Kirikuriik

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2012) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kirikuriik Stati della Chiesa Status Pontificius 752–1870
Paavstiriik (rohelisega) 1700. a. Territoorium hõlmas Beneventot ja Pontecorvot Lõuna-Itaalias ning Venaissini krahvkonda ja Avignoni Lõuna-Prantsusmaal
Valitsusvorm	valitav monarhia
paavst	752 Stephanus (valitud) 1846–1878 Pius IX
Pealinn	Rooma
Religioon	Rooma katoliiklus
Pindala	41 740 km²
Rahvaarv	(1859)
Ajalugu ja sündmused 752 Asutamine 781 Seadustik 15. veebruar 1798 1. tühistamine 20. september 1870 2. tühistamine 11. veebruar 1929 Vatikani Linnriik
Riigikeeled	ladina, itaalia
Rahaühik	skuudo (–1866) liir (1866–1870)
Hümn	Noi vogliam Dio, Vergine Maria (–1857) (itaalia) "Me vajame Jumalat, Neitsi Maarja" Marcia trionfale (1857–1870) (itaalia) "Suur triumfimarss"
Eelnev Järgnev Rooma hertsogkond Langobardi kuningriik Ravenna eksarhaat Itaalia kuningriik Vang Vatikanis Prantsusmaa Itaalia San Marino Vatikani linnriik

Kirikuriik (ka Paavstiriik; itaalia keeles ainsuses Stato della Chiesa, Stato Pontificio, Stato Ecclesiastico, mitmuses Stati della Chiesa, Stati Pontifici; ladina keeles ainsuses Status Pontificius, samuti Dicio Pontificia) oli üks Itaalia ajaloo olulisemaid riike alates umbes 6. sajandist kuni poolsaare ühendamiseni Sardiinia kuningriigi poolt 1861. aastal. Formaalselt eksisteeris Kirikuriik aastatel 752–1870.

Paavstiriik hõlmas paavsti otsese suveräänse ilmaliku valitsemise all olevaid territooriume. Paavstivõimu kõrgajal hõlmas see maa-ala suuremat osa tänapäeva Itaalia Romagna, Marche, Umbria ja Lazio maakonnast. Kõnealust täidesaatvat võimu kutsutakse harilikult paavsti ilmalikuks võimuks, vastandina paavsti kiriklikule ülimuslikkusele.

Ingliskeelsetes allikates kasutatakse riigi nimena sõna "paavstiriik" tavaliselt mitmuses (Papal States) ning sõna ainsuse vormi kasutatakse peamiselt tänapäeva Vatikani Linnriigi kohta (enklaav Itaalia pealinna, Rooma, piires). Vatikani Linnriigi asutamisega 1929. aastal tunnustati taas Püha Tooli territoriaalse iseseisvusega kaasnevaid poliitilisi privileege.

Langobardide (kuningas aastast 712) Liutprandil õnnestus saada teatud kontroll Spoleto ja Benevento üle ja, kasutades ära erimeelsusi Rooma paavsti ja Bütsantsi vahel seoses ikoonide kummardamisega, ta annekteeris Ravenna eksarhaadi ja Rooma hertsogkonna. Liutprand kasutas ära vaidlusi paavsti ja Konstantinoopoli vahel ikonoklasmi üle (pärast keiser Leo III seadust aastal 726) paljude eksarhaadi linnade ning Pentapolise ülevõtmiseks, esinedes katoliiklaste kaitsjana.

Et mitte minna vastuollu paavstiga, loobus ta Sutri vallutamisest; siiski andis Liutprand linna tagasi mitte keisrile, vaid "apostlitele Peetrusele ja Paulusele". See annetus, tuntud kui Sutri annetamine, sätestas õigusliku pretsedendi ilmaliku võimu omistamiseks paavstile. Tema järeltulija Aistulf vallutas esmakordselt Ravenna langobardidele, kuid võideti seejärel paavsti kutsutud Frangi kuninga (756–768) Pippin III poolt ja pidi sellest loobuma. Kui frangid ajasid aastal 756 langobardid Ravenna eksarhaadist minema, nõudis paavst Stephanus II eksarhaati. Tema liitlane, frankide kuningas Pippin Lühike annetas Teise Pavia rahuga langobardide poolt loovutatud Ravenna, Emilia, Rimini, Pesaro, Fano, Senigallia ja Ancona linnad ning ümberkaudsed alad paavstile. 756. aastal kuulutas Rooma paavst Korsika oma Kirikuriigi haldusalasse kuuluvaks.

Langobardide kuningal Desideriusel õnnestus vallutada Ravenna, lõpetades Bütsantsi kohalolu Põhja-Itaalias. Ta otsustas taastada vaenu paavsti vastu, kes toetas Spoleto ja Benevento hertsogeid tema vastu, ning sisenes aastal 772 Rooma, olles selles esimene langobardide kuningas. Kuid kui paavst Hadrianus I kutsus appi võimsa kuninga Karl Suure, võideti Desideriust. Karl Suur võttis osa langobardide territooriumist, et luua Kirikuriik, mis tähistas paavstide ilmaliku võimu algust (Püha Peetruse pärand).

Pärast Karl Suurt ja Frangi riigi lagunemist oli paavsti võim oma riigis nõrk. Kui aastal 960 ründas Itaalia kuningas (950–961) Berengar II Kirikuriiki, vallutas paavst Johannes XII kutsutud kuningas Otto Itaalia kuningriigi.

9.–10. sajand oli paavstivõimu ja kiriku languse periood. Paavstide autoriteet langes, kui nad muutusid mängukannideks Itaalia valitsejate käes.

Paavsti positsiooni parandas aga oluliselt kirikureform 11. sajandi keskel. Paavst sai sellega Õhtumaade kiriku vaieldamatuks peaks ning Gregorius VII ajal esitati esimest korda ambitsioon olla nii vaimulik kui ka ilmalik suverään. Liidus Lõuna-Itaalia normannidega suutis paavst (1073–1085) Gregorius VII Kirikuriigi Saksa-Rooma alt iseseisvaks saada, seda küll ajutiselt, aga tema järglased suutsid Kirikuriigi iseseisvuse investituuritüli jooksul välja kaubelda. Sellest peale sai Kirikuriigist Saksa-Rooma peamine rivaal Euroopa ühendamisel. Paavstide eesmärgiks sai ilmalik ja vaimulik võim kõigil kristlikel aladel. Järgnesid võitlused keisritega, mille ajal Aleksander III määras kindlaks paavsti valimise korra, mis põhijoontes on samasugusena säilinud tänapäevani.

11.–13. sajandil Kirikuriik arenes ja kindlustus. Paavstid pidasid Apenniini poolsaare keskosa "Peetruse päranduseks" (Patrimonium Petri): maadeks, millele kirikul oli ainuõigus. Selle väite juriidiliseks aluseks oli Constantinuse kingitus: dokument, mille järgi Rooma keiser Constantinus I oli andnud kõrgeima võimu impeeriumis paavstile. (Renessansiajal tõestati, et see oli võltsing.) Seega seisis paavsti võim keisrist kõrgemal. Võimu ja maade jagamine põhjustas pidevaid sõdu Saksa-Rooma keisritega, paavst poolt võimuvõitluses Saksa-Rooma keisrina troonipretendentide pooldamine võimaldas tal saavutada troonipretendentidelt järeleandmisi ja ülimuse tunnustamist.

1115 suri Toscana krahvinna Matilda, pärandades Kirikuriigile suured valdused. 1116 tungis krahvinna hauda külastada soovinud Heinrich V Itaaliasse, kuid Milano peapiiskop Giordano da Clivio ekskommunitseeris ta. 1117 okupeeris Heinrich V Rooma ja lasi end taas keisriks kroonida, paavst pidi aga põgenema Beneventosse viikingite kaitse alla, et organiseerida vastupanu.

1177. aastal sõlmitud Friedrich I Barbarossa ja paavst Aleksander III vahel sõlmitud Veneetsia rahuga tunnustas Friedrich I, paavsti suveräänsust Kirikuriigi üle, Toscana marki paavsti läänina ja vastutasuks tunnustas Aleksander keisrit kui Keiserliku kiriku ülemisandat.

Innocentius III saavutas 1201 Saksamaa kuningalt Otto IV-lt Kirikuriigi sõltumatuse tunnistamise. Innocentius III laiendas ta Kirikuriigi alasid, nii et see ulatus üle Kesk-Itaalia ühelt Itaalia küljelt teiseni. Samuti suurenes siis riigi majanduslik ja poliitiline võim.

Paavst (1198–1216) Innocentius III ajal oli paavsti võimu kõrgperiood. Taotles ilmaliku võimu allutamist kirikule. Tema vasallid olid: Inglismaa kuningriik, Teine Bulgaaria tsaaririik, Aragoni kroon ja Portugali kuningriik. Innocentius III organiseeris neljanda ristisõja. Neljanda ristisõja ja Konstantinoopoli vallutamise tagajärjeks Ida- ja Läänekiriku lõplik eemaldumine. Kuulutas ka paganate ja ketserite vastu peetavad sõjad ristisõdadeks. Innocentius III oli Baltikumi, preislaste ja albilaste vastu peetud ristisõdade algataja. Aitas kaasa mungaordude (1202 kinnitas Mõõgavendade ordu asutamise) ja inkvisitsiooni loomisele. Suutis osava diplomaatia abil võrdlemisi nõrgalt seotud Kirikuriigist luua tõelise riigi. Paavst saavutas oma aladel tegeliku ilmaliku võimu. Pärast Saksa-Rooma keisri Heinrich VI surma (1197) kuulutas ta, et paavstil on õigus üle vaadata keisrikandidaadid ja olla rahukohtunik (arbitraaž) feodaaltülide osapoolte vahel.

1297. aastal moodustas paavst Bonifatius VIII kirikuriigi valdustest Korsika ja Sardiinia saartel Sardiinia kuningriigi ja kinkis selle, kui Püha Tooli lääni, Jaime II de Aragónile.

Bonifatius VIII avaldas 5. detsembril 1301 bulla "Ausculta fili", milles rõhutas, et paavst on Kristuse vikaar, kes on asetatud kuningate ja kuningriikide üle. Ta märkis, et paavst on kohtunik elavate ja surnute üle, kuna istub õigluse troonil. Ta avaldas bulla "Unam Sanctam", ta sätestas bullas, et maailmas on vaid üks tõeline Kirik, mille pea on Jeesus Kristus, keda esindab Rooma paavst. Võim on maailmas jagatud vaimulike ja ilmalike võimukandjate vahel, kuid ilmalikud võimukandjad peaksid tegutsema vaimulike võimukandjate juhiste järgi, sest vaimulik võim on ülim ilmalikust võimust. Paavst (1294–1303) Bonifatius VIII aeg oli keskaegse paavstivõimu tipp, kuid pärast ta surma algas paavstivõimu langus. 1271. aastal läks osa Provence'i markkrahvi valdustest, Comtat Venaissin, Pühale Toolile. Kuna see langes ajale, mil Saksa-Rooma riigis ei olnud ühte valitsejat, ei olnud ka kedagi, kes oleks Joani õigusi kaitsnud ja Comtat saigi aastal 1274 paavstiriigi osaks. Bonifatius VIII järel hakkas aga paavstlus nõrgenema, kuna paavstid sattusid Prantsuse kuningate mõju alla ning 1305. aastal kolis paavst Clemens V Roomast Avignoni.

1397. aastal ühendati Kirikuriigiga Todi linn.

14. sajandi lõpul tekkis Suur skisma, kuna nii Roomas kui ka Avignonis seati üles oma paavst ning lõpuks pani kirikukogu troonile ka kolmanda. Kõik nimetasid üksteist vastupaavstideks ning katoliiklik Euroopa näis lootusetult killustununa. Mõju hakkasid haarama ketserlused, näiteks lollardid ja hussiidid. Kuid 1417. aastal suutis Konstanzi kirikukogu saavutada siiski nii suure autoriteedi, et tagandas kõik eelmised paavstid ning seadis ametisse Martinus V, kes asus elama Rooma ning suutis kirikulõhe tõepoolest ületada. Tema ajal kindlustus paavstluse positsioon tunduvalt, kuna ta suutis kontsiliaarse liikumise summutada ning nii jäi paavst vastuvaidlematult läänekiriku juhiks.

15. sajandi lõpust 16. sajandi keskpaigani valitsesid nn. renessansspaavstid, kellele oli olulisem nende ilmalik vürstivõim kui vaimuliku ülemkarjase kohustused. Aleksander VI-t peetakse sageli kõige demoraliseerunumaks ning ilmalikku sära otsivamaks paavstiks, aga tema järglane Julius II juhtis isiklikult paavstiriigi armeesid, mille osava kasutamise tagajärjel sai Kirikuriigist üks Itaalia tugevaimaid riike.

Julius II päris oma eelkäijatelt finantsiliselt raskes olukorras, kuid tugeva keskvõimuga riigi tingimustes, kus Põhja-Itaalia oli Prantsusmaa mõju all, Kesk-Itaalias valitses tegelikult Cesare Borgia ja paavstlus oli poliitiliselt iseseisev jõud. Tema valitsemisaega iseloomustavad kavatsus taastada Kirikuriik Aleksander VI valitsemisaja eelsetes piirides, paavstluse sõltumatuse tagamine ja vastuolulised suhted Prantsusmaaga. Kirikuriigi valitsejana oli Julius II huvitatud sellest, et saada Borgialt tagasi talle läänistatud Romagna. Suhete teravnemise tõttu võttis paavst temalt kõik tema valdused ja vara, mistõttu Cesare Borgia lahkus Itaaliast.

Julius II valitsemisaja esimesel poolel oli paavstil tõsine konflikt Veneetsia vabariigiga, milles Prantsusmaast sai paavsti mõjukaim liitlane. Julius II nõudis Veneetsialt tagasi Aleksander VI surma järel 1503 okupeeritud Romagnat. Kui Veneetsia paavsti nõudmist ei rahuldanud, sõlmis Julius II liidu Prantsusmaaga ja Saksa keisriga. Vägi, mida tegelikult juhtis sõjakäigul Julius II, vallutas esmalt eelkõige paavsti autoriteedile kui sõjalisele jõule tuginedes tagasi Romagna, välja arvatud Rimini ja Faenza. 23. märtsil 1509 sõlmiti paavsti eestvedamisel Veneetsia-vastane Cambrai liiga, millega ühinesid Prantsusmaa, Saksa-Rooma keisririik, Hispaania, Ungari kuningriik, Inglismaa, Mantova ja Ferrara. Cambrai liiga eduka vasturünnaku järel, mille käigus Prantsuse vägi okupeeris kõik mandril asuvad Veneetsia valdused, oli 27. aprillil 1509 interdikti alla pandud Veneetsia sunnitud sõlmima rahu tingimustel, millega Kirikuriiki saavutas, et Veneetsia kohustus: loovutama Kirikuriigile Rimini ja Faenza; loobuma oma nõudmistest vakantsete benefiitside täitmisel; tunnustama vaimulike üle peetavate protsesside jaoks määratud kirikutribunali ja selle vabastama maksudest; tühistama Kirikuriigi linnadega tehtud lepingud; lubama paavsti subjektidel vabalt navigeerida Aadria merel.

Julius II oli nende tingimustega saavutanud olulise võidu, sest nüüd oli Kirikuriigist saanud ka poliitiliselt Itaalia mõjukaim riik.

Pärast Romagna tagasivallutamist paavstiarmee poolt lahkus Julius II erimeelsuste tõttu Prantsuse kuningaga Cambrai liigast, mille järel liiga lõpetas tegevuse. Mais 1511 hõivasid prantslased taas Bologna. Paavsti teravnenud suhete tõttu Prantsusmaaga moodustati oktoobris 1511 paavsti eestvedamisel koos Veneetsia ja Hispaaniaga Püha Liiga paavstluse kaitseks ja Itaalia vabastamiseks Prantsusmaa okupatsioonist, millega ühinesid ka Inglismaa kuningas Henry VIII ja Šveitsi kantonid. Pisa kirikukogu otsusega nõustunud Maximilian I ei soovinud sõjas osaleda. Liiga väed said 11. aprillil 1512 Ravenna all prantslaste vägedelt kaotuse osaliseks, kuid Šveitsi palgasõdurite liitumine liigaga tagas uuesti edu, mille tagajärjel liideti Kirikuriigiga Milano hertsogkonnast Parma ja Piacenza ning Ferrara hertsogkonnast Modena ja Reggio Emilia. Paavsti võim kehtestati taas Bolognas. Kasutades ära prantslaste hävitavat kaotust, laiendas Julius II selle võiduga oma poliitilist mõju Itaalias.

• 
  Itaalia alad, Saksa-Rooma keisririigis (punasega), paavsti Kirikuriik (helesinine) 12. ja 13. sajandil
• 
  Itaalia aastal 1454
• 
  Itaalia aastal 1494, enne Itaalia sõdasi
• 
  Kirikuriik 1796. aastal, enne Napoleoni sõdu

 Kirikuriik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

• WorldStatesmen: Italy – Itaalia riigid ja riigipead (inglise)
• WHKMLA ajalooatlas – sisaldab mitmeid Itaaliat kujutavaid kaarte.
• Kirikuriigi mündid