Veliki Novgorod

Veliki Novgorod
vene	Великий Новгород
	Veliki Novgorodi lipp Veliki Novgorodi vapp
	Pindala: 90,1 km²
	Elanikke: 222 340 (2024)
	Koordinaadid: 58° 31′ N, 31° 17′ E

See artikkel räägib Veliki Novgorodist; Novgorodiks võidakse nimetada ka Nižni Novgorodi.

Veliki Novgorod ('suur Novgorod'; varem Novgorod ('uuslinn')) on linn Venemaal, Novgorodi oblasti keskus. Uus nimi on ametlik 1998. aastast.

Novgorod asub Ilmjärve madalikul 6 km kaugusel kohast, kus Volhovi jõgi Ilmjärvest välja voolab. Kanalite kaudu saab Novgorodist sõita Msta jõele ilma Ilmjärve läbimata.

Ajalugu

Novgorodi alalt on leitud inimeste peatumiskohtade ja asulapaikade jälgi 5000–6000 aasta tagusest ajast. Sealsete kohanimede järgi on keeleteadlased jõudnud arvamusele, et enne idaslaavi keelte levimist sellesse piirkonda 1. aastatuhandel m.a.j leidus Novgorodi ala elanike seas varem nii läänemeresoome kui ka balti keelte kõnelejaid.

Novgorod on üks vanemaid Venemaa linnu. 8. sajandil oli see juba ümbruskonna keskus. Tollal läbis Novgorodi tähtis kaubatee, mis kulges Läänemerelt Laadoga ja Ilmjärve kaudu Volga jõgikonda. Linnas käisid sageli Skandinaavia kaupmehed, kes nimetasid seda Holmgardr, saksa allikad Ostrogard. 16. sajandil kirjutatud Nikoni leetopissis mainitakse, et 6367. aastal (859 pKr) suri Novgorodi vanem Gostomõsl. Seda peetaksegi Novgorodi esmamainimise ajaks. Välismaistes allikates nimetatakse Novgorodi esmamainimise ajaks ka 854. aastat. Hulgaliselt leidub ebausaldusväärseid allikaid, mis nimetavad linna asutamisajaks varasemaid aegu. 10. sajandi araabia käsikirjades nimetatakse Novgorodi üheks kolmest slaavlaste keskusest Kiievi ja Artania kõrval (missugust kohta viimane tähistab, ei ole selge).

Kiievi-Vene osastisvürstiriigina

Pikemalt artiklites Kiievi-Vene ja Novgorodi vürst

9.–12. sajandil oli Novgorod Kiievi-Vene riigis Kiievi järel tähtsuselt teine linn. Kiievi-Vene valitseja Kiievi suurvürst, määras tavakohaselt Novgorodi valitsejaks, Novgorodi vürstiks oma vanima poja. Kiievi suurvürst Vladimir Svjatoslavitš pani Jaroslav Vladimirovitši juba noores eas valitsema osastisvürstina Rostovis, seejärel Novgorodi vabariigis. Aastal 1014, kuuldes, et isa pärandas võimu Kiievis nooremale vennale Boriss Vladimirovitšile, lõpetas Jaroslav andami maksmise Kiievile. Vladimir Svjatoslavitši surma järel haaras Kiievis võimu vanim poegadest, kasupoeg Svjatopolk I. Kroonikate järgi kogus Jaroslav tuhat varjaagi ja kolm tuhat novgorodlast, läks Svjatopolki vastu ja lõi tema kiievlastest ja petšeneegidest vägesid Ljubetši all 1016. aastal. Pärast Jaroslav Targa surma (1054) jaotati riik Jaroslavi poegade vahel: vanimale elusolevale pojale Izjaslavile pärandus Kiiev ja Novgorod; teisele pojale Svjatoslavile – Tšernigiv, kolmandale pojale Vsevolodile Perejaslavl, neljandale pojale Vjatšeslavile Smolensk, viiendale Igorile Vladimir ja Volõõnia.

Novgorodi vabariigi keskusena

Pikemalt artiklites Novgorodi vabariik, Veetše, Novgorodi piiskop ja Novgorodi piiskopkond

Pärast Kiievi-Vene suurvürstiriigi 12. sajandil lagunemist sai Novgorod 1136. aastal iseseisva Novgorodi vabariigi pealinnaks, mida valitses veetše, kes kutsus valitsejaks neile sobiva Rjurikovitšite dünastiast vürsti. Tänu oma asukohale Kaubateel varjaagide juurest kreeklasteni ning aktiivsele kaubandustegevusele (karusnahad, vaha, sool) Läänemere-äärsete ja Euroopa riikidega, läbi Vana-Liivimaa saavutas Novgorodi kaubandusega tegelev elanikkond suure majandusliku sõltumatuse ja mõjuvõimu linna arengule ja suhetes valitava valitseja, vürstiga.

Novgorodi seisulikus vabariigis omas suurt mõjuvõimu Novgorodi piiskop, keda algselt pühitses ametisse Kiievi ja kogu Venemaa metropoliit, kuid aastast 1156. valisid Novgorodi piiskopi Novgorodi elanikud veetšel. 1165. aastast oli Novgorodi piiskopkonna valitseja ametinimetus Novgorodi arhipiiskop ja 1589. aastast Novgorodi metropoliit.

Moskva suurvürstiriigis

1478. aastal liideti Novgorodi vabariik Moskva suurvürstiriigi koosseisu.

Pikemalt artiklis Novgorodi veresaun

Aastal 1570 laskis Ivan Julm oma opritšnikutel, keda juhtis Maljuta Skuratov, hävitada enamiku linnaelanikke, sest kahtlustas Novgorodi reeturlikkuses (Ivan Julma poolt loodava Moskva Tsaaririigi tsentraliseeritud riigi põhimõtetele vastuseisus ning iseseisvuspüüetes). Laastati kõik Moskva ja Novgorodi vahele jäävad läänepoolsed Venemaa linnad ning Skuratov kägistas isiklikult Moskva endise metropoliidi Filipp II, kes ei toetanud Ivan Julma tegevust. Eri allikate andmeil oli tapetuid 27 000 – 700 000.

Ingeri sõja ajal, aastatel 1611–1617 okupeerisid linna Rootsi väed, sõja lõpetanud Stolbovo rahuga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaa koos Ivangorodi kindlusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni

Seejärel kuulus piirkond Moskva tsaaririiki ja Venemaa keisririiki, kus Venemaa Keisririigi haldusjaotuse kohaselt oli Novgorodi kubermangu keskus.

Teise maailmasõja ajal, aastatel 1941–1944 okupeerisid linna Saksa väed, kes purustasid linna peaaegu täielikult ja see taastati alles 1960. aastatel.

Sõpruslinnad

Novgorodi sõpruslinnad on Bielefeld (Saksamaa), Moss (Norra), Nantes (Prantsusmaa), Rochester (USA), Strasbourg (Prantsusmaa), Zibo (Hiina), Uusikaupunki (Soome) ja Watford (Suurbritannia).

Vaata ka

Viited

Välislingid