline tugevus suurenes, kui kommunistlikud ja mittekommunistlikud ametiühingud ühinesid. Valitsus riigistas relvatööstuse ja üritas haarata kontrolli Banque de France üle, et murda riigi 200 rikkaima pere võimu. Põllumajandustootjad said kaubast lahti parema hinnaga ja valitsus ostis nisu ülejäägi, kuid põllumajandustootjad pidid maksma suuremaid makse. Laine laine järel streike tabas 1936. aastal Prantsuse tööstust. Palku tõsteti keskmiselt 48%, kuid töönädalat lühendati 17% ja elukallidus tõusis 46%, seega oli keskmise töötaja jaoks vähe reaalset kasu. Prantsuse toodete kõrgemad hinnad tingisid välismaise müügi languse, mida valitsus püüdis neutraliseerida frangi devalveerimisega, meetmega, mis viis võlakirjade ja hoiukontode väärtuse vähenemiseni. Üldine tulemus oli Prantsusmaa majanduse oluline kahjustus ja aeglasem kasvutempo.

Enamik ajaloolasi hindab Rahvarinde läbikukkumiseks, ehkki mõned nimetavad seda osaliseks õnnestumiseks. Üldiselt ollakse nõus, et see ei vastanud vasakpoolsete ootustele.

Poliitiliselt lagunes Rahvarinne Blumi keeldumise tõttu sekkuda hoogsalt Hispaania kodusõtta, nagu nõudsid kommunistid. Kultuuriliselt sundis Rahvarinne kommuniste leppima prantsuse ühiskonna elementidega, mida nad olid juba ammu naeruvääristanud, nagu patriotism, veteranide ohverdused, armeeohvitseriks olemise au, kodanlik maine ning sotsialistliku partei ja parlamentaarse vabariigi juhtkond. Ennekõike kujutasid kommunistid end Prantsuse rahvuslastena. Revolutsiooniajastu kostüümidesse riietatud noored kommunistid ja teadlased ülistasid jakobiine kui kangelaslikke eelkäijaid.

Ajaloolased on pööranud oma tähelepanu parempoolsusele sõdadevahelisel perioodil, uurides konservatiivide ja katoliku rühmituste erinevaid kategooriaid, samuti paremäärmuslikku fašistlikku liikumist. Konservatiivsed vana korra pooldajad olid seotud haute bourgeoisie (ülem keskklass), samuti rahvusluse, sõjalise jõu, impeeriumi säilitamise ja riikliku julgeolekuga. Lemmikvaenlane oli vasakpoolne, eriti kui seda esindasid sotsialistid. Konservatiivid olid suhtumises välisasjadesse jagunenud. Mitu olulist konservatiivset poliitikut toetasid ajakirja Gringoire, nende seas André Tardieu. Maineka mineviku ja teravate artiklitega Revue des deux Mondes oli peamine konservatiivne organ.

Korraldati suvelaagreid ja noortegruppe, et edendada töölisklassi peredes konservatiivseid väärtusi ja aidata neil kujundada karjääritee. Croix de feu/Parti social français (CF/PSF) oli eriti aktiivne.

Prantsusmaa vabariiklik valitsus oli pikka aega olnud tugevalt antiklerikaalne. Kiriku ja riigi eraldamise seadus 1905. aastal oli välja saatnud paljud usulised ordud, kuulutanud kõik kirikuhooned valitsuse omandiks ja viinud enamiku kirikukoolide sulgemiseni. Sellest ajast peale oli paavst Benedictus XV otsinud lähenemist, kuid seda ei suudetud saavutada enne paavst Pius XI valitsemisaega (1922–1939). Paavsti entsüklikas "Maximam Gravissimamque" (1924) lahendati vaikimisi paljud vaidlusalad ja tehti võimalikuks talutav kooseksisteerimine.

Katoliku kirik laiendas oma ühiskondlikku tegevust pärast 1920. aastat, eriti noorteliikumiste moodustamise kaudu. Näiteks oli noorte töötavate naiste suurim organisatsioon Jeunesse Ouvrière Chrétienne/Féminine (JOC/F), mille asutas 1928. aastal progressiivne ühiskonnaaktivist preester Joseph Cardijn. See julgustas noori töötavaid naisi võtma kasutusele katoliiklikke lähenemisviise moraalile ja valmistuma tulevasteks emarollideks, edendades samal ajal vaimse võrdsuse mõisteid ja julgustades noori naisi võtma aktiivseid, iseseisvaid ja avalikke rolle praeguses olukorras. Noorterühmade mudelit laiendati täiskasvanute hulka jõudmiseks: Ligue ouvrière chrétienne féminine ("Töötavate kristlike naiste liit") ja Mouvement populaire des familles.

Paremäärmuslikud katoliiklased toetasid mitut räiget, kuid väikest rühmitust, kes kuulutasid fašismiga sarnaseid õpetusi. Kõige mõjukam oli Action Française, mille asutas 1905. aastal salvav kirjanik Charles Maurras. See oli väga natsionalistlik, antisemiitlik ja reaktsiooniline, nõudes monarhia taastamist ja katoliku kiriku domineerimist riigi üle. 1926. aastal mõistis paavst Pius XI Action Française hukka, kuna paavst otsustas, et Prantsuse kiriku jaoks on rumal jätkata oma õnne sidumist monarhia taastamise ebatõenäolise unistusega ja umbusaldas liikumise kalduvust kaitsta katoliku usku üksnes utilitaarses ja natsionalistlikus mõttes. Action Française ei taastunud denonsseerimisest kunagi täielikult, kuid Vichy ajastul oli see aktiivne.

 Pikemalt artiklites Lahing Prantsusmaa pärast, Vaba Prantsusmaa ja Vichy valitsus

Natsi-Saksamaa ähvardav oht Prantsusmaale lükkus edasi 1938. aasta Müncheni konverentsil. Prantsusmaa ja Suurbritannia jätsid Tšehhoslovakkia maha ja rahustasid sakslasi, andes järele nõudmistele Sudeedimaa omandamise osas (saksakeelse enamusega Tšehhoslovakkia osa). Intensiivsed taasrelvastusprogrammid algasid 1936. aastal ja kahekordistusid 1938. aastal, kuid vilja kandsid need alles 1939. ja 1940. aastal.

Ajaloolased on arutanud kaht teemat seoses Prantsuse valitsuse ootamatu kokkuvarisemisega 1940. aastal. Rõhutatakse laia kultuurilist ja poliitilist tõlgendust, osutades läbikukkumistele, sisemistele erimeelsustele ja halvale enesetundele, mis valitses kogu Prantsuse ühiskonnas. Teiseks süüdistatakse Prantsuse ülemjuhatust halvas sõjalises planeerimises. Briti ajaloolase Julian Jacksoni sõnul oli Prantsuse kindrali Maurice Gamelini kavandatud Dyle'i plaan läbikukkumine, kuna see arvestas drastiliselt valesti Saksa Väegrupp B järgnenud rünnakut Kesk-Belgiasse. Dyle'i plaan kehastas Prantsuse armee peamist sõjaplaani Wehrmachti väegruppide A, B ja C eemalehoidmiseks Madalmaadest, koos nende austusväärsete soomusdiviisidega. Kuna Prantsuse 1., 7. ja 9. armee ning Briti ekspeditsiooniarmee liikusid Belgiasse kohtuma väegrupiga B, haaras Saksa väegrupp A Liitlasi tiivalt 1940. aasta Sedani lahingus, tulles läbi Ardennide, ebatasase ja tiheda metsaga kaetud maastiku, mida peeti soomusüksuste jaoks läbimatuks. Samuti kiirustasid sakslased piki Somme'i orgu La Manche'i ranniku suunas, et püüda Liitlased suurde kotti, mis sundis nad katastroofilisse Dunkerque'i lahingusse. Plaanis "Fall Gelb" sisalduva geniaalse Saksamaa strateegia tulemusel võideti Liitlasi jahmataval moel. Prantsusmaa pidi nõustuma Adolf Hitleri seatud tingimustel Teise Compiègne'i vaherahuga, mis sõlmiti 22. juunil 1940 samas raudteevagunis, milles sakslased sõlmisid 11. novembril 1918 vaherahu, mis lõpetas esimese maailmasõja.

Kolmas vabariik lõppes ametlikult 10. juulil 1940, kui Prantsuse parlament andis täielikud volitused marssal Philippe Pétainile, kes kuulutas järgnevatel päevadel välja État Français ("Prantsuse riigi"), üldtuntud kui Vichy režiim või Vichy valitsus pärast selle ümberpaigutamist Vichy linna Kesk-Prantsusmaal. Charles de Gaulle esitas 18. juuni üleskutse varem, manitsedes kõiki prantslasi mitte nõustuma lüüasaamisega ja koonduma Vaba Prantsusmaa alla ning jätkama võitlust koos Liitlastega.

Kogu oma 70-aastase ajaloo vältel komistas Kolmas vabariik kriisist kriisini, laialisaadetud parlamentidest kuni vaimuhaige presidendi (Paul Deschanel) ametissenimetamiseni. See võitles Esimese maailmasõja ajal kibedalt Saksa keisririigiga ja sõdadevahelised aastad tõid kaasa palju poliitilisi tülisid kasvava lõhega parempoolsete ja vasakpoolsete vahel. Kui Prantsusmaa 1944. aastal vabastati, kutsusid vähesed üles Kolmandat vabariiki taastama ning ajutise Prantsuse vabariigi valitsuse poolt loodi sama aasta detsembris Asutav Kogu põhiseaduse väljatöötamiseks järglasele, Neljandale vabariigile (1946–1958), parlamentaarses süsteemis, mis ei erinenud Kolmandast Vabariigist.

Kolmanda vabariigi esimene president Adolphe Thiers nimetas vabariiklust 1870. aastatel "valitsemisvormiks, mis jagab Prantsusmaad kõige vähem". Prantsusmaa võis olla nõus vabariigiks olemises, kuid ei aktsepteerinud kunagi täielikult Kolmandat vabariiki. Prantsusmaa kõige kauem kestnud valitsemissüsteem 1789. aasta revolutsioonist saati, Kolmas vabariik, saadeti ajalooraamatutesse kui armastamata ja lõpuks soovimatu. Kuid selle pikaealisus näitas, et see oli võimeline toime tulema paljude tormidega, eriti esimese maailmasõjaga.

Kolmanda vabariigi üks üllatavamaid aspekte oli see, et see oli esimene stabiilne vabariiklik valitsus Prantsuse ajaloos ja esimene, kes võitis enamuse elanikkonna toetuse, kuid see oli mõeldud ajutise valitsusena. Thiersi eeskujul koondas enamik orléanistidest monarhiste end järk-järgult vabariigi institutsioonidesse, toetades sellega suurt osa eliiti vabariiklikust valitsusvormist. Teisest küljest jäid legitimistid karmilt vabariiklaste vastaseks, samal ajal kui Charles Maurras asutas 1898. aastal Action française. See paremäärmuslik monarhistlik liikumine sai 1930. aastatel mõjukaks Ladina kvartalis. Sellest sai ka eeskuju erinevatele paremäärmuslikele liitudele, kes osalesid 1934. aasta 6. veebruari putšis, mis kukutas teise Cartel des gauches valitsuse.

Kolmanda vabariigi viimaseid aastaid käsitlev suur historiograafiline arutelu puudutab mõistet la décadence (dekadents). Selle mõiste pooldajad on väitnud, et Prantsusmaa 1940. aasta kaotuse põhjustas see, mida nad pidasid Prantsusmaa sünnipäraseks dekadentsiks ja moraalseks mädanikuks. Mõiste la décadence lüüasaamise selgitusena algas peaaegu kohe, kui 1940. aasta juunis vaherahu sõlmiti. Marssal Philippe Pétain väitis ühes raadiosaates: "Režiim viis riigi hävinguni". Ühes teises ütles ta, et "Meie lüüasaamine on karistus meie moraalsete ebaõnnestumiste eest", mille Prantsusmaa oli "määndanud" Kolmanda vabariigi ajal. 1942. aastal peeti Riomi protsess, kus toodi mitu Kolmanda vabariigi juhti kohtu ette sõja kuulutamise eest Saksamaale 1939. aastal ja süüdistati neid selles, et nad ei teinud piisavalt Prantsusmaa sõjaks ettevalmistamisel.

John Gunther teatas 1940. aastal enne Prantsusmaa kaotust, et Kolmandas vabariigis ("demokraatia reductio ad absurdum") on olnud 103 kabinetti keskmise pikkusega kaheksa kuud ja et 15 endist peaministrit elab. Marc Bloch väitis oma raamatus "Kummaline lüüasaamine" (kirjutatud 1940. aastal ja avaldatud postuumselt 1946. aastal), et pärast Rahvarinde võitu 1936. aastal lakkasid Prantsuse ülemklassid uskumast Prantsusmaa suursugususse ja lasid nii endid langeda fašismi ja lüüasaamise lummusse. Bloch ütles, et Kolmas vabariik kannatas sügava sisemise "roiskumise" all, mis tekitas kibedaid sotsiaalseid pingeid, ebastabiilseid valitsusi, pessimismi ja lüüasaamist, kartlikku ja seosetut diplomaatiat, kõhklevat ja lühinägelikku sõjalist strateegiat ning hõlbustas lõpuks Saksamaa võitu 1940. aasta juunis. Prantsuse ajakirjanik André Géraud, kes kirjutas pseudonüümi Pertinax all oma 1943. aasta raamatu "Prantsusmaa hauakaevajad", süüdistas sõjaeelset juhtkonda selles, mida ta pidas täielikuks ebakompetentsuseks.

Pärast 1945. aastat võtsid Prantsuse erinevad poliitilised fraktsioonid laialdaselt omaks mõiste la décadence kui konkurentide diskrediteerimise viisi. Prantsusmaa Kommunistlik Partei süüdistas lüüasaamist "korrumpeerunud" ja "dekadentliku" kapitalistliku Kolmanda vabariigi vastu (varjates mugavalt Prantsuse sõjategevuse sabotaaži Molotovi-Ribbentropi pakti ajal ja oma vastuseisu "imperialistlikule sõjale" Saksamaa vastu aastatel 1939–1040).

Teisest küljest nimetasid gollistid Kolmandat vabariiki "nõrgaks" režiimiks ja väitsid, et kui Prantsusmaal oleks enne 1940. aastat olnud režiim, mida juhtinuks tugev president nagu Charles de Gaulle, oleks võinud lüüasaamist vältida. Võimule saades tegid nad täpselt seda ja algatasid Viienda vabariigi. Siis oli rühm Prantsuse ajaloolasi ümber Pierre Renouvini ning tema soosikute Jean-Baptiste Duroselle'i ja Maurice Baumonti, mis alustas uut tüüpi rahvusvahelist ajalugu, et võtta arvesse Renouvini nimetatud forces profondes (põhjalikke jõude), näiteks sisepoliitika mõju välispoliitikale. Kuid Renouvin ja tema jüngrid järgisid siiski mõistet la décadence, kus Renouvin väitis, et Prantsuse ühiskonnal Kolmandas vabariigis oli "väga puudulik initsiatiiv ja dünaamilisus" ja Baumont väitis, et Prantsuse poliitikud lasid "isiklikel huvidel" alistada "...mistahes üldised huvid".

1979. aastal avaldas Duroselle tuntud raamatu "La Décadence", mis mõistis kogu Kolmanda vabariigi täielikult hukka, kui nõrga, argpüksliku ja mandunud. Veelgi enam, kui Prantsusmaal, aktsepteeriti mõistet la décadence ingliskeelses maailmas, kus sellised Briti ajaloolased nagu A. J. P. Taylor kirjeldasid Kolmandat vabariiki sageli kui kokkuvarisemise äärel toimivat totaalset režiimi.

"La décadence'i" teesi silmapaistev näide oli William L. Shireri 1969. aasta raamat "Kolmanda vabariigi kokkuvarisemine", kus Prantsusmaa lüüasaamist selgitatakse Prantsuse juhtide moraalse nõrkuse ja arguse tagajärjena. Shirer kujutas Édouard Daladier'd heatahtliku, kuid tahtejõuetuna; Georges Bonnet'd korrumpeerunud oportunistina, kes oli isegi natsidega valmis koostööd tegema; marssal Maxime Weygandi reaktsioonilise sõdurina, kes oli rohkem huvitatud Kolmanda vabariigi hävitamisest kui selle kaitsmisest; kindral Maurice Gamelini ebakompetentse ja allaandjana; Pierre Lavali kelmika krüptofašistina; Charles Maurras'd (keda Shirer esitas Prantsusmaa kõige mõjuvõimsama intellektuaalina) "drivel" jutlustajana; marssal Philippe Pétaini Lavali ja Prantsuse rojalistide seniilse marionetina ning Paul Reynaud'd pisikese poliitikuna, keda kontrollis tema armuke, krahvinna Hélène de Portes. Kaasaegsete ajaloolaste hulka, kes nõustuvad la décadence'i argumendiga või suhtuvad väga kriitiliselt Prantsusmaa 1940. aasta eelsesse juhtimisse, ilma et nad tingimata la décadence'i teesiga nõustuksid, kuuluvad Talbot Imlay, Anthony Adamthwaite, Serge Berstein, Michael Carely, Nicole Jordan, Igor Lukes ja Richard Crane.

Esimene ajaloolane, kes la décadence'i kontseptsiooni hukka mõistis, oli Kanada ajaloolane Robert J. Young, kes oma 1978. aasta raamatus "Prantsusmaa käsul" väitis, et Prantsuse ühiskond ei olnud dekadentlik, et 1940. aasta lüüasaamine oli tingitud ainult sõjalistest teguritest, mitte moraalsest ebaõnnestumisest, ja et Kolmanda vabariigi juhid olid andnud endast parima 1930. aastate rasketes tingimustes. Young väitis, et dekadents, kui see eksisteeris, ei mõjutanud Prantsuse sõjalist planeerimist ja võitlusvalmidust. Young leiab, et Ameerika ajakirjanikud kujutasid 1930. aastate lõpus rahulikku, ühtset, asjatundlikku ja enesekindlat Prantsusmaad. Nad kiitsid prantsuse kunsti, muusikat, kirjandust, teatrit ja moodi ning rõhutasid prantslaste vastupidavust ja rõhutasid Prantsuse vastupidavust ja südidust kasvava natside agressiooni ja jõhkruse taustal. Miski artiklite toonis ega sisus ei ennustanud 1940. aasta juunis purustavat sõjalist lüüasaamist ja kokkuvarisemist.

Youngile on järgnenud teised ajaloolased, nagu Robert Frankenstein, Jean-Pierre Azéma, Jean-Louis Crémieux-Brilhac, Martin Alexander, Eugenia Kiesling ja Martin Thomas, kes väitsid, et Prantsuse nõrkus rahvusvahelisel areenil tulenes struktuurilistest teguritest, kuna ülemaailmne majanduskriis avaldas mõju Prantsuse taasrelvastumisele ja sellel ei olnud midagi pistmist sellega, et Prantsuse juhid olid liiga "dekadentlikud" ja argpükslikud, et Natsi-Saksamaa vastu seista.

• september 1870 – pärast Napoleon III keisririigi kokkuvarisemist Prantsuse-Preisi sõjas loodi Kolmas vabariik ja Pariisi piiramise ajal (19. september 1870 – 28. jaanuar 1871) valitses Rahvusliku kaitse valitsus.
• mai 1871 – Frankfurdi rahu, rahuleping, mis lõpetas Prantsuse-Preisi sõja. Prantsusmaa kaotas Alsace'i ja enamiku Lorraine'ist ning pidi maksma uuele Saksamaa riigile rahalise hüvitise.
• 1871 – Pariisi kommuun. Ametlikus mõttes oli 1871. aasta Pariisi kommuun lihtsalt kohalik võim, mis 1871. aasta kevadel kaks kuud Pariisis võimu kasutas. See oli lahus Adolphe Thiersi uuest valitsusest. Režiim lõppes pärast verist mahasurumist Thiersi valitsuse poolt 1871. aasta mais.
• 1872–73 – pärast seda, kui rahvas oli silmitsi otseste poliitiliste probleemidega, oli vaja luua püsiv valitsemisvorm. Thiers tahtis rajada selle Suurbritannia põhiseadusliku monarhia baasil, kuid ta mõistis, et Prantsusmaa peaks jääma vabariigiks. Selle veendumuse avaldamisel rikkus ta Bordeaux' pakti, vihastades monarhiste assamblees. Selle tulemusel sunniti ta 1873. aastal tagasi astuma.
• 1873 – konservatiivne roomakatoliiklane marssal MacMahon tehti vabariigi presidendiks. Orléanist Duc de Broglie oli peaminister. Tahtmatult olid monarhistid asendanud absoluutse monarhia parlamentaarsega.
• veebruar 1875 – parlamendiseaduste seeriaga kehtestati uue vabariigi orgaanilised või põhiseaduslikud seadused. Selle tipus oli Vabariigi President. Loodi kahekojaline parlament, koos ministrite nõukogu eesistujaga, kes vastutas nominaalselt nii Vabariigi presidendi kui ka parlamendi ees.
• mai 1877 – kuna avalik arvamus kaldus tugevalt vabariigi kasuks, tegi monarhistist vabariigi president Patrice MacMahon viimase meeleheitliku katse päästa monarhiline eesmärk, vallandades vabariigimeelse peaministri Jules Simoni ja nimetades uuesti ametisse monarhistide juhi Duc de Broglie. Siis saatis ta parlamendi laiali ja kuulutas välja üldvalimised. Kui ta lootis peatada liikumist vabariikluse suunas, sai see suurejoonelise tagasilöögi, presidenti süüdistati põhiseaduslikus riigipöördes, mida tuntakse toimumisaja järgi le seize Mai.
• 1879 – vabariiklased naasid võidukalt, tappes lõpuks Prantsuse monarhia taastamise väljavaate, saavutades 5. jaanuaril 1879 senati üle kontrolli. MacMahon astus tagasi 30. jaanuaril 1879, jättes tõsiselt nõrgenenud presidendiameti Jules Grévyle.
• 1880 – jesuiidid ja mitmed teised usulised ordud saadeti laiali ning nende liikmetel keelati riigikoolides õpetamine.
• 1881 – pärast 1877. aasta 16. mai kriisi tõrjuti legitimistid võimult ja vabariiki valitsesid lõpuks vabariiklased, keda nimetati oportunistlikeks vabariiklasteks, kuna nad pooldasid mõõdukaid muudatusi uue korra kindlaks kehtestamiseks. 1881. ja 1882. aastal hääletatud Jules Ferry seadused vaba, kohustusliku ja ilmaliku avaliku hariduse kohta olid selle vabariikliku kontrolli esimesed märgid, kuna avalik haridus ei kuulunud enam katoliku koguduste ainuvaldusse.
• 1882 – kõigist riigikoolidest eemaldati usuõpetus. Meetmetega kaasnes kaplanite kaotamine relvajõududest ja nunnade eemaldamine haiglatest. Kuna Prantsusmaa oli peamiselt roomakatoliiklik, oldi sellele kõvasti vastu.
• 1889 – vabariiki raputas äkiline, kuid lühiajaline Boulangeri kriis, mis tekitas kaasaegse intellektuaali Émile Zola esiletõusu. Hiljem kritiseeris ajakirjandus kiiresti ka Panama skandaale.
• 1893 – pärast anarhist Auguste Vaillanti poolt Rahvusassamblee pommitamist, kus ei tapetud kedagi, aga vigastada sai üks inimene, hääletasid saadikud lois scélérates poolt, mis piiras 1881. aasta pressivabaduse seadusi. Järgmisel aastal pussitas Itaalia anarhist Caserio president Sadi Carnot' surnuks.
• 1894 – Dreyfusi afäär: juudi päritolu suurtükiväe ohvitser Alfred Dreyfus vahistati süüdistatuna vandenõus ja spionaažis. Väidetavalt oli Dreyfus Saksa sõjaväeatašeele Maximilian von Schwartzkoppenile üle andnud olulisi sõjalisi dokumente, mis kajastasid uute Prantsuse suurtükkide kujundust.
• 1894 – moodustati Prantsuse-Vene liit.
• 1898 – kirjanik Émile Zola avaldas artikli "J'Accuse...!" Artikkel väitis antisemiitlikku vandenõud sõjaväe kõrgemas juhtkonnas Dreyfusi patuoinaks tegemisel, mida vaikimisi toetasid valitsus ja katoliku kirik. Fashoda intsident põhjustas peaaegu Inglise-Prantsuse sõja.
• 1901 – asutati radikaalsotsialistlik partei, mis jäi Kolmanda vabariigi tähtsaimaks parteiks alates 19. sajandi lõpust. Samal aastal asutasid Léon Gambetta järgijad, nagu Raymond Poincaré, kellest sai 1920. aastatel nõukogu president, Demokraatliku Vabariikliku Liidu (ARD), millest sai pärast esimest maailmasõda peamine paremtsentristlik partei ning parlamendist kadusid monarhistid ja bonapartistid.
• 1904 – Prantsuse välisminister Théophile Delcassé rääkis Briti välisministri lord Lansdowne'iga läbi Entente Cordiale.
• 1905 – valitsus tutvustas kiriku ja riigi eraldamise seadust, mida toetas tugevalt Emile Combes, kes oli rangelt jõustanud 1901. aasta vabaühenduste seaduse ja 1904. aasta usuliste ühenduste õpetamisvabaduse seaduse (riik oli selleks ajaks sulgenud enam kui 2500 eraõppeasutust, põhjustades katoliiklaste ja konservatiivsete elanike kibedat vastuseisu).
• 1906 – selgus, et Dreyfusi poolt 1894. aastal Schwartzkoppenile üle antud dokumendid olid võltsingud, ning seetõttu anti Dreyfusile pärast 12-aastase vanglakaristuse kandmist armu.
• 1914 – pärast SFIO (Tööliste Internatsionaali Prantsuse osakond) juhi Jean Jaurèsi mõrva mõni päev enne Saksamaa sissetungi Belgiasse loobus Prantsuse sotsialistlik liikumine, nagu ka kogu Teine internatsionaal, oma antimilitaristlikest positsioonidest ja ühines rahvaliku sõjaga. Algas esimene maailmasõda.

• Prantsuse neljas vabariik
• Prantsuse viies vabariik
• Prantsuse koloniaalimpeerium
• Prantsusmaa presidendivalimised (Kolmas vabariik)
• 1934. aasta 6. veebruari kriis
• 1877. aasta 16. mai kriis
• Dreyfusi afäär
• Prantsusmaa valduste ja kolooniate loend