Venemaa kodusõda

See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2010) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Venemaa kodusõda
Ülevalt päripäeva: Doni Armee sõdurid 1918, valgete jalaväediviis märtsis 1920, 1. Ratsaväearmee sõdurid, Lev Trotski 1920, bolševike poomine.
Toimumisaeg	1917–1923
Toimumiskoht	Endine Venemaa keisririik, Mongoolia, Pärsia; Ukraina, Siber
Tulemus	Bolševike võit Nõukogude Liidu loomine Eesti, Soome, Läti, Leedu ja Poola iseseisvumine
Osalised
Nõukogude Liit  Vene NFSV Ukraina NSV Valgevene NSV  Taga-Kaukaasia SFNV Eesti TK Buhhaara NSV Horezmi NSV Tuva Rahvavabariik Naissaare Nõukogude Vabariik  Kaug-Ida Vabariik  Venemaa Kokandi Autonoomia Landesveer Soome Kuningriik Keskriigid 1917–1918  Austria-Ungari  Saksa Keisririik  Osmani impeerium Bulgaaria Kuningriik 1918–1923  Kanada  Tšehhoslovakkia  Prantsusmaa Kreeka Kuningriik  Serbia  Inglismaa  USA  Weimari vabariik  Jaapan Rohelised armeed Kroonlinna ülestõus Liveni ülestõus Mahnovššina Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Ukraina  Valgevene  Eesti  Soome  Leedu  Läti  Poola  Armeenia  Aserbaidžaan  Gruusia Mägilaste Vabariik Krimmi Rahvavabariik Karjala Vabariik Moldova Demokraatlik Vabariik
Väejuhid või liidrid
Vladimir Lenin Lev Trotski Vladimir Antonov-Ovsejenko Iosif Adamovitš Sergo Ordzonikidze Faizulla Xo'jayev Karim Safoyev Mongush Bujan-Badirgi Stepan Petritšenko Aleksandr Krasnoštšokov Aleksandr Koltšak Anton Denikin Mustafa Šokai Alfred Fletcher Carl Gustaf Emil Mannerheim Franz Conrad von Hötzendorf Robert von Kosch Nuri Killigil Maurice Jeanin Konstantinos Nieder Edmund Ironside William Sydney Graves Otani Kikuzo Nikifor Grigorjev Nestor Mahno Vladimir Zenzinov Sõmon Petljura Vaslav Lastovski Johan Laidoner Silvestras Žukauskas Oskars Kalpaks Józef Piłsudski Aram Manukjan Mamed Emin Rasulzade Noa Ramišvili
Jõudude suurus
3 000 000 2 400 000 vene valgekaartlast, 100 000 teiste riikide liitlast. umbes mõned sajad tuhanded
Kaotused
1 212 824 .[1] Vähemalt 300 000 mõned tuhanded
Kaotused tsiviilelanike hulgas üle 13 miljoni, üle miljoni põgeniku lahkus Venemaalt.

Venemaa kodusõda (1917–1923) oli Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei juhtkonna juhtimisel ja toetusel endise Venemaa keisririigi territooriumil "punaste" (bolševike revolutsioonilise valitsuse toetajate) ja "valgete" (bolševike revolutsioonilise valitsuse vastaste) jõudude vahel toimunud relvakonflikt. Relvastatud vastupanu ja konfliktid algasid pärast bolševike teostatud riigipööret ja võimu haaramist 1917. aastal Petrogradis. Lisaks sellele ei nõustunud enamik endise keisriarmee kaadriohvitsere asjaoluga, et bolševikud olid teinud separaatrahu Brest-Litovskis Venemaa esimese maailmasõja aegse peamise vaenlase Saksa keisririigiga. Kodusõda laienes ka veebruari- ja oktoobrirevolutsiooni järel iseseisvunud riikide territooriumitele.

Kõige pingelisem võitlus käis aastatel 1918–1920.

Riigipöördega (oktoobrirevolutsiooniga) 7. novembril ukj 1917 said bolševikud pealinna Petrogradi enda kontrolli alla, ent põhjas, lõunas, idas ja läänes kehtestasid end Venemaa Ajutisele Valitsusele ja Asutavale Kogule lojaalsed valitsusorganid ja sõjavägi, kus moodustusid erineva suunitlusega (monarhistid, Ajutise Valitsuse pooldajad jt) nõukogude võimu vastased valgekaartlaste relvastatud jõud. Kodusõja alguseks loetakse 15. novembrit 1917, kui kindral Mihhail Aleksejev hakkas Lõuna-Venemaal koguma relvastatud jõude võimuhaaranud bolševikega võitlemiseks.

1918. aasta 11. septembril moodustati bolševike kontrolli all olevas Venemaa Euroopa osas 3 kaitsepiirkonda: Põhjarinne (Koola poolsaar ja Karjala); Idarinne^[küsitav] (Eesti, Pihkva oblasti piirkond ja Läti); Lõunarinne (Leedu, Poola ja Ukraina) ning läänesuunal eraldi kaitsepiirkond. Rinnete juhatajateks määrati endised keisririigi kindralstaabi ohvitserid kindral Dmitri Parski, kindral Pavel Sõtin ja polkovnik Sergei Kamenev, läänesuunalise kaitsepiirkonna juhatajaks määrati kindralleitnant Andrei Snesarev.

1918. aasta keskel ähvardasid Nõukogude Venemaa bolševike valitsemist mitmesugused jõud:

• Esimesest maailmasõjast tingituna – Saksamaa Keisririigi sõjavägi Venemaa piiril Eestis, Lätis, Valgevenes ja Ukrainas;
• võimuvaakumist ääremail tingituna hõivasid Briti, Prantsuse, Ameerika väed Murmanski ja märtsis Sir Henry Rawlinsoni juhtimisel 1918 Arhangelski; Jaapani väed aprillis 1918 Vladivostoki; Prantsuse väed 1919. aastal Musta mere piirkonnas Odessa;
• Esimese maailmasõjas Venemaa Keisririigi poolel sõdinud Tšehhoslovakkia korpus, keda bolševike sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu kohaselt ähvardas Austria-Ungarile riigireetmise eest väljaandmine, mais 1918 võttis Korpus oma kontrolli alla Siberi raudtee oma teel Ukrainast läbi Siberi Vladivostokki, kustkaudu nad kavatsesid lahkuda Prantsusmaale, et jätkata võitlust Saksamaa Keisririigi vastu;
• rahvuslased Ukrainas, Soomes, Eestis, Poolas ja muudes mittevenelaste piirkondades, oma rahvusriikide loomispüüetes;
• keisri- ja Venemaa Ajutise Valitsuse armeede kõrgemate ohvitseride kindral Anton Denikini (lõunast), admiral Aleksandr Koltšaki (idast) ja kindral Nikolai Judenitši (läänest) juhitud valgekaartlased, kes soovisid kukutada nõukogude valitsust;
• riigisisesed vastupanukolded: madrused – Kroonlinna ülestõus, esseerid – Jaroslavli ülestõus (6.–21.07.1918);
• riigisisene võimuvõitlus vasakesseeridega, mis lõppes III Vene revolutsiooniga, võimuvõitlus menševikega ja ka bolševike juhtkonnas;
• välisriikide katsed kukutada Saksamaaga separaatrahu sõlminud bolševike valitsust: nn saadikute vandenõu, mida juhtis Moskvas asunud Suurbritannia välisluure MI6 resident Robert Bruce Lockhard^[2], kapten George Hill, Helsingis asunud resident Ernest Boyce^[3] ja MI6 agendid Sidney Reilly ja Paul Dukes, Suurbritannia sõjalise atašee kohusetäitja kapten Francis Newton Allan Cromie (en); Prantsusmaa saadik Moskvas Joseph Noulens, peakonsul Fernand Grenard, Prantsusmaa sõjaline atašee ja Prantsusmaa sõjalise missiooni juht Venemaal jne.

1918. aasta suvel ei olnud 3/4 endise Venemaa Keisririigi territooriumist Nõukogude Venemaa bolševike kontrolli all.

• Venemaast iseseisvunud rahvuslaste iseseisvuse kaitse:
  • Ukraina NSV loomise katse ja võitlus Ukraina iseseisvuse kaitsel Ukraina Keskraadaga, Nõukogude-Ukraina sõjas ja Nõukogude-Poola sõjas (1919–1920)
  • Põhjarinne Soomes,
  • Loodearmee koostöös Eesti vägedega Eesti Vabadussõjas,
  • Poolas Nõukogude-Poola sõjas 1919–1920 ja muudes mittevenelaste piirkondades, oma rahvusriikide loomise püüetes;
• keisri- ja Venemaa Ajutise Valitsuse armeede kõrgemate ohvitseride
  • kindral Anton Denikini (lõunast),
  • admiral Aleksandr Koltšaki (idast – Siberist) ja
  • kindral Nikolai Judenitši (läänest) poolt juhitud Loodearmee pealetung Petrogradile, kes soovisid kukutada nõukogude valitsust.

• Veebruaris 1920 vangistasid ja hukkasid bolševikud Siberis ja Kaug-Idas tegutsenud Kõrgeima ülemjuhataja Koltšaki. Kuu aega hiljem evakueeriti suurem osa tema järglase Denikini vägedest Musta mere sadamate kaudu.
• Valgekaartlike vägede kindral Peter von Wrangel üritas juunis Krimmist ette võtta suurpealetungi, et kasutada ära Venemaa samaaegset sõda Poolaga, kuid ka tema oli novembris sunnitud põgenema.
• Punaarmee võitlus Ukraina vallutamiseks ja sellele järgnenud Nõukogude-Poola sõda
• riigisisesed talupoegade ülestõusud Tambovi kubermangus Aleksandr Antonovi juhtimisel (1920–1921)

• Riigisisesed vastupanukolded: madrused – Kroonlinna ülestõus.

• Vabariigi Revolutsiooniline Sõjanõukogu (Pеволюционный военный совет Республики, Реввоенсовет), mida juhtis sõjaasjade rahvakomissar Lev Trotski, VRSN oli kollektiivne juhtorgan, kuhu kuulusid; sõjakomissar Trotski, sõjavägede ülemjuhataja (Jukums Vācietis, Sergei Kamenev), kellele allusid kõik Vabariigi sõjajõud ning ÜK(b)P KK liige Kārlis Jūlijs Daiševskis;
  • Vabariigi relvajõudude ülemjuhatajale allus Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaap (Полевой штаб Реввоенсовета);
• Punaarmee 14 armee revolutsioonilised sõjanõukogud (Революционные военные советы (РВС)), kuhu kuulusid armee juhataja (sõjaväespetsialist endiste keisririigi armee professionaalsetest sõjaväelastest); armee staabiülem ja komissar (veendunud bolševik, kes oli määratud teostama kontrolli sõjaväe tegevuse üle ja ilma kelle nõusolekuta ei omanud seaduslikku jõudu armee juhataja korraldused);

Lõuna-Venemaal

• Vabatahtlike armee, Mihhail Aleksejev Kõrgeim juht 25. detsember 1917 – 8. oktoober 1918, alates 31. augustist 1918 Erinõupidamise (valitsuse) esimees;
• Abram Mihhailovitš Dragomirov, 8. oktoober 1918 – 12. oktoober 1919, Erinõupidamise (valitsuse) esimees;
• Aleksandr Sergejevitš Lukomski, 12. oktoober – 30. detsember 1919, Erinõupidamise (valitsuse) esimees, alates 30. detsembrist 1919 – 8. veebruarini 1920 valitsuse esimees;
• Nikolai Mihhailovitš Melnikov, Lõuna-Venemaa Valitsuse juht Novorossiiskis 11. märts – 30. märts 1920;
• Aleksandr Vassiljevitš Krivošein Lõuna-Venemaa Valitsuse esimees Krimmis 2. aprill – 4. november 1920.
  • Sõjavägede ülemjuhatajad: Lavr Kornilov, 25. detsember 1917 – 13. aprill 1918;
  • Anton Denikin, 13. aprill 1918 – 8. jaanuar 1919, Lõuna-Venemaa Relvajõudude ülem alates 8. jaanuar 1919 – 22. märts 1920;
  • Peter von Wrangell, 8. jaanuar 1919 – 22. mai 1919,
  • Vladimir Mai-Majevski, 22. mai – 27. november 1919,
  • Peter von Wrangell, 5. detsember 1919 – 11. mai 1920, Vene armee juhataja Krimmis 11. mai – 14. november 1920.
• Asutava Kogu liikmete kogu (Комитет членов Учредительного собрания (Комуч), Samaras, Tšehhoslovakkia korpuse kontrolli all olevatel aladel;
  • Komitee esimees Vladimir Volski (Вольский Владимир), liikmed: Prokopi Klimuškin (Климушкин Прокопий), Ivan Brušvit (Брушвит Иванä), Boriss Fortunatov (Фортунатов Борис), Ivan Nesterov (Иван Нестеров).
  • Relvajõud, Rahvaarmee («Народная армия»)

Doni jõe piirkond

• Kasakaväe Valitsus (25. oktoober 1917 – 25. veebruar 1918
• Doni ataman Aleksei Kaledin, 17. juuni 1917 – 29. jaanuar/11. veebruar 1918,
• Valitsusjuht Mitrofan Petrovitš Bogajevski, 25. oktoober 1917 – 29. jaanuar/11. veebruar 1918,
• Doni ataman Anatoli Mihhailovitš Nazarov 12. veebruar – 18. veebruar 1918,

Doni piirkond vallutati Nõukogude vägede poolt ning territooriumil tegutses ajutiselt (23. märts – 8. mai 1918) Doni Nõukogude Vabariik

• Sõjaväe valitsus 21. aprill 1918 – 18. aprill 1920
• Sõjakäigu ataman Pjotr Haritonovitš Popov, 21. aprill – 16. mai 1918, 20. veebruar – 1. november 1919, valitsuse esimees,
• Doni ataman Pjotr Nikolajevitš Krasnov, 16. mai 1918 – 19. veebruar 1919,
• Doni ataman Afrikan Petrovitš Bogajevski, 19. veebruar 1919 – 18. märts 1920.

Kubanimaa

• Kubani kraivalitsus 11. november 1917 – 17.03.1920.
• Kubani ataman Aleksei Petrovitš Filimonov, 22. aprill 1917 – 23. november 1919,
• Kubani Raada esimees Kondrat Lukitš Bardiž 22. aprill – 9. november 1917,
• Kubani Raada ja valitsuse esimees, Leonid Lavrentjevitš Bõtš 11. november 1917 – 14. märts 1918,
• Kubani Raada esimees N. Rjabovol, 11. mai 1918 – 6. märts 1919,
• Kubani Raada ja valitsuse esimees Leonid Lavrentjevitš Bõtš, 6. märts – 6. november 1919,
• F. Suškov, 6. november 1919 – 17. märts 1920,
  • Kubani armee ülemjuhataja Viktor Leonidovitš Pokrovski 5. november 1919 – 12. veebruar 1920,

Doni piirkond vallutati Nõukogude vägede poolt ning territooriumil tegutses ajutiselt (märts – 6. juuli 1918) Kubani Nõukogude Vabariik ja Kubani - Musta mere Nõukogude Vabariik.

Loode-Venemaa

• Valgekaartliku armee ülemjuhataja Nikolai Nikolajevitš Judenitš, 14. jaanuar – 28. november 1919, Poliitnõukogu esimees, alates 24. maist 1919,
• Stepan Georgevitš Liazonov, Loode-Venemaa Valitsuse esimees, Narva, 11. august – 3. detsember 1919.

Põhja oblast, Arhangelski ja Murmanski piirkond

• 1918. aasta märts – 1920. aasta veebruar Suurbritannia ja Prantsusmaa Ekspeditsioonivägede valitsuse periood,
• Aleksei Mihhailovitš Jurjev, Murmanski Nõukogu esimees, 1917. aasta detsember – 1918. aasta september,
• Nikolai Vassiljevitš Tšaikovski, Arhangelski Kõrgeima valitsuse esimees, 2. august – 6. september 1918 ja Põhja oblasti Ajutise Valitsuse esimees, 28. september 1918 – 10. september 1919,
• Georgi Jefimovitš Tšaplin, Kõrgeima valitsuse esimees 6.–28. september 1918,
• Eugen Miller, Põhja oblasti diktaator 10. september 1919 – 19. veebruar 1920, 7. veebruarist 1920 Maakonna ja Linnanõukogu esimees.

Karjala

• Olonetsi Valitsuse esimees Herman Kuttujev 13. mai – 19. juuli 1919, emigratsioonis Soomes kuni 10. detsembrini 1920,
• Valgemere Karjala Ajutine Valitsus, esimees A. Tihhonov, Uhtas, 21. juuli 1919 – 25. märts 1920, valitsuse esimees H. Tihhanov 25. märts – 26. aprill 1920, Paavo Köttinen, ühendatud Karjala Valitsuse esimees, Viiburis, aastatel 1920–1923.

Siber ja Kaug-Ida

• Uurali oblastivalitsus (Уральское областное правительство) Jekaterinburgis
• Ajutine Siberi Valitsus, Tomskis
• Direktoorium, esimees Pjotr Vologodski Ufas ja hiljem Omskis kuni 18. novembril 1918;
• Direktoorium, Omskis; Venemaa Ülemvalitseja, sõjaminister ja relvajõudude kõrgem ülemjuhataja Aleksandr Koltšak 18. november 1918 – ;

Siberis

• Ufaa direktoorium, Ufaas ja Omskis Siberis ja Kaug-Idas (Временное Всероссийское правительство и Совет министров Временного Всероссийского правительства (Уфимская директория)), ülemvalitseja Aleksander Koltšak, sõjaline juht Vassili Boldõrev (1875-1933)

• Vene Üldsõjaline Liit (Русский общевоинский союз (РОВС)), Aleksandr Kutepov
• Kodumaa ja vabaduse kaitse rahvaliit ("Народный союз защиты Родины и свободы" (НСЗРиС)), Boriss Savinkov

• Operatsioon Trust, Boriss Savinkov, Sidney Reilly
• Keskvenemaa monarhistlik organisatsioon ("Монархической организации Центральной России"), variisikutena: endine vene keisriarmee jalaväekindral Andrei Zaiontškovski, endine vene keisriarmee kindralleitnant Nikolai Potapov, endine Vene Kaubandusministeeriumi Tõeline riiginõunik Aleksandr Jakušev (Александр Александрович Якушев), lätlane Eduard Opperput (Уппениньш Александр Оттович, Стауниц Эдуард Оттович) Rēzekne linnast.
• Sündikaat;
• Sündikaat-2 ("Синдикат-2")
• D-7 ("Д-7"),
• Toimik #39 ("Дело # 39"),
• ...("Центр действий"),
• Meretagused ("Заморское")
• Sündikaat-4 ("Синдикат-4")
• ... ("Маки-Мираж").

Valgete liikumisel puudus ühtne poliitiline eesmärk, mille eest sõdida. 1918. aastal tunnistas Anton Denikin: "Kui tõsta vabariigi lipp, lahkub pool vabatahtlikest, kui monarhia lipp, siis lahkub teine pool." Seda kartes ei formuleeritud kunagi selgelt, millise Venemaa eest õieti võideldakse.^[4] Enamik ohvitsere, kes ei olnud rakendatud Punaarmees, hoidis sõjast kõrvale, ja püüdis iga hinna eest vältida rindele sattumist.^[5] Samas peeti enesestmõistetavaks, et lääneliitlased valgete jaoks Venemaa ära vallutavad, kuna eriti prantslased olevat Venemaa tänuvõlglased.^[6] Valgete distsipliin oli madal, Peter von Wrangell ütles, et armees, mis kasvas omavoli, röövimiste ja joomingute peal, ei võinudki luua Venemaad.^[7] Selle tagajärjel langesid talupojad ja intelligents valgetest ära. 1918. aastal toimus Venemaal talupoegade stiihiline maadehõivamine, nad olid saanud maaomanikeks ja kartsid, et valgete võiduga kaasneb maade ja varade restitutsioon.^[8] Väikerahvastesse (ka eestlastesse), kes oleksid võinud valgeid aidata, suhtusid venelased vaenulikult kui Venemaa laialitassijatesse.

• Eesti Vabadussõda

• Eduard Grosschmidt "Valge rinne: kirjeldusi vene kodusõjast kaasaegsete ja isiklike mälestuste põhjal". Tartus: Noor-Eesti, 1938, 371 lk.
• Mati Kröönström "Vene armee ohvitserkonna valikutest 1918–1920 Eesti Rahvaväe ja Valgearmee näidete põhjal" Akadeemia 7/2008, lk 1517–1542.
• David Bullock "Vene kodusõda 1918–1922". Tõlkija: Andreas Ardus, kirjastus: Koolibri, ISBN 9789985026243, 2010.
• Mati Kröönström "Venemaast lahkulöömise nimel: Eesti rahvaväest Vene kodusõja kontekstis" Akadeemia 9/2013, lk 1600–1615.