Valgevene ajalugu

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Valgevene ajalugu on ülevaade Valgevene ajaloolistest sündmustest ja arengutest.

6.–7. sajandil Suure rahvasterände ajal ilmusid tänapäevase Valgevene aladele, kus juba elasid balti hõimud, idaslaavlased (litviinid).

 Pikemalt artiklites Slaavlased, idaslaavlased ja lääneslaavlased

8.–9. sajandil toimus idaslaavi hõimude (krivitšite, dregovitšide ja radiimitšite) massiline asumine Valgevene alale ja baltlaste assimileerimine.

9. sajandil tekkisid Valgevene aladel esimesed, viikingite valitsetud, idaslaavlaste vürstiriigid – Połacki vürstiriik, keskusega Połackis ja Turaŭ vürstiriik, keskusega Turaŭs. Ajalooallikatest on teada 862. aastast Połacki esmamainimine – Valgevene riikluse algus^[viide?], 980. aastast mõjuvõimsa ^[viide?] Turaŭ vürstiriigi esmamainimine, Zasłaŭje linna esmamainimine (985) ja 1067. aastast esmakordne Minski (Mensk) linna minimine.

Valgevene alade valitsevad valitsejadünastiad olid algselt Skandinaavia päritolu Rogvolodovitšid (Рогволодовичи) (10.–11. sajand). Idaslaavlasi ühendava Kiievi-Vene riigi moodustamise järel aga Rjurikovitšite valitsejadünastia haru: Vseslavitšid (Всеславичи) (12.–13. sajand).

 Pikemalt artiklis Slaavi vürstiriikide loend

Kiievi-Vene feodaalsel killustumisel eraldusid temast pärast 1021. aastat Połacki vürstiriik, Kiievi suurvürstiriigi lagunemise järel iseseisvus Polotski vürstiriik 1136. aastal. Vladimir Monomahhi (1113–1125) surma järel algas taas võimuvõitlus Rjurikovitšite dünastiaharude vahel. Ühise valitsejata riik lagunes algselt 5-ks ja seejärel 13-ks vürstiriigiks. Mstislav Suure valitsemisaja (1125–1132) lõpuks, kaotas Kiiev oma ühendava võimu. 12. sajandil eraldusid Smolenski ja Turaŭ-Pinski vürstiriik, mis hiljem omakorda jagunesid.

Valgevenet (tänapäeva Vitebskit ja Usvjatõt) läbis ka muinasaegne kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni.

 Pikemalt artiklis Polotski vürstiriik, Valgevene valitsejad

11.–12. sajandil toimusid Polotski vürstiriik (Połacki vürstiriigi) ja Kiievi suurvürstiriigi vahel sagedased sõjaretked eesmärgiga allutada iseseisev Połacki vürstiriik Kiievi suurvürstiriigile. Aastatel 1044–1168 ja 1071–1101 oli Polotski vürst Vseslav Brjatšislavitš (Усяслаў Брачыславіч, Всеслав Брячиславич, Всесла́в Чароде́й), kes oli ka (1068–1069) Kiievi suurvürst. Aastatel 1044–1066 ehitati Połackis Püha Sofia katedraal, märk iseseisvusest ja võimsusest, osa võimuvõitlusest Novgorodi Vabariigi ja Kiievi suurvürstiriigiga, kus ehitati samuti Ida-Rooma Konstantinoopoli Hagia Sophia eeskujul Novgorodi Püha Sofia katedraal ja Kiievi Püha Sofia katedraal. Majanduslike sidemetega Skandinaaviaga seotud Polotski vürstiriigis oli seisulik rahvaesindus veetše ja riiki valitsev vürst valiti teiste vürstiriikide vürstidünastiatest analoogselt Novgorodi vabariigi ja hilisema Pihkva vürstiriigiga. Polotski vürst Vseslav Brjatšislavitši surma järel 1101 aga riik killustus tema poegade vahel: Minski, Vitebski, Drutski, Izjaslavski, Logoi, Strežnevo ja Hrodna vürstiriikideks.

Teine suurem vürstiriik, tänapäeva Valgevene aladel Turaŭ-Pinski vürstiriik, mille koosseisu kuulusid maa-alad tänapäeva Valgevenes, Gomelist lõunas ja Brestist ida pool; tänapäeva Ukraina Žõtomõrist ja Rivnest põhja pool (pealinn Turaŭ) lagunes Turaŭ ja Kletski osastisvürstiriikideks.

Aastal 1135 rajas Smolenski vürst Rostislav Mstislavitš Mscisłaŭ valli ja vallikraaviga piiratud kantsi, mille juurde tekkis asula. Asulat on esimest korda kirjalikult mainitud aastal 1156. Aastal 1180 sai Mscisłaŭ iseseisva Mscisłaŭ vürstiriigi pealinnaks (teised tähtsamad asulad selle aladel olid Rasna ja Radamla. Sealsed valitsejad olid lähedased sugulased Smolenski vürstidega ja need kaks vürstiriiki moodustasid faktiliselt ühe terviku.

Enne Läänemere ristisõdu kogusid Połacki vürstid andamit neid ümbritsevatelt balti hõimudelt (žemaitid, latgalid jt) ning vürstiriiki kuulusid ka osastisvürstiriigid: Jersika vürstiriik, Koknese vürstiriik. Liivimaa ristisõja algetapil, asudes levitama ristiusku Daugava jõe suudmes liivlaste seas, nõutas Üksküla piiskop Meinhard nõusolekut Połacki vürst Vladimir Vseslavitšilt. Liivimaa vallutamise käigus Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolt, püüdis Połacki vürst taastada oma mõjuvõimu liivlaste aladel (Daugava alamjooksul), tehes 1203. aastal sõjakäigu Riiale, kuid oli sunnitud 1212. aastal sõlmima Riia piiskopiga leedulaste vastase liidulepingu ning loobuma taotlustest liivlaste aladele. 1216. aastal kavandas vürst Vladimir Vseslavitš saarlastega ühist sõjakäiku Riiale, kuid suri enne sõjakäiku.

12. sajand jagunes vürstiriik maakondadeks ning 1223. aastal liideti ja muudeti Smolenski vürstiriigi osastisvürstiriigiks.

Kiievi-Vene riik ei olnud 12. sajandil stabiilse ja tugeva keskvõimuga riik ning sellest eraldus teisi riike. Suurvürstiriigi koosseisu olid selle lõpliku lagunemise ajaks jäänud Rostovi-Suzdali vürstiriik, Smolenski, Rjazani, Galiitsia-Volõõnia, Perejaslavli, Tšernigovi, Polotski, Turaŭ-Pinski ja Novgorodi vürstiriik. 1130. aastatel kujunes uueks kirde-Vene vürstiriikide keskuseks Vladimiri-Suzdali vürstiriik (nimetatud ka Rostovi-Suzdali vürstiriigiks) keskusega Vladimiris. Selle riigi juhid olid Juri Dolgoruki ja Andrei Bogoljubski. Sinna läks üle suurvürsti tiitel ja kolis ka Kiievi kirikujuht metropoliit. Kiievi-Vene riigi lõpuks loetakse aastat 1169, kui vürstiriikide omavahelises sõjategevuses vallutas Andrei Bogoljubski Kiievi linna ja röövis selle varad.

 Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Euroopasse , Mongolite invasioon Venemaale

13. sajandi esimesel veerandil alanud mongolite invasiooni tulemusel Euroopasse ja Kagu-Venemaa aladele, Kiievi-Vene järglasvürstiriikide (Lõuna-Venemaa stepialadele ja võitsid nad 1223. aastal Kiievi suurvürsti Mstislav III juhitud vene-polovetsi ühisväe Kalka lahingus. Endise Kiievi-Vene aladel tegid mongoli väed rüüsteretki põhjas kuni Novgorodini ja läänes kuni Dnepri jõeni. Aastatel 1238–1239 vallutasid nad Lõuna-Venemaa ja Kirde-Venemaa. Mongolite riigi vallutustest jäid välja Loode- ja Lääne-Venemaa alad: Novgorodi vabariik, Połacki vürstiriik, Turaŭ-Pinski vürstiriik ja osa Smolenski vürstiriigist.

 Pikemalt artiklis Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik

Esialgu maksid balti hõimud Połacki vürstiriigile andamit, aga Kiievi-Vene nõrgenedes hakkas olukord muutuma vastupidiseks. Pöördepunkt oli 1180. aastatel, mil leedulased lakkasid maksmast andamit ja hoopis ise korraldama rüüsteretki Połacki ja Pihkva vürstiriigi vastu, ähvardades isegi Novgorodi. Saksa ordu agressiooni ähvardus kiirendas ühendatud Leedu riigi tekkimist. Aukštaitija vürst Mindaugas ühendas 1230. aastail Aukštaitija, Žemaitija ja teisi maid ning osa jatvingide ja kurelaste alu.

Mindaugas ühendas 13. sajandi keskpaiku maa-ala, mida on nimetatud Must-Veneks, Połacki vürstiriigi osad, Turovi-Pinski vürstiriigi lääneosa, vürstiriigid Prõpjatsi jõe ülemjooksul ja osa Volõõniamaast.

Leedu suurvürsti Gediminase (1316–1341) ajal ja 14. sajandi I poolel ühendati Kiievi-Vene riigi lagunemise, slaavi vürstiriikide Kuldhordi vasallriikideks muutmise järel slaavi vürstiriikide killustumise tulemusel, Gediminase poolt Leeduga Valge-Vene: Połacki vürstiriik (1307), Minsk, Pinsk (1318), Brest (1319), Mogiljov, Turov, Vitebsk (1330), Orša, Mozõr ja Ukrainas, Kiiev (1321). Gediminase ajal muutus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik suurriigiks, mis ulatus merest mereni (Läänemerest Musta mereni).

15. sajandil oli Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik pindalalt Euroopa suurim riik, kui talle kuulusid kogu tänapäeva Valgevene, valdav osa tänapäeva Leedust ja Ukrainast ning osaliselt ka Poola, Moldova ja Venemaa. Leedulased moodustasid riigis vähemuse, enamuses olid idaslaavlased. Leedu suurvürstiriiki peetakse mitte ainult tänapäeva Leedu, vaid ka Valgevene riigi eelkäijaks.

15. sajandi lõpuks teostus täielikult kirdevene maade ühendamine Moskva suurvürstiriigi võimu alla. Moskva vürstide kõigi vene maade ühendamisele suunatud poliitika viis vastasseisuni Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigiga läänevene maade valitsemise pärast. Moskva suurvürstiriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi vahel toimusid territooriumite valdamise eest sõjad: 1492–1494; 1500–1503; 1507–1508; 1512–1522 ja 1534–1537.

 Pikemalt artiklis Moskva-Leedu sõda (1492–1494)

Aastatel 1492–1494 toimunud sõjategevuse lõpetas 1494 sõlmitud "Igavene rahu", mille järgi läks suur osa Verhovski vürstiriikide maid ja Vjazmamaa Moskva suurvürstiriigile, kes tagastas Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigile Ljubutski, Serpeiski, Mosalski, Opakovi ja ütles lahti nõudmistest Smolenskile ja Brjanskile.

 Pikemalt artiklis Moskva-Leedu sõda (1500–1503)

Aastatel 1500–1503 toimunud sõjategevuses rüüstas Moskva suurvürsti liitlane Krimmi khaan Mengli I GireiLeedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi lõunaosa, tema pojad võtsid ja põletasid Hmelniki, Kremenetsi, Bresti, Vladimiri, Lutski, Brjaslavli ning viisid sealt palju vange. 1503. aastal sõlmiti kuueks aastaks Blagoveštšenski vaherahu. Selle järgi sai Moskva suurvürstiriik suure territooriumi Dnepri ja Okaa ülemjooksul 19 piirilinnaga, nende hulgas Tšernigov, Gomel, Novgorod-Severski ja Brjansk. Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik jäi ilma 70 vallast, 22 linnast ja 13 külast – ligikaudu 1/3 oma territooriumist.

 Pikemalt artiklis Moskva-Leedu sõda (1507–1508)

Aastatel 1507–1508 toimunud sõjategevuses, 1507. aasta veebruaris, pärast Vassili III keeldumist täita Leedu uue suurvürsti Zygmunt I ultimaatum Blagoveštšenski vaherahuga saadud maade tagastamise kohta, otsustas Leedu, Vene ja Žemaitija seim sõda alustada. Sõjategevus algas 1507 suvel üheaegsete rünnakutega leedulaste poolt Tšernigovi ja Brjanski maadele ja krimmitatarlaste poolt Verhovski vürstiriikidesse. Vürstid Mihhail Lvovitš Glinski, tema vend Vassili Lvovitš Glinski ja teised šlahta liikmed üleminekust Moskoovia valitseja teenistusse koos oma valitsetavate maavaldustega, mis olid antud nende esivanemate valitsemise alla pärast Moskva suurvürstiriigis toimunud võimuvõitluse kaotust ning Leedu suurvürsti teenistusse asumist. Glinskite väed võtsid Mozõri, Kljotski, piirasid Žitomiri ja Ovrutši, ning piirasid koos Moskva suurvürsti väejuhi Vassili Ivanovitš Šemjatšitši vägedega Minskit ja Slutskit.

Septembris 1508 algasid Žygimantas Senasise ja Vassili III vahel rahukõnelused. Rahuleping allkirjastati 8. oktoobril 1508. Selle järgi tunnistas Leedu, Vene ja Žemaitija kõiki eelnenud Moskva vürsti Ivan III vallutusi.

16. sajandi teisel poolel toimunud sõdades: 1558–1583 Liivimaa sõda, 1563–1570 Põhjamaade seitsmeaastane sõda, 1562–1582 Vene-Poola sõjas toimusid sõjategevus vaenuvägede vahel Poola-Leedu tuumikala ja Moskva suurvürstiriigi vahel asuvatel Valgevene aladel.

 Pikemalt artiklis Rzeczpospolita, Poola-Rootsi sõda Poola-Vene sõda

 Pikemalt artiklis Vene-Poola sõda (1562–1582)

Suvel 1562 tegi Moskva suurvürstiriigi väed vürst Andrei Kurbski juhtimisel rüüsteretke Viciebski piirkonda. Moskva väed vallutasid kahenädalase piiramise järel 15. veebruaril 1563 strateegiliselt tähtsa Polotski, pärast seda algasid läbirääkimised Moskva ja Leedu vahel.

Läbirääkimise ebaõnnestumise järel alustas Moskva tsaaririik sõjavägede kogumist ja sõjakäiku Leedu vastu, kuid Pjotr Šuiski juhitud väed kaotasid 1564. aasta alguses Tšašniki lahingu Orša all, Mikołaj Radziwiłł Musta vägedele. Lahingu kaotuse tulemusena taganesid Moskva väed Smolenski taha, lahingus langes ka väejuht Pjotr Šuiski. Edasine kohaliku tähtsusega sõjategevus: juunis 1564 tegid Leedu väed sõjakäigu Liivimaale, hetman Aleksander Hilary Połubiński väed ründasid Tartumaa valdu, 22. juunil alustasid vojevood Juri Tokmakovi väed Leedu vägede valduses oleva Ozerištše linnuse piiramist, kuid välilahingu järel Viciebski vojevoodi Stanisław Paci vägedega taganesid. Juulis tegi Vassili Buturlini ratsavägi koos tatari, nogai ja mordvalaste salkadega rüüsteretke Smolenskist, Mstsislau, Kritševi ja Mogiljovi piirkonda. Sõjategevus lõppes pärast 1569. aastat, kui ühinesid Poola kuningriik ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik Lublini uniooniga Rzeczpospolitaks.

1. juulil 1569 sõlmiti Lublini unioon, millega Poola kuningriik ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik moodustasid personaaluniooni kaudu ühtse riigi, Rzeczpospolita Obojga Narodów, mis eksisteeris föderatiivne riigina aastatel 1569–1795. Riik, mis koosnes Poola Kuningriigist ning Leedu suurvürstiriigist, mille koosseisus olid ka Valgevene alad. Poola kuningas oli ühtlasi Leedu suurvürst. Riiki juhtis riigi aadlike, šlahta valitav kuningas ja riiki valitses ühine seim.

Leedu suurvürstiriigis ja järgnevalt Rzeczpospolitas olid Valgevene alad jaotatud Navahradaki, Bresti, Minski, Mstsisłavi, Viciebski ja Połacki vojevoodkondadesse.

1654. aastal puhkes Poola-Vene sõda, mis kujunes Rzeczpospolita jaoks katastroofiliseks. 1654. aasta kevadel tungisid Moskva tsaaririigi väed kolmest suunas Rzeczpospolita, Leedu aladele: sõjatandri keskosas suundus tsaari Aleksei I Mihhailovitši juhtimisel Smolenskile; Novgorodi suunalt tungisid vürst Vassili Šeremetevi juhtimisel väed Neveli, Pihkva, Viciebski ja Połacki suunal ja vürst Aleksei Trubetskoi juhtimisel Brjanski suunalt Roslavli, Mstislau ja Barysaŭ suunal. Hmelnõtskõi poolt saadeti lisaks ka osalemiseks sõjategevuses kasakaid, hetman Ivan Zolotarenko juhtimisel. Lisaks Moskva vägede sissetungile ida poolt, alustasid sõjategevust Rzeczpospolita vastu ka Bogdan Hmelnõtskõi kasakad, keda toetasid Ukraina aladele saadetud väeüksus Vassili Buturlini juhtimisel.

Moskva väed vallutasid 4. juunil Dorogobuži ning Leedu suurhetman Janusz Radziwiłłi väed taganesid Smolenski suunas. Seejärel alistusid: 11. juunil Nevel, 14. juunil Belaja, 28. juunil asus tsaar Aleksei I Mihhailovitš piirama Smolenskit. 29. juunil vallutati Połack, 2. juulil Roslavl, 20. juulil Mstislau. Moskva väed vallutasid 2. augustil Orša, taganemist jätkava ja linna maha jätnud J. Radziwiłłilt. 9. augustil vallutati Vassili Šeremetevi vägede poolt Gluboki linn ja 20. augustil Ozerištša. Samal ajal vallutasid kasakad Homieli, Tšetšerski ja Nõvõi Bõhhovi. 24. augustil alistus Mahiloŭ ning 17. novembril vallutas V. Šeremetev pärast pikaajalist piiramist Viciebski kindluse. Sügise saabumisel, aktiivne sõjategevus katkes.

Järgmisel aastal hõivas Moskva tsaaririik Pinski ja Vilno, kasakad Bogdan Hmelnõtskõi juhtimisel tungisid Lvivi alla. Samal aastal kuulutas Rzeczpospolitale sõja Rootsi ja hõivas suure osa Rzeczpospolitast (vt Uputus ja Teine Põhjasõda), isegi Varssavi ja Krakovi. Moskva tsaaririik soovis vältida Rootsi liigset tugevnemist ja sõlmis 24. oktoobril 1656 Rzeczpospolitaga Wilno rahulepingu.

 Pikemalt artiklis Põhjasõda

 Pikemalt artiklis Poola jagamised, Rzeczpospolita

 Pikemalt artiklis Esimene Poola jagamine

1763. aastal suri Poola kuningas August III. Venemaa keisririigil oli õnnestunud tõmmata Rzeczpospolita 18. sajandi I poolel Venemaa mõjusfääri, selle säilitamiseks sõlmis Venemaa liidu Preisi kuningriigiga ning üheskoos saadi 1764 troonile endale sobiv kuningas August IV (Austria-Prantsusmaa kuningakandidaadi asemel). Venemaa ja Preisimaa sekkusid ka edaspidi Poola siseasjadesse. Näiteks tõstatati nn dissidentide küsimus ehk nõuti mittekatoliiklastele (protestandid ja õigeusklikud) katoliiklastega võrdseid õigusi. 1768. aasta suvel andis Poola seim nõudmistele järele. See vallandas Poolas kodusõja, kus katoliiklased moodustasid kuningavastase liidu.

25. juulil 1772 Peterburis alla kirjutatud konventsioonis deklareerisid Venemaa, Austria ja Preisimaa silmakirjalikult, et on otsustanud Poolas "rahu ja korra taastada". Kompenseerimaks nende sellesuunalisi pingutusi, olevat neil "ajalooline õigus" teatavaile Poola aladele. Poola kaotas 29% oma territooriumist. Venemaa keisririigile anti Läti idaosa (Latgale) ja sellega külgneva Valgevene alad (Polotsk ja Vitebsk). Venemaa keisrinna Katariina II annetas suured maa-alad ja neil asuvad elanikud vürst Grigori Potjomkinile, feldmarssal Pjotr Rumjantsev-Zadunaiskile ja kindralmajor Aleksander Suvorovile.

 Pikemalt artiklis Teine Poola jagamine

Rzeczpospolita katse vähendada sõltuvust Venemaa keisririigist, tugevdada keskvõimu ja piirata šlahta privileege ja Euroopa esimese põhiseaduse vastuvõtmine 3. mail 1791, hariduse ja kultuuri edendamine) lõppes Venemaa keisririigi interventsiooniga 1792 ning Poola teise jagamisega 1793 Venemaa keisririigi ja Preisimaa vahel. Poola riigist läks Venemaa keisririigile, Valgevene Minski ja Słucki piirkonnad.

 Pikemalt artiklis Kolmas Poola jagamine

1794. aastal puhkes Poolas Kościuszko ülestõus, Tadeusz Kościuszko (valgevene Тадэвуш Касцюшка) ja Jan Henryk Dąbrowski juhtimisel. Poola regulaararmee suutis hõivata Vilniuse, Varssavi ja Krakówi. Ülestõusnute vastu astus nüüd sõtta ka Preisi kuningriik. Venemaa keisririigi, Preisi kuningriigi ja Austria ertshertsogkonna monarhid otsustasid pärast Varssavi kapituleerimist, oktoobris 1795 Rzeczpospolitast pärast esimest ja teist Poola jagamist järele jäänud osa omavahel täielikult ära jagada.

Venemaa keisririik sai maad Nemunase ja Bugi jõest ja Valgevene aladel Navahrudaki piirkonna. Kolmanda Poola jagamise tulemusel likvideeriti viimased Rzeczpospolita jäänused Valgevenes ning moodustati 5 Venemaa keisririigi kubermangu: Mogiljovi, Vitebski kubermang – Valgevene kindralkubermangu ja Minski, Grodno ja Vilno kubermang – Leedu kindralkubermangu koosseisus.

Aastatel 1863–1864 toimus 1863. aasta ülestõus Poolas, Valgevenes ja Leedus. Valgevenes Kastuś Kalinoŭski juhtimisel.

 Pikemalt artiklis Venemaa keisririik, Venemaa Keisririigi haldusjaotus

Endise Leedu suurvürstiriigi elanikkond langes rõhumisele ja venestamisele. Uus kord ja Vene keisri võim kohalikele elanikele ei sobinud, selle tõttu korraldati näiteks 1830-1831 aadli juhtimisel rahvuslikke vabastamismässe ja 1863-1864 Kastus Kalinouski juhatusel. Mässulised nõudsid iseseisva riikluse taastamist Rzeczpospolita^[1].

Valgevene elanikkond ei olnud 20. sajandi alguses poliitiliselt eriti aktiivne. Enamik elanikest tegeles põllumajandusega ning aktiivne linnaelanikkond moodustas vaid väikese osa Valgevene kubermangude elanikkonnast. Suurimad linnad olid Vitebsk, kus oli ligi 100 000 elanikku, ning Minsk, mis alles ligines sellele piirile. Valgevene elanikkonnal ei olnud riiklikku iseseisvuse püüdeid, sest puudusid rahvusel põhineva iseseisvuse traditsioonid, varasemad Valgevene riiklikud moodustised olid olnud vaid Poola riigi koosseisus. Venemaa keisririigi poolse venestamispoliitika tõttu puudusid 20. sajandi alguses rahvusliku liikumise juhtfiguurid. Poliitikas oli toetus Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride Parteile, mis oma poliitilises tegevuses esindas maarahva huve.

 Pikemalt artiklis Valgevene Esimeses maailmasõjas

Esimese maailmasõja alguses vallutasid Saksa keisririigi väed Lääne-Valgevene ning rindejoon Vene-Saksa rindel stabiliseerus 1915. aasta oktoobris joonel: Dvinsk – Braslav – Postavõ – Smorgon – Baranovitši – Pinsk. Kujunenud rindejoon püsis kuni 1918. aasta veebruarini ning jagas Valgevene kaheks, Idapoolsed Valgevene alad jäid aga Venemaa keisririigi vägede kontrolli alla ning Ida-Valgevenes, Mogiljovis, asus ka Venemaa keisririigi Kõrgema ülemjuhataja Nikolai II Kõrgema Ülemjuhataja Peastaap.

 Pikemalt artiklis Ober Ost

Läänepoolsed Valgevene aladel oli Saksa okupatsioonialad Saksa sõjaväelise valitsuse Ober Ost haldusalas.

1917. aastal Venemaa keisririigi lagunemise ajal oli Valgevene iseseisvuse protsessid tõkestatud toimunud I maailmasõja tulemusena Valgevene poolitamisega ning 1917. aasta oktoobris Venemaal Petrogradis toimunud oktoobrirevolutsiooni järel haarasid ida-Valgevenes võimu VSDT(b)P bolševike fraktsioon Aleksandr Mjasnikovi juhtimisel, kes Valgevene piirkonna tulevikku ei kavandanud iseseisvana, vaid kui puhverterritooriumina Venemaa sisepiirkondade ja Petrogradi kaitsel.

Venemaa bolševike toel moodustati Valgevenes 1917. aastal Lääne oblast (1917–1918) ja sügisel Lääne Kommuun. 1917. aasta novembris alanud Venemaa kodusõja käigus vallutati osa nõukogude võimu kontrolli all olnud kubermange nõukogude võimu vastaste vägede poolt ning 27. novembriks 1917 oli Lääne oblasti nõukogude võimuorganite kontrolli all ainult Vilno kubermang Vilno linnaga ja Minski kubermang Minski linnaga. Lääne oblasti pealinn oli 1917. aasta juunist kuni 19. veebruarini 1918 Minsk; pärast seda aga viidi pealinn üle Smolenskisse. Lääne oblasti kontrolli all ja koosseisu kuulusid moodustamisel:

• Vilno kubermang, keskusega Vilno linn;
• Vitebski kubermang, keskusega Vitebski linn;
• Mogiljovi kubermang, keskusega Mogiljovi linn;
• Minski kubermang, keskusega Minski linn.

1919. aastal moodustati Nõukogude Venemaast sõltuvad Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja Leedu-Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

15. detsembril 1917 kogunes Valgevenes Ülevalgevenemaaline kongress, millele kogunenud 1872 saadikut kiitsid heaks Valgevene iseseisvumise, kuid kongress aeti Lääne oblasti Rahvakomissaride Nõukogu ja rindeotsusega laiali.

1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järel soovis Nõukogude Venemaa teha separaatrahu Venemaa ja Saksamaa vahel. Läbirääkimised algasid Saksamaa vägede poolt sõja käigus okupeeritud Brest-Litovskis. 3. märtsil 1918 Brest-Litovskis sõlmitud Brest-Litovski rahulepinguga sõlmiti rahuleping Venemaa Nõukogude Vabariigi ja Nelikliidu (Keskriikide) vahel Venemaa Nõukogude Vabariigi Esimesest maailmasõjast väljumise kohta.

11. novembril 1918 alistus Saksamaa Esimese maailmasõja tulemusena Antandile. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni algas saksa vägede evakueerimine vallutatud aladelt. 13. novembril 1918 tühistas Nõukogude Venemaa Brest-Litovski rahulepingu koos kõigi lisadega, alustas sõjategevust ja püüdis taastada rahueelset seisu Saksamaale kaotatud aladel. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate Saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest evakueeruva Saksa armeega. 18. novembril tungisid Punaarmee Põhjarinde väed Lätisse ja 28. novembril üle Eesti piiri. Nõukogude Venemaa Läänerinde väed hõivasid 10. detsembril Minski, 6. jaanuaril Vilno ja Baranavičy, 10. jaanuaril Łida Lääne-Valgevenes, 13. jaanuaril Słonimi ja 25. jaanuaril Pinski.

 Pikemalt artiklis Valgevene Rahvavabariik

25. märtsil 1918 kuulutati Saksamaa poolt okupeeritud aladel välja Valgevene Rahvavabariik. 15. novembril 1919 oli moodustatud Valgevene Rahvavabariigi eriüksus Baltikumis (Асобны аддзел войскаў БНР у Балтыі), mille komandöriks sai kindralmajor Stanisław Bułak-Bałachowicz ja mis osales hiljem sõjategevuses Eestis (1919-1920). Valgevene Rahvavabariigi pealinn oli formaalselt Minsk, kuid asus 1919. aasta jaanuarist Grodnos, 1919. aasta detsembrist 1920. aasta juulikuuni Minskis ja juulikuust 1920. aastal Varssavis.

 Pikemalt artiklis Leedu-Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik

Pärast Saksamaa lüüasaamist Esimeses maailmasõjas moodustasid bolševikud 1. jaanuaril 1919 Smolenskis nende kontrolli all oleva sotsialistliku Valgevene NSV. Moodustatud esimene Valgevene NSV koosnes 4 algsest Valgevene kubermangust: Minski, Vitebski, Smolenski ja Mogiljovi kubermangust, millele liideti Grodno kubermang. 27. veebruaril 1919 moodustati Leedu NSV-st ja Valgevene NSV-st Valgevene nõukogude I kongressi ja Leedu nõukogude I kongressi otsuse põhjal Vilniuses Leedu-Valgevene NSV ja märtsis 1919 moodustati Leedu-Valgevene Kommunistlik Partei.

 Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda

Pärast Saksa vägede taandumist Poola territooriumilt kuulutas Poola Regentinõukogu 3. november 1918 Poola iseseisvaks. Pärast iseseisvuse saavutamist jätkas Poola oma territooriumi laiendamist sõjalisel teel Lõuna-Galiitsias novembris 1918. Detsembris hõivasid Poola väed ka Poznani piirkonna. Poola kuulutas riigi iseseisvaks ja sõltumatuks 1772. aasta Rzeczpospolita piirides.

1919. aasta 8. aprillil kuulutati Leedu-Valgevene NSV-s välja sõjaseisukord, 19. aprillil vallutasid Poola väed Nõukogude-Poola sõja käigus Vilniuse, 1. juunil 1919 läksid Leedu-Valgevene relvajõud Vene SFNV Kesktäitevkomitee dekreediga Punaarmee koosseisu. 8. augustil 1919 hõivasid Poola väed Minski, poolakate edasitung jätkus 25. augustini ja 25. augustil 1919 kaotati Zarasai, mis oli viimaseks Leedu-Valgevene võimude poolt kontrollitud linnaks Leedus. 6. juunil 1920 Leedu-Valgevene NSV likvideeriti. Valgevene NSV taastati 31. juulil 1920 Poola poolt Riia rahulepinguga Vene SFNV-le loovutatud aladel 1919. aasta suvel hõivasid Poola väed osa Leedu-Valgevene NSV nõukogude võimuesinduste poolt valitsetavaid Valgevene piirkondi.

26. mail 1920 alustasid nõukogude Edelarinde väed uut pealetungi Poola vägedele Valgevenes ja Ukrainas, milles olulist rolli etendas Semjon Budjonnõi juhitud 1. Ratsaarmee (Skviri läbimurre). 12. juunil vallutasid väed taas Kiievi, vasakul tiival vallutas Punaarmee 14. armee 8. juulil Vinnõtsja, Žmerinka ja Mogiljov-Podolski. 4. juulil 1920 alustas Läänerinne edukat pealetungi Valgevenes. Nõukogude Läänerinde ja Leedu väed aga hõivasid 11. juulil Minski ja 14. juulil Vilniuse. Juulikuu lõpuks hõivasid nõukogude väed kogu Valgevene ning viisid üle sõjategevuse Poola territooriumile. Rahulepinguga Leedu ja Nõukogude Venemaa vahel Vene SFNV tunnustas Leedu Vabariigi iseseisvust ja Leedu sai Vilniuse linna ja nn Suur-Leedu territooriumi, mille idapiir kulges ligikaudu sada kilomeetrit kaugemal kui praegu (ka Valgevene alad Grodno, Lida ja Vileika piirkonnas).

16. augustil viisid Poola keskrinde väed läbi pealetungioperatsiooni ja 12.–25. augustil peetud Varssavi lahingu võitsid poolakad, kes sundisid Nõukogude Venemaa väed taganema ja 31. augustiks olid nad peaaegu kõikjal taganema löödud. Oktoobriks 1919 stabiliseerus rinne Tarnopol-Dubno-Minsk-Drysa joonel. 18. oktoobril 1920 lõppes aktiivne sõjategevus Nõukogude-Poola kujunenud piirijoonel, kuid ametlik rahuleping Venemaa SFNV ja Poola vahel sõlmiti alles pool aastat hiljem. Riia rahu sõlmiti ühelt poolt Vene SFNV (ka Valgevene NSV nimel) ja Ukraina NSV ning teiselt poolt Poola Vabariigi vahel 18. märtsil 1921 Läti pealinnas Riias.

 Pikemalt artiklis II Rzeczpospolita

 Pikemalt artiklis Valgevene NSV

 Pikemalt artiklis Nõukogude Liidu sissetung Poolasse, Molotovi-Ribbentropi pakt

Nõukogude Liidu väed tungisid 17. septembril Poola territooriumile, hõivates piirkonnad mis olid läinud Poola riigi koosseisu pärast 1920. aasta sõda Nõukogude Venemaaga. NSV Liit ründas Poolat Valgevene ja Ukraina rindel, 17. septembril vallutasid Punaarmee väeosad Baranavičy ja Maładziečna raudteesõlme, 18. septembril Lida, Navahrudaki, Slonimi. 19. septembril vallutas Punaarmee kahepäevase rünnaku tulemusena Vilniuse ja jõudis lõunas Ungari piirini, 20. septembril vallutas Hrodna, 21. septembril Pinski ja 22. septembril Białystoki, Bresti ja Lwówi, mille ründamist olid Saksa väed alustanud nädal varem. 22. septembril pidasid Wehrmacht ja Punaarmee ühise võiduparaadi Brestis.

NSV Liidu kallaletungi järel Poolale okupeeris NSV Liidu Punaarmee Poola idaosa Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene. Neil aladel moodustati talurahvamiilits ja tööliskaart, kelle kontrolli all toimusid Lääne-Valgevene Rahvakogu ja Lääne-Ukraina Rahvakogu valimised (26. oktoobril). Viimased asusid vastavalt Brestis ja Lvivis. 25. septembril moodustati nõukogude võimuorganid linnades, maakondades ja valdades. 1939. aasta 28. oktoobril esitasid Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene rahvakogud palve liitumiseks NSV Liiduga. Lääne-Ukraina liideti NSV Liidu Ukraina NSV-ga 1. novembril ja Lääne-Valgevene Valgevene NSV-ga 2. novembril 1939.

 Pikemalt artiklis Valgevene Teises maailmasõjas, Barbarossa plaan

Saksa vägede rünnakut saatis Nõukogude-Saksa sõjas kohe edu, nad murdsid läbi Nõukogude Liidu läänepiiril olevatest Looderinde vägedest ning liikusid kiirelt edasi loode, lääne ja edela suunal. Väegrupi Nord väed tungisid 24. juunil Leedu NSV ja Valgevene NSV aladele ning hõivasid Vilniuse ja Kaunase.

Juuli alguseks olid Saksa väegrupi Mitte väed piiril asunud Läänerinde väed purustanud, vallutanud piirikindlustused Brestis ja Minski (28. juunil) ning Minskist läänes kolm Nõukogude armeed (3., 4. ja 10. armee) ümber piiranud ning ületanud Daugava ja Dnepri jõe, mis olid Nõukogude Liidu teiseks strateegiliseks kaitseliiniks. 1941. aasta lahingutes, pidasid selleks ajaks juba NSV Liidu ja Saksamaa vahelises Bresti piirilinnas sisse piiratud nõukogude väed pingelisi kaitselahinguid, mille eest nimetati Bresti kindlus kangelaskindluseks.

 Pikemalt artiklis Idarinne (Teine maailmasõda)#Invasiooni algfaas, Väegrupp Mitte, Edelarinne (Teine maailmasõda)

 Pikemalt artiklis Idarinne (Teine maailmasõda)#Pealetungioperatsioon Bagration, 1. Valgevene rinne, 2. Valgevene rinne, 3. Valgevene rinne, Väegrupp Mitte

 Pikemalt artiklis Valgevene kindralkomissariaat, Idaalade Riigikomissariaat, Saksa okupatsioon NSV Liidus

 Pikemalt artiklis Valgevene NSV

8. detsembril 1991 kirjutasid Valgevene, Venemaa ja Ukraina juhid (Valgevene Ülemnõukogu esimees Stanisłaŭ Šuškievič ja ministrite nõukogu esimees Vjatšeslav Kebitš, Venemaa president Boriss Jeltsin ja riigisekretär Gennadi Burbulis, Ukraina president Leonid Kravtšuk ja peaminister Vitold Fokin) Valgevenes Belovežjes alla lepetele, millega lõpetati Nõukogude Liidu kui rahvusvahelise õiguse subjekti eksistents ning Valgevene, Venemaa ja Ukraina, kes olid aastal 1922 Nõukogude Liidu ametlikult asutanud, moodustavad uue organisatsiooni, Sõltumatute Riikide Ühenduse ehk SRÜ.

 Pikemalt artiklis Valgevene Vabariik, Alaksandr Łukašenka

• Valgevene valitsejad

• Игорь Литвин, Затерянный мир, или малоизвестные страницы белорусской истории

• Belarusian Statehood
• Гісторыя Беларусі (Вялікай Літвы)
• The Belarusian Democratic Republic official web site
• Stanisław Bułak-Bałachowicz
• Надзвычайная місія БНР у Нямеччыне (1919–1925)