Pius XI

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2018) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Pius XI
Sünninimi	Ambrogio Damiano Achille Ratti
Valitsemisaja algus	6. veebruar 1922
Valitsemisaja lõpp	10. veebruar 1939
Eelkäija	Benedictus XV
Järeltulija	Pius XII
Sünnikuupäev	31. mai 1857
Sünnikoht	Desio
Surmakuupäev	10. veebruar 1939
Surmakoht	Vatikan

Pius XI (Ambrogio Damiano Achille Ratti; 31. mai 1857 – 10. veebruar 1939) oli paavst aastatel 1922–1939. Ta oli 259. paavst.

Ambrogio Damiano Achille Ratti sündis 31. mail 1857 Desios siidivabrikandi Francesco Ratti (1823–1881) ja Teresa Galli (1830–1918) viielapselises peres neljanda lapsena ning ristiti järgmisel päeval. Tema emapoolsest suguvõsast pärines neli kardinali.

Ratti asus 1867 õppima Seveso seminaris, jätkas 1875 oma õpinguid Milano teoloogiaseminaris, kust siirdus 1879 Rooma Lombardia seminari. Ta õppis edasi La Sapienza ülikoolis, Gregoriuse ülikoolis ja Rooma Püha Aquino Thomase akadeemias. Ta omandas doktorikraadid teoloogias, kanoonilises õiguses ja filosoofias. Ratti töötas paleograafina, toimetas Ambrosiuse missaraamatu kaasaegset väljaannet ja uuris Carlo Borromeo tegevust. Ta keeldus paavsti nuntsiusena Poolas hoolimata nõukogude vägede edasitungist Varssavist lahkumast.

1874 ühines Ratti frantsiskaanide kolmanda orduga ja tegi 1921 palverännaku Lourdes'i. Ta ordineeriti 20. detsembril 1879 preestriks.

Ratti harrastas nooruses alpinismi. Ta jõudis Mont Blanci, Matterhorni ja Monte Rosa tippu.

• 1882–1888 Milano San Pietro Martire seminari ja Milano teoloogiaseminari professor
• November 1888 – 1907 Milano Biblioteca Ambrosiana raamatukogu ametnik
• 1907–1911 Milano Biblioteca Ambrosiana raamatukogu prefekt
• 6. märts 1907 paavsti eraprelaat
• 20. veebruar 1912 – 20. august 1914 Vatikani raamatukogu proprefekt
• 20. august 1914 – 25. aprill 1918 Vatikani raamatukogu prefekt
• 14. september 1914 Rooma Peetri kiriku kanoonik
• 28. oktoober 1914 apostellik protonotarius supra numerum
• 25. aprill 1918 apostellik visiitor Poolas ja Leedus
• 6. juuni 1919 nuntsius Poolas
• 3. juuli 1919 – 29. aprill 1921 Lepanto titulaarpeapiiskop (pühitseti piiskopiks 28. oktoobril 1919)
• 1920 delegaat Ülem-Sileesias
• 29. aprill 1921 – 13. juuni 1921 Adana piiskop
• 13. juuni 1921 – 6. veebruar 1922 Milano peapiiskop
• 13. juuni 1921 – 6. veebruar 1922 Santi Silvestro e Martino ai Monti kardinalpreester

Pius XI valiti paavstiks 6. veebruaril 1922 Sixtuse kabelis ja krooniti 12. veebruaril kardinal Gaetano Bisleti poolt. 2.–6. veebruarini 1922 toimunud konklaavil osales 53 kardinali. Pius XI valiti paavstiks 14 voorus. See oli pikim konklaav pärast 1830–1831 toimunud konklaavi, kus valiti Gregorius XVI. Pius XI oli esimene paavst pärast Pius IX-t, kes esitas paavstiks saamisel rahvale urbi et orbi ja andis oma õnnistuse.

 Pikemalt artiklis Vatikan

 Pikemalt artiklis Lateraani lepingud

Pius XI alustas 1926 suhete tihendamist Itaalia kuningriigiga. 11. veebruaril 1929 paavsti ja Itaalia kuningriigi vahel sõlmitud Lateraani lepingutega loodi Vatikani riik ning reguleeriti Vatikani ja Itaalia vahelised suhted. Paavst tunnustas Itaalia kuningriiki ja Roomat Itaalia kuningriigi pealinnana. Itaalia tunnustas katoliiklust ametliku religioonina ja tasus paavstile endiste Kirikuriigi alade eest kompensatsiooni.

18. jaanuaril 1924 avaldatud entsüklikas "Maximam gravissimaque" reguleeris Pius XI suhteid Prantsusmaaga.

Pius XI mõistis 1930 hukka katoliiklaste tagakiusamise Nõukogude Liidus. 19. märtsil 1937 avaldatud entsüklikas "Divini redemptoris" mõistis Pius XI hukka kommunismi.

Püha Tool sõlmis 29. märtsil 1924 Baieriga, 14. juunil 1929 Preisimaaga, 12. oktoobril 1932 Badeniga ja 20. juulil 1933 Saksamaaga konkordaadi. Aastatel 1933–1939 esitas ta Saksamaa fašistide tegevuse vastu 55 kriitilist avaldust ja 14. märtsil 1937 avaldatud entsüklikas "Mit brennender Sorge" mõistis ta hukka fašismi ja rassismi. Ta mõistis 1938 hukka Nürnbergi seadused. Kui Adolf Hitler külastas 1938 Roomat, siirdus paavst Castel Gandolfosse, et mitte temaga kohtuda.

3. juunil 1933 avaldatud entsüklikas "Dilectissima nobis" mõistis Pius XI hukka kiriku lahutamise riigist Hispaanias. Ta soosis Francisco Franco tegevust, kelle poliitikat ta eelistas rohkem kui kommunistliku valitsuse oma.

29. juunil 1931 avaldatud entsüklikas "Non abbiamo" kritiseeris Pius XI Benito Mussolini poliitikat, kes saatis Itaalias laiali katoliiklikud noorteorganisatsioonid. 1938 Belgia palveränduritele peetud pöördumises mõistis ta hukka Mussolini tegevuse, kes oli hakanud järgima Hitleri rassipoliitikat.

Pius XI protesteeris katoliiklaste tagakiusamise vastu Mehhikos ja mõistis 29. septembril 1932 avaldatud entsüklikas "Acerba animi" hukka vasakpoolse valitsuse tegevuse. 28. märtsil 1937 avaldatud entsüklikas "Nos es muy" käsitles ta katoliku kiriku olukorda Mehhikos.

Püha Tool saatis 25. oktoobril 1922 apostlikuks delegaadiks Eestisse Antonino Zecchini. Pius XI rajas 1. novembril 1924 Eesti apostliku administratsiooni ja määras Zecchini apostlikuks administraatoriks. 6. septembril 1933 rajas paavst Eesti nuntsiatuuri. Ta määras 12. juulil 1935 nuntsiuseks Eestisse Antonino Arata. Eesti saadikuks Püha Tooli juures oli 1933–1939 Otto Strandman ja 1939–1940 Karl Selter.

Seoses paavsti surmaga heisati välisministeeriumi hoonele ja Tallinnas asuvatele välisriikide saatkondadele 10. veebruaril 1939 lipud poolde masti. Välisminister Karl Selter saatis kaastundeavalduse riigisekretär Eugenio Pacellile.^[1]

Püha Tool sõlmis konkordaadid 1922 Lätiga, 10. veebruaril 1925 Poolaga, 1927 Rumeeniaga, 17. septembril 1927 Leeduga ja 1933 Austriaga.

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan Vincenzo Vannutelli, Gennaro Granito Pignatelli di Belmonte Riigisekretär Pietro Gasparri, Eugenio Pacelli Camerlengo Pietro Gasparri, Eugenio Pacelli Rooma kardinalvikaar Basilio Pompilj, Francesco Marchetti Selvaggiani

Frantsisklased

4. oktoobril 1927 avaldatud apostlikus konstitutsioonis "Rerum condicio" sätestas ta frantsiskaanide kolmanda ordu reformi.

Jesuiidid

Pius XI andis juunis 1938 jesuiit John LaFargele korralduse koguda materjale entsüklika "Humani generis" koostamiseks, kuid paavst suri vahetult enne entsüklika avaldamist.

Misjoniseltsid

7. septembril 1923 tunnustas ta Consolata misjonäre (I.M.C.)

5. juunil 1925 tunnustas ta Püha Columbianuse misjonäride seltsi (S.S.C.M.E.).

15. juunil 1929 tunnustas ta misjonäride seltsi (Société des Missions-Étrangères, P.M.E).

1930 tunnustas ta Ameerika katoliku misjoni seltsi (M.M.).

21. märtsil 1936 tunnustas ta Marian Hilli misjonäride seltsi (C.M.M.).

11. detsembril 1925 avaldatud entsüklikas "Quas primas" sätestas Pius XI Jeesus Kristuse Kõiksuse Kuninga suurpüha tähistamise, mida peetakse nädal enne esimest adventi.

8. mail 1928 avaldatud entsüklikas "Miserentissimus redemptor" rõhutas Pius XI Jeesuse Pühima Südame austamist.

1925, 1929 ja 1933 (1900 aastat Jeesus Kristuse ristilöömisest ja ülestõusmisest) aastat tähistati juubeliaastatena.

Ta kuulutas 21. mail 1925 Kiriku doktoriteks Peetrus Canisiuse, 24. augustil 1926 Risti Johannese, 17. septembril 1931 Roberto Bellarmino ja 16. detsembril 1931 Albertus Suure.

Pius XI mõistis 1937 hukka kommunismi ja fašismi. Ta kinnitas 3. juunil 1933 avaldatud entsüklikas "Dilectissima nobis", et kirik ei seo ennast ühegi valitsusvormiga, millega ta hoidus oma eelkäijate monarhistlikust hoiakust.

Ta mõistis 29. detsembril 1926 hukka liikumise Action Française, süüdistades seda utilitarismis ja natsionalismis.

Ta kavatses totalitaarsete režiimide taunimiseks avaldada entsüklika "Humani generis", kuid suri.

 Pikemalt artiklis Fátima neitsi Maarja

Paavsti teavitati 1917 Fátimas toimunud neitsi Maarja ilmumisest, kus neitsi Maarja oli soovinud pühitseda Venemaa Neitsi Maarja Puhtamaile Südamele. 1938 esitas Portugali piiskop paavstile taas vastava palve.

 Pikemalt artiklis Misjon

Pius XI rõhutas usu tungimist igapäevastesse toimingutesse ja soosis misjonitegevust, toetades eriti Katoliiklikku Aktsiooni (Catholic Action). Ta pühitses 28. oktoobril 1926 piiskopiks kuus hiinlast ja 30. oktoobril 1927 jaapanlase Januarius Kyunosoke Hayasaka. Ta ordineeris 1933 Hiina, India ja Lähis-Ida päritolu preestrid. Pius XI moodustas Gregoriuse ülikooli juurde misjoneerimise teaduskonna.

1. "Acerba animi" 29. september 1932
2. "Ad catholici sacerdotii" 20. detsember 1935
3. "Ad salutem" 30. aprill 1930
4. "Caritate Christi compulsi" 3. mai 1932
5. "Casti connubii" 31. detsember 1930
6. "Dilectissima nobis" 3. juuni 1933
7. "Divini illius magistri" 21. detsember 1929
8. "Divini redemptoris" 19. märts 1937
9. "Ecclesiam Dei" 12. november 1923
10. "Ingravescentibus malis" 29. september 1937
11. "Iniquis afflictisque" 18. november 1926
12. "Lux veritatis" 25. detsember 1931
13. "Maximam gravissimamque" 18. jaanuar 1924
14. "Mens nostra" 20. detsember 1929
15. "Miserentissimus redemptor" 8. mai 1928
16. "Mit brennender Sorge" 14. märts 1937
17. "Mortalium animos" 6. jaanuar 1928
18. "Non abbiamo bisogno" 29. juuni 1931
19. "Nos es muy" 28. märts 1937
20. "Nova impendet" 2. oktoober 1931
21. "Quadragesimo anno" 15. mai 1931
22. "Quas primas" 11. detsember 1925
23. "Quinquagesimo ante" 23. detsember 1929
24. "Rappresentanti in terra" 31. detsember 1929
25. "Rerum ecclesiae" 8. veebruar 1926
26. "Rerum omnium perturbationem" 26. jaanuar 1923
27. "Rerum orientalium" 8. september 1928
28. "Rite expiatis" 13. aprill 1926
29. "Studiorum ducem" 29. juuni 1923
30. "Ubi arcano" 23. detsember 1922
31. "Vigilanti cura" 29. juuni 1936

 Pikemalt artiklis Pius XI moodustatud piiskopkonnad

 Pikemalt artiklis Pius XI kanoniseeritud pühakud

 Pikemalt artiklis Moraaliteoloogia

Pius XI käsitles 30. detsembril 1930 avaldatud entsüklikas "Casti connubii" kristlikku abielu ja mõistis hukka raseduse katkestamise.

Pius XI käsitles 15. mail 1931 avaldatud entsüklikas "Quadragesimo anno" katoliku kiriku sotsiaaldoktriini. Ta käsitles 2. oktoobril 1931 avaldatud entsüklikas "Nova impedient" ja 3. mail 1931 avaldatud entsüklikas "Caritate Christi" töötust. Ta kinnitas katoliiklase õigust eraomandile, kuid rõhutas heategevuse vajadust. Pius XI toetas Kristlikku Noorte Tööliste liikumist. 31. detsembril 1929 avaldatud entsüklikas "Divini illius" rõhutas ta hariduse andmise ja kasvatamise tähtsust.

 Pikemalt artiklis Oikumeenia

Pius XI soovis õigeusu kirikuga tihendada sidemeid. Ta tunnustas 1921–1926 Malinesis peetud katoliiklaste ja anglikaanide ühiseid konverentse. 6. jaanuaril 1928 avaldatud entsüklikas "Mortalium animos" kinnitas ta, et Kristuse kirik ei tohiks olla erinevaid doktriine järgivate sõltumatute konfessioonide konföderatsioon ja keelas katoliiklastel osalemast mitte-katoliiklaste assambleedel.

 Pikemalt artiklis Pius XI ametisse nimetatud kardinalid

Pius XI pühitses 76 kardinali 17 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Pius XII.

1. märtsil 1922 avaldatud motu proprio's "Cum proxime" sätestas ta nõude, et konklaav peab algama 15 –18 päeva pärast paavsti surma. 26. mail 1929 rajas ta San Apollinare alle Terme Neroniane-Alessandrine titulaarkiriku. 8. detsembril 1930 sätestas ta nõuded kardinalide tegevuse reguleerimiseks. 18. detsembril 1937 likvideeris ta San Thomae in Parione titulaarkiriku ja rajas Santa Maria in Vallicella titulaarkiriku.

Pius XI laiendas Vatikani raamatukogu ruume. Ta rajas 1925 paavstliku kristliku arheoloogia instituudi. Ta pühitses 27. oktoobril 1932 Vatikani pinakoteegi. Pius XI lasi Vatikani observatooriumi viia Vatikanist Castel Gandolfosse. Ta kohustas Itaalia piiskoppe hoolitsema oma piiskopkondade arhiivide eest. 24. mail 1931 avaldatud entsüklikas "Deus scientarium" rõhutas ta vaimulikkonna haridustaseme parandamist. 28. oktoobril 1936 rajas Pius XI Paavstliku Teaduste Akadeemia. Ta rajas 12. veebruaril 1931 Vatikani Raadio ja temast sai esimene paavst, kes edastas raadio teel läkituse.

Tema auks püstitati 1932 Milanosse monument. Talle on monument püstitatud ka Sestri Levantes.

Achille Ratti avaldas Milano raamatukogus töötades mitmeid teadusartikleid.

• Acta Ecclesiae Medio Lanensis. Milano, 1890–1899.
• Del monaco cisterciese Don Ermete Bonomi milanese e delle sue opere. "Archivio storico lombardo" 22, 1 (1895): 303–382.
• La miscellanea chiaravallese e il Libro dei prati di Chiaravalle. "Archivio storico lombardo" 22, 2 (1895): 100–142.
• Le ultime vicende della biblioteca e dell'archivio di S. Colombano di Bobbio. Milano, 1901.
• Bolla arcivescovile milanese a Moncalieri ed una leggenda inedita di S. Gemolo di Ganna. "Archivio storico lombardo" 15, 1901: 5–36.
• A Milano nel 1266: da inedito documento originale dell'Archivio Segr. Vaticano, ossia giuramento di obbedienza dei milanesi alla Santa Sede: con duemila e piu nomi di cittadini. "Memorie dell'Istituto Lombardo" 3, 1902: 205–234.
• Una lettera autografa della Morosina a P. Bembo. "Giornale storico della letteratura italiana" 40, 1902: 289–334.
• Il probabile itinerario della fuga di Ariberto arcivescovo di Milano da un suo autografo inedito. "Archivio storico lombardo" 17, 1902: 5–25.
• Paleografia latina. "Archivio storico lombardo" (ASL) 30, 38, (1903): 492–494; ASL 31, 1 (1904): 172–174; ASL 33, 10 (1906): 432–433; ASL 34, 16 (1907): 482–483.
• Quarantadue lettere originali di Pio II relative alla guerra per la successione nel Reame di Napoli (1460–1463). "Archivio storico lombardo" 30, 1903: 263–293.
• Il cosidetto Ercole Sant'Ambrosiano e la necropoli d'Antinoe. "Archivio storico lombardo" 30, 37, (1903): 189–191.
• Bonvesin della Riva e i frati Gerosolimitani. "Archivio storico lombardo" 30, 37 (1903): 191–193.
• Bolla originale di Ariberto arcivescovo di Milano (1040) di fresco ricuperata. "Archivio storico lombardo" 31, 2 (1904): 334–339.
• Di un presunto autografo petrarchesco nell'Ambrosiana. "Archivio storico lombardo" 31, 3 (1904): 172–176.
• Un cimelio lombardo ricuperato. "Archivio storico lombardo" 32, 7 (1905): 216–218.
• Missale duplex Ambrosianum. Milano, 1913.
• Scritti alpinistici. Milano, 1929.
• Scritti storici. Milano, 1932.

Pius XI kannatas aastaid viletsa tervise käes ja sai 1939 10. veebruari hommikul kell 5:31 kohaliku aja järgi Vatikanis südamerabanduse. Ta maeti 14. veebruaril Rooma Peetri kirikusse. Paavst õnnistas vahetult enne surma tema juures olijaid, viimase salvimise viis läbi kardinal Lorenzo Lauri.^[1]

Seoses Pius XI surmaga on liikvel vandenõuteooria, mida ametlikult ei tunnustata kindlate tõendite puudumisel. Kardinal Eugene Tisseranti päevikus tehtud märgete põhjal on oletatud, et paavst võidi tappa, kuna ta kavatses 11. veebruaril 1939 teha totalitaarseid režiime tauniva avalduse, kuid vahetult enne seda tegi talle süsti Vatikanis praktiseerinud doktor Francesco Petacci, kelle tütar oli Benito Mussolini armuke.

Ajalehes Uus Eesti ilmunud nekroloogis iseloomustati paavsti mitmekülgset tegevust. Paavsti eesmärgiks oli püüda rahutule, lõhestatud inimkonnale tagasi anda rahu Kristuse riigi teostamise läbi, immutades rahvaste, seltskondlikku ja perekonnaelu Kristuse vaimuga. Paavsti entsüklikad pälvisid maailmas tähelepanu oma sügavate mõtete ja praktiliste taotlustega. Nekroloogis tunnustati paavsti panust misjonitöö edendamises ja mitte-itaallastest vaimulike edutamist kõrgematele ametikohtadele, eriti Hiinas.^[1]

• Domenico Bertetto: Discorsi di Pio XI. Milano, 1960–1961.
• Franco Cajani: Lettere di Achille Ratti. 2003–2006.
• Stanisław Wilk: Acta Nuntiaturae Polonae, LVII, 2, Achille Ratti (1918–1921). Roma, 1996.
• Pius XI ametialane tegevus (Vatikani koduleht).
• Pius XI dokumendid.
• Pius XI entsüklikad (inglise keeles)

• Marc Agostino: Le pape Pie XI et l'opinion (1922–1939). Roma, 1991.
• Robin Anderson: Between Two Wars. The Story of Pope Pius XI (Achille Ratti) 1922–1939. Chicago, 1977.
• Modesto Andrianopoli: Pio XI. Roma, 1939.
• Roger Aubert: L'insegnamento dottrinale di Pio XI. "Pio XI nel trentesimo della morte: 1939–1969". Milano, 1969: 209–259.
• Antonio Marquina Barrio: El Vaticano y la guerra civil española. "Italia y la guerra civil española". Madrid, 1986: 83–102.
• Giuseppe Battelli: Pio XI e le Chiese non occidentali. La questione dell'universalità del cattolicesimo. "Studi Storici" 34, 1993: 193–218.
• Gianfranco Bianchi: Il pontificato di Pio XI a cinquant'anni di distanza. Milano, 1991.
• Max Bierbaum: Das Papsttum. Leben und Werk Pius' XI. Köln, 1937.
• Bio-bibliografia di Achille Ratti. Milano, 1927.
• Giovanni Bobba, Federico Mauro: Altri scritti di P. in Scritti alpinistici del sacerdote Achille Ratti. Borgosesia, 1981.
• Jutta Bohn: Das Verhältnis zwischen katholischer Kirche und faschistischem Staat in Italien und die Rezeption in deutschen Zentrumskreisen (1922–1933). Frankfurt, 1992.
• Gino Borghezio: Pio XI e la Biblioteca Vaticana. "La bibliofilia" 31, 1929: 210–231.
• Thomas Brechenmacher: Eine Öffnung von globaler Dimension: Das vatikanische Geheimarchiv gibt die gesamten Aktenbestände aus dem Pontifikat Pius XI. frei. "Die Tagespost" 122, 12. oktoober 2006: 6.
• Thomas Brechenmacher: "So kann der Tag kommen, an dem man wird sagen können, daß etwas getan worden ist". Pius XI, Pacelli und der Judenboykott im April 1933. G. Fleckenstein, "Kirchengeschichte – alte und neue Wege". Frankfurt, 2008: 361–370.
• Thomas Brechenmacher: Die Enzyklika "Mit brennender Sorge" als Höhe- und Wendepunkt der päpstlichen Politik gegenüber dem nationalsozialistischen Deutschland. Wolfram Pyta, "Die Herausforderung der Diktaturen." Tübingen, 2009: 271–300.
• Franco Cajani: Pio XI e il suo tempo. 2000–2006.
• E. Carusi: Monsignor Achille Ratti e il restauro dei codici nella Vaticana. "Bollettino del R. Istituto di patologia del libro" 1, 1939: 12–14.
• Santiago Casas Rabasa: La santidad en los discursos de Pío XI. "Archivum Historiae Pontificiae" 44, 2006: 207–243.
• Mario Casella: Il conte Cesare Maria de Vecchi di Val Cismon, primo ambasciatore d'Italia in Vaticano. Impressioni su Pio XI, sulla Segreteria di Stato e sul Sacro Collegio nella documentazione dell'Archivio Storico Diplomatico del Ministero degli Affari Esteri (giugno-dicembre 1929). "Archivum Historiae Pontificiae" 38, 2000: 185–263.
• E. Cattaneo: A. Ratti prete arcivescovo di Milano. "Raccolta di studi e di memorie". Milano, 1969: 107–162.
• Ottavio Cavalleri: L'archivio di mons. Achille Ratti visitatore apostolico e nunzio a Varsavia (1918–1921). Città del Vaticano, 1990.
• Yves Chiron: Pio XI. Il Papa dei patti Lateranensi e dell'opposizione ai totalitarismi. San Paolo, 2006.
• Yves Chiron, Émile Poulat: Pourquoi Pie XI a-t-il condamné l'Action francaise? Niherne, 2009.
• Paul Christophe: Un portrait de Pie XI durant les premières années de son pontificat, d'après les "Carnets" du cardinal Baudrillart. Bertrand Joly, "Églises de l'Ouest, Églises d'ailleurs". Paris, 2009: 133–140.
• Carlo Colombo: Pio XI nel trentesimo della morte. Milano, 1969.
• Carlo Confalonieri: Pio XI visto da vicino. Torino, 1957.
• Carlo Confalonieri: La santità del clero e del laicato in Pio XI. Sestri Levante, 1959.
• Luigi Crippa: Per un accostamento storico-dottrinale alla personalità e alla attività magisteriale di Pio XI. "Benedictina" 45, 1998: 183–203.
• Luigi Crippa: Nel sessantesimo della morte. Per un approfondimento dell'ecclesiologia di Pio XI. "Benedictina" 46, 1999: 5–23.
• Egidio Walter Crivellin: Pio XI e la guerra di Spagna. G. Campanini, "I cattolici italiani e la guerra di Spagna". Brescia, 1987: 41–59.
• Jean Daujat: Pie XI, le pape de l'Action catholique. Paris, 1996.
• Ferdinand Desmurs: Pie XI. Le pape qui ordonna le ralliement à Hitler. Villeurbanne, 2008.
• Marie-Thérèse Desouche: Pie XI, le Christ Roi et les totalitarismes. "Nouvelle Revue Théologique" 130, 2008: 740–758.
• Marie-Thérèse Desouche: Le Christ dans l'histoire selon le Pape Pie XI. Un prélude à Vatican II? Paris, 2008.
• Emma Fattorini: Pio XI, Hitler e Mussolini. La solitudine di un papa. Einaudi, 2007.
• Michael F. Feldkamp: Pius XI. und Paul Fridolin Kehr. "Archivum Historiae Pontificiae" 32, 1994: 293–327.
• Carlo M. Fiorentino: All'ombra di Pietro. La Chiesa cattolica e lo spionaggio fascista in Vaticano, 1929–1939. Firenze, 1999.
• Alfons Fitzek: Pius XI. und Mussolini, Hitler, Stalin. Seine Weltrundschreiben gegen Faschismus, Nationalsozialismus, Kommunismus. Eichstätt, 1987.
• P. Fontenelle: Sa Sainteté Pie XI. Roma, 1929.
• Patrizio Foresta: "Sicut Ezechiel propheta ... et alter Bonifatius". San Pietro Canisio ed "il totalitarismo cattolico" di Pio XI. "Archivum Historicum Societatis Jesu" 73, 2004: 277–325.
• Giuseppe Frediani: Pio XI. Milano, 1929.
• Giuseppe Fumagalli: Achille Ratti. Milano, 1925.
• Elisabetta Galdabini: Diplomazia vaticana, allocuzioni papali e Germania nazista dal Concordato tedesco (1933) all'enciclica "Mit brennender Sorge" (1937). "La Scuola Cattolica" 118, 1990: 164–201, 327–371.
• Giovanni Galbiati: Un papa che fu bibliotecario. "Accademie e biblioteche d'Italia" 13, 1938–1939: 227–238.
• Giovanni Galbiati: Papa Pio XI. Milano, 1939.
• Giovanni Galbiati: La produzione scientifica di Achille Ratti. "Aevum" 13, 1940: 300–312.
• Robert A. Graham: Il Vaticano e il Nazismo. Roma, 1975.
• Klaus Gotto, Konrad Repgen: Die Katholiken und das Dritte Reich. Mainz, 1983.
• Alberto Guasco: Le parole di Pio XI. "Totalitarismo, morale, Russia" al congresso di Milano. "Anuario de historia de la Iglesia" 19, 2010: 373–381.
• Alberto Guasco, Raffaella Perin: Pius XI: keywords. Wien, 2010.
• Guido Guida: Pio XI. Milano, 1938.
• William M. Harrigan: Pius XI and Nazi Germany: 1937–1939. "The Catholic Historical Review" 51, 1966: 457–486.
• Philip Hughes: Pope Pius the Eleventh. London, 1937.
• Johan Ickx: Gli omissis di Emma Fattorini. Note in margine al libro "Pio XI, Hitler e Mussolini". "Archivum Historiae Pontificiae" 46, 2008: 425–437.
• José Escudero Imbert: El pontificado de Achille Ratti, papa Pío XI. "Anuario de historia de la Iglesia" 6, 1997: 77–111.
• Arturo Carlo Jemolo: Pio XI e la nuova situazione politica del papato. Roma, 1922.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Peter C. Kent: The Pope and the Duce. The International Impact of the Lateran Agreements. London, 1981.
• Gianni La Bella: Santa Sede e Cina nel pontificato di Pio XI. "Cristianesimo nella storia" 30, 2009: 191–206.
• Philippe Levillain: Achille Ratti, pape Pie XI. Actes du colloque organisé par l'École Française de Rome. Roma, 1996.
• Guenter Lewy: The Catholic Church and Nazi Germany. New York, 1964.
• Michele Maccarrone: Il nazionalsocialismo e la Santa Sede. Roma, 1947.
• Carlo Marcora: Relazione del duca Tommaso Gallarati Scotti col vescovo di Cremona, Geremia Bonomelli, e con mons. Achille Ratti, in Aspetti religiosi e culturali della società lombarda negli anni della crisi modernista, 1898–1914. Como, 1979.
• Matthias Martin: Für Gott und gegen den Führer? Das Verhältnis von NS-Bewegung und katholischer Kirche vor der Machtergreifung Hitlers im Deutschen Reich. Innsbruck, 1996.
• Giacomo Martina: Pio XI. Chiesa e mondo moderno. Roma, 1976.
• G. Mellinato: La pacificazione internazionale nell'opera di Pio XI. "La Civiltà Cattolica" 141, 1990: 261–266.
• Ronald Modras: The Catholic Church and Antisemitism: Poland, 1933–1939. Langhorne, 1994.
• Renato Moro: Pio XI: il Papa dell'Azione Cattolica. Dagli statuti del 1922 al difficile rapporto con il fascismo. E. Preziosi, "Storia dell'Azione Cattolica". Soveria Mannelli, 2008: 39–61.
• Roberto Morozzo della Rocca: Le nazioni non muoiono. Russia rivoluzionaria, Polonia indipendente e Santa Sede. Bologna, 1992.
• Vicente Cárcel Ortí: La Iglesia durante la II República y la guerra civil (1931–1939). R. García Villoslada, "Historia de la Iglesia en España". Madrid, 1979: 331–394.
• Vicente Cárcel Ortí: Pio XI y el clero español durante la guerra civil. "Italia y la guerra civil española". Madrid, 1986: 33–55.
• Vicente Cárcel Ortí: Pío XI entre la República y Franco. Madrid, 2008.
• Umberto Dell'Orto: Pio XI un papa interessante. San Paolo, Cinisello Balsamo, 2008.
• Georges Passelecq, Bernard Suchecky: L'encyclique cachée de Pie XI. Une occasion manquée de l'Église face à l'antisémitisme. Paris, 1995.
• Paolo Pecorari: Chiesa, Azione cattolica e fascismo nell'Italia settentrionale durante il pontificato di Pio XI (1922–1939). Milano, 1979.
• E. Pellegrinetti: Pio XI. 1940.
• G. M. Pizzuti: Da Benedetto XV a Pio XI. Il Conclave del febbraio 1922 nel suo significato politico-religioso e nei suoi riflessi sulla storia dell'Europa del ventesimo secolo. "Humanitas" 47, 1992: 99–115.
• John F. Pollard: The Vatican and Italian Fascism, 1929–1932. A Study in Conflict. Cambridge, 1986.
• Carlo Puricelli: Un papa brianzolo. Le radici culturali di Achille Ratti, Pio XI. Milano, 1991.
• Heinz-Albert Raem: Pius XI. und der Nationalsozialismus. Die Enzyklika "Mit brennender Sorge" vom 14. März 1937. Paderborn, 1979.
• Hilari Raguer: El Vaticano y la guerra civil española (1936–1939). "Cristianesimo nella Storia" 3, 1982: 137–209.
• Konrad Repgen: I Patti Lateranensi e il Reichskonkordat. Pio XI e la politica concordataria con Russia, Italia e Germania. "Rivista di Storia della Chiesa" 33, 1979: 371–419.
• Anthony Rhodes: The Vatican in the Age of the Dictators: 1922–1945. London, 1973.
• Andrea Riccardi: Il Vaticano e Mosca, 1940–1990. Roma-Bari, 1992.
• F. della Rocca: I papi della Questione Romana. Da Pio IX a Pio XI. Roma, 1981.
• Ernesto Rossi: Il manganello e l'aspersorio. L'uomo della provvidenza e Pio XI. Firenze, 1958.
• Giulio de' Rossi dell'Arno: Pio XI e Mussolini. Roma, 1954.
• Joachim Rotberg: Gegen Hitler und Hegel. Verkündigung und Rezeption der Enzyklika "Mit brennender Sorge" im Bistum Limburg. "Archiv für mittelrheinische Kirchengeschichte" 59, 2007: 403–435.
• Giovanni Sale: "Humani generis unitas". L'enciclica mai pubblicata di Pio XI sul razzismo. "Civiltà Cattolica" 159, 2008: 213–226.
• Luigi Salvatorelli: Pio XI e la sua eredità pontificale. Torino, 1939.
• Otto Schilling: Die Eigentumslehre Leos XIII. und Pius' XI. "Theologische Quartalschrift" 121, 1940: 205–210.
• Klaus Scholder: Die Kirchen und das Dritte Reich. Frankfurt-Berlin, 1977–1985.
• Pietro Scoppola: La Chiesa e il fascismo durante il pontificato di Pio XI. P. Scoppola, "Coscienza religiosa e democrazia nell'Italia contemporanea". Bologna, 1966: 322–418.
• Edith Stein: Lettre d'Édith Stein à Pie XI (12 avril 1933). Chd 32, 2008: 39–41.
• Nicola Storti: Lettere dalla Polonia di Mons. Achille Ratti. Lissone, 1990.
• Stuart E. Knee: The Strange Alliance. Mussolini, Pope Pius XI, and the Lateran Treaty. "Mediterranean Historical Review" 5, 1990: 183–206.
• Lucien Thomas: L'Action Française devant l'Église (de Pie XI à Pie XII). Paris, 1965.
• Eugène Tisserant: Pius XI as librarian. "The library quarterly" 9, 1939: 389–403.
• Stefano Trinchese: La Repubblica di Weimar e la Santa Sede tra Benedetto XV e Pio XI, 1919–1922. Napoli. 1994.
• Klaus Unterburger: Vom Lehramt der Theologen zum Lehramt der Päpste?: Pius XI., die Apostolische Konstitution "Deus scientiarum Dominus" und die Reform der Universitätstheologie. Freiburg, 2010.
• D. Veneruso: L'"ardente" denuncia del nazionalsocialismo, strumento attivo di filosofia anticristiana. Sessant'anni dall'enciclica "Mit brennender Sorge" di Pio XI. "L'Osservatore Romano" 18. mai 1997: 7.
• Ernesto Vercesi: I concordati di Pio XI nel loro quadro storico. Sestri Levante, 1934.
• Nello Vian: Achille Ratti bibliotecario (nel centenario della nascita). "Almanacco dei bibliotecari italiani" 1957: 141–148.
• Nello Vian: Una illustre successione alla Biblioteca Vaticana: Achille Ratti. "Mélanges Eugène Tisserant" 7, 1964: 373–439.
• Hubert Wolf: Pius XI. und die 'Zeitirrtümer'. Die Initiativen der römischen Inquisition gegen Rassismus und Nationalismus. "Vierteljahrshefte für Zeitgeschichte" 53, 2005: 1–42.

• Pius XI elulugu. (inglise keeles)
• 1922. aasta konklaav. (inglise keeles)
• 1922. aasta konklaav. (inglise keeles)
• Piiskopkonnad ja muud institutsioonid.

Eelnev Benedictus XV

Rooma paavst 1922–1939

Järgnev Pius XII