Vabadussõda

See artikkel räägib Eesti Vabadussõjast, teiste konfliktide kohta, mida võidakse nimetada Vabadussõdadeks, vaata: Vabadussõda (täpsustus)

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Vabadussõda
Ülevalt päripäeva: Eesti soomusrong nr 2 Valgas (1919), Soome vabatahtlike saabumine Tallinna (detsember 1918), Soomusrongi Kapten Irv jalamaakuulajate komando (kevad 1919), esimene Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine (1919), 9. jalaväepolgu võitlejad Erküla järve ääres (juuni 1919), Suurbritannia laevastik Läänemerel kiirkursil Tallinna suunas (detsember 1918)
Toimumisaeg	28. november 1918 – 2. veebruar 1920
Toimumiskoht	Eesti, Läti ning Vene SFNV Peterburi ja Pihkva kubermangud
Tulemus	Eesti võit Punaarmee väljatõrjumine Eestist Eesti riikliku iseseisvuse tunnustamine Tartu rahulepinguga
Territoriaalsed muudatused	Eesti iseseisvub
Osalised
Eesti Vabariik Soome, Taani ja Rootsi vabatahtlikud Toetus: Läti Suurbritannia Valgekaart 405. Saksa Landwehri rügement (kuni detsember 1918) Vene SFNV Eesti Töörahva Kommuun (29.11.1918 – 18.01.1919)  Landesveer (juuni–juuli 1919) Rauddiviis (juuni–juuli 1919)
Väejuhid või liidrid
Konstantin Päts (1918–1919) Otto Strandman (1919) Jaan Tõnisson (1919–1920) Johan Laidoner Ernst Põdder Aleksander Tõnisson Andres Larka Karl Parts Jaan Soots Johan Pitka Jaan Rink Rudolf Reiman Viktor Puskar Dr. Arthur Lossmann Edwyn Alexander-Sinclair Walter Cowan Nikolai Judenitš Peter Wladimir Wassily von Glasenapp Martin Wetzer (1919) Martin Ekström Carl Axel Mothander Richard Gustav Borgelin Vladimir Lenin Jukums Vācietis Dmitri Nadjožnõi Jaan Anvelt Viktor Kingissepp Leonhard Ritt Jakob Palvadre Eberhard von der Hagen (1919) Alfred Fletcher (1919) Harold Alexander (alates juuni 1919) Rüdiger von der Goltz
Väeüksused
Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend
Jõudude suurus
28. november 1918 2000[1]–2200[2] 7. jaanuar 1919[3] Eesti Rahvavägi: 4390 jalaväelast 690 ratsaväelast 137 kuulipildujat 25 suurtükki 4 soomusrongi Liitlasväed Põhja Pojad (500)[4] Balti pataljon Põhjakorpus Kuningliku Mereväe 6. kergristlejaeskaader mai 1919[5] 86 000 200 kuulipildujat 300 suurtükki 6 soomusautot 10 soomusrongi 28 lennukit 29 sõja- ja 19 abilaeva Liitlasväed (k.a) Põhja Pojad (3500)[6][7] Põhjakorpus (2750)[5] Läti brigaad (1500)[5] Ingeri pataljon Rootsi vabatahtlike kompanii (u 300)[7] Taani vabatahtlike kompanii (209[7]–225[8]) 1. kergristlejaeskaader 28. november 1918[9] 4000 20 suurtükki 30 kuulipildujat 1 soomusrong 2 soomusautot 7. jaanuar 1919[3] 5000–6500 jalaväelast (+ reserv) 750 ratsaväelast 141 kuulipildujat 26 suurtükki 3 soomusautot 1 soomusrong mai 1919 80 000[6] 1100 kuulipildujat[10] 200 suurtükki[10] 14 soomusautot[10] 5 soomusrongi[10] 14 lennukit[10] detsember 1919: 120 000[11] 1919. aasta juunis 20 000[5]
Kaotused
2300[4]–5000[11] langenut 14 000[11][12] haavatut 2600 invaliidi[12] 667 vangilangenut vähemalt 35 000 langenut ja haavatut[11] 10 000+ vangilangenut ja ülejooksikut[13] 400 langenut 1100 haavatut
Väeüksuste suurused kuupäevaga 7. jaanuar 1919 hõlmavad vaid sel perioodil rindel olnud sõdureid, mitte kõiki mobiliseerituid. Väeüksuste suurused daatumiga mai 1919 ja detsember 1919 hõlmavad kõiki sel perioodil mobiliseeritud sõdureid.

Vabadussõda oli Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vaheline relvakonflikt 28. novembrist 1918 kuni 2. veebruarini 1920. Lisaks hõlmas see Läti põhjaosas 15. juunist kuni 3. juulini 1919 peetud Landesveeri sõda baltisaksa väekoondiste vastu.^[3]

Esimese maailmasõja käigus Eesti territooriumi hõivanud Saksa keisririigi väed olid sõja kaotanud ja seetõttu 1918 novembri lõpus Eestist lahkumas. Olukorda ära kasutades otsustas Venemaal revolutsiooni järel võimu haaranud Vladimir Lenini juhitav Nõukogude enamlaste (bolševike) valitsus Eesti territooriumi jõuga hõivata ja kehtestada ka seal enamliku terrorirežiimi.

Vabadussõja alguseks loetakse Nõukogude Punaarmee rünnakut Narvale 28. novembril 1918. Linn vallutati ning seda kaitsnud alavarustatud ja märkimisväärses arvulises vähemuses Eesti Rahvaväe üksused löödi tagasi. Järgmisel päeval kuulutasid enamlased Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni. Selle Nõukogude Venemaa relvajõududele toetunud lühiajalise nukuriigi loomisega lootsid enamlased, paraku asjatult, et edasine sõjaline konflikt kujuneks vähemalt näiliselt ümber Eesti-siseseks kodusõjaks.^[14]

1919. aasta alguses jõudsid Punaarmee üksused Tallinnast 40 km kaugusele. Eesti väeosad taganesid kuni 4. jaanuarini 1919 ning läksid seejärel edukale vastupealetungile. 24. veebruariks 1919 oli Punaarmee kõikjalt Eesti territooriumilt välja tõrjutud ning valdav osa edasisest sõjategevusest toimus piiritagustel naaberaladel Venemaal ja Lätis.

31. detsembril 1919 sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa vaherahu, mis jõustus 3. jaanuaril 1920. Sõja ametlik lõpp saabus 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepinguga, milles Nõukogude Venemaa valitsus tunnustas Eesti iseseisvust de jure ning loobus "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".

 Pikemalt artiklites Eesti Esimeses maailmasõjas, Kaksikvõim Eestis, Nõukogude Eesti ja Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)

Pärast Venemaa Keisririigi kokkuvarisemist 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni tagajärjel asusid Eesti rahvuslikud poliitikud uuelt Venemaa Ajutiselt Valitsuselt autonoomiat taotlema. Oma nõudmiste tugevdamiseks korraldasid eestlased 8. aprillil Venemaa pealinnas Petrogradis jõulise meeleavalduse. 12. aprillil 1917 kinnitaski Venemaa valitsus määruse, millega eestlastega asustatud alad endises Liivimaa kubermangus liideti endise Eestimaa kubermanguga ja moodustati ühtne autonoomne Eestimaa kubermang (1917–1918).

14. juulil 1917 tuli kokku esimene demokraatlikult valitud Eesti rahvaesindus, Eesti Maapäev (esialgse nimega Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu), mis arvestades tollase Venemaa süvenevalt ebakindlaid olusid otsustas kuulutada end 28. novembril 1917 kõrgeimaks võimuks Eestis. Maapäev valis oma istungjärkude vahel tegutsevaks täidesaatvaks organiks Vanematekogu (1917–1918), mida juhtis Konstantin Päts.

1917. aasta septembris-oktoobris vallutasid Saksa väed operatsioon Albioni raames korraldatud meredessandiga Lääne-Eesti saared.

6.–8. novembril (vkj. 24.–26. oktoobril) 1917 toimunud riigipöörde käigus haarasid nii Petrogradis kui ka Tallinnas ja mandri-Eestis võimu enamlased (Jaan Anvelti juhitud Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee). Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee toel riigistasid enamlased pangad, tööstusettevõtted ja suurärid, hotellid ja restoranid. Maa kuulutati riigiomandiks, mõisad likvideeriti, aeti laiali valitud rahvaesindused, kohalikud omavalitsused, miilits ja kohtuasutused. Poliitiliste vastaste tegevus keelustati, nende organisatsioonid ja ajalehed suleti, arreteeriti juhtivaid tegelasi.

Et Saksamaa läbirääkimised Venemaal võimu haaranud enamliku valitsusega 1917 lõpul tulemusi ei andnud ning olukord maailmasõja Läänerindel muutus aina halvemaks, otsustas Saksamaa 1918. aasta alguses idasuunal ette võtta otsustava pealetungi, et Venemaa lõplikult sõjast välja lüüa ning vabanenud väeüksused läände ümber paigutada. 18. veebruaril 1918 algaski tervel rindel operatsioon Faustschlag, mille Eestit puudutav osa nägi ette lööke saartelt ja lõunast. Kuigi Eestis asusid mõned Vene sõjaväeosad, polnud enamlastel reaalseid vahendeid pealetungi takistamiseks: Vene väeüksused olid demoraliseerunud ega soovinud võidelda; tihti eelistati end vangi anda või põgeneda. 24. veebruaril 1918 sisenesid Saksa väed Tartusse ning 25. veebruaril Tallinnasse. Jätkusid lahingud Virumaal, kuid 3. märtsil 1918 sõlmis Venemaa Nõukogude Vabariik Saksamaaga Brest-Litovski rahulepingu, millega loobus Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ukraina ja Soome aladest. Rahulepingu tingimustele viidates saatsid Saksa okupatsioonivõimud laiali ka Eesti rahvusväeosad.

19. veebruaril 1918 moodustas Maapäeva vanematekogu Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte anti kogu riiklik võim Eestis. Kasutades ära olukorda, kus Vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed ei olnud veel kogu maad hõivanud, kuulutas Eesti end 24. veebruaril 1918 Maapäeva Vanematekogus vastu võetud "Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele" iseseisvaks vabariigiks. Eesti Ajutine Valitsus eesotsas Konstantin Pätsiga sai tegutseda vaid mõned päevad enne Saksa vägede saabumist Tallinna ja Eesti Vabariiki mittetunnustava Saksa okupatsioonivõimu kehtestamist, seejärel läks Eesti Ajutine Valitsus põranda alla. Paljud Eesti poliitikud, ka valitsusjuht Päts, vangistati, mitmed pagesid välismaale. Tõenäoliselt sakslaste ohvrina hukkus Soomes Eestimaa Päästekomitee ja valitsuse liige Jüri Vilms. Rahvusmeelsed eestlased avaldasid okupatsioonile edaspidi passiivset vastupanu. Valitsuse välisdelegatsioonil õnnestus saavutada Eesti Vabariigi tunnustamine de facto Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia poolt.

Saksa sõjaväeline okupatsioonivõim püüdis Eesti valitsemisel tugineda nii baltisakslastele kui ka kohalikele rahvastele, eelistades siiski esimesi. Taastati baltisaksa aadlike privileegid ja riigistatud valdused, seati sisse ajakirjanduse eeltsensuur, represseeriti enamlusmeelseid ja Eesti rahvuslasi ning asuti saksastama haridussüsteemi. Samuti asusid kohalikud rüütelkonnad sõjaväevõimude toel kavandama Eestit ja Lätit hõlmavat Balti hertsogiriiki. Projekti üksikasjad tekitasid aga vastumeelt nii kohalikul tasemel kui Saksamaal, mistõttu protsess venis. Septembriks suudeti Saksamaa väikeriikide valitsejatega tekkinud erimeelsused lahendada, kuid hertsogiriigi tegeliku loomise nurjasid Saksamaa kaotus esimeses maailmasõjas ning novembrirevolutsioon. 11. novembril loovutasid Saksa sõjaväelased Tallinnas võimu Eesti Ajutisele Valitsusele ja lahkusid maalt järgmise kuu jooksul. Ajutise Valitsuse juhtimisel asutati Kaitseliit ja kaitsevägi, käivitati ministeeriumid, ilmusid esimesed Eesti postmargid jne.

Pärast Saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Venemaa enamlaste valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate Saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest evakueeruva Saksa armeega. 18. novembril tungisid Punaarmee Põhjarinde väed Lätisse. 19. novembril 1918 sõlmiti Riias Saksa valitsuse esindaja August Winnigi ja Eesti Ajutise Valitsuse esindajate vahel Üleandmise leping, millega Saksa Weimari vabariigi esindaja tunnistas, et Ülemat riigivõimu Eesti etnografilises piirkonnas käsitab Eesti ministeerium Ajutise Valitsuse kujul ja et kogu valitsemine selles piirkonnas läheb, niivõrd kui see juba sündinud ei ole, 21. novembrist saadik Eesti Valitsuse asutuste kätte.

22. novembril 1918 tegi Punaarmee Põhjarinde 7. armee 6. Kütidiviis esimese katse vallutada Narvat, kuid linnas asunud Saksa väed lõid Kulgu lahingus rünnaku tagasi ja seejärel taandusid. Ajutine Eesti Valitsus avaldas üleskutse vabatahtlike^[15] astumiseks riigi kaitsele ja 22. novembril 1918 Eesti rahvaväe kokkukogumiseks.^[16] 26. novembril vallutas Punaarmee Pihkva. 28. novembril tungisid Punaarmee Põhjarinde väed kahe diviisiga (kokku 12 000 meest) Narvas üle Eesti piiri.^[17] 29. novembril kuulutas Eesti Ajutine Valitsus välja terves Eesti Vabariigis sõjaseaduse ja 1. detsembrist kõigi 21–24-aastaste meeste mobilisatsiooni.^[18] Peastaabi ülem Andres Larka andis käsu kõigile Eesti ohvitseridele, kes enne Eesti polkudes teenisid, viivitamata oma polkudesse ilmumiseks.^[19]

 Pikemalt artiklites Narva lahing (1918), Keldrimäe lahing ja Joala lahing

Narva kaitsel oli 4. Jalaväepolk ja Tallinnast kohale veetud gümnasistid koos mõne salga Narva koolipoistega, kelle hulgas oli ka venelasi. Need jõud olid ühed esimesed, kes koos osade taanduva Saksa sõjaväe üksustega bolševikele vastu astusid.^[20] 28. novembril 1918 võttis 4. Jalaväepolk koos sellele allutatud mõnesaja Narva ja Virumaa kaitseliitlasega vastu Nõukogude punaväe 6. diviisi rünnaku, kuid oli ebavõrdsete jõudude vahekorra tõttu sunnitud taanduma. 28. novembril, pärast poolepäevast vastupanu andsid sakslased oma üksustele korralduse linnast lahkuda. Ümberpiiramisohu tõttu lahkusid linnast ka Aleksander Tõnissoni juhitud eesti väed. 29. novembril kuulutasid Eesti bolševikud Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni.

Eesti rahvaväe organiseerimine oli alles alanud ning rindele suudeti saata umbes 2200 meest, lisaks 14 000 kaitseliitlast. Neist alla poole püsside ja varustusega ning ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid.

20. novembril avaldas Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi asevälisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas sõjalist abi. 12. detsembril saabus Liepajast Tallinna reidile Suurbritannia sõjalaevastik admiral Edwyn Alexander-Sinclairi juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus teisel katsel. Esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja HMS Cassandra ning laevastik pöördus tagasi. Briti laevastik tõi Eestile relvi ja varustust ning kaitses Eesti põhjarannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil see Läänemerelt lahkus. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga.

23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Korraldati mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse 13 500 meest. Põhilise osa kaitsejõududest moodustasid Esimeses maailmasõjas osalenud eesti ohvitserid ja kooliõpilastest vabatahtlikud. Edasises sõja käigus omasid vabatahtlikud olulist rolli. Lisaks Eesti vabatahtlikele saabus abijõude mitmetest välisriikidest.

30. detsembril jõudsid Tallinnasse Martin Ekströmi juhitud 1. Soome vabatahtlike salga võitlejad. Kohalikud baltisakslased moodustatud Balti pataljoni Konstantin Weissi juhtimisel. Pihkva piirkonnas takistas Punaarmeed Vene valgekaartlaste Pihkva korpus. Taanduvatest Saksa vägedest lahkus viimane Tallinna kaudu Põhja-Eestist 9. detsembril.

 Pikemalt artiklites Viru rinne ja Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

Punaarmee vallutas 30. novembril Pihkva seda kaitsenud Üksiku Pihkva vabatahtlike korpuse väeüksustelt ja järgnevalt olid Punaarmee Läti nõukogude kütidiviisi 2. Läti brigaadi löögisuunad: Eestimaale: Pihkva–Võru–Valga. 5. detsembril vallutasid Punaarmee väeosad Kagu-Eestis Vastseliina ja Räpina, 8. vallutati Võru, 14. vallutati Kooraste ja Kanepi, 17. Valga linn ja Valga raudteejaam Valga–Petseri raudteeliinil. 18. detsembriks oli Põhja-Eestis tegutsenud 1. diviisis ligi 1000 tääki ja mõõka, 34 kuulipildujat, 10 välisuurtükki ning üks soomusrong (ühe suurtükiga). Kagu-Eestis tegutsenud 1. diviisi 1. brigaadi käsutuses oli ligi 2000 meest koos umbes 30 kuulipildujaga ning 5 välisuurtükiga.

18. detsembril alustas Punaarmee 1. brigaadi lõigus Võru–Tartu ning Räpina–Tartu suunal pealetungi ja Eesti väed löödi 18. detsembril taganema Torma kandist, kust tõmbusid Võduvere ümbrusse. 18. detsembril hõivas Punaarmee vastupanuta Valga linna.

21. detsembril Punavägede lähenemisel Tartule, pärast ebaõnnestunud vastupanukatset Ülenurme juures, taganesid eesti väed Tartust enne Punaarmee väeosade sinnajõudmist. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti,^[21] sealhulgas Tartu. Detsembri keskpaigas suunasid Punaarmee väed oma löögiraskuse Riia linnale Lätis, mis oli strateegiliselt Balti riikide administratiiv- ja majanduskeskus.

Punaarmee vallutas 7. detsembril Vasknarva, 15. detsembril Kunda, 16. detsembril Rakvere, 24. detsembril – Tapa. 31. detsembriks oli Punaarmee vallutanud ja okupeerinud ligi kaks kolmandikku Eesti territooriumist ning ähvardasid vallutada Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu.

Põhja-Eestis tegutseva Punaarmee 6. diviisi põhieesmärk oli vallutada Tallinn. Suurt osa pealetungijatele organiseeritud vastupanu osutamisel Põhja-Eestis kandsid Johan Pitka abiga formeeritud ja kapten Karl Partsi juhitud soomusrongid, samuti Johan Pitka juhitud merejõud oma dessantidega vastase tagalasse ning laevadelt vaenlase pommitamisega. Ülemjuhataja direktiiviga 2. jaanuaril anti Viru rinde 1. diviisile ülesanne peatada Punaarmee pealetung ja organiseerida aktiivsem kaitse. 1919. aasta jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. Eesti väeosad taganesid kuni 4. jaanuarini 1919, mil edukalt tõrjusid Punaarmee kallaletungi Valkla lahingus^[22] Harjumaal, Valkla juures, Priske lahingus ja Kehra lahingus ning läksid seejärel vastupealetungile.

Eesti väed ning Martin Ekströmi ja Hans Kalmi Soome vabatahtlike pataljon asusid 7. jaanuaril vastupealetungile. Tapa vabastati 9., Rakvere 12., Jõhvi 17. jaanuaril, Narva vabastamiseks tehti 17. jaanuaril Utria dessant.

Vabadussõja algperioodil koondati sõjategevuse juhtimise soodustamiseks ja operatsioonide edukamaks läbiviimiseks kaks rinnet: Viru rinne, mis hõlmas Kirde- ja Põhja-Eesti, ning Lõunarinne.

 Pikemalt artiklites Viru rinne ja Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

Soomusrongide nr 1 ja 2 eduka pealetungi tulemusel kanti sõjategevus üle Lõuna-Eestisse: 6. jaanuaril vabastati Öötla, Kärstna ja Taagepera mõis; 7. asusid Eesti väed üldpealetungile Viru rindel – 9. vabastati Tapa ja Lõunasuunal vabastati Jõgeva ja Ruhja.

11. jaanuaril vabastati Viru rindel Kunda, 12. jaanuaril Rakvere, 13. jaanuaril Lõuna-Eestis Kaarepere raudteejaama ja 14. jaanuaril vabastasid soomusrongid ja Tartumaa kaitsepataljon Tartu linna.

15. jaanuaril vallutasid Eesti väed Vasknarva ja Jõhvi, 16. jaanuaril peatus soomusrongide pealetung lõhutud Elva silla juures, kuid 17. jaanuaril jõudsid Eesti väed Vaivara raudteejaamani ja lahingutes Lõuna-Eestis, Võru suunal vabastati Rõula mõis ja hõivati Elva raudteejaam.

17.–18. jaanuaril toimus Viru rindel Utria dessant ja 18. jaanuaril Laagna lahing, vabastati Meriküla, Narva-Jõesuu ja Riigi küla. 19. jaanuaril vallutasid Viru rindel soome vabatahtlikud tagasi Narva. Narva vallutamise järel mehitasid Eesti üksused sakslaste endised kindlustatud kaitsepositsioonid Jaanilinna ees. Eesti üksused laiendasid sillapead Narva jõe idakaldal eesmärgiga hoida Punaarmeed Narvast võimalikult kaugel. Narva jõgi oli peamiseks aluseks rinde stabiliseerumisel Viru rindel, võimaldades positsioonisõja tekkimise. Rinde stabiliseerumine Viru rinde Narva jõel kindlustas Eesti vägedele seljataguse julgeoleku edasisteks operatsioonideks Lõunarindel.

21. jaanuaril vallutasid Eesti väed Lõuna-Eestis Ruhja suunalt Valga suunas, Lätimaal Pikksaare ja Pikksaare raudteejaama. 25. jaanuaril vabastati Lõuna-Eestis Rõngu ja Puka, 28. jaanuaril Sangaste raudteejaam ja 29. jaanuaril Räpina, Kanepi, Kurni. 30. jaanuaril lõikasid Eesti väed läbi Võru ja Petseri vahelise Valga–Võru–Pihkva raudtee, lõigates ära Valga poolt taanduvate enamlaste taganemistee.

31. jaanuaril toimus Paju lahing ja 1. veebruaril hõivasid Eesti väed Valga ja Võru. 4. veebruaril vallutasid Eesti väed Lõunarindel Petseri.

24. veebruaril 1919 kandis kindral Johan Laidoner Eesti valitsusele ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.

Sõjaline olukord Lõuna-Eestis ja Lätis 6. märtsil 1919

Sõjaline olukord Lõuna-Eestis ja Lätis 22. juuni 1919

██ Saksa väeosade ja Landesveeri üksused

██ Nõukogude Punaarmee

██ Läti Vabariigi (K. Ulmanise valitsuse) relvaüksused

██ Eesti Vabariigi sõjavägi

 Pikemalt artiklis Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

Eesti vägede pealetung aitas kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. aasta jaanuaris oli Nõukogude Venemaa Punaarmee Läänerinde Nõukogude Läti armee väeosad okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga, kus moodustati Läti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik ja suure osa Leedust koos Vilniusega, kus moodustati Leedu-Valgevene NSV. 16. veebruaril alustas Punaarmee Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Samal päeval algas Saaremaa mäss.

Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919 pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes seisma panema. Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude kokku 285 000 mehest suunati Eesti vastu Punaarmee Nõukogude Läti armee eliitvõitlejad – Läti punased kütid. Märtsist kuni maini 1919 püüdis Punaarmee murda Eesti kaitset, kuid tulutult. Eesti sõjavägi kasvas mobilisatsiooni lõpuleviimisega 75 000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai Punaarmee lüüa Leedus ja Lätis, kaotades Vilniuse 23. aprillil Poola vägedele.

Mai keskel alustas Lõunarinde 3. diviis pealetungi Ainaži (eestipäraselt Heinaste) – Salaca (Salatsi) jõe – Burtnieki (Asti) järve – Seda (Säde) jõe joonelt lõuna suunas. Esialgu takerduti läti kütivägede kaitsesse, kuid pärast 22. mail Riia kaotamist kindral von der Goltzi Landeswehri vägedele pöördusid Punaarmee, Nõukogude Läti armee väeosad põgenema. Eesti üksused hõivasid mai lõpupäevil Salacgrīva (Salatsi), Limbaži (Lemsalu), Valmiera (Volmari) ja Smiltene ning 31. mai õhtul sisenes rahvaväe koosseisu kuulunud Põhja-Läti brigaadi läti polk Cēsisesse.

Mai lõpus läks Kagu-Eestist Läti suunal pealetungile ka eesti vägede 2. diviis, kes, hõivates Alūksne (Marienburg), saavutas ulatusliku läbimurde vastase rindest ning teostas sügavale vastase kaitsesse ulatuva reidi vaenlase tagalasse. 31. mail hõivati Gulbene (saksapäraselt Schwaneburg) raudteesõlm, 5. juuniks jõuti aga Daugava (Väina) jõeni ning hõivati Krustpils (Kreutzburg) ja Lõuna-Lätis asuv Jēkabpils (Jakobstadt). Idasuunal kujunes Punaarmeega uueks rindejooneks Pedetsi (lätipäraselt Pededze) ja Aiviekste jõgede ning Lubānsi järve liinil.

 Pikemalt artiklis Pihkva rinne

1919. aasta mais osalesid Eesti väed ajutise strateegilise liitlasena Vene valgekaartlaste Põhjakorpuse sõjalises operatsioonis Valge Mõõk, Petrogradi ja Pihkva kubermangus. 13. mail asusid Peipsi järve põhjaosas asunud Põhjakorpuse väeosad pealetungile Pljussa jõe piirkonnas asunud endise kindral Nikolajevi juhitud brigaadile, kelle staap vangistati ning millest tingitud olukorras taganesid brigaadi väeosad Luga suunas. Järgnenud Weimarni raudteejaama ja asula vallutamisega tungisid Põhjakorpuse väed Punaarmee Jamburgi väegrupi tagalapiirkonda, kes kartes äralõikamist peajõududest taganes, mille järel hõivasid Põhjakorpuse väed 17. mail Jamburgi linna ja 15. mail hõivasid polkovnik Stanisław Bułak-Bałachowiczi ratsaväeosad Peipsi järve idakaldal asunud Oudova. Järgnenud pealetungil Gattšina ja Petrogradi suunal jõudsid Vene valgekaartlaste väeosad Kikerino raudteejaama ja Koporjeni, kus asunud Punaarmee väeosade vastupanu tõttu pealetung peatus. 13. juuni 1919 puhkes Seraja Lošadi ja Krasnaja Gorka fordis bolševikevastane ülestõus, mis aga suruti Balti laevastiku laevade tulega maha ja ülestõusnud taganesid 16. juunil Põhjakorpuse vägede juurde.

Peipsi järve lõunaküljel läksid 12. mail läks Eesti armee 3. diviisi väeosad üldpealetungile Kagu-Eestis Võru suunalt ja vallutas 24. mail Irboska ja 26. mail Pihkva, mille kaitse anti üle Oudova suunalt peale tunginud Vene Põhjakorpuse Stanislav Bulak-Balahhovitši vägedele.

Lätis aga jätkasid saksameelse Andrievs Niedra sõjaväed 1919. aasta mais Punaarmee väljatõrjumist Lätist, 22. mail vallutati Punaarmeelt Riia linn ja Punaarmee jätkas taandumist Rēzekne suunas. Mai lõpuks jõudsid Landeswehri ja Rauddiviisi väeosad Gulbeneni. Pärast aga 1919. suvel Rüdiger von der Goltzi juhtimisel Landeswehri poolt nõukogude Punaarmee väljaajamist Lätist haarasid saksa orientatsiooniga poliitikud ja sõjaväelased reaalse kontrolli Lätis ning jätkasid Punaarmee vägesid jälitades liikumist Põhja-Lätist Lõuna-Eestisse.

Juuni alguses jõudsid Põhjakorpuse väeosad Luuga ja Gattšina lähedale. Punaarmee tugevdas reservidega oma kaitset kuni 60 000 sõdurini ning pealetung peatati. Vasturünnakul vallutas Punaarmee 28. augustil uuesti Pihkva.

Maipealetungi tulemusel hõivasid Vene valgekaartlaste väed territooriumi Venemaal ning see võimaldas neil oma valduses oleval territooriumil suurendada sõjajõude, seejärel moodustati Põhjakorpuse baasil Loodearmee, mille koosseisu kuulus juba kaks korpust.

 Pikemalt artiklites Landesveeri sõda ja Läti Vabadussõda

Eesti aitas Lätil luua sõjaväge pärast Kārlis Ulmanise valitsuse kukutamist Eestisse evakueerunud läti sõjaväelastest (Põhja-Läti brigaad). 1919. aasta suvel tegutses kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmee Läänerinde Nõukogude Läti armeest (Marienburg-Jakobstadti operatsioon 27. maist kuni 5. juunini).

Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes, olles vabastanud Lääne- ja Kesk-Läti Punaarmeest, püüdis allutada Läti oma võimule ning kehtestada Balti hertsogiriiki, Võnnu lahingus 23. juunil purustas Eesti 3. diviis Landeswehri väed Põhja-Lätis. See päev on Eestis võidupüha. Järgnenud lahingute käigus jõudis 3. diviis Riiani ning esimese maailmasõja võitnud antandi riikide sõjalised esindajad taastasid Läti iseseisvuse.

 Pikemalt artiklites Operatsioon Valge Mõõk ja Krasnaja Gorka operatsioon

Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus suvel ja sügisel 1919 Venemaa ja Läti pinnal. Osalt toimus see koostöös Nikolai Judenitši juhitud Loodearmeega, Eesti väeosad osalesid koos Ingeri polguga lahingutes Ingerimaal, Luga ja Koporje lahe äärsetel rannikualadel ning Krasnaja Gorka operatsioonis kaitstes Loodearmee vasakut tiiba pealetungil Krasnaja Gorka kindluse suunas.

Krasnaja Gorkat, pealetungi lõppeesmärki – ei suudetud vallutada, sest fort oli tugevasti kindlustatud ja selle kaitse oli tugevdatud värskete ja kindlameelsete vägedega. Kuid et Loodearmee ei suutnud vallutada Petrogradi, siis fordi vallutamiseks ei olnudki erilist vajadust.

Oktoobrikuu lõpul selgus Loodearmee Petrogradi vallutamise operatsiooni täielik ebaedu. Ühenduses sellega kaotas ka mõtte Eesti vägede ühest päevast teise veniv tegevus Krasnaja Gorka suunas. Loodearmee äkiline taganemine Petrogradi alt ja vastase ülekaalukas vastupanu Krasnaja Gorka all sundis operatsiooni lõpetamisele ja sundisid Eesti väejuhatust lõpetama pealetungi Krasnaja Gorkale.

 Pikemalt artiklis Pihkva rahukonverents

16.–18. septembril 1919 toimusid Pihkvas vaherahuläbirääkimiste Pihkva rahukonverents Eesti Vabariigi ja Vene SFNV esindajate vahel Eesti Vabadussõja lõpetamiseks.

Vaherahurääkimised katkesid, kuna Eesti delegatsioon esitas nõudmise sõlmida vaherahukokkulepe ühiselt koos Läti, Leedu ja Soome valitsustega, Nõukogude Venemaa oli teinud ettepaneku Soomele, Lätile ja Leedule astuda läbirääkimistesse rahutegemiseks, kuid kuna polnud veel saanud vastust, siis katkestati vaherahuläbirääkimised Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel 18. septembril 1919.

Loodearmee II pealetungi ajal Petrogradile 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Maksim Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. Loodearmee Petrogradi pealetungi luhtumisel aga rahusõlmimisprotsessi Nõukogude Venemaa poolt ei jätkatud.

Eesti ja Venemaa rahusaatkonnad saabusid Tartu 4. detsembril 1919, Eesti rahusaatkonna esimeheks oli määratud J. Poska, Nõukogude Venemaad esindas rahusaatkonna esimehena L. Krassin. Kuna läbirääkimiste osapoolte nõudmised olid väga erinevad, kujunesid läbirääkimised raskeks, ähvardades isegi katkeda. Samal ajal alustasid Nõukogude Venemaa Punaarmee väed Narva all uuesti pealetungi, et sundida Venemaa diplomaatilise esinduse poolt rahuläbirääkimistel esitatud nõudmisi täitma.

 Pikemalt artiklites Viru rinne ja Narva kaitselahingud

Novembriks 1919 oli Eesti sõjaväes toidul 100 000 mõõka ja tääki. Novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele ja novembris ja detsembris toimusid Viru rindel Vabadussõja ägedaimad kaitselahingud. Põhjakorpuse ja Loodearmee pealetungi kokkuvarisemise järel taandusid valgete väeüksused Peterburi alt Narva jõe suunas. Nende taandumisel võtsid Eesti vägede 1. diviis rindelõigu Jamburgi ja Soome lahe vahel oma kontrolli alla, jättes valgete üksused katma piirkonda Jamburgist lõunas. Narva regiooni kaitsega alustati enne, kui Loodearmeed jälitav Punaarmee Narva jõeni jõudis. Vägede määramisel Narva jõe joonel, Vasknarva–Krivasoo võis olla kaks eesmärki: blokeerida Punaarmee pealetung ning tõkestada valgete Loodearmee kontrollimatu taandumine Eesti territooriumile.

1919. aasta lõpukuudel koondas Punaarmee Viru rindele kaks armeed: 7. armee, kelle vastutusala jäi Soome lahest Narva–Jamburgi raudteeni, ning 15. armee, kelle vastutada jäi ala raudteest kuni Peipsi järveni. 7. armee koosseisu kuulusid 2. ja 6. kütidiviis, novembri teisel poolel formeeriti ka 56. kütidiviis. 15. armee koosseisu kuulusid 11. ja 19. kütidiviis.

Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed (7. ja 15.) kokku 160 000 mehega. Eesti pani välja 85 000 meest. Nõukogude Vene väejuhatus juhindus pealetungil Narvale kahest eesmärgist: purustada lõplikult Loodearmee ja vallutada Narva linn ja Narva jõe joon, et sellega mõjutada algavaid Eesti ja Nõukogude Vene vahelisi rahuläbirääkimisi. Narva kaitseoperatsioon kestis 16. novembrist 1919 kuni 3. jaanuarini 1920, Narva kaitseoperatsiooni eesmärk oli Narva linna ja Narva jõe joone säilitamine. Narva kaitselahingute ajal tuli Eesti vägedel Punaarmee pealetungi tõrjumisel lisaülesandena desarmeerida Loodearmee Eestisse taandunuid allüksusi, relvitustamise ülesannet täitis Kaitseliit. Viru rinde vägede toetuseks Narva kaitseoperatsiooni ajal, arvestades Lõunarinde stabiilset olukorda, tõmmati mitmed väeosad ülemjuhataja käsul Rakverre ning Rakveres paiknevad suunati rindele lähemale. Seoses 3. diviisi ümberasumisega Lõunarindelt Viru rindele moodustati 28. detsembril 1919 Viru rindel 1. ja 2. rinne, jagades nende rindelõigud. 3. diviis kaitses Hõbessaare-Vasknarva-Lohusuu lõiku ning 1. diviis lõiku mererannast Hõbessaareni. Viru rinde juhataja oli 1. diviisi ülem kindral Aleksander Tõnisson.

Narva kaitselahingud Eesti Vabadussõjas 1919–1920 jagunesid kolme etappi: esimene lahing kestis 1919. aasta novembri keskpaigast kuu lõpuni, teine lahing kestis 7.–20. detsembrini, pärast pausi kestis Punaarmee viimane pealetung 28.–30. detsembrini. Nõukogude Venemaa Punaarmee ei suutnud Eesti kaitsest läbi murda ning nõustus vaherahuga. Vaherahu algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul.

 Pikemalt artiklis Tartu rahu

2. veebruaril 1920 sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa Tartu rahu. Selle sõnul loobus Venemaa "igaveseks ajaks" kõigist pretensioonidest Eestile, tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust ning kohustus maksma välja Eesti osa Venemaa kullatagavarast. Samuti määrati kindlaks Eesti ja Nõukogude Vene piir.

Vabadussõda on leidnud võrdlemisi laialdast kajastust nii kirjanduses kui ka filmikunstis. Peamiseks Vabadussõda kajastavaks ilukirjanduslikuks teoseks võib pidada 1936. aastal ilmunud Albert Kivika romaani "Nimed marmortahvlil" ja sellel põhinevat 2002. aastal esilinastunud mängufilmi "Nimed marmortahvlil", mille lavastas Elmo Nüganen. Kivikat autasustati 1937. aastal romaani eest Riigivanema auhinnaga^[23] ja filmivariant kogus kinodes ligi 168 000 vaatajat, mis oli kuni aastani 2016 Eesti kinokülastuse rekord.^[24]

Ilukirjandusteostest on Vabadussõja teemat käsitletud näiteks veel 1935. aastal ilmunud Kalju Rahu seiklusromaanis "Isamaa eest" ning samal aastal ilmunud Richard Rohu romaanis "Esimene armastus" ja August Gailiti romaanis "Isade maa".^[25] Ilmunud on ka mälestusteraamatuid, millest paariks tuntumaks võib pidada Soomusrongide Divisjoni ülema abi kolonelleitnant Arnold Hinnomi käsikirjadel põhinevat teost "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast" (2010) ning Rootsi vabatahtliku ja soomusauto Kalevipoeg ülema Einar Lundborgi teost "Soomusautoga Eesti Vabadussõjas" (1968).

Filmikunstis on tähtsamad Vabadussõda puudutavad teosed Theodor Lutsu 1927. aasta film "Noored kotkad" ning riikliku programmi "Eesti Vabariik 90" raames valminud ja 2008. aastal Eesti Televisioonis linastunud 13-osaline ajalooline draamasari "Tuulepealne maa". Tehtud on ka Vabadussõda käsitlevaid dokumentaalfilme. 2018. aasta 13. jaanuaril esilinastus Eesti Televisioonis 16-osaline dokumentaalsaatesari "Vabadussõja lugu", mille autorid on Elo Selirand ja Indrek Treufeldt.^[26]

Vabadussõja lõpus oli Eesti sõjaväel 2000 kuulipildujat, 300 suurtükki, 10 soomusrongi, 12 soomusautot. Neist suurima tulejõuga "relv" oli soomusrong.

Sõjas enimkasutatud relv oli vintpüss. Alguses ei jagunud vintpüsse kõigile vajavatele sõduritele, neid hangiti igalt poolt kus vähegi võimalik. Eesti riigikaitsestruktuuride varustamine käsitulirelvadega algas Vabadussõjas nö käigu pealt: kasutati nii Vene, Inglise, Prantsuse, Taani, Saksa kui ka Jaapani toodangut. Enamlevinud olid 7,70 mm Inglise vintpüss M1914 (Pattern 14 ehk P1914); 7,62 mm Vene vintpüss M1891 (Mosin); 6,5 mm (7,70 mm) Jaapani vintpüss M1905 (Arisaka). Et võimalikult ühtset moonatüüpi hoida, siis puuriti palju vintpüsse ümber. Nt Arisaka puuriti 7,7 mm-seks. Mosinist tekitati väga palju erinevaid versioone (moderniseeritud M1891, Kütipüss, KL .300 jne). Sõja lõpuks oli varudes u 120 000 Mosini vintpüssi.

Püstolkuulipildujaid ja püstoleid oli nii Vabadussõja ajal kui ka pärast seda Eesti sõjaväe relvastuses väga vähe. Ohvitserid kasutasid isegi isiklikke püstoleid. Rahu ajal oli armee varudes 3500 kuulipildujat ja 500 püstolkuulipildujat, mida Eesti tootis ka ise. Püstolkuulipildujat ei peetud sõjaväe relvaks ja seda kasutasid politseiüksused. Koos mobilisatsioonivarudega oli Eestil 250 suurtükki, ligemale 50 tankitõrje- ja 25 õhutõrjekahurit koos vajaliku laskemoonaga. Suurtükkide ja teiste suurekaliibriliste relvade kaliibrid erinesid. Näiteks suurtükke oli pärast sõda umbes viie kaliibriga. Raskerelvastus ei olnud ühtne ja see oleks sõja ajal tekitanud ilmselt suuri probleeme logistikaga. Põhjus oli selles, et relvi hangiti igalt poolt, kust saada oli.

• Eesti Vabadussõja kronoloogia
• Eesti Abistamise Peatoimkond
• Eesti Vabadussõjas langenute mälestussammas
• Eesti Vabadussõja mälestusmärk
• Eesti Vabadussõja mälestusmärkide loend
• Vabadusrist
• Vabadussõja Ajaloo Komitee
• Vabadussõja Mälestamise Komitee
• Vabadussõja veteranide ülendamine 28. novembril 1978
• Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend

• Juurvee, Ivo (2018). 100 aastat luuret ja vastuluuret Eestis. EV100 raamatusari. Post Factum. ISBN 978-9949-603-38-1
• Maide, Jaan (1933). Ülevaade Eesti Vabadussõjast (1918–1920). Tartu: Kaitseliidu kirjastus.
• Tarvel, Enn (2018). Eesti rahva lugu. Varrak. ISBN 9789985343142.
• Traksmaa, August (1992). Lühike Vabadussõja ajalugu (teine trükk). Olion. ISBN 5-450-01325-6
• "Iseseisvuse aeg 1918–40" (2002) –. Eesti entsüklopeedia 11. kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. ISBN 9985-70-115-1
• Peeter Kaasik, Lauri Vahtre, Urmas Salo, Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Hellar Lill, Toomas Hiio, Toe Nõmm, Taavi Minnik (2020). Eesti Vabadussõja ajalugu I, II. Varrak.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vabadussõda

Tsitaadid Vikitsitaatides: Vabadussõda

• "Vabadussõda" artikkel Eesti entsüklopeedia võrguväljaandes
• "Eesti Vabadussõda" artikkel Estonica entsüklopeedias
• Vabadussõda (1918-1920). Histrodamus
• Eesti Vabadussõda. Kool.ee
• Vabadussõda 100 EV 100 kodulehel
• Vabadussõja Ajaloo Seltsi (VAS) koduleht
• Vabadussõjas langenute koondnimekiri. Vabadussõja Ajaloo Selts

• Vabadussõjast rääkivad raadiosaated sarjast "Eesti lugu". Vikerraadio
• "Eesti Vabadussõda kaardil". Ajalugu Oskariga. YouTube
• Fotod Vabadussõjast Rahvusarhiivi fotoinfosüsteemis
• "Eesti Vabariik rahvusvahelise õiguse subjektina" Akadeemia, nr.8/1938

v r Eesti võtmeartiklid
Ajalugu	Esiajalugu Liivimaa ristisõda Taani aeg Vana-Liivimaa Liivimaa ordu Baltisakslased Liivi sõda Liivimaa hertsogkond Rootsi aeg Põhjasõda Eestimaa kubermang Liivimaa kubermang Ärkamisaeg Eesti iseseisvumine Vabadussõda Vabadussõjalased Vaikiv ajastu Teine maailmasõda Metsavennad Eesti NSV Vabariigi Valitsus eksiilis Laulev revolutsioon Suveräänsusdeklaratsioon
Loodus	Fauna imetajad kalad linnud Floora puud põõsad samblad samblikud Jõed Järved Kaitsealad Kliima Saared
Riik	Asulad linnad Erakonnad Haldusjaotus maakonnad vallad Inimõigused Kaitsejõud Kaitsevägi Kohtusüsteem Riigikohus Peaminister President Põhiseadus Riigikogu Valimised Valitsus Välispoliitika Õiguskaitseorganid Äärmuspunktid
Majandus	Börs Keskpank Energeetika Maksusüsteem Põlevkivitööstus Põllumajandus Transport Turism
Ühiskond ja kultuur	Ajakirjandus Arhitektuur Eesti keel Eestlased Filmikunst Haridus Internet Kirjandus Kunst Kuritegevus Köök Meedia Muusika Mütoloogia Raadio Rahvaluule Rahvastik religioon Riigipühad Sport Sümbolid hümn lipp vapp Teater Televisioon Tervishoid Õigussüsteem