Prantsusmaa

Prantsuse Vabariik prantsuse République française
Prantsusmaa lipp Prantsusmaa rahvuslik embleem
Juhtlause	Liberté, Égalité, Fraternité (Vabadus, võrdsus, vendlus)
Riigihümn	"Marseljees"
Pealinn	Pariis
Pindala	551 695 km²[1][2]
Riigikeel	prantsuse
Rahvaarv	62 814 233 (2021)[3][4]
Rahvastikutihedus	113,9 in/km²
Riigikord	poolpresidentaalne vabariik
President	Emmanuel Macron
Peaminister	Michel Barnier
SKT	3231,927 mld $ (2021)
SKT elaniku kohta	39 030 $ (2020)[5]
Valuuta	euro
Ajavöönd	Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen	.fr
ROK-i kood	FRA
Telefonikood	33

Prantsuse Vabariik (prantsuse keeles République française) ehk Prantsusmaa (prantsuse keeles keeles France) on unitaarriik Lääne-Euroopas. Prantsusmaa Euroopa osa, mis on tuntud nime all France métropolitaine, ulatub Vahemerest La Manche'i väina ja Põhjamereni ning Reini jõest Atlandi ookeanini. Prantsusmaale kuulub veel mitu ülemeredepartemangu: Prantsuse Guajaana Lõuna-Ameerikas ning mitu saareüksust Atlandi, Vaikses ja India ookeanis.

Prantsusmaa pindala on 551 500 km², koos meretaguste departemangudega 643 801 km².^[3] Pindalalt on ta Euroopas kolmas riik Venemaa ja Ukraina järel. Rahvaarv on 62,8 miljonit, koos meretaguste piirkondadega 68,1 miljonit.

Sisemajanduse kogutoodangu järgi on Prantsusmaa seitsmendal kohal maailmas. Prantsusmaa ei ole üksnes tööstusriik, vaid ka Euroopa tähtsaim põllumajandusmaa ning eriti tuntud oma veinipiirkondade poolest. Samuti on Prantsusmaa maailma populaarseim turismisihtkoht: 2018. aastal külastas riiki üle 89 miljonit turisti.

Prantsusmaa on maailma üks suurvõime, mis on ÜRO Julgeolekunõukogu üks viiest alalisest liikmest. See on Euroopa Liidu ja eurotsooni üks juhtivaid riike. Samuti on see G7, NATO, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD), Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) ja Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni (OIF) liikmesriik. Prantsuse Viienda Vabariigi põhiseadus võeti vastu 1958. aastal ning sellest alates on riik olnud poolpresidentaalne vabariik. Prantsusmaa on üks tuumariikidest.

Nimi France tuleneb Frangi riigi nimest.

Prantsusmaa asub Lääne-Euroopas ning ulatub Atlandi ookeanist Vahamereni. Piirneb põhjas La Manche'i väinaga, läänes Biskaia lahega, lõunas Püreneede ja Vahemerega ning idas Alpidega. Prantsusmaa Euroopa osa maismaapiiri kogupikkus on 2751 km. Naaberriigid on Belgia (maismaapiiri pikkus 556 km), Luksemburg (69 km), Saksamaa (418 km), Šveits (525 km), Itaalia (476 km), Hispaania (646 km), Andorra (55 km) ja Monaco (6 km). Prantsusmaa ja Saksamaa piiril voolab Reini jõgi. Prantsusmaa hõlmab ka Vahemeres paikneva Korsika saare. Prantsusmaa Euroopa osa pindala on 551 500 km² ja selle rannajoone pikkus on 3427 kilomeetrit.^[3]

Prantsusmaale kuulub ka mitu ülemerepiirkonda, millest suurim on Lõuna-Ameerikas asuv Prantsuse Guajaana. Lisaks kuuluvad ülemerepiirkondade hulka Uus-Kaledoonia, Prantsuse Polüneesia ning mitmed teised saared ja saarerühmad Atlandi, Vaikses ja India ookeanis. Ülemerepiirkondade kogupindala on 91 927 km² ning koos nendega on Prantsusmaa territooriumi pindala 643 801 km².

Põhja-Prantsusmaal, eriti Île-de-France'is ja selle ümbruses, domineerib Pariisi nõgu, mis on riigi suurim tasandik. See ala on kohati väga tasane. Seda on võrreldud üksteise sisse laotud aina väiksemate taldrikutega. Nõo välisnõlvad on järsud, sisenõlvad laugjad. Pariisi linn asub selle nõo keskel. Nõo idaäärel on eelkõige lubjakivist koosnevad looduslikud vallid, mis on aidanud Pariisi ida poolt kaitsta. Lääne pool, La Manche'i ääres, moodustavad mäeseljandikud sakilisi kriidikaljusid. Põhja pool läheb Pariisi nõgu üle Flandria ja Edela-Euroopa tasandikeks.

Pariisi nõost kirde ja ida pool on keskmise kõrgusega Ardennide (põhiliselt väljaspool Prantsusmaad) ja Vogeeside mäed, mis on osa teisele poole Reini jõge üle Kesk-Saksamaa ulatuvast mägede vööndist.

Lääne-Prantsusmaal moodustavad vanad kivimid, põhiliselt graniidid ja kildad, Armorica massiivi Bretagne'is ning Normandias Cotentini poolsaarel.

Edela poolt on Pariisi nõgu madala läve (Poitou värava) kaudu ühendatud Akvitaania madalikuga. Biskaia lahe äärsetel Akvitaania aladel (Landes'is) on palju liivaseid alasid (kuni 100 m kõrguste liivaluidete ahelik) ja mõned Prantsusmaa tasasematest aladest.

Lõuna-Prantsusmaa keskosas domineerib Prantsusmaa suurim mägine ala, keskmise kõrgusega Keskmassiiv, mis koosneb peamiselt vulkaanilise päritoluga kõrgustikest. Nende mägede pind on väga kulunud. Massiivi keskosas asub Auvergne. Seal domineerib vulkaaniline platoo, millel on vanu koonuseid ja kraatreid. Massiivi lõuna- ja kaguosas on karstistunud platoo, mida liigendavad sügavad kanjonid. Massiivi loode-, kirde- ja idaosas on kristallilised platood (sealhulgas Limousin ja Sevennid).

Keskmassiivis on 1200–1800 m kõrgusi mäetippe. Selline maastik raskendab kommunikatsioone ja pärsib majandustegevust.

Rhône'i jõest ida pool, kus Vahemere äärde ulatuvad Alpid, on rannajoon sakiline.

Rhône'ist lääne pool laiub Keskmassiivi äärtest lõuna pool lai viljakas Languedoci tasandik.

Prantsusmaa kagu- ja edelapiiril on Euroopa kohta väga kõrged mäed. Keskmassiivist ida pool, teisel pool Rhône'i-Saône'i orgu, on algul Juura mäed ja seejärel Alpid. Viimased algavad Prantsusmaal Vahemere äärest, kus neid hüütakse Ranniku-Alpideks ja suunduvad põhja poole. Seejärel pöörduvad itta ning jõuavad Šveitsi ja Põhja-Itaaliasse. Prantsuse Alpid on kõrged ja sakilised. Liustike toimel on neil eriti põhjaosas laiad orud ning mäestiku siseorgudele pääseb hõlpsasti ligi. Prantsusmaa kõrgeim mägi on Mont Blanc (4808 m), mis asub Alpides Prantsusmaa ja Itaalia piiril.

Prantsusmaa ja Hispaania piiril kõrguvad Püreneed on Alpidest madalamad, kuid jätavad võimsama mulje. Nad on moodustunud ühestainsast maakoore plokist. Nad on pööratud järsema küljega Prantsusmaa poole. Et liustikke on seal olnud vähe, ei ole nad nii hõlpsasti ligipääsetavad nagu Alpid. On vaid mõned raskesti ületatavad kurud mäestiku keskosas. Prantsuse Püreneede kõrgeim tipp on Pic de Vignemale (3298 m), kuid Hispaania poolel ulatuvad Püreneed 3350 m kõrguseni.

Prantsusmaal on rikkalikult järgmisi loodusvarasid: kivisüsi, rauamaak, boksiit, tsink, uraan, antimon, arseen, kaaliumkarbonaat, päevakivi, puit ja kala.^[3]

Prantsuse Guajaanas leidub aga kullasetteid, petrooleumit, kaoliini, nioobiumi, tantaali ja savi.^[3]

Haritavat maad on Prantsusmaal 33,46% (Prantsuse Guajaanas 0,13%). Niisutatud maad on 26 000 km², koos meretaguste aladega 26 190 km².^[3]

Prantsusmaal on looduslikeks ohtudeks üleujutused, lumelaviinid, tormid, põuad, metsatulekahjud. Ülemere piirkondades on ohtudeks orkaanid ja üleujutused; vulkaanilist aktiivsust on Guadeloupe'is, Martinique'is ja Reunionis.^[3]

Taimestik jaguneb kahe holarktilise allriikkonna vahel, milleks on Euro-Siberi regioon ja Mediterraanne ehk Vahemere regioon.

Suurem osa Prantsusmaast paikneb Euro-Siberi regioonis, mille võib Prantsusmaa piires jagada veel kolmeks eraldi osaks. Prantsusmaa lääneosa, mis jääb Charente'i jõest põhja poole ja hõlmab suurema osa Pariisi nõost, moodustab esimese osa. Selle piirkonna iseloomulikeks liikides kõrgustikel, kus aastane sademete hulk ületab 600 mm, on tamm, kastanipuu, mänd ja pöök. Tammemetsad on tänapäevaks põllumaade rajamise tulemusena suures osas maha raiutud. Samuti on tavalised nõmmed, mis on enamjaolt tekkinud inimtegevuse (metsade langetamise, alepõllunduse ja karjatamise) tagajärjel. Taimesugukondadest on esindatud muuhulgas liblikõielised (Fabaceae), kanarbikulised (Ericaceae) ja paunloorikulised (Dennstaedtiaceae). Charente'i jõest lõunas Akvitaania nõos on tasandikulistel aladel levinud nõmmed, orgudes kasvad tamm, küpress, pappel ja paju. Riigi keskosas asuva Keskmassiivi mäestikuala lubjakivist platoodel kasvavad liblikõielised, huulõielised (Lamiaceae) ja kadakad. Prantsusmaa idaosa taimestik, mis moodustab Euro-Siberi regiooni teise alaosa, sarnaneb üldosas Kesk-Euroopa omaga, kus tüüpilisemad puuliigid on vaher, pöök, tamm ja lehis; tammede all kasvab sageli põõsana valgepöök. Kolmanda allosa moodustavad mitmesuguse kõrgusega mäestikud, kus kasvutingimused on niiskemad. Madalamatel kõrgustel kasvavad pöögimetsad, kõrgemal nulg, mägimänd ja lehis, kuid ka ulatuslikult istutatud kuusk. Metsapiirist kõrgemal on alpiniit, kus leiduvad vaid mõned madalakasvulised puud, kuid õistaimede arvukus on seal suur.^[6]

Mediterraanne regioon pakub teravat kontrasti ülejäänud Prantsusmaa taimestikule. Suviti esineva põuaperioodi ajal paljud sibultaimed närbuvad, kuid kserofüüdid ehk kuivustaimed suudavad sel ajal tänu säästlikule veetarbimisele põua üle elada; kserofüütideks on muuhulgas iilekstamm, korgitamm, kanarbikulised, kiviroosikud ja huulõielised. Maastikus domineerivad sirmokas (Sciadopitys verticillata) ja piinia (Pinus pinea) ning sisse toodud küpress. Roussilloni piirkonnas on ülekaalukalt levinumaks bioomiks makja, mis koosneb läbipääsmatut tihnikut moodustavast põuataluvusega taimestikust. Enamus aladel on makja välja arenenud pärast inimese poolt igihaljaste metsad hävitamist. Suur osa Provence'i kuuma ja kuiva kliimaga piirkonnast on kaetud hõreda võsa ehk gariigiga, mis koosneb madalakasvulistest igihaljastest taimedest. Selles piirkonnas asuvad suurimad veiniistandused, kuid seal kasvad ka sidruni- ja apelsinipuud. Umbes 800 meetri kõrgusel merepinnast, näiteks Sevennide piirkonnas, ilmub heitlehine mets, kus kasvab peamiselt harilik kastanipuu. Umbes 1400 meetri kõrgusel merepinnast algab subalpiinne mets, kus on esindatud nulg ja mänd.^[6]

Metsad katavad Prantsusmaa alast ligi 150 000 km² ning mis moodustavad selle territooriumist enam kui neljandiku. Suurem osa metsadest paikneb Ardennide ja Vogeeside kõrgustikes ning Juura, Alpi, Pürenee mägedes, kuid ulatuslikud metsad kasvavad ka vaesema pinnasega madalatel aladel, näiteks Sologne'i tasandikul Loire'ist lõunas. Edela-Prantsusmaale istutatud merimänni metsad on ühed suurimad Lääne-Euroopas – need hõlmavad umbes 9500 km². Metsade tähtsus puiduallikana üha enam vähenemas ning suurenemas on nende tähtsus haljastuses linnastute ümbruses.^[6]

Suurimetejatest elavad Prantsusmaal metssiga, punahirv, metskits, hunt, rebane, pruunkaru, mäger, alpi mägikits ja alpi kaljukits. Meres elavad delfiinlased. Prantsusmaal on loendatud 565 liiki linde.

Prantsusmaa Euroopa osas asub kuus rahvusparki: Calanques'i rahvuspark, Cévennes'i rahvuspark, Écrins'i rahvuspark, Mercantouri rahvuspark, Port-Cros' rahvuspark, Pyrénées' rahvuspark ja Vanoise'i rahvuspark. Lisaks asub rahvuspark Prantsuse Guajaanas (Guyana Amazonase park), Guadeloupe'il (Guadeloupe'i rahvuspark) ja Réunionil (Réunioni rahvuspark). Lisaks asub Prantsusmaal veel arvukalt regionaalparke.

• 
  Veiniistandused Burgundias
• 
  Vahemere-äärne Provence
• 
  Prantsuse Alpid

Prantsusmaa on poolpresidentaalne vabariik (alates 1958. aastast nn Prantsuse viies vabariik). Parlament koosneb rahvuskogust (Assemblée nationale), mis valitakse iga 5 aasta tagant, ja senatist, mille senaatorite mandaat kestab 6 aastat. President valitakse iga 5 aasta tagant. Prantsusmaa president on alates 2017. aasta 14. maist Emmanuel Macron, kellest sai Prantsusmaa läbi aegade noorim president.

• Sise-, ülemeremaade ja kohalike omavalitsuste ministeerium.

 Pikemalt artiklis Prantsusmaa haldusjaotus

Prantsusmaa piirkonnad (région métropolitaine, mitmuses régions métropolitaines)

1. Auvergne-Rhône-Alpes
2. Bourgogne-Franche-Comté
3. Bretagne
4. Centre-Val de Loire
5. Grand Est
6. Hauts-de-France
7. Île-de-France
8. Korsika
9. Normandia
10. Nouvelle-Aquitaine
11. Oksitaania
12. Pays de la Loire
13. Provence-Alpes-Côte d'Azur

• Riigilipp
• Hümn
• Deviis

• Marianne
• Gallia kukk

• Vapp

Prantsusmaal on 474 lennujaama, millest 297 on asfalteeritud hoovõturadadega.^[3] Suuremaid lennujaamu, mille hoovõturada on pikem kui 3 047 m, on 14.^[3] Prantsusmaa suurim lennujaam on Pariisi Charles de Gaulle'i lennujaam, mis aastal 2009 teenindas 57 906 866 reisijat.^[7] Maailmas on ta selle näitaja poolest kuuendal kohal ja Euroopa Liidus teisel kohal. Prantsusmaa rahvuslik lennufirma on Air France, mis on ühtlasi üks maailma suurimaid.

Prantsusmaa raudteevõrk on 29 213 km pikk. See on Lääne-Euroopas Saksamaa järel suuruselt teine.^[3]

Prantsusmaa teedevõrk on 1 027 183 km pikk. See on suuruselt maailmas seitsmendal kohal ja Euroopas esikohal.^[3]

Prantsusmaal on maailmas suuruselt viies sisemajanduse kogutoodang (SKT). Prantsusmaa võttis 1. jaanuaril 2002 kasutusele euro, mis vahetas välja Prantsuse frangi.

Tööjõulisi on Prantsusmaal 28,1 miljonit. Töötus oli 2009. aastal 9,1% ja 2008. aastal 7,4%.^[3]

SKT ja tööjõu jaotumine sektoritesse^[3]

Sektor	STK osakaal (2009)	Tööjõu osakaal (2005)
Põllumajandus	1,8%	3,8%
Tööstus	19,3%	24,3%
Teenindus	78,9%	71,8%

Prantsusmaa suurimad ekspordiartiklid on masinate ja autode varuosad, lennumasinad, plasttooted, kemikaalid, ravimid, raud ja teras ning joogid. Prantsusmaa tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 15,88%, Itaalia 8,16%, Hispaania 7,8%, Belgia 7,44%, Suurbritannia 7,04%, Ameerika Ühendriigid 5,65%, Holland 3,99% (2009).^[3]

Prantsusmaa suurimad impordiartiklid on masinate varuosad, autod, toornafta, lennumasinad, plasttooted ja kemikaalid. Prantsusmaa tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 19,41%, Belgia 11,61%, Itaalia 7,97%, Holland 7,15%, Hispaania 6,68%, Suurbritannia 4,9%, Ameerika Ühendriigid 4,72% ja Hiina 4,44% (2009).^[3]

77% tarbitavast elektrienergiast toodetakse tuumaelektrijaamades.

2007. aastal toodeti 535,7 miljardit kWh elektrit, millest kasutati 447,2 miljardit kWh. 2008. aastal eksporditi 58,69 miljardit kWh ja imporditi 10,68 miljardit kWh.^[3]

 Pikemalt artiklis Prantsusmaa ajalugu

 Pikemalt artiklis Gallia

Praeguse Prantsusmaa ala, mida asustasid peamiselt gallialased ja teised keldi rahvad (erandiks olid baskid territooriumi edelaosas ja liguurid lõunarannikul), moodustas 1. sajandist eKr 5. sajandini pKr Vana-Rooma riigi Gallia piirkonna põhiosa.

 Pikemalt artiklites Frangid ja Frangi riik

Aastal 486 vallutas saali frankide juht Chlodovech I Rooma ala Loire'i ja Somme'i jõe vahel. Seejärel ühendas ta suurema osa Põhja- ja Kesk-Prantsusmaast oma võimu alla ning võttis 496 vastu kristluse katoliiklikul kujul, eelistades seda teiste germaanlaste juhtide poolt omaks võetud arianismile.

Pärast Chlodovechi surma (511) jagati tema riik mitu korda mitme valitseja vahel, nii et tema Merovingide dünastia pidi lõpuks loovutama tegeliku võimu majordoomustele, kelle amet oli päritav. Viimastest sai lõpuks Karolingide dünastia. Aastal 751 kuulutas Karl Martelli poeg Pippin III (Pippin Lühike) end ka vormiliselt kuningaks.

Karolingide võimu kulminatsioon oli Pippini poja Karl Suure valitsemisaeg. Aastal 771 taasühendas ta frankide alad, 774 vallutas Lombardia kuningriigi Põhja-Itaalias, 788 liidendas oma riigiga Baieri, 796 lõi Doonau tasandiku avaare, 801 tungis islamiusulise Hispaania aladele kuni Barcelonani välja ning 804 alistas pärast pikka võitlust Alam-Saksi.

Paavst Leo III kroonis 800 Karl Suure roomlaste keisriks ehk Lääne-Rooma keisriks, tunnustades tema saavutusi ning poliitilist tuge paavstlusele. Kui suri Karl Suure poeg Ludwig I Vaga, kes oli keiser 814–840), jagati keisririik 843 Verduni lepinguga viimase kolme poja vahel. Pärast lühikest taasühendatust aastatel 884–887 ei olnud keisririigi lääneosa (tulevase Prantsusmaa kuningriigi) valitsejatel enam keisririiki.

• Prantsusmaa Eurovisiooni lauluvõistlusel
• Prantsusmaa territoriaalne areng
• Prantsusmaa jalgpallikoondis
• Prantsusmaa linnade loend
• Prantsusmaa meediasüsteem
• Prantsusmaa monarhide loend
• Prantsuse muusika
• Prantsusmaa riigipeade loend
• Prantsusmaa siseminister
• Prantsusmaa Esimene Vabariik
• Prantsusmaa 2014. aasta taliolümpiamängudel
• Prantsusmaa veinid
• Eesti-Prantsusmaa suhted
• Prantsusmaa näitlejate loend

Vikisõnastiku artikkel: Prantsusmaa

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Prantsusmaa

Tsitaadid Vikitsitaatides: Prantsusmaa

• Valitsuse veebileht
• Prantsusmaa Suursaatkond
• Prantsusmaa välisministeerium (inglise keeles)