Hispaania ajalugu

See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel on ülevaade Hispaania esiajast ja ajaloost.

 Pikemalt artiklis Pürenee poolsaare esiaeg

Vanimaks inimese jäänuseks Hispaanias peetakse 1,4 miljoni aasta vanust hammast, mis avastati 2013 Barranco Leóni kuristikust Granada lähedalt.^[1] 1,3 miljoni aasta vanuseks dateeriti fossiilid Atapuerca mäestikust^[2], sealhulgas Sima del Elefantest leitud lõualuu. Viimane leid on teadmata liigist, mis on lähedane kõige algelisematele Aafrika inimliikidele ja Homo georgicus '​ele (Dmanisi inimene), kuid millel on eripärasid^[3][4] Umbes samast ajast peaks pärinema ka leiukoht Fuente Nueva 3 arhailise vanemale paleoliitikumile omaste (Acheuli-eelsete) artefaktidega Granada provintsis Hoya de Guadixi – orus^[5].

Umbes 900 000 aastat vanad on leiud Gran Dolinast (samuti Acapuerca mäestikus), mis omistatakse inimese evolutsiooni ühele võtmeliigile Homo antecessor '​ile.^[6][7]

Leiud ajast umbes 800 000 aastat tagasi on Hispaanias võrdlemisi sagedased, nagu näiteks Cueva de Santa Anast Extremaduras, leiud ajast 550 000 aastat tagasi on seevastu harvad, jälle sagedasemad on leiud ajavahemikust 524 000 kuni 470 000 aastat tagasi.

Sima de los Huesose leiukohast Atapuerca mäestikust leiti umbes 1300 luud ja hammast 25 isendilt,^[8] kes elasid 600 000 aastat tagasi^[9]. Meeste keskmine kasv oli 174,4 cm, naiste keskmine kasv 161,9 cm^[10]. Arvatakse, et see koht oli kalmistu. Luude vahelt leiti üksainus kivist tööriist, kvartsiidist kasutamata pihukirves ookrist. Excalibur võis olla hauapanus, mis võis viidata emotsioonidele, sümbolilisele ja refleksiivsele mõtlemisele ning kokkupuutele surmaga. See on dateeritud umbes 430 000 aasta vanuseks.^[11]. Need kuuluvad heidelbergi inimesele, neandertallase eelkäijale. ^[12]. Luid on väga erinevaid, sealhulgas palju väga hästi säilinud kaljusid^[13].

Teatud populatsioonikasvu võib oletada ajavahemikus 339 000 kuni 303 000 aastat tagasi. Pihukirved on teada alates ajast umbes 900 000 aastat tegasi Cueva Negra del Estrecho del Río Quípari leiukohast Kagu-Hispaaniast, kuid need on vaidluse all. Umbes 760 000 aastale tagasi dateeritakse tulekivist pihukirved La Solana del Zamborino leiukohast, mis asub samuti Kagu-Hispaanias.^[14]

Mainitud pihukirveste olemasoluga defineeritud varajase Acheuli kultuuri tähtsamad leiukohad on Villapando, San Quirce, La Maya III, El Espinar, La Mesa ja Espinilla Sima de los Huesos. Keskmise Acheuli kultuuri leiukohad on Cuesta de la Bajada, Gran Dolina 10-11 ning Torralba ja Ambrona (Soria provints), hiliste faaside, sealhulgas lõppfaasi tähtsamad leiukohad on El Castillo (Kantaabria), Lezetxiki, Solana del Zamborino (Granada) ja Oxigeno (Madrid).^[15]

Tule igapäevane kasutamine algas hiljemalt 300 000 aastat tagasi.^[16]

Keskmises paleoliitikumis elasid Hispaania alal Moustier' kultuuri kuuluvad neandertallased. Vanimad jäänused neist Gibraltaril on umbes 60 000 aasta vanused.

Erinevalt varajastest neandertallastest olid hilisemate neandertallaste kultuuril geograafilised erinevused: erinevad kultuuripiirkonnad olid näiteks Kesk- ja Loode-Euroopa, Itaalia ning Kesk- ja Edela-Prantsusmaa koos Püreneede piirkonnaga, hiljem ka ülejäänud Pürenee poolsaarega. Neandertallased küttisid suurulukeid. Mõned leiud, näiteks Jarama VI-st (Guadalajara provints) Madridi lähedal ja Zafarraya koopast Málaga lähedal, on dateeritud 45 000 aasta vanuseks^[17]. Nerja koopas (Málaga), on dateeritud 42 000 aasta vanuseks mõned orgaanilised jäänused, mis on seotud hüljeste piltidega, mis on võib-olla vanim teadaolev kunstiteos^[18].

Küsimus, kas neandertallased ja Aafrikast juurde rännanud kromanjoonlased elasid Pürenee poolsaarel ühel ajal, etendab tähtsat osa arutelus paleoliitikumi kunsti tekke üle. Umbes 39 000 aastat tagasi oli Ebrost põhja pool külmastepp, lõuna pool aga parasvöötme metsad. See piir pidi tänapäevase inimese levikut oluliselt takistama. See võiks seletada Homo sapiens '​i suhteliselt hilist saabumist poolsaare lõunaossa.^[19] Las Fuentes de San Cristóbali leiukohas Kirde-Hispaanias Huesca provintsi idaosas, mille leiud võivad olla kuni 55 aasta vanused, on faas, mil seda ei kasutanud ei neandertallased ega tänapäevase inimese eellased. See toetab teesi, et Homo sapiens ja neandertallane Lääne-Euroopas ei kohtunud. Ka Cova Gran de Santa Linya koopa kasutamises on selline lünk: leiukihtide vahel on ilma inimjälgedeta "steriilne" kiht^[20]. Arvatakse siiski, et neandertallane ja Homo sapiens elasid Pürenee poolsaarel tuhandeid aastaid üheaegselt kuni beandertallaste hääbumiseni 27 000 aastat tagasi.^[21]

Kindlalt jääaegsele anatoomiliselt tänapäevasele inimesele (kromanjoonlasele) omistatav on Aurignaci kultuur, mis sai alguse vähemalt 40 000 (võib-olla 45 000^[23]) aastat tagasi ja lõppes umbes 31 000 aastat tagasi^[24].

Järgmine arheoloogiline kultuur on Gravette'i kultuur, millele on iseloomulik surnute ehtimine ookriga. Pürenee poolsaarele Kantaabriasse jõudis see umbes 35 000 aastat tagasi^[25]. Selle levikut Pürenee poolsaare kaguossa umbes 32 000 aastat tagasi peeti pikka aega ühtlaseks protsessiks. Lõuna-Hispaaniasse Cordillera Béticasse jõudis Gravette'i kultuur ja sellega esimest korda Homo sapiens 34 000 kuni 25 000 aastat tagasi.^[26]

Mõned rühmad hakkasid sööma mereloomi. Tito Bustillo koopa elanikud toitusid eriti meritigudest ja harilikest ranniklastest^[27].

Umbes 16 000 aastat tagasi oli Astuuria, Kantaabria ja osa Baskimaa alal levinud Madeleine kultuur. Selle koopamaalid leiduvad Kantaabrias Santillana del Mari lähedal Altamira koopas, kus on üle 150 seinapildi, mis on 16 kuni 14 tuhande aasta vanused. Kuni 20 000 aasta vanuseid koopamaale on leitud La Piletast Ronda lähedalt ja ühest koopast Nerja lähedalt (mõlemad Málaga provintsis). Ekaini koopast ja Altxerri B koopast (mõlemad Donostia-San Sebastiáni lähedal, leiti graveeringuid ja seinamaale (Paleliitikumi koopamaalid Põhja-Hispaanias)^[28]. Cueva del Mirónist Kantaabriast leiti ligi 19 000 aasta vanune noore naise rikkalikult ehitud luustik (La Dama Roja de El Mirón).

Kaljukunst arenes kahes stiiiliselt ja kronoloogiliselt erinevas tsoonis: Prantsuse-Kantaabria kunst ja Hispaania Vahemere-äärne kaljukunst.^[29]

Mesoliiikum, mida Vahemere maade puhul nimetatakse ka epipaleoliitikumiks on jääajajärgne periood kuni neoliitikumini (umbes 9600 kuni 6. aastatuhande keskpunktini eKr). Toitumisbaas muutus soojenemise käigus, mille tõttu peale liustike sulamise kadusid ka külmastepid. Suured karjad, eelkõige tarvad ja hobused, kadusid.

Azili kultuuri (umbes 12 300 kuni 9600 eKr), varajasse epipaleoliitikumi, kuulub vanim kalmistu Los Azulese koobas Kantaabrias. Astuuriast (8000–5000 eKr) pärineb Molino de Gasparíni kaljueendi haud. Hauapanuseks võib pidada punahirve sääreluud, eelkõige aga kolme Astuuria kirkat, millest üks oli teritatud. Erinevalt nendest kahest surnust lebas Tito Bustillo mees (7590–7470 eKr) vasakul küljel põlvest kõverdatud vasaku jalaga ja ilma hauapanusteta lamedal koopapõrandal. Seejuures viitavad värvijäänused rituaalsele ümbrusele. On näha, et sageli sajandeid kasutatud matusteala välditi. Hauapanusteks olid üha enam isiklikud esemed, on viiteid ka peietele. Võib-olla ilmneb matusepaikade pikaajalises kasutamises ka tendents kasvavale paiksusele või hooajalisele mobiilsusele ja territooriumide moodustumisele.^[30]

 Pikemalt artiklis Hispaania vanaaeg

Tänapäeva inimese eellased, kromanjoonlased, hakkasid Ibeeria poolsaarele saabuma Püreneedest umbes 35 000 aastat tagasi. Tuntuimad mälestised ja kunstiteosed sellest perioodist on kuulsad maalingud Põhja-Hispaanias, Kantaabrias, Altamira koobastes. Need loodi ilmselt 15 000 aastat eKr. Astuurias elasid juba Homo erectus, neandertallased ja kromanjoonlased. Nooremast paleoliitikumist pärineb Ida-Astuurias kaljujooniseid. Pronksiajal rajati megaliite ja kääpaid.

Poolsaare ajaloolised asukad olid ibeerlased ja keldid, neist esimesed ida- ja teised läänerannikul. Keskplatool segunedes said neist keltibeerid.

Varaseim linnakultuur usutakse olevat poolmüütiline lõunapoolne linn Tartessos (enne 1100 aastat eKr). Umbes perioodil 500–300 aastat eKr asutasid meresõitjatest foiniiklased ja kreeklased hulga kolooniaid Vahemere rannikul. Kiirelt aga võtsid Puunia sõdade käigus jõupositsiooni Vahemerel üle kartaagolased – kuni roomlased nad purustasid ja positsiooni üle võtsid.

Kaotuste tõttu Esimeses Puunia sõjas pöörasid kartaagolased oma pilgud Ibeeria poolsaarele, kuhu nad olid oma esimesed kolooniad rajanud juba 6. sajandil eKr. Väejuht Hamilkar Barkas vallutas kiiresti ja ühtset vastupanu kohtamata poolsaarel suuri alasid. Hamilkar Barkase järglane väejuhina, Hasdrubal asutas Uus-Kartaago linna Ibeeria poolsaare idarannikul, mill est sai järgnevalt puunlaste peamine tugipunkt Hispaanias. Uute vallutustega sai Kartaago uusi juurdepääse hinnalistele hõbedakaevandustele, mis võimaldasid tal roomlastele suuri kontributsioone maksta ning uuesti suure sõjaväe üles ehitada. 226 eKr sõlmisid Rooma ja Kartaago lepingu, mille kohaselt nimetati Ebro jõgi kahe rivaali huvialade vaheliseks võimupiiriks. Hasdrubali mõrvamise järel, valis sõjavägi uueks juhiks 221 eKr Hamilkar Barkase 25-aastase poja Hannibali. 219 eKr vallutas Hannibal Saguntumi linna, mis jäi küll lepingualusest Ebro jõest lõuna poole, kuid mida roomlased pidasid enda kaitse all olevaks ja mis Rooma liitlasena keeldus tunnistamast Kartaago ülemvõimu. Selle teoga sai Rooma ettekäände õiglase sõja (bellum iustum) väljakuulutamiseks.

 Pikemalt artiklis Puunia sõjad, Teine Puunia sõda

Teise Puunia sõja (218–201 aastat eKr) alguses, 219. aastal eKr toimus Pürenee poolsaare idarannikul asuvas Saguntumi linnas Rooma toetatud võimuhaaramine, Kartaago väejuht Hannibal vallutas samal aastal Rooma liitlaslinna Saguntumi ja ületanud Püreneed ja Alpid, kihutas gallialased üles room­laste vastu ning jõudis 218. aastal eKr Apenniini poolsaarele.

209. aastal eKr vallutas Rooma väepealik Publius Cornelius Scipio Africanus Pürenee poolsaare idarannikul asuva Cartagena, moodustades peatselt tänase Hispaania aladel kaks provintsi, Hispania Citerior ja Hispania Ulterior. 207. aastal eKr said Kartaago väejuhi Hasdrubali (Hannibali noorem vend) väed Metauruse lahingus lüüa konsulite Claudius Nero ja Marcus Livius Salinatori juhitud vägedelt Metauro jõe juures.

205. aastal eKr alustas Publius Cornelius Scipio Africanus invasiooni Sitsiiliast Aafrika mandrile. Ta sõlmis liidu Numiidia kuningaga ja vallutas Cap Boni poolsaarel Utica ning suundus Kartaago suunas. Aastal 203 eKr kutsuti Hannibal Aafrikasse tagasi Publius Cornelius Scipio Africanuse vastu sõdima, kuid sai temalt Zama lahingus aastal 202 eKr otsustavalt lüüa. Kartaago alistus, loovutades oma sõjalaevastiku ja Hispaania, makstes suurt kontributsiooni ning nõustudes Hannibali väljaandmisega roomlastele. Sellest kuulnud, põgenes Hannibal Aasiasse. Järgmise viiekümne aasta jooksul oli Rooma ja Kartaago vahel rahu.

Teise Puunia sõja ajal allutas laienev Rooma impeerium endale Vahemere rannikul olevad Kartaago kaubanduskolooniad. See toimus umbes 210–205 aastat eKr. Nii sattus peaaegu kogu Pürenee poolsaar rohkem kui 500 aastaks roomlaste kontrolli alla. Pürenee poolsaart sidus Rooma seadus, keel ja Rooma teed. Kohalikud juhid sulandati roomlaste hulka, kuid põhiosa keltidest ja ibeerlastest säilitas oma rahvuse.

Umbes 202 eKr tungisid roomlased tänase Portugali lõunaossa ja hakkasid liikuma järk-järgult põhja suunas. 197 aastal eKr jagati Pürenee poolsaar kaheks poliitiliseks haldusüksuseks: Hispania Ulterior ja Hispania Citerior.

 Pikemalt artiklis Rooma kodusõjad

81 eKr puhkes Hispaanias ülestõus Rooma vastu, mida juhtis Sulla jälitamise eest Hispaaniasse põgenenud Quintus Sertorius. Sertorius kogus mitmesuguste Hispaania suguharude keskelt kokku suure sõjaväe. Rooma saatis Sertoriuse vastu tugevaid sõjajõude eesotsas parimate väejuhatajatega. Quintus Sertorius pidas Hispaanias kolm aastat edukalt sõda ühe Sulla parima kindrali, Quintus Caecilius Metellus Piuse vastu. Pompeius sõdis Hispaanias viis aastat (76–71 eKr.), kuid sellest hoolimata ei suutnud ei tema ega Metellus Sertoriuse üle otsustavat võitu ega eelist saavutada.

Pompeiuse silme all vallutas Quintus Sertorius ühe linna teise järel. Sõdides rooma väejuhtidega, võitles Sertorius tema poolt vihatud Sulla diktatuuriga. Sertorius sõlmis liidu Pontose kuninga Mithridatesega, kes astus samuti Rooma vastu välja.

Grupp vandeseltslasi tapsid 72 eKr Sertoriuse peol, Hispaania sõjavägedes algasid korratused ja Rooma kasutas seda ning 71 eKr summutati ülestõus lõplikult. Sertorius mõrvati ühe omaenda ohvitseri Marcus Perperna Vento poolt, Pompeius võitis Perpernat aga mängleva kergusega ning aastaks 71 eKr alistati kogu Hispaania. Kui Pompeiuse väed naasid 71 eKr Itaaliasse, lõid nad puruks Spartacuse orjavägede laialipillutud riismed.

 Pikemalt artiklis Sertoriuse sõda (83–72 eKr)

Aastatel 61–44 eKr okupeerisid Hispania Ulteriori kubernerid Julius Caesar ja Gnaeus Pompeius lõplikult Tejo ja Douro jõe vahele jäänud maad. Ka vähesed iseseisvuse säilitanud lusitaanlased integreerusid aja jooksul kultuurimõjude tulemusel Rooma riiki. Portugali alade vallutamise viis lõpule aastatel 24–19 eKr keiser Augustus, kes alistas Portugali mägise põhjaosa ja Astuuria.

1.– 3. sajandini oli Pürenee poolsaare haldusjaotus Rooma keisririigis järgmine:

• Baetica: Astigitanus, (Pealinn (ladina keeles) Astigi ja linn tänapäeval (hispaania keeles) Écija); Cordubensis (Corduba, Córdoba); Gaditanus (Gadir, Cádiz); Hispalensis (Hispalis, Sevilla)
• Tarraconensis: Asturum (Asturica Augusta, Astorga); Braccarensis (Bracara Augusta, Bragança); Caesaraugustanus (Caesaraugusta, Zaragoza); Carthaginensis (Cartago Nova, Cartagéna); Cluniensis (Clunia, Coruña del Conde); Lucensis (Lucus Augusti, Lugo)
• Lusitania: Emeritensis (Emerita Augusta, Mérida); Pacensis (Braccara,...); Scalabitanus (Scalabis, ...)

Roomlased arendasid juba olemasolevaid linnu, näiteks Lissaboni (Olissipo), Tarragona (Tarraco) ja asutasid Zaragoza (Caesaraugusta), Mérida (Augusta Emerita) ja Valencia (Valentia). Rooma eestkoste all arenes poolsaare majandus. Hispaania toimis Rooma turu jaoks kui viljaait: sadamad eksportisid kulda, villa, oliiviõli, veini. Põllumajanduslik toodang kasvas hüppeliselt, kui võeti kasutusele niisutussüsteemid, millest osa on kasutusel siiani. Hispaanias on sündinud keisrid Traianus, Hadrianus, Marcus Aurelius ja Theodosius I ning filosoof Lucius Anneus Seneca. 1. sajandil tutvustati Hispaaniale kristlust ning linnades sai see populaarseks juba 2. sajandil. Enamik Hispaania tänapäevastest keeltest, usunditest ja seaduste alustest on pärit sellest perioodist.

Esimesed Hispaaniat vallutanud barbarid saabusid suure rahvasterändamise ajal 5. sajandil, samal ajal kui Rooma impeerium kokku kukkus. Hispaaniasse jõudsid üle Püreneede goodid, läänegoodid (ehk visigoodid), sueebid, alanid, asdingid ja vandaalid.

Kui vandaalid ja alaanid põrkusid kokku ülemvõimu pärast Gallias Rooma liitlase frankidega, suundusid sueebid oma kuninga Hermericu juhtimisel lõunasse, ületades lõpuks Püreneed ja jõudsid Ibeeria poolsaarele, kus pärast Gerontiuse ja Maximuse ülestõusu 409. aastal ei kehtinud enam Rooma impeeriumi seadused. Roomlased andsid vandaalidele Galicia ja Andaluusia (Vandaluusia); alaanid said Portugali ja Cartagena ümbruse.

Läbides Baskimaa, asustasid nad Rooma provintsi Gallaecia, Loode-Hispaanias (nüüdne Galicia) ja põhja Portugalis (Região Norte). Sueebid ja vandaalid koos oma liitlaste (alaanide ja sarmaatlastega) hõivasid peaaegu kogu territooriumi peale Tarraconensise provintsi. Vallutatud maad jagati rahvaste vahel ära – Lusitaania provintsi said oma valdusse alaanid, Gallaecia läks vandaalide valdusse. Vandudes truudust imperaator Honoriusele tunnustati neid kui foederati ning lubati neil seal elada oma autonoomse valitsuse kontrolli all. Samaaegselt omavalitsusliku provintsi Britanniaga, sueebide kuningriik Gallaecias sai esimeseks Alam-Rooma kuningriigiks, mis moodustati Lääne-Rooma keisririigi laostunud aladel. Sueebide Gallaecia oli esimene Rooma keisririigist eraldunud kuningriik, mis hakkas münte vermima. Müntide vermisel võtsid nad eeskuju eelnevatest Rooma Impeeriumi kogemustest. ^[31]

 Pikemalt artiklis Sueebid

Sueebide kuningriik Gallaecias ja Põhja-Lusitanias (tänapäeva Centro Region Portugalis) rajati 409. aastal ja see kestis 586. aastani pärast sajandit vältavat aeglast langust. Oma väiksuse tõttu (kuningriigi rajamise aegu oli sueebide arv umbes 30 000) ei saavutanud ta kunagi olulist poliitilist tähtsust. Kuna sueebid hakkasid kiirelt kasutama kohalikku keelt, jäi nende alggermaani keelest vähe järele. Sueebide kuningriigi pealinnaks sai praeguse Braga eelkäija Bracara Augusta, mis oli Rooma-aegse Gallaecia provintsi pealinn. Aastal 438 ratifitseeris Hermeric kohaliku elanikkonnaga rahulepingu ning võitlustest kurnatuna, loovutas ta trooni oma pojale Rechilale.

Visigootide ootamatu sissetung Ibeeria poolsaarele 416. aastal – saadetuna Akvitaaniast Lääne-Rooma imperaatori poolt, et võidelda vandaalide ja alaanidega – põhjustas sueebide kuningriigi mõningase laienemise: oma õitsengu tipul ulatus sueebide Gallaecia Meridani või Sevillani. 448. aastal Rechila suri ja pärandas krooni oma pojale, Rechiariusele, kes võttis vastu 447. aastal ristiusu. Ristiusk muutus ametlikuks usuks paganlikele sueebidele ja peamiselt pritsillianistlikule elanikkonnale. Sueebide kuningriigi võim Pürenee poolsaarel laienes kuni 456. aastani, mil nad sattusid konflikti läänegootide valitseja Theoderich II, kes purustas sueebide väed, hukkas nende kuninga Rechiariuse ja laastas nende valdused. Pärast Rechiariuse surma 456. aastal algas sueebide kuningriigi hääbumine. Sueebide kuningriigi ajalugu lõppes 586. aastal, mil tõugati troonilt nende viimane kuningas Amalaric.

5. sajandi alguses liikusid vandaalid liikusid mööda Doonaud lääne poole, ent Reini jõeni jõudes kohtasid nad vastupanu frankidelt, kes asustasid ja kontrollisid Rooma valdusi Põhja-Gallias. Lahingus frankidega õnnestus neil alaanide abiga franke lüüa ning 406 tungisid vandaalid üle Reini Galliasse. Gunderici juhtimisel rüüstasid nad lääne ja lõuna poole liikudes Galliat. Oktoobris 409 ületasid nad Püreneed ning jõudsid Hispaania aladele. Roomlased andsid vandaalidele Galicia ja Andaluusia (Vandaluusia).

Vandaalide valitseja Geiserici juhtimisel ületasid nad 429 Gibraltari väina ning liikusid mööda Vahemere lõunarannikut, Põhja-Aafrikas itta Kartaago poole. Aastal 435 andsid roomlased neile mõningaid alasid Põhja-Aafrikas, ent 439 langes Kartaago vandaalide kätte. Geiseric arendas vandaalide ja alaanide kuningriigi võimsaks riigiks. Vandaalid lõid suure merelaevastiku ning vallutasid Sitsiilia, Sardiinia, Korsika ja Baleaarid. Nad moodustasid mereriigi, mis oma ulatuselt sarnanes väga 7 sajandit varem õitsenud Kartaagoga. Oma võimu tipul olid nad aastal 477.

Romaniseerunud läänegoodid saabusid Hispaaniasse 415. aastal ja hilisem Läänegootide kuningriik haaras enda alla kogu Pürenee poolsaare.

 Pikemalt artiklis Läänegoodid, Läänegootide kuningriik

5.–8. sajandini hõlmas tänapäeva Edela-Prantsusmaad ja Pürenee poolsaart Läänegootide kuningriik. Olles üheks Lääne-Rooma keisririigi germaani järglasriigiks, loodi see algselt kuningas Wallia võimualusest läänegoodi asustusest Rooma võimualuses Akvitaania provintsis Edela-Prantsusmaal ja laienes siis vallutuste teel üle kogu Pürenee poolsaare.

Läänegootide kuningriik säilitas sõltumatuse Ida-Rooma või Bütsantsi keisririigist, kelle püüded taastada Rooma võim Ibeerias olid lühiajalised ja ainult osaliselt edukad.

6. sajandi algul kaotas kuningriik Gallia territooriumi frankidele, säilitades kitsa rannikuriba Septimania, kuid läänegootide kontroll Ibeeria üle tagati selle sajandi lõpuks sueebide ja baskide allutamisega.

Läänegootide riik jäi püsima kuni 8. sajandi alguseni, mil seda tabasid üheaegselt viljaikaldusest tingitud näljahädad ning araablaste ja berberite rünnakud.

8. sajandil vallutasid lühikese aja jooksul (aastail 711–718) läänegootidelt peaaegu kogu Pürenee poolsaare peamiselt berberi moslemid (maurid), kes tulid Põhja-Aafrikast. Enamuse läänegootide kuningriigist vallutasid moslemiväed Marokost aastal 711, ainult Hispaania põhjaserv jäi kristlaste kätte. Seal sündis keskaegne Astuuria kuningriik. Moslemite vallutused moodustasid osa islami Umaijaadide impeeriumi laienemisest. Vaid kolmel väikesel maapiirkonnal (Astuuria, Navarra ja Aragón) Põhja-Hispaanias õnnestus oma vabadus säilitada. 711. aasta 19. juulil tapeti Guadalete lahingus läänegootide kuningas Roderich (Rodrigo), kes püüdis vastu seista lõunast sisse tunginud Umaijaadidele. See tähistas moslemite Hispaania-vallutuse algust, milles enamus poolsaarest läks aastaks 718 moslemite võimu alla. Läänegootide aadlimeest Pelayot tunnustatakse kristliku rekonkista alustamise eest Pürenee poolsaarel aastal 718, kui ta võitis Umaijaade Covadonga lahingu ja rajas poolsaare põhjaosas Astuuria kuningriigi.

719. aastaks pühkisid maurid Al-Ándalusi kuberner-kindrali Al-Samh ibn Maliki juhtimisel üle Pürenee poolsaare, valgudes üle Septimaania. 732. aastal tungisid Umaijaadidee kalifaadi väed Frangi riiki, kus kohtusid Frangi riigi majordoomuse Karl Martelli vägedega Poitiers' lahingus. Frangi väed võitsid araablasi ja hiljem nad enam nii kaugele ei tunginud. Karli võitu on tihti peetud maailmaajaloos otsustavat tähtsust omavaks, millega päästetud Euroopa kristlik tsivilisatsioon moslemite invasioonist.

Pärast vallutust jagati Al-Ándalus Pürenee poolsaarel viieks halduspiirkonnaks, mis vastavad umbkaudu tänapäeva Andaluusiale, Galicia ja Lusitaaniale, Kastiilia ja Leónile, Aragóni ja Katalooniale ning iidsele Septimaania provintsile.

 Pikemalt artiklis Al-Ándalus, Septimaania

Sisevastuolude tulemusel tulid Abu Muslimi juhitud ülestõusuga (747–750) võimule Abbassiidid. Bagdadi asevalitseja kukutas Damaskuse kaliifi võimult ning võttis ise endale kaliifitiitli. Enamik Umaijaadide dünastia liikmeid tapeti, ellujäänud ‘Abd ar-Raḩmān I põgenes Hispaaniasse, haaras seal 756. aastal võimu ja rajas Córdoba emiraadi. Kalifaadi allakäik algas kohe pärast Umaijaadide kukutamist 750. aastal.

 Pikemalt artiklis Córdoba emiraat (756–929 ), Córdoba kalifaat (929-1031)

Córdobat, islamistliku Hispaania pealinna, peeti keskaegse Euroopa rikkaimaks ja vaimselt arenenuimaks linnaks. Vahemere majandus ja kultuur õitses. Moslemid tõid sisse rikka intellektuaalse traditsiooni Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. Moslemi ja juudi õpetlased mängisid väga suurt rolli klassikalise kreeka keele taaselustamises ja selle õpetamise alustamises Lääne-Euroopas. Hispaania romaniseeritud kultuurid toimisid koos moslemi ja juudi kultuuriga väga erinevatel viisidel, andes Hispaaniale äratuntava, iseloomuliku kultuuri. Linnadest väljaspool jäi maaomandus põhiliselt puutumata, kuna moslemist juhid võõrandasid maad vaid väga harva. Seevastu tõid nad hoopis sisse uusi tehnoloogiaid ja uusi kasvatuskultuure, mis viisid märkimisväärse tõusuni põllumajanduses.

Islami ülemvõimu all Hispaania aladel tunnistati juute ja kristlasi kui "raamatuinimesi". Nad võisid küll vabalt praktiseerida oma usku, ent siiski neid diskrimineeriti mõneti. Pöördumine islamisse toimus stabiilselt kasvavas tempos, alates aristokraatidest, kellele see lihtsalt pakkus võimalust põgeneda "dhimmi" – mittemoslem – olemise piirangutest ja alandustest. Arvatakse, et 11. sajandiks olid Al-Ándalusis moslemid ülekaalus.

Moslemi kogukond Hispaanias oli väga mitmekülgne ja ohustatud pidevaist sotsiaalsetest pingetest. Põhja-Aafrikast pärit berberid olid kokku pannud suure enamuse armeest ja neil tekkis kokkupõrge Lähis-Idast Ibeeriasse tulnud juhtivate araabia hõimudega. Aja jooksul tekkisid suured mauri asulad – eriti Guadalquiviri jõe orus, Valencia rannikuplatool ja hiljem ka Granada mägisel alal.

10. sajandil laienesid moslemite kontrolli all olevad alad Vahemerepiirkonnas, nad kontrollisid lisaks Al-Ándalusile ka Baleaari saari, alasid Provences, Korsikat, Sardiiniat, Sitsiiliat ja Põhja-Aafrikat.

Siiski, 11. sajandiks olid moslemite maavaldused jagunenud hispaania kuningriikide vahel, mis küll sisult allusid moslemitele. Kui saabusid Põhja-Aafrikast juhtivad jõud Almoraviidi ja Almohaadi armeede näol, taastati ühtsus moslemi maavaldustes, seekord juhituna rangemast, vähem tolerantsest islamist. Kuid islami aeg Ibeeria poolsaarel oli lihtsalt möödas, ning kuigi alguses oli mõningast edu Põhja-Hispaania vallutamisel, ei suutnud moslemite väed vastu panna kristlike piirkondade sõjajõududele.

Termin "rekonkista" (hispaania reconquista, 'tagasivallutus') on kasutusel, et kirjeldada sajandite pikkust Hispaania kristlike kuningriikide laienemist Pürenee poolsaarel. Rekonkista alguseks peetakse aastat 722, mil loodi Astuuria kuningriik, kõigest 11 aastat pärast mauride sissetungi. Juba 739. aastal aeti moslemi väed välja Loode-Hispaania Galiciast, kus asus keskaegse kristluse üks pühamaid kohti – Santiago de Compostela. See, et Al-Ándalus ülejäänud Hispaaniast taifa (moslemi maaüksus Hispaanias) kuningriiki irdus, aitas kaasa kristlike kuningriikide laienemisele.

778. aastal läks Frangi riigi kuningas Karl Suur esimesele sõjaretkele mauride vastu, kuid pidi leppima Zaragoza lühiajalise piiramise ning seejärel taandumisega. Seejuures sattusid osad tema vägedest baskide rünnakute alla, milles hukkus ka Bretagne'i markkrahv Roland. Selle sündmuse põhjal loodi hiljem "Rolandi laul". Hiljemgi jätkas Karl Suur katseid võita moslemitelt tagasi Püreneed, kuid lõppkokkuvõttes pidi ta leppima vaid Barcelona krahvkonna vallutamisega.

 Pikemalt artiklis Hispaania mark, Frangi riik

 Pikemalt artiklis Al-Ándalus

Pürenee poolsaare ja Lõuna-Prantsusmaa ala Al-Ándalus oli keskajal aastatel 711–1492 moslemite võimu all. Pärast moslemite tungimist Pürenee poolsaarele oli al-Ándalus kõigepealt Põhja-Aafrika piirkonna Umaijaadide kalifaadi osaks, muutudes hiljem emiraadiks ning seejärel iseseisvaks Abbassiidide kalifaadiks. Pärast Córdoba kalifaadi lagunemist 1031. aastal jagunes see territoorium nn esimesteks taifade kuningriikideks, pärast almoraviidide pealetungi "teisteks taifade kuningriikideks" ning pärast almohaadide pealetungi "kolmandateks taifade kuningriikideks".

Poolsaare põhjaosas mägedesse tõrjutud kristlaste tagasivallutuse ehk rekonkista edasiliikumisega seoses kohandati al-Ándalusi nimi moslemite võimu all olevale kahanevale piirkonnale, mille piire lükati aina rohkem lõuna suunas, kuni katoliiklik kuningapaar 1492. aastal Granada vallutas.

 Pikemalt artiklis Astuuria kuningriik, Leóni kuningriik, Galicia kuningriik

Esimene kristlik riik, mille vastupanu osutavad kristlased pärast islamiusuliste vallutust Pürenee poolsaarel (711–719) rajasid oli Astuuria kuningriik. Ta tekkis muslimite vastu edukalt mässava Pelayo võimupiirkonnast, kuid alles Alfonso I (valitses 739–757) rajas uue kuningriigi alused. Riik jagati Alfonso III poolt 910 kolmeks riigiks – Leóni kuningriik, Galicia kuningriik ja Astuuria kuningriik.

 Pikemalt artiklis Navarra kuningriik (826–1620)

Navarra kuningriik loodi 824. aastal, mil baski ülik Íñigo Arista Pamplona kuningaks kuulutati. Kuningriik saavutas oma suurima võimsuse Sancho III valitsusajal 11. sajandi esimesel poolel.

1284–1328 oli Navarra kuningriik personaalunioonis Prantsusmaaga. Kui 1085. aastal vallutati tagasi Toledo, oli peaaegu kogu põhjapoolsem osa Hispaaniast tagasi vallutatud. Pärast moslemite taganemist ja väljarännet Hispaaniast 12. sajandil langesid 13. sajandil sellised suured mauri kindlused nagu Cordoba 1236 ja Sevilla 1248. Mauridele jäi vaid Granada. 13. sajandil laiendas Aragóni kuningriik oma piire üle Vahemere Sitsiiliani.

Navarra kuningriigi lõunapoolne osa liideti 1513. aastal Kastiilia krooniga. Alates 1589. aastast oli Navarra taas personaalunioonis Prantsusmaaga, kuna senine Navarra kuningas Henri III sai Henri IV nime all Prantsuse troonile. 1620. aastal liideti Navarra kuningriik Prantsusmaa kuningriiga.

 Pikemalt artiklis Leóni kuningriik (910–1230), Portugali ajalugu

910. aastal Astuuria kuningriigi jagamisel Alfonso III poolt kolmeks riigiks sai tema poeg García I, Leóni kuningaks. Leóni kuningriik asud Ibeeria poolsaare põhjarannikul. Kuningriigist eraldus 1139. aastal Portugali kuningriik.

Leóni kuningriigi iseseisva eksistentsi lõpuks loetakse 1230. aastat, mil kuningriigi vallutas Kastiilia kuningas Fernando III ja liitis selle oma kroonivaldustega. Ametlikult kahte riiki ei ühendatud ja León moodustas Kastiiliaga personaaluniooni, kuid võimukeskuseks kujunes Kastiilia.

 Pikemalt artiklis Córdoba kalifaat

Aastatel 929–1031 eksisteeris Pürenee poolsaarel tänapäeva Hispaania ja Portugali aladel islamiriik, Córdoba kalifaat, mille pealinn oli Córdoba.

 Pikemalt artiklis Aragóni kuningriik

Aragóni kuningriigi alguseks peetakse 1035. aastat, mil suri Navarra kuningas Sancho III ning jaotas oma valdused poegade vahel. Aragóni krahvkonna alad sai endale tema vallaspoeg Ramiro I, kellele kuulusid juba varem piirkonnas ulatuslikud valdused ning keda seepeale kuningaks hakati nimetama. Tudela emiir ja Ramiro korraldasid peagi sõjakäigu Navarrasse, kus valitses nüüd Ramiro vend García Sánchez III. Ramiro sai Tafalla lahingus lüüa, kuid suutis siiski saavutada iseseisvuse Navarrast. Pärast oma venna Gonzalo surma 1043. aastal liitis Ramiro Aragóniga Ribagorza ja Sobrarbe krahvkonna.

Aragóni kuningriik laienes peagi lõunasse, vallutades osa Al-Ándalusi alasid. 1096. viidi kuningriigi pealinn Jacast Huescasse ja 1118. aastal Zaragozasse.

 Pikemalt artiklis Kastiilia kuningriik (1035–1230), Kastiilia kroon, Kastiilia, Granada emiraat

 Pikemalt artiklis Aragóni kroon

1150. aastal abiellus Aragóni kuninganna Barcelona krahv Ramon Berenguer IV-ga. Nende poeg Alfonso II päris mõlema vanema valdused, pannes aluse Aragóni kroonile. Aragóni kroon hõlmas lisaks Aragóni kuningriigile eri aegadel ka Kataloonia vürstiriigi, Mallorca, Valencia, Sitsiilia ning Napoli kuningriigi, Ateena ja Neopatria hertsogkonna, samuti Korsika, Sardiinia, Andorra, Roussilloni ja Malta.

 Pikemalt artiklis Rekonkista

1469. aastal abiellus Aragóni kuningas (1479–1516) ja Aragóni krooni alade valitseja Fernando II Kastiilia Isabeliga, Kastiilia kuningas Enrique IV de Castilla poolõega, kellest sai Kastiilia ja Leóni kuninganna (1474–1504) pärast Enrique IV surma aastal 1474. Nende abielu oli dünastiline unioon, millest sai Hispaania kuningriigi koidikule teedrajav sündmus. Sel ajal jäid nii Kastiilia kui ka Aragóni kroon eraldi territooriumile, kumbki hoidis oma traditsioonilisi institutsioone, parlamente ja seadusi.

1492. aastal vallutas ühendatud kuningriik Granada, viimase Ibeeria poolsaare mauride kantsi, 781 aastat islami võimu all olnud linna. Aasta 1492 märkis ära ka Christoph Kolumbuse jõudmise Uude Maailma. Seda ekspeditsiooni, milles osales 3 laeva – Pinto, Nina ja Santa Maria, rahastas Isabel I. Samal aastal aeti Hispaaniast välja ka suur hulk juute – oli alanud Hispaania Inkvisitsioon.

Renessansiaegsete monarhidena tsentraliseerisid Isabel ja Fernando kuningavõimu kohaliku aadli arvelt. Selle tsentraliseeritud võimu kohta hakati kasutama sõna España, mis märkis tollal kahte riiki – Kastiiliat ja Aragóni. Nende ulatuslike poliitiliste, õigus- ja sõjaväereformide tulemusel sai Hispaaniast suur jõud Euroopas.

Territoriaalse konsolideerumise protsess lõpetati, kui kuningas Carlos I, tuntud kui keiser Karl V, ühendas aastal 1516 kõik kuningriigid Pürenee poolsaarel, väljaarvatud Portugali ja Algarve kuningriigid, ühe monarhi alla – tema kaasmonarh ja emakuninganna Juana oli vangistuses – edendades seeläbi Hispaania riigi loomist, kuigi detsentraliseeritud riigina.

 Pikemalt artiklis Itaalia sõjad

Itaalia sõdades, milles osales aastatel 1494–1559 enamik Itaalia linnriike, paavstiriik, enamik Lääne–Euroopa suurriike (Prantsusmaa kuningriik, Hispaania kuningriik, Püha Rooma riik ja Šotimaa kuningriik ning ka Otomani impeerium), leidis sõjategevus aset peamiselt Apenniini poolsaarel, aga ka Madalmaades, Prantsusmaal, Inglismaal, Vahemeres ja mujal. Sõja poliitiliseks tulemiks oli Hispaania ülemvõimu kindlustumine suuremal osal poolsaarest, maa poliitilise killustatuse kinnistamine ja Itaalia riikide kõrvaletõrjumine Euroopa rahvusvaheliste suhete ääremaale.

 Pikemalt artiklites Habsburgid ja Habsburgide Hispaania

Habsburgide dünastiast Carlos I (1500–1558), kes oli Aragóni ja Kastiilia (hilisema Hispaania) kuningas 1516–1556, Karl V nime all Saksa-Rooma riigi valitseja 1519–1556, keiser alates 1530. aastast, Saksa kuningas 1519–1531, Itaalia ja Napoli kuningas (Carlo IV), Burgundia hertsog (Charles II) (1506–1555) ja Austria ertshertsog, Austria valitseja aastatel 1519–1521, ajal jõudis Habsburgide dünastia oma võimsuse tipule. Tema võimu alla kuulusid ka Hispaaniale asumaad Lõuna-Ameerikas.

Saksa-Rooma keisri Karl V poeg Felipe ehk Philipp von Habsburg sai Milano hertsogkonna ja juba 1556. aastal Madalmaade valitsejaks. Esialgu püüdis Karl teda enda järel seada ka Saksa-Rooma troonile, kuid see katse siiski ebaõnnestus. Carlos I loobus Hispaania (Aragóni ja Kastiilia) kuninga kohast Philippi (1527–1598) kasuks, kellest sai Hispaania kuningas ja Madalamaade valitseja Felipe II.

Ametlikult nimetas end Hispaania kuningaks esimesena Felipe II, mõeldes sellega kogu Ibeeria poolsaare valitseja staatust (Portugali, Aragóni ja Kastiilia kuningas). Kuid selle eelkäijaid, hiljem Hispaania moodustanud riike, valitsesid Habsburgid ka varem.

• 1504–1506 Felipe I (Philipp Ilus) (1478–1506), Kastiilia kuningas koos Juana Nõdrameelsega (1479–1555), viimane oli kuninganna ametlikult surmani.
• 1506–1516 valitsesid Kastiiliat regendid ja Aragoni Fernando II.
• 1516–1556 Carlos I (Karl V) (1500–1558), Kastiilia ja Aragoni kuningas
• 1556–1598 Felipe II (Philipp von Habsburg) (1527–1598), sai endale ka Madalmaad, Hispaania dünastia looja, alates 1580 ka Portugali kuningas
• 1598–1621 Felipe III (1578–1621), ka Portugali kuningas
• 1621–1665 Felipe IV (1605–1665), kuni 1640 ka Portugali kuningas
• 1665–1700 Carlos II (1661–1700)
• 1703–1715 Carlos (III) (1685–1740), oli Habsburgide troonipretendent Hispaania pärilussõja ajal.

Tänapäeva Hispaaniale ja Hispaania impeeriumile pani alguse Aragoni, Kastiilia, Leóni ja Navarra kuningriikide ühendamine. Hispaaniast sai väga mõjuvõimas riik Euroopas, see positsioon kestis terve 16. ja 17. sajandi esimesel poolel. Seda soodustasid muidugi koloniaalvaldustest tulenevad rikkused. Oma tippu jõudis Hispaania kahe esimese Hispaaniat valitseva Habsburgi ajal (Carlos I 1516–1556 ja Felipe II 1556–1598). Sellesse perioodi jäävad Itaalia sõjad, Madalmaade ülestõus, sõjaväelised aktsioonid Osmanite riigi vastu, Inglise–Hispaania sõjad ja sõda Prantsusmaaga.

 Pikemalt artiklis Madalmaade ülestõus, Madalmaad, Seitseteist provintsi, Hollandi Vabariik

1556. aastal läksid Madalmaad Hispaania kuninga ja Burgundia hertsogiks saanud katoliku usku Felipe II võimu alla. 1555. aastatest (?) oli aga levinud Madalmaades reformatsiooni tulemusel kalvinism ning Põhja-Madalmaades toimusid rahvarahutused, mida toetasid ka Hispaania ülemvõimuga rahulolematud aadlikud, kellest juhtivat osa etendasid Oranje Willem, krahv Egmont ja krahv Hoorn. Madalmaade ülestõusu tulemusel eraldus Madalmaade põhjaosa lõunaosast ning 1581. aastal kuulutati välja Hollandi Vabariigi iseseisvus. Kaheksakümneaastase sõja (1568–1648) tulemusel saavutas Holland iseseisvuse. Lõplikult kuulutati Holland iseseisvaks Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahuga.

 Pikemalt artiklis Püha Liiga (1571), Lepanto merelahing, Don Juan de Austria

1560. aastal vallutasid Hispaania väed laevastikuga Tuneesia rannikul oleva Djerba, mille aga Osmanite laevastik 22 päeva pärast taasvallutas. Vastuseis Osmanitele põhjustas ka Hispaania liitumise Rooma katoliku kiriku poolt organiseeritud Püha Liigaga ning osalemise Lepanto merelahingus. Juulis-augustis 1571 kogunesid Sitsiilias Messina esisel kristlaste Püha Liiga merevägi – koondades Hispaania, Veneetsia, Kirikuriigi, Genova, Savoia ja Malta sõjalaevastikke. Kreeka Pátrase lahest itta sõudes põrkus nende laevastik endast märksa suurema Osmanite laevastikuga Lepanto (praeguse Nafpaktose) juures. Püha Liiga laevastik koosnes kokku 206 galeerist ja kuuest galeassist (kahurigaleerist), Osmanite laevastikku kuulus 230 galeeri ja 56 väiksemat galiotti. Neljatunnise merelahinguga 7. oktoobril 1571 löödi osmanite laevastikku. Püha Liiga kaotas lahinguga 50 galeeri, Osmanite laevastik kaotas aga kokku 210 laeva, neist 130 langes vastaste kätte. Osmanite laevastik, ehitati küll mõne aastaga jälle üles, aga nüüd polnud enam piisavalt mehi, et laevu mehitada, ning laevastik keskendus pigem Istanbuli kaitsmisele.

1581. aastal liideti Portugali kuningriik Hispaaniaga, Portugal taasiseseisvus 1640. aastal eraldumisega Hispaaniast. Avisi dünastia hääbumise tõttu,, kui kaks selle viimast kuningat, 1578. aastal Marokos Alcácer Quibiri lahingus langenud Sebastião I ning tema vanaonu ja järeltulija Henrique I surid ilma järeltulijateta, kutsus esile 1580. aasta Portugali troonipäriluskriisi. Portugali troonipäriluskriisist väljus võitjana Hispaania (ametlikult endiselt Aragóni ja Kastiilia) kuningas Felipe II, kes krooniti 1581. aastal Portugali kuningaks Filipe I nime all. Formaalselt olid riigid ühendatud vaid valitseja isiku kaudu, nii et ametlikult oli tegemist personaaluniooniga, kuid Felipe II järeltulijad asusid Portugali autonoomiat oluliselt piirama. Portugal kaotas ka õiguse ajada iseseisvat välispoliitikat ning tõmmati Hispaania poolel kaheksakümneaastasesse sõtta Hollandiga.

Felipe IV (Portugali kuningana Filipe III) soosiku ja peaministri, Olivarese krahvi Gaspar de Guzmán y Pimenteli (ametis 1621–1643) ajal püüti Portugali ühendada Kastiilia haldus- ja finantssüsteemi, suurendati kastiillaste osakaalu Portugali riigiametites ja paigutati Portugali aladele Kastiilia garnisonid. Portugallased tõusid Hispaania ülemvõimu vastu üles 1634. ja 1637. aastal, kuid need ülestõusud lõppesid tulemusteta. Edukaks osutus 1640. aasta ülestõus, sest see sattus samale ajale Kataloonias puhkenud ülestõusuga ning Hispaania ja Prantsusmaa vahel puhkenud sõjategevusega. Ülestõusu etteotsa asus Bragança hertsog João, kes kuulutati pärast Hispaania garnisonide väljakihutamist 15. detsembril 1640 Portugali kuningaks João IV nime all. Sellega sai ühtlasi alguse Portugali Bragança dünastia. Hispaania keeldus aga Portugali iseseisvust tunnistamast ja nii puhkes detsembris 1640 Portugali iseseisvussõda, mis kestis kuni 1668. aastani.

 Pikemalt artiklis Hispaania koloniaalimpeerium, Tordesillase leping

Hispaania impeerium laius peaaegu kogu Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, Mehhikos, Põhja-Ameerika keskosas, Filipiinidel, Ida-Aasias, Ibeeria poolsaarel (sh Portugal alates 1580. aastast), Lõuna-Itaalias, Sitsiilia, samuti ka osad tänapäeva Saksamaast, Belgiast, Luksemburgist ja Madalmaadest. See oli esimene impeerium, mille kohta öeldi, et "Päike ei lähe seal kunagi looja"^[32]. See oli avastuste aeg, tehti julgeid uurimisretki merel ja maal, avati uusi kaubateid üle ookeanide, oli vallutuste ja Euroopa kolonialismi aeg. Koos hinnaliste metallide, vürtside, luksuskaupade ja põllundustaimede saabumisega, tõid Hispaania uurijad ja muudki, tagasi teadmisi, mis muutsid Euroopa arusaamist maailmast.

Konkistadoorid – adelantadod (hispaania keeles adelantado "esmaavastaja") suunati kuninga poolt Hispaania valdustest välja maade uurimiseks ja vallutamiseks. Esimesed adelantadod oli Christoph Kolumbuse sugulased – vend Bartolomeo ja poeg Diego. Bimini saare adelantadoks oli Juan Ponce de León, lõunamerede – Vasco Núñez de Balboa, Maluku saarte – Fernão de Magalhães, Peruu – Francisco Pizarro y González, Tšiili – Diego de Almagro, Põhja-Ameerika – Hernando de Soto, Florida poolsaare – Pedro Menéndez de Avilés, Filipiinide – Miguel López de Legazpi. Konkistadoorid vallutasid alasid Kesk-Ameerika ja Lõuna-Ameerika piirkonnas. Hispaania ekspeditsioonid maiade aladele toimusid aastatel 1517 Francisco Hernández de Córdoba juhtimisel, 1518 Juan de Grijalva juhtimisel ja 1519 Hernán Cortési juhtimisel. Aastatel 1528–1540 püüdis Francisco Montejo mitmel korral Yucatáni vallutada, kuid luhtus. Euroopast kaasa toodud haiguste levimine, Campeche ja Champotoni pärismaalastest sõdalaste massiline värbamine ning Xiu maiade ja Cocomi valitsejate vaheline vaen pööras olukorra lõpuks Francisco de Montejo Juuniori kasuks ja tõi kaasa Chichén Itzá langemise aastal 1570. Aastal 1542 alistus talle ka Yucatáni poolsaare lääneosa. Francisco Pizarro (umber 1475–1541) vallutas inkade impeeriumi.

 Pikemalt artiklis Inglise-Hispaania sõda

Osana 16. sajandi ja 17. sajandil Euroopas toimunud vastasseisust protestantide ja katoliiklaste vahel pidasid katoliiklik Hispaania ja protestantlik Inglismaa kuningriik sõdu: Inglise-Hispaania sõda (1585–1604) ja Võitmatu Armaada häving (1588), Inglise-Hispaania sõda (1625–1630), osana Kolmekümneaastasest sõjast ja Inglise–Hispaania sõda (1654–1660).

Hispaanias kutsutakse seda aega Hispaania kuldseks ajastuks ja seda intellektuaalset liikumist Salamanca Kooliks.

Aeglane "Hispaania allakäik" algas 17. sajandil, ning selles olid kaasatud ka poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud asjaolud, kuid põhjustajaks oli pidev pinge sõjaväelistes püüete näol – seda kogu Euroopas. Hispaania sõjavägi oli üldiselt edukas laialipaisatud Habsburgide impeeriumi kaitsmisel, kuid see ettevõte viis lõpuks Hispaania kolmekümneaastase sõja ajal pankrotti. 1640. aastaks, mil Hispaania jõud olid Euroopas laiali, kaotas Hispaania Portugali ja selle koloniaalvaldused.

18. sajandi esimesi aastaid täitsid vaidlused päriluse üle. 1701–1714 oli Hispaania pärilussõda, laiaulatuslik rahvusvaheline konflikt segunenud kodusõjaga; sõda läks Hispaaniale lõpuks maksma Euroopa maavaldused ja positsiooni Euroopa juhtiva jõuna, kuid säilisid ülemere valdused.

Selle sõja ajal sai troonile uus dünastia – Prantsuse Bourbonid – ning kuulutati välja ka tõeline Hispaania Kuningriik, kui esimene Bourbonist kuningas, Hispaania Felipe V, trooniti 1707 ja ühendati Kastiilia ja Aragon. See tähendas ka paljude piirkondlike privileegide tühistamist.

18. sajand nägi järkjärgulist paranemist ja kasvavat jõukust. Uus Bourboni monarhia võttis eeskuju Prantsusmaalt – moderniseeris majandust ja haldust. Sajandi lõpu poole hakkas kaubandus lõpuks tugevalt kasvama. Ja tänu sellele, et Hispaania saatis brittidele abivägesid, kui Briti kolooniad Ameerika Iseseisvussõja ajal mässasid, sai Hispaania tagasi oma rahvusvahelise positsiooni.

Hispaania sõlmis 1795 rahu Prantsusmaaga ja viimast toetades kuulutas sõja Suurbritanniale ja Portugalile. Hispaania kohutav majanduslik olukord – ja ka muud faktorid – sundisid Hispaania kuningat troonist loobuma, ja seda Napoleon I venna, Joseph Bonaparte'i kasuks.

Võõrasse monarhi suhtuti põlgusega. 2. mail 1808 tõusis Madridi rahvas üles Prantsuse sõjaväe vastu – seda tuntakse Poolsaare sõja nime all, hispaanlased nimetavad seda Hispaania iseseisvussõjaks. Napoleon oli sunnitud isiklikult sekkuma, lüües hispaania vägesid ja anglo-portugali vägesid. Siiski, järgnevad sõjalised aktsioonid Hispaania geriljade poolt ja Wellingtoni hertsogi Arthur Wellesley anglo-portugali armee kombineeritud Napoleoni kohutava läbikukkumisega sissetungil Venemaale, kihutati 1814 Prantsuse sõjavägi Hispaaniast välja ja troonile naasis kuningas Ferdinand VII.

Prantsuse invasioon oli Hispaania majandusele hävitav ja jättis endast maha sügavalt lõhenenud riigi, mis oli väga aldis poliitilisele ebastabiilsusele enam kui sajandi jooksul. Võimutülid 19. sajandi alguses viisid kõikide Hispaania Ladina-Ameerika kolooniate kaotamiseni, erandeiks vaid Kuuba ja Puerto Rico.

19. sajandi lõpus kaotas Hispaania kõik endised kolooniad viimseni, kaasaarvatud Kuuba, Puerto Rico, Filipiinid ja Guami USA-le pärast Hispaania-Ameerika sõda 1898. 1899 müüs Hispaania ülejäänud Vaikse ookeani maadest Saksamaale.

1898. aasta katastroof, nagu Hispaania–Ameerika sõda tuntuks sai, andis hispaania kultuurielule tugeva tõukejõu (1898. aasta põlvkond), milles oli palju kriitilist eneseuurimist.

 Pikemalt artiklis Restauratsioon (Hispaania)

20. sajand algas suure majanduskriisi ja sellele järgneva ebastabiilsusega. Tänu erapooletusele Esimeses maailmasõjas järgnes ajavahemik, mil valitses kaubanduslik õitseng. Järgnevad valitsuskriisid, ebaõnnestunud Rifi sõda, mis teravnes Maroko hõimude vastasseisu tõttu Hispaania protektoraadile, rahva rahutus ja sõjaväe rahulolematus olid põhjused, mis viisid kindral Primo de Rivera riigipöördeni 13. septembril 1923. Kehtestati sõjaväeline diktatuur, mis kiideti heaks suure osa sotsiaalsete jõudude ja kuningas Alfonso XIII poolt.

Diktatuuri ajal kaotatakse vabadused ja õigused. Raske majanduslik olukord ja vabariiklike parteide kasv muudavad olukorra üha vähem vastuvõetavaks. Aastal 1930 esitas Primo de Rivera kuningale lahkumisavalduse ja suundus pärast seda Pariisi, kus ta veidi hiljem suri. Tema asemel asus ametisse kindral Dámaso Berenguer ja üsna pea pärast teda admiral Aznar. Seda perioodi hakati nimetama Dictablandaks ('pehme diktatuur' hispaania keeles).

• 
  Rifi sõda
• 
  Rifi sõda
• 
  Rifi sõda

 Pikemalt artiklis Hispaania Teine Vabariik

Otsustanud leida lahendus poliitilisele olukorrale ja luua põhiseadus, toetas kuningas 12. aprilli 1931 kohalike valimiste toimumist. Valimistel saavutasid riigi suuremates linnades ja provintsikeskustes vaieldamatu võidu vabariiklaste sotsialistlikud kandidaadid, kuigi nõunikud olid suuremas osas rojalistid. Esines organiseeritud meeleavaldusi, mis nõudsid vabariigi asutamist ning mis viisid kuninga lahkumiseni riigist. Pärast kuninga loobumist oma kohustustest, kuulutati 14. aprillil välja Teine Vabariik.

Vabariigi ajal suurenes poliitiline ja sotsiaalne rahutus, mida iseloomustas vasak- ja parempoolse poliitika esindajate äärmuslikuks muutumine. Mõõdukust pooldavaid liidreid boikoteeriti ning iga partei üritas Hispaaniat enda standardite järgi muuta. Esimeste aastate jooksul oli võimul vabariiklaste ja sotsialistide koalitsioon, 1933. aasta valimistel võitsid parempoolsed parteid ja 1936. aastal vasakpoolsed. Alates aastast 1936 levis vägivallalaine, millega kaasnes kirikute põletamine, José Sanjurjo algatatud monarhia taastamise pooldajate ülestõus, 1934. aasta revolutsioon ning arvukad poliitiliste liidrite atentaadid. Teisest küljest on teise vabariigi aeg Hispaania ajaloos periood, mille ajal viidi täide reforme, et riiki moderniseerida (demokraatlik põhiseadus, põllumajandusreform, sõjaväe ümberstruktureerimine, esimesed eri piirkondade autonoomsust puudutavad määrused jm) ja laiendati kodanike õigusi, näiteks anti ka naistele valimisõigus.

17.–18. juulil 1936 algatasid Hispaania Aafrika kolooniate garnisonid vabariigi vastu ülestõusu, mis õnnestus vaid osaliselt. Hispaania jagunes kaheks tsooniks: üks, milles oli teoreetiliselt võimul vabariiklik valitsus, ning teine, mida kontrollisid ülestõusnud. Mässanud alustasid kodusõda, mille tulemusena kindral Francisco Francost sai Hispaania riigipea. Monarhiat pooldavad mässajad saavutasid võidu 1. aprillil 1939. Sellise tulemuseni viis suuresti Hitleri Saksamaa ja Mussolini Itaalia sõjaline toetus, mis oli palju kindlam kui Nõukogude Liidu ja Mehhiko poolt vabariiklastele osutatud abi; samuti aitasid kaasa vabariigi pooldajate erinevate fraktsioonide omavahelised vastuolud.

Kindral Franco võit tähendas totalitaarse režiimi algust. Kaotajatele kehtestatud repressioonid sundisid tuhandeid hispaanlasi pagulusse ning paljud mõisteti surma või saadeti sunnitöölaagritesse. Kuigi Franco võttis Teises maailmasõjas neutraalse hoiaku, põhjustas ta teljeriike varjamatult toetades Hispaania majandusliku ja poliitilise isoleerituse. Vaatamata külma sõja ajal kehtestatud piirangutele Ameerika Ühendriikide ning Nõukogude Liidu ja nende liitlaste vahel, muutus frankistlik režiim läänemaailmale siiski vastuvõetavaks, hiljem ka tunnustatuks, lõpetades nii isolatsiooni. Allkirjastati lepped, et lubada Hispaania-Ameerika ühiste sõjaväebaaside rajamist Hispaaniasse. 1956. aastal sai iseseisvaks Maroko, mis oli varem olnud Hispaania ja Prantsusmaa protektoraat, ning käivitati riigi majandusliku stabiliseerimise plaan. 1969. aastal nimetas Franco oma järeltulijaks prints Juan Carlose, kes oli Alfonso XIII (Hispaania kuningas kuni aastani 1931, kuigi aastatel 1923–1930 valitses riiki kindral Primo de Rivera ning kuningas valitses vaid nimeliselt) pojapoeg. Kuigi Franco diktatuuri ajal suruti maha iga poliitiline opositsioon, toimus samal ajal märkimisväärne majanduslik ja tööstuslik areng.

Diktaator suri 20. novembril 1975 ning Juan Carlos kuulutati kuningaks kaks päeva hiljem nimega Juan Carlos I. Nende sündmustega algas üleminekuperiood, mis lõppes parlamentaarse monarhia rajamisega 1978. aastal pärast seda, kui kuninga isa, Juan de Borbón, loobus oma õigustest troonile. Esimeste demokraatlike valimiste järel sai peaministriks Adolfo Suárez tsentristlik-parempoolsest ühendusest Demokraatlik Keskpartei ehk UCD. Ta viis lõpule tähtsad poliitilised reformid ja alustas läbirääkimisi Euroopa Majandusühendusse astumiseks. 1981. aastal läks Adolfo Suárez erru.

Sellel ajajärgul korraldas baskide terrorirühmitus ETA mitmeid atentaate, mis olid suunatud eriti sõjaväelaste ja kaitsejõudude vastu, aga toimus ka kindla sihtmärgita rünnakuid. 23. veebruaril toimus Adolfo Suáreze järglase, Leopoldo Calvo-Sotelo (UCD) ametisse nimetamise hääletus, mille ajal leidis aset riigipöörde katse (tuntud ka kui F-23 kuupäeva järgi), mille eestvedajateks olid juhtivad sõjaväelased. Kongressi võttis oma kontrolli alla kolonelleitnant Tejero. Kuningas Juan Carlos astus põhiseadusliku korra säilimise eest välja ning riigipööre nurjati juba samal päeval. 1981. aastal allkirjastati Brüsselis ühinemisprotokoll NATOga, mis pani aluse liiduga integreerumisele, mis viidi lõpule 1982. aastal UCD valitsuse ajal.

Järgmistel, 1982. aasta valimistel võidutses Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (PSOE), mille juht Felipe Gonzáles sai peaministriks. Võimule jäädi kolmeks järgmiseks valitsemisajaks. Aastal 1986 ühines Hispaania Euroopa Majandusühendusega, Euroopa Liidu eelkäijaga, ning samal aastal toimus referendum, kus rahvaga arutleti NATOsse jäämise küsimust. Aastal 1992 ilmus Hispaania hiilgavalt rahvusvahelisele areenile, näidates end tugeva ja kaasaegse riigina nii Barcelona olümpiamängude korraldamisega, Madridi Euroopa kultuuripealinnaks nimetamise ning Sevillas toimunud ülemaailmse näitusega EXPO 92, samuti olles Euroopa kultuuripealinn.

Sel perioodil viidi ellu põhjalik majanduse ja ühiskonna moderniseerimine, mida iseloomustasid tööstuse ümberkorraldamine ja hilisfrankistliku majandusmudeli asendamine palju liberaalsemaga, (mis viis hiljem kolme tähtsa üldstreigini), mõtlemise ja kaasaegsete väärtuste levik Hispaania ühiskonnas, piirkondade autonoomsus, sõjaväe muutmine ning tohutu infrastruktuuri areng, näiteks maanteevõrgustiku laienemine. Sellegipoolest oli töötus kõrgel tasemel ning lõpuks tekkis majanduslik seisak, olukord, mis ei hakanud paranema enne 1999. aastat, mil töötuse tase langes 23%-lt 15%-le. Samuti toodi aastal 1994 avalikkuse ette Hispaania terrorismirühmitus GAL.

1996. aasta valimised andsid võidu Rahvaparteile (Partido Popular), mille juhiks oli José Maria Aznar, mis jäi võimule kaheks valitsusajaks, saades 2000. aasta üldvalimistel absoluutse häälteenamuse.

XXI sajand algas 11. septembril 2001 toimunud terrorirünnakute tagajärgedega, mis tõid endaga kaasa Hispaania osalemise kahes konfliktis: Afganistani ja Iraagi sõjas. See viimane konflikt ja 11. märtsil 2004 Madridis toimunud terrorirünnaku mõju, kus suri 191 inimest, põhjustasid valitsuse ja Hispaania avaliku arvamuse kaugenemise.^[33] Kõik see kulmineerus uue valitsuse valimisega, mille võitis Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (PSOE) pärast 14. märtsil 2004 toimunud üldvalimisi.

Euro muutus ametlikuks maksevahendiks 1. jaanuaril 2002, vahetades välja peseeta. Kodanikud hakkasid seda kasutama igapäevaelus, vaatamata protestidele varjatud hinnatõusu vastu, mille see rahaühiku vahetus kaasa tõi.^[34] 1994. ja 2007. aasta vahel toimus Hispaania majanduses märkimisväärne kasv, mis tugines peamiselt ehitussektorile, ja mida hakkasid ohustama 2008. aasta majanduskriisi globaalsed tagajärjed.^[35]

20. sajandi lõpus saabus Hispaaniasse suur hulk immigrante sellistest Ladina-Ameerika riikidest nagu Ecuador, Colombia, Argentina, Boliivia, Peruu ja Dominikaani Vabariik, samuti ka Aafrika, Aasia ja Euroopa eri iirkondadest. Tugev ja pidevalt laienevat tüüpi majanduskasv, mida riik oli näidanud 1993. aastast alates, oli nõudnud palju tööjõudu. Nagu kuulutas välja Hispaania Panga direktor 2007. aasta veebruaris, võiks Hispaania asetseda seitsmendal kohal maailma suurima majandusega riikide seas.^[36]

Pärast 11. märtsi terrorirünnakuid Madridis võitis PSOE 14. märtsil 2004 toimunud valimised ja José Luis Rodríguez Zapaterost sai viies demokraatlik peaminister.

Pärast Zapatero peaministriks saamist toodi Hispaania väed Iraagist välja. Sellega kaasnes märkimisväärne diplomaatiliste suhete jahenemine Ameerika Ühendriikidega. Allkirjastati Euroopa konstitutsioon ja viidi läbi referendum, mille tulemusena kiitsid Hispaania kodanikud lepingu heaks. Teiste sotsiaalreformide seas, mida sotsialistid valimiste eel lubasid, kiideti heaks ka samasooliste abielu.^[37]

22. märtsil 2006 kuulutas terroriorganisatsioon ETA teist korda välja relvarahu, mida rikuti sama aasta 30. detsembril, kui Madridi Barajase lennujaama vastavatud 4. terminali paigutati autopomm. Atentaat nõudis kaks inimelu.^[38]

9. märtsil 2008 korraldatud valimised tõid võidu taas PSOE-le ja uuendasid José Luis Rodríguez Zapatero valitsust. Sotsialistid võitsid valimised 169 kohaga (5 kohta rohkem kui 2004. aasta valimistel) vastukaaluks Rahvapartei (Partido Popular) 154 kohale (6 kohta rohkem kui 2004. aasta valimistel).

Välja arvatud CiU (Convergència i Unió^[39], Kataloonia kahe rahvusmeelse partei liit), kes hoidis jätkuvalt 10 saadikukohta, tabas rahvusmeelseid parteisid märkimisväärne allakäik. Ühendatud Vasakpartei (Izquierda Unida^[40]) mis võitis vaid 2 kohta, kaotas Saadikute Kongressis (Congreso de los Diputados^[41]) häälteosaluse. 2008. aasta valimistel kindlustus ja tugevnes kaheparteisüsteem.^[42] Samal aastal peeti Zaragozas EXPO näitust, mille peateemaks oli vesi ja sellega seostuv jätkusuutlik areng.

20. novembril 2011 toimusid erakorralised valimised, mille põhjusteks olid muuhulgas alates 2007. aastast lääne majandust mõjutav sügav kriis ning Zapatero valitsuse vasturääkiv toimimine selles vallas, lisaks veel rahva rahulolematus, välisturgude surve Hispaania siseturule ja 21% töötuse määr.^[43] Kui Rahvapartei oli mõned kuud varem võitnud ka kohalike omavalitsuste valimised,^[44] siis Sotsialistliku Töölispartei puhul tabas erakonda demokraatiale üleminemisest alates suurim läbikukkumine (nad said ainult 110 saadikukohta ja 48 senaatorikohta), kuigi oli esitatud Alfredo Pérez Rubalcaba kandidatuur, kes oli töötanud nii Zapatero valitsuse asepeaministri kui ka siseministrina.^[45]

Rahvapartei eesotsas Mariano Rajoyga teenis häälteenamuse nii saadikute kongressis (186 saadikut) kui ka senatis (136 senaatorit), mis omakorda tähendas suurimat valimisedu partei ajaloos.^[46] 2012. aastal oli Vitoria Euroopa Roheline Pealinn^[47] ning 2016. aastal oli San Sebastián Euroopa kultuuripealinn.^[48]