Rahvusvaheline gootika

Rahvusvaheline gootika või internatsionaalne gootika^[1](prantsuse keeles gothique international^[2], itaalia keeles gotico internationale^[3]), eestikeelses kirjanduses on kasutatud ka sõnapaari "pehme stiil"^[4][5] (saksa keeles weicher Stil, prantsuse keeles style adouci), on hiliskeskaja Euroopa maalikunstis, skulptuuris ja dekoratiivkunstis valitsenud stiilisuund, mis levis üle terve Lääne-Euroopa 14. sajandi viimasest veerandis ja 15. sajandi esimesel poolel. Stiili iseloomustab elegants ja delikaatne realism, mis vastas õukondlikule maitsele ja oli silmnähtavalt mõjutatud ilmalikust rüütlikultuurist, sõltumata sellest kui religioosne või traagiline oli kunstiteose aines. Rahvusvahelist gootikat on peetud vaheastmeks keskaegse kunsti juurest renessansskunsti^[6].

Uue kunsti teket stimuleeris kasvav kultuuriline rivaliteet Euroopa kuninglike õukondade vahel: Böömimaa pealinn Praha, mis oli sel ajal ka Püha Rooma keisririigi trooni asukoht; Prantsusmaa kuninga õukond Pariisis, millega võistlesid Berry hertsogi ja Burgundia hertsogi õukonnad; Aragon ja Kastiilia, kus olid Hispaania esinduslikemad õukonnad; Westminster Inglismaal ja Lombardia ülikusuguvõsad Itaalias^[3].

Stiili rahvusvahelisus lähtub asjaolust, et kuna väga palju kunsti loodi õukondade juures, mis omakorda olid üle terve Euroopa seotud sugulussidemete kaudu, liikusid kunstnikud ja motiivid üle riigipiiride; kohalikud traditsioonid siiski säilisid ja tänapäeval on Prantsusmaa "pehme stiil" vaevata eristatav Saksamaa või Lombardia omast. Olgugi et rahvusvahelises gootikas on kokku sulanud Põhja-Euroopa ja Itaalia kunstitraditsioonid, on selle lähtepunkt Itaalias, ennekõike Siena koolkonnas^[7].

Rahvusvahelist pehmet stiili iseloomustab loodusvormide mahendamine ja ilustamine, inimfiguurid on saledad, elegantsed ja graatsilised, mõjudes seejuures paratamatult pisut kunstlikena, hoolimata asjaolust, et hilisgootikas üldiselt kasvas huvi ümbritseva maailma detailse realistliku kujutamise vastu nii detailides kui ka üldises kompositsioonis. Üldine mulje on malbe, luksuslikult dekoratiivne ja eskapistlik.

• Palju looklevat, lainelist joont üldkompositsioonis
• kaunid puhtad värvid, teatav lamedus pildiruumis (märgatavate varjude puudumine)
• väikesed anekdootlikud realistlikud detailid
• mittearistokraatlike detailide kujutamisel realism ja huumor

• Inimfiguurid on saledad, väljavenitatud ja kurvilises poosis (S-kurv, nn gooti poos on rõhutatud)
• mõjuvad kerge ja hõljuvana, raskust ei rõhutata
• õrnad näojooned, heledad juuksed, väikesed huuled
• puuduvad tugevad emotsioonid ilmes ja suured žestid, kujud on malbed ja naeratavad

• Hoolikalt kujutatud rikkalike ehitusdetailidega arhitektuur
• Detailselt kujutatud luksuslike materjalide, ehete ja kaunistustega rikkalik riietus
• Rõivavoldistikku kujutatakse ümaralt ja pehmelt langevana, moodustades karika- või kellakujulisi kaskaade

• Palju kuldamist, lisaks taustadele ja aupaistetele kroonid, rõivakaunistused
• Kõrgendatud kipskrunt (gesso), mis on kullatud ja omakorda puntsimise ja uurendustega ornamenteeritud^[8]

• Andre Beauneveu (u 1335–1400)
• Claus Sluter (u 1340–1406)
• Hans Multscher (u 1400–1467)
• Giorgio da Sebenico (1410–1473)
• Adam Kraft (suri 1509)
• Michel Colombe (u 1430–1512)
• Veit Stoss (1450–1533)
• Tilman Riemenschneider (1460–1531)
• Gregor Erhart (u 1460–1540)

• Ugolino di Nerio (tegutses 1317–1327)
• Meister Theodoric (tegutses 1348–1368)
• Lorenzo Monaco (1370–1425)
• Gentile da Fabriano (u 1370–1427)
• Melchior Broederlam (tegutses 1381–1409)
• Meister Bertram (u 1340 – u 1415)
• Meister Francke (u 1380 – u 1436)
• Masolino da Panicale (1383–1447)
• Jacquemart de Hesdin (tegutses 1384–1409)
• Stefano di Giovanni Sassetta (1392–1450)
• Antonio Pisanello (1394–1455)
• vennad Limbourgid (Herman, Jean ja Pol Limbourg, surid 1416 katku)
• Konrad von Soest (tegutses 1390.–1400. aastatel)
• Püha Veronika meister (1395–1420)
• Jean Fouquet (1425–1480)
• Michael Pacher (1435–1498)

Rahvusvahelise gootika mõju ilmneb nähtavalt juba vararenessansi kunstnikeks loetud Lorenzo Ghiberti (1378–1455), Paolo Uccello (1397–1475) ja Fra Angelico (u 1400–1455) teostes.

Üksikutes Eestis asuvates kunstiteostes on nähtud rahvusvahelise gootika mõjusid. Küllalt varakult on "pehmesse stiili" kuuluvaks pidanud Harju-Risti kirikus asunud krutsifiksi ja saatjafiguure, apostel Johannest ja Maarjat, Gertrude Oldemeyer oma 1964. aastal ilmunud töös "Die Darstellung des gekreuzigten Christus in der Kunst des "Weichen Stils"". Sama skulptuurigrupiga seoses analüüsib Krista Ivask rahvusvahelise gootika mõistet ja selle määratlemist (peatükk "Kunst 1400. aasta paiku ja "internatsionaalse gootika" mõiste") põhjalikumalt oma magistritöös^[9]. Krista Andreson möönab, et kujude valmistamise sidumist kindla geograafilise piirkonnaga raskendab just stiili rahvusvahelisus, kuna Euroopa kunstiloos iseloomustab perioodi 14. sajandi IV veerandist kuni 15. sajandi I veerandini omalaadne stiiliühtsus^[10].

Hamburgis töötanud "pehme stiili" meistri Bertrami laadiga, kelle loominguline mõju ulatus ka Skandinaaviasse, seob Villem Raam mõningaid 15. sajandi alguses loodud puuskulptuure: puhkavat Kristust kujutava puuskulptuuri, mis asus Kihelkonna kirikus ja kadus II maailmasõja päevil, Vormsi kirikus asunud lapsevoodis puhkava neitsi Maarja koos Jeesuslapsega, mis ilmselt oli mingi suurema kompositsiooni osa, ja väikese Ruhnu kiriku krutsifiksi (mõlemad praegu Stockholmi Ajaloomuuseumis). Samuti täheldab ta rahvusvahelisele gootikale omast kõrgaadli prantsuspärast maitset kahe Saaremaa Muuseumis asuva kuningafiguuri eksootiliselt pidulikus rõivastuses, eriti selle pehmelt rulluvana kujutatud voldistikukäsitluses. Seevastu Niguliste altari puhul märgib ta eraldi ära voldistikukäsitluse eemaldumist varasemates puuskulptuurides ilmnenud "pehme stiili" lüürikast^[11].

• 
  Harju-Risti kiriku võidukaaregrupp Niguliste kiriku Antoniuse kabelis

• International Gothic (c.1375-1450). - visual-arts-cork.com