Savoia hertsogkond

See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2015) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2015) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Savoia varasema ajaloo kohta enne selle hertsogkonnaks ülendamist vaata Savoia krahvkond ja Torino mark.

Savoia hertsogkond Ducatus Sabaudiae (ladina) Duché de Savoie (prantsuse) Ducato di Savouè (arpitaani) Ducato di Savoia (itaalia) Ducà 'd Savòja (piemonte) 1416–1860
Lipp Vapp
Savoia hertsogkond (roheline) aastal 1600
Valitsusvorm	hertsogkond
Osa	Saksa-Rooma riigist (1416–1720)
Pealinn	Chambéry (1416–1562) Torino (1562–1713)
Religioon	Katoliiklus
Peamised keeled	piemonte, ladina, prantsuse, itaalia, arpitaani

Savoia hertsogkond (itaalia: Savoia, prantsuse: Savoie, saksa: Savoyen) oli hertsogkond Apenniini poolsaare põhjaosas, mõned selle territooriumid on nüüd Prantsusmaal. Hertsogkonda valitses aastatel 1416–1860 Savoia dünastia. Hertsogkond oli Savoia krahvkonna järglane ning oli Saksa-Rooma riigi osariik, täpsemalt Ülem-Reini ringkonnas.

Hertsogkond loodi aastal 1416, kui keiser Sigismund annetas krahv Amedeo VIII-le hertsogitiitli. Hertsogkonna territoorium sisaldas siis Morianat, Valle d'Aostat ja Piemontet.

Olles aastal 1388 sisemaal, omandas toonane Savoia krahvkond mõned kilomeetrid rannajoont Nice'i ümbruses. Erinevalt sellest laienemisest oli 15. sajand üldiselt stagnatsiooniaeg. Surve naaberriikidelt, eriti Prantsusmaalt, takistas arengut, mis iseloomustab ülejäänud renessansiajastut Savoias.

Amedeo VIII valitsemine oli pöördepunktiks riigi majandusele ja poliitikale, mis on jätnud sügava jälje rahva ajalukku. Tema pikka valitsemist rõhutasid sõjad (riik laiendas oma territooriumi, alistades Monferrato hertsogkonna ja Saluzzo markiikonna), samuti reformid ja ediktid ning ka mõned vastuolulised teod. Esimene oli aastal 1434, kui otsustas taanduda Château de Ripaille'i, kus ta eremiidielu elades asutas Püha Mauritiuse ordu. Aastal 1439 sai ta nimetamise vastupaavstiks, millega ta nõustus (Felix V nime all), kuigi ta seejärel kümmekond aastat hiljem sellest loobus, kartuses õõnestada kristlaste usulist ühtsust.

Teine tähtis Amedeo VIII valitsuse tegu oli Piemonte vürstkonna loomine augustis 1424; selle juhtimine usaldati perekonna esmasündinule, autiitliga. Hertsog jättis territooriumi suuresti moodustatuna vanast Savoia domeenist.

Kultuurse ja rafineeritud mehena andis hertsog Amedeo suure tähtsuse kunstile. Muu hulgas töötas ta koos kuulsa Giacomo Jaquerioga kirjanduses ja arhitektuuris, julgustades kunsti tulemist Itaalia Piemontesse.

Siiski suri tema esimene poeg Amedeo varakult, juba aastal 1431, järglaseks sai tema teine poeg Ludovico. Ludovico järglaseks oli nõrk Amedeo IX, kes oli sügavalt usklik (ta kuulutati lõpuks õndsaks), kuid sel määral vähese tegeliku võimuga, et võimaldas oma naisel Yolande'il, Louis XI õel, teha väga tähtsaid otsuseid. Sel perioodil oli Prantsusmaa enam-vähem vaba kontrollima Savoia siseasju, mis sidus Piemonte Prantsuse krooniga.

Hertsogkonna majandus kannatas neil aastail, mitte ainult sõja tõttu, vaid ka Yolande kehva valitsemise tõttu ja Amedeo IX jätkuvate annetuste tõttu Vercelli vaestele. Riigi tulevik usaldati poisi kätte: Filiberto I, kes suri 17 aastaselt pärast 10 aastat valitsemist. Tema järglaseks sai Carlo I, kelle tulek näis lubavat maa taassündi.

Aastatel 1497–1504 valitses Savoia hertsogkonda Filiberto II, kes oli abielus Saksa-Rooma keisri Maximilian I tütre Austria Margaretega. Kui Filiberto II aastal 1504 suri, valitses riiki Austria Margarete, kuid 1506. aastal sai tema järglaseks Carlo III Hea, üsna nõrk valitseja. Aastast 1515 oli Piemonte võõrvägede poolt okupeeritud ja François I ootas vaid võimalust annekteerida Savoia hertsogkond ja selle valdused jäädavalt. Aastal 1536 käskis François I okupeerida hertsogkonna, kuhu oli tunginud tugev väeüksus. Carlo III mõistis liiga hilja riigi nõrkust ja püüdis kaitsta Torino linna. Siiski kaotati linn 3. aprillil samal aastal. Carlo III taandus Vercellisse, püüdes võitlust jätkata, kuid ei näinud riiki kunagi okupatsioonist vabana.

Emanuele Filiberto oli hertsog, kes rohkem kui keegi muu mõjutas Savoia tulevast poliitikat, suutes lõpetada rohkem kui 20-aastase okupatsiooni. Aastal 1559 sõlmitud Cateau-Cambrésise rahu taastas hertsogkonna täieliku autonoomia.

Mõistes, et ei saa enam Prantsusmaad usaldada, koliti peamine elukeskus ja pealinn Torinosse, mis pakkus paremat kaitset, kui ehitati välja keerukas kindlustuste süsteem Cittadella (mida võib nüüdki jälgida, kuigi on suuresti hävinud järgnenud linna laienemisega). Oma sõjalisest kogemusest Flandrias õppis Emanuele Filiberto, kuidas juhtida armeed, olles võitnud kuulsa Saint-Quentini lahingu. Ta oli esimene Savoia hertsog, kes rajas stabiilse militaaraparaadi, mis ei koosnenud palgasõduritest, vaid väljaõpetatud Piemonte sõduritest.

Tema poeg Carlo Emanuele I laiendas hertsogkonda aastal 1601 Lyoni lepinguga Monferrato ja Saluzzo territooriumi arvel, mis olid varem Prantsusmaale loovutatud. Carlo Emanuele sõjad lõppesid aga enamasti kaotustega. Sellele vaatamata mäletatakse teda kui "Carlo Suurt", sest ta oli mitmekülgne ja haritud mees, poeet ja osav reformaator. Ta oli võimeline juhtima hertsogkonda tõsise kriisi ajal vis-à-vis Euroopa riigid ja leidis toetust Habsburgide õukonnast. Carlo Emanuele poliitika põhines tegelikult rohkem rahvusvahelisel sõjapidamisel, nagu Saluzzo markii valdused ning Mantova ja Monferrato hertsogkondade pärilussõjad. Üldiselt asus Savoia nendel juhtudel Hispaania poolele, kuid mõnel juhul läks ta tagasi prantslaste poolele (nagu näiteks nõudis Susa leping).

17. sajandil survestas Versailles' õukond Piemontet. Milano hertsogkonna läheduse tõttu paiknesid väed Prantsusmaal ja kaotatud Pinerolo (üks kõige tähtsamaid Savoia kindlusi) paiknes Torino lähedal. Õukond, mis oli Carlo Emanuele I ajal olnud Hispaania mõju all, läks tema kolme järglase ajal Prantsuse mõju alla. Vittorio Amedeo I abiellus Christine de France'iga. Christine omas Francesco Giacinto lühikesel valitsusajal ja Carlo Emanuele II noorusaastatel Savoias tegelikku võimu.

Tugev Prantsuse mõju pluss erinevad õnnetused tabasid Piemontet korduvalt pärast Carlo Emanuele II surma. Kõigepealt raevutses katk aastal 1630 ja aitas olulisel määral kaasa juba laialt levinud vaesusele.

Monferrato pärilussõjad olid väga verised maapiirkondades ja panid Monferrato lossi pikaks ajaks piiramisrõngasse. Need relvade ja poliitika arengud olid rasked majandusele ja tulevasele ajaloole, süvendades niigi keerukat olukorda pärast Vittorio Amedeo I surma. Lühikeseks ajaks sai tema järglaseks Francesco Giacinto. Carlo Emanuele II regendiks sai tema ema Christine de France. Seetõttu muutus Savoia Louis XIII satelliitriigiks. Savoia Maurizio ja Savoia Tommaso Francesco toetajad koos oma järgijatega võtsid nimeks Põhimõtted.

Torino linna piirasid varsti mõlemad sõdivad pooled. Põhimõtted võitsid, tehes 27. juulil 1639 Torinos suure rüüstamise. Alles aastal 1642 jõudsid kaks poolt kokkuleppele; nüüd pani Vittorio Amedeo I lesk Vittorio poja Carlo Emanuele II troonile ja valitses tema asemel, isegi pärast lapse täisealiseks saamist.

Regentluse ajal taaselustusid ususõjad. Aastal 1655 mõrvasid Savoia väed suurel arvul protestantlikku rahvastikku valdeslaste orgudes. Inglise valitsus sekkus ja lõpuks nad peatusid rahvusvahelise surve tõttu. Lõplik kokkulepe valdeslastega sõlmiti aastal 1664.

Carlo Emanuele II valitsus oli esimene samm suurte reformide suunas, mida tegi tema järglane järgmisel sajandil. Eriti oluline oli Savoias miilitsa loomine ja esimese avaliku koolisüsteemi rajamine aastal 1661. Haritud mehena, aga ka suure riigimehena, võttis ta õppust Euroopast Louis XIV-lt. Ta tahtis piirata seda õukonnaga uhkes Venaria Reale palees, barokkarhitektuuri meistriteoses, ja kopeerida Itaaliasse Versailles' lossi toreduse. See oli suure linnalaienemise aeg ning Carlo Emanuele II edendas Torino laiendamist ja ümberehitamist barokkstiilis. Pärast tema surma järgnes regentluse aeg, mida korraldas Maria Giovanna Battista di Savoia-Nemours.

Carlo Emanuele II poeg Vittorio Amedeo II võttis oma emalt, Maria Giovanna Battista di Savoia-Nemours'ilt regentluse. Valitsemise algusaastatel püüdis tema energiline ema ühendada Savoia ja Portugali kroone ja riskis seega hertsogkonna ellujäämisega (Piemonte oleks muutunud, nagu muud Itaalia riigid, võõrvõimu filiaaliks). Regent Vittorio Amedeo II kindlates kätes sattus Savoia halbadesse suhetesse Pariisiga, mis viis Prantsuse vägede sissetungini hertsogkonda. Savoia võitis Louis XIV armeed Cuneo piiramisel, kuid sai dramaatiliselt lüüa Staffarda ja Marsaglia lahingutes. Vittorio Amedeo II abiellus Louis XIV vennatütre Anne Marie'ga.

Pärast Üheksa-aastast sõda asus Savoia Hispaania pärilussõja esimeses faasis Louis XIV poolele. Poole vahetamisega sündis uus Prantsuse sissetung Savoiasse, kus Fouillade markii väed võitsid Savoia vägesid ja jälitasid neid Torinoni. Üritus, mis õnnestus vaid tänu hertsogi nõo Eugenio saabumisele lahinguväljale, lahendas konflikti, mis oli kõvasti Savoiat räsinud.

Sõja lõppedes aastal 1713 sai Savoia Sitsiilia ning Vittorio Savoia hertsogitiitli kõrvale kuningatiitli. Vastavalt Londoni lepingule aastast 1718 vahetas Vittorio Amedeo II aastal 1720 Sitsiilia Sardiinia vastu. Sardiinia muudeti siis Sardiinia kuningriigiks. Seda vastloodud riiki kutsuti Savoia riigid või Sardiinia kuningriik ja see koosnes mitmest riigist, sealhulgas Savoia, Piemonte, Valle d'Aosta, Nice, Oneglia ja Sardiinia.

Prantsuse revolutsiooniväed tungisid Savoiasse aastal 1792. Pärast Prantsuse revolutsiooni oli Savoia aastatel 1792–1815 Prantsuse revolutsioonivägede poolt okupeeritud. Riik liideti esmalt Mont-Blanci departemanguga; aastal 1798 jagati see Mont-Blanci ja Lémani departemangude vahel. Savoia koos Piemonte ja Nice'iga taasühendati Sardiinia kuningriiki Viini kongressil aastatel 1814–1815.

Aastal 1860, vastavalt Torino lepingu sätetele, annekteeriti Savoia hertsogkond Prantsusmaa poolt. Viimasest Savoia hertsogist Vittorio Emanuele II-st sai Itaalia kuningas.

• Amedeo VIII : 1391–1440, hertsog aastast 1416
• Ludovico : 1440–1465
• Amedeo IX : 1465–1472
• Filiberto I : 1472–1482
• Carlo I : 1482–1490, esimene Küprose, Jeruusalemma ja Armeenia titulaarkuningas Savoia dünastiast
• Carlo (II) Giovanni Amedeo : 1490–1496
• Filippo II : 1496–1497
• Filiberto II : 1497–1504
• Carlo III : 1504–1553
• Emanuele Filiberto : 1553–1580
• Carlo Emanuele I : 1580–1630
• Vittorio Amedeo I: 1630–1637
• Francesco Giacinto : 1637–1638
• Carlo Emanuele II : 1638–1675
• Vittorio Amedeo II : 1675–1730, Sitsiilia kuningas 1713–1720, siis Sardiinia kuningas
• Carlo Emanuele III : 1730–1773
• Vittorio Amedeo III : 1773–1796
• Carlo Emanuele IV : 1796–1802
• Vittorio Emanuele I : 1802–1821
• Carlo Felice : 1821–1831
• Carlo Alberto : 1831–1849
• Vittorio Emanuele II : 1849–1860