Põhja-Aafrika

See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Põhja-Aafrika on Sahara kõrb ja sellest põhja poole jääv Aafrika osa, millesse kuuluvaks arvatakse kitsamas mõttes Magrib ja Egiptus, mõnikord ka Sudaan. Laiemas mõttes kuuluvad Põhja-Aafrikasse ka Mauritaania, Etioopia ja Eritrea.

Kuigi Põhja-Aafrika rahvastel on juured nii Aafrikas kui ka Lähis-Idas, on enamik kitsamas mõttes põhja-aafriklasi kas araabia keelt või berberi keeli kõnelevad muslimid (erandiks on koptid, kes on kristlased).

Mõned Põhja-Aafrika riigid, eriti Egiptus ja Liibüa, arvatakse pidevate kontaktide tõttu Lähis-Idaga mõnikord Lähis-Ida maade hulka. Peale selle asub Egiptusele kuuluv Siinai poolsaar Aasias ning on vaieldamatult osa Lähis-Idast.

ÜRO liigituse järgi kuuluvad Põhja-Aafrika koosseisu:

•  Alžeeria
•  Egiptus
•  Liibüa
• Lääne-Sahara
•  Maroko
•  Sudaan
•  Tuneesia

•  Alžeeria
•  Egiptus
•  Liibüa
•  Maroko
•  Sudaan
•  Tuneesia

Okupeeritud riigid

• Lääne-Sahara

Hispaania territooriumid

• Ceuta
• Melilla

Mõnikord arvatakse Põhja-Aafrikasse kuuluvaks ka

 Etioopia,  Eritrea ja  Mauritaania.

Neoliitikumi kaljumaalid Liibüas annavad tunnistust sellest, et Põhja-Aafrika kuivades rohtlates elas jääajal küttide-korilaste kultuur.

Nagu näitab kogu piirkonnas levinud kaljukunst, on suuremas osas Põhja-Aafrikast algselt elanud mustanahalised aafriklased. Ent paistab, et Magrebis ja Alam-Egiptuses elasid valgenahalised aafriklased, kes kõnelesid afroaasia keeli. Pärast Sahara kuivamist rändas enamik mustanahalisi aafriklasi Ida- ja Lääne-Aafrikasse.

Praeguse Sahara piirkonnas tekkis üks esimesi maaharijate ühiskondi. Sedamööda kuidas kõrb laienes, suruti need ühiskonnad Niiluse orgu ning nendest sai alguse Vana-Egiptus.

Põhja-Aafrika ajalugu käsitletakse tavaliselt eraldi Saharast lõuna poole jääva Aafrika ajaloost, sest kõrbe tõttu arenesid nad teineteisest eraldi. Põhja-Aafrika elanikel oli siiski kontakte Kesk- ja Lõuna-Aafrika asukatega. Kaubateed läbisid ka Saharat, kuid kulgesid põhiliselt siiski piki Aafrika ida- ja läänerannikut. Egiptusel olid Niiluse kaudu kontaktid Nuubiaga. Nii kestis see kuni araablaste ekspansiooni ja islami levimiseni.

Põhja-Aafrika kirjapandud ajalugu pärineb põhiliselt Euroopast ja Aasiast, mille asukad puutusid kõigepealt kokku Vahemere ja Punase mere rannikualadega.

Selles piirkonnas oli Etioopia ainuke riik, millel õnnestus kogu ajaloo vältel säilitada iseseisvus (välja arvatud lühem periood Teise maailmasõja ajal).

Põhja-Aafrika Vahemere-ranniku koloniseerisid kõigepealt foiniiklased umbes 1000 eKr, ning Kartaagost, mille nad rajasid 800 eKr, sai kiiresti Vahemere maade võimsaim jõukeskus.

Allutades berberid, kes moodustasid suurema osa Põhja-Aafrika rahvastikust, said foiniiklased oma võimu alla kogu Aafrika ranniku lääne pool Surti lahte ning saavutasid kontrolli Vahemere-kaubanduse üle. See pani aluse nende tohutule rikkusele.

Kreeklastel omakorda õnnestus kinnitada kanda Egiptuses ja praeguse Liibüa territooriumil, kus nad umbes 631 eKr asutasid Küreene linna, kuid need rannikulinnad olid täiesti isoleeritud kõrbest ega mõjutanud ülejäänud Aafrikat.

Hellenismiajal, kui Aleksander Suur oli rajanud Aleksandria (332 eKr, üritasid Ptolemaiosed ekspansiooni lõuna poole. Selle tulemusel on meie käsutuses pisut andmeid tolle aja Etioopiast.

Ptolemaioste kuningriigi asutas pärast Aleksander Suure surma tema kaasvõitleja ja väepealik Ptolemaios I. Kuningriik oli tugev hellenistlik riik, mis ulatus idas Lõuna-Süüriani, läänes Küreeneni ja lõunas Nuubiani. Aleksandriast sai riigi pealinn, hellenistliku kaubanduse ja kultuuri keskus. Et kohalike egiptlaste seas poolehoidu võita, nimetasid valitsejad endid vaaraode järeltulijateks. Hiljem võtsid Ptolemaiosed omaks Egiptuse tavad, riietuse ning osalesid religioonielus. Ptolemaioste dünastia viimane valitseja oli Kleopatra VII (valitses 51–30 eKr), kes toetas Rooma impeeriumi kodusõjas Marcus Antoniust. Aktioni merelahingus said Antoniuse-Kleopatra väed Octavianuselt lüüa ning nad põgenesid Egiptusse.

Kleopatra surma järel sai Egiptusest Rooma impeeriumi provints, mille territoorium langes suures osas kokku tänapäevase riigi aladega (v.a Siinai poolsaar, mille roomlased hõivasid hiljem). Seejärel muutus Egiptus Rooma riigi jaoks võtmetähtsusega provintsiks, kuna enamik impeeriumi viljast imporditi sealt.

 Pikemalt artiklis Ptolemaiosed, Egiptus#Hellenismi aeg, Egiptus#Rooma aeg

Võimuvõitlus Vahemere ääres katkes varsti, sest 146 eKr võitis Rooma vabariik Kartaagot ning järgmisel sajandil inkorporeeris oma impeeriumi kreeka kolooniad (sealhulgas Egiptuse) ning koguni Kreeka enda.

 Pikemalt artiklis Puunia sõjad

Rooma ajal Põhja-Aafrika rannikualad õitsesid, ent kuigi roomlased alistasid Fazzāni Liibüas, pidasid nad Saharat ületamatuks tõkkeks, ja keiser Nero katse laiendada Rooma impeeriumi Sudaani ja kaardistada Niiluse lätteid ebaõnnestus.

Antiikaegsed teadmised Aafrika kohta leiduvad Ptolemaiose kirjutistes. Teataval määral tundis ta Ida-Aafrika riftivööndi suuri järvi ning ta mainib ka Nigeri jõge. Siiski samastati antiikajal Aafrikat põhimõtteliselt Vahemere rannikualadega.

 Pikemalt artiklis Mauretaania, Aafrika (Numiidia), Kürenaika ja Küpros, Egiptus

Põhja-Aafrika omandas suure tähtsuse alles roomlaste pideva sõja tõttu berberi hõimudega. Järgnesid kristluse levik, vandaalide sissetung umbes 400 pKr ning võimu üleminek Bütsantsile.

Vandaalide ida germaanlaste hõim või hõimurühm, kes tungis hilisesse Rooma riiki ning moodustas Põhja-Aafrikas riigi pealinnaga Kartaagos. 429. aastal ületasid nad Gibraltari väina ning liikus mööda Vahemere lõunarannikut, Põhja-Aafrikas itta Kartaago poole. Aastal 435 andsid roomlased neile mõningaid alasid Põhja-Aafrikas, ent 439 langes Kartaago vandaalide kätte.

Vandaalide juht Geiseric arendas vandaalide ja alaanide kuningriigi võimsaks riigiks. Vandaalid lõid suure merelaevastiku ning vallutasid Sitsiilia, Sardiinia, Korsika ja Baleaarid. Nad moodustasid mereriigi, mis oma ulatuselt sarnanes väga 7 sajandit varem õitsenud Kartaagoga. Oma võimu tipul olid nad aastal 477. Saavutanud ülemvõimu merel, hõivasid vandaalid, pärast keiser Valentinianus III võimult tõukamist 455 Rooma ning rüüstasid Roomat. 468. aastal purustasid vandaalid tohutu Ida-Rooma sõjalaevastiku, mis nende vastu oli saadetud.

 Pikemalt artiklis Vandaalid

Loode-Aafrika koos Sardiinia, Korsika ja Baleaaridega vallutati Belisariose poolt idaroomlastele tagasi 533. aasta Vandaali sõjas ja kujundati Justinianus I poolt Pretoriaanide Aafrika prefektuuriks. Sellesse kuulusid provintsid Africa Proconsularis, Byzacena, Tripolitania, Numidia Cirtensis, Mauretania Caesariensis ja Mauretania Sitifensis ning selle keskus oli Kartaago. Pärast Justinianuse surma sattus keisririik kõigil rinnetel kasvavate rünnakute alla ja kaugemad provintsid jäeti sageli omapead, kui Konstantinoopol ei suutnud abi pakkuda.

Keiser Mauricius asutas 585. ja 590. aasta vahel eksarhi ameti, milles oli kõrgem tsiviilvõim ja sõjaline võim, ning kes nautis märkimisväärset autonoomiat Konstantinoopolist. Loodi kaks eksarhaati, üks Itaalias, asukohaga Ravennas (seetõttu tuntud kui Ravenna eksarhaat), ja teine Aafrikas, asukohaga Kartaagos ja hõlmates kõik keiserlikud valdused Vahemere lääneosas. Esimene Aafrika eksarh oli patrikios Gennadios. Provintside muudatuste seas lahutati Tripolitania Aafrikast ja liideti Egiptuse provintsiga, Mauretania Caesariensis ja Mauretania Sitifensis liideti uue "Mauretania Prima" provintsi moodustamiseks, samas Mauretania Tingitana, kahandatud Septumi (Ceuta) linnani, liideti Hispaania ranniku kindluste (Spania) ja Baleaaridega "Mauretania Secunda" moodustamiseks.

Esimesed moslemite sõjaretked algasid Egiptusest emiir Amr ibn al-Asi (umbes 585–664) ja tema vennapoja Uqba ibn Nafi algatusel. Tunnetades Bütsantsi roomlaste nõrkust, vallutasid nad Kürenaikas Barca, minnes edasi Tripolitaniasse, kus nad kohtasid vastupanu.

Gregoriose juhitud eksarhaat kogus oma liitlased kokku ja algatas moslemitega vastasseisu ning kaotas Sufetula lahingus, mis oli tegelikult eksarhaadi pealinn, seejärel muutus eksarhaat poolvasallriigiks. Vastupanu haripunkt oli eksarhaadi võit kuningas Kusaila berberi liitlaste abiga Uqba ibn Nafi vägede üle Vescera lahingus aastal 682. Võit sundis moslemiväed Egiptusse taganema, andes eksarhaadile kümnendi kergendust.

Aastal 698 purustasid moslemite väejuht Hasan ibn al-Numan ja tema 40 000-meheline vägi roomlaste Kartaago. Paljud selle kaitsjad olid läänegoodid, kelle oli saatnud eksarhaati kaitsma nende kuningas, kes kartis samuti moslemite pealetungi. Paljud läänegoodid võitlesid surmani; järgnenud lahingus muudeti roomlaste Kartaago taas varemeteks, nagu seda tehti sajandeid varem roomlaste poolt.

Aafrika eksarhaadi mandriosa kaotus oli Bütsantsi riigile Vahemere lääneosas tohutu löök, kuna nii Kartaago kui ka Egiptus olid Konstantinoopoli peamised inimjõu ja teravilja allikad. See oli tohutu löök ka selle pärast, kuna see lõpetas jäädavalt roomlaste kohalolu Aafrikas.

 Pikemalt artiklis Aafrika eksarhaat, Bütsantsi ajalugu#Isauria dünastia (717–802)

7. sajandil toimus dramaatiline muutus ning islam vallutas kiiresti Põhja-Aafrika Magribi, Egiptusest kuni Atlandi ookeani rannikuni ning suundusid oma ekspansiooniga edasi Hispaaniasse. Kaliif (632–634) Abū Bakri ajal alustatsid araablased naabermaade vallutamisi, sooritati retki Sassaniidide Mesopotaamiasse ja Süüriasse. Kaliif ‘Umar (634–644) juhtimisel vallutati Khālid ibn al-Walīdi poolt Bütsantsilt Vahemere-äärsed kristlikud Damaskus (635) ja Süüria (636), Palestiina (638), ning ʿAmr ibn al-ʿĀṣi juhtimisel Egiptus (639–641) ja Kürenaika ning Tripoli (643).

Egiptus oli platsdarmiks edasiste vallutuste teostamiseks Põhja-Aafrikas ning Aleksandria aluseks araablaste laevastikule, edasistel vallutustel Vahemerepiirkonnas. Aastatel 649–669 ühendatud araablaste laevastikud ründasid Süüriast, Rhodost, Küprost ja Sitsiiliat ning hävitasid Bütsantsi laevastiku 665. aastal. Aastatel 651–652 tungisid araablased Egiptusest ka Nuubiasse ja islamiseerisid selle seejärel järk-järgult.

 Pikemalt artiklis Kalifaat, Abbassiidide kalifaat (750–1258)

9. sajandil sooritasid Põhja-Aafrika saratseenid sõja- ja rüüsteretki Vahemere põhjarannikule, 813. aastal rünnati Roomat, 837. aastal Napolit, 838. aastal Marseilled, 842. aastal Cerdañat ja Marseilled, 846. aastal Roomat. 870. aastal hõivasid araablased Malta, 878. aastal Sürakuusa, 889. aastal rüüstasid Touloni linna.

902. aastal hõivasid araablased Taormina, Sitsiilias ning 935. aastal ründasid nad Genovat. 1010. aastal vallutati Cosenza, Calabrias Lõuna-Itaalias. 1015. aastal ründasid araablased Sardiiniat, 1016. aastal ründasid ja põletasid araablased Pisa linna.

 Pikemalt artiklis Sitsiilia emiraat

Järgneval kolmel sajandil moodustasid araablased Põhja-Aafrikas väikesearvulise valitseva eliidi. Ent 11. sajandil leidis aset suur araablaste sisseränne, mille tulemusel berberid assimileerusid, kuigi nad olid juba varem suurelt jaolt omaks võtnud araabia kultuuri, sealhulgas islami.

Islam ja araabia kultuur hakkasid levima ka lõuna poole – Saharasse ning kaugemale Kesk- ja Ida-Aafrikasse. Kuni 14. sajandini oli eurooplastel ja Põhja-Aafrika araablastel üsna ebamäärane ettekujutus araabia, pärsia ja india linnadest Ida-Aafrika idarannikul.

Esimesed araablastest vallutajad allusid Bagdadi kalifaadile ning Põhja-Aafrikat valitses kalifaadi vasallidena Aglabiidide dünastia. 10. sajandil tuli Egiptuses võimule Fatimiidide dünastia ning valitses Kairost, mis rajati 968, kogu Põhja-Aafrikat.

 Pikemalt artiklis Fatimiidide kalifaat, Magrib

Fatimiidide dünastia sai alguse Tuneesias ning valitses kalifaat Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas aastatel 909–1171. Aastal 920 ehitati Vahemere äärde kalifaadi pealinnaks Mahdia. Aastal 969 vallutasid Fatimiidid Egiptuse põhjaosa ja rajasid Kairo, millest sai riigi uus pealinn ning poliitiline, kultuuriline ja religioosne keskus. Fatimiidide riik ulatus oma hiilgeaegadel Atlandi ookeanist läbi Põhja-Aafrika Damaskuse ja Mekani.

Aastatel 972–1014 valitsesid Ziriidid Fatimiidide ülemvalitsuse all Kesk-Magribis ja aastatel 972–1148 Ida-Magribi, Ifriqiya aladel. 1013 vallutasid Ziriidid, kes valitsesid tollal Põhja-Marokos, Põhja-Alžeerias, Tuneesias ja Põhja-Liibüas Granada piirkonna ning moodustas emiraadi keskusega Granadas, mis allus Ziriididele. Alluvus muutus kiiresti formaalseks.

 Pikemalt artiklis Granada emiraat, Sitsiilia emiraat, Ziriidid

12. sajandi keskel vallutasid normannid Sitsiilia kuningriigist järk-järgult Ziriidide dünastia sadamalinnu, dünastia lakkas olemast ja asendus Almohaadide dünastiaga.

Järgnesid berberi dünastia Almoraviidide, (1056/1060–1147 (mis valitses Marokos, Mauritaanias, Lääne-Alžeerias ja Hispaanias (al-Andalus), asutasid Marrakechi (1062–1070) ja tegid sellest oma pealinna) ja Almohaadide, 1133–1269 dünastia Magribis (berberi dünastia, mis valitses Põhja-Aafrikas: Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüas ja Hispaanias).

 Pikemalt artiklis Almoraviidid, Almohaadid

Vahepeal olid araablaste vallutused teinud Vahemere peaaegu araabia sisemereks, kuid 11. sajandil ajasid normannid saratseenid välja Sitsiiliast ja Lõuna-Itaaliast. Edasi püüdsid nad Magribi Tuneesiat ja Tripolit rünnates jõudude Seitsmendas ja Kaheksandas ristisõjas tasakaalu muuta. Pärast seda tekkis Veneetsial, Pisal, Genoval ja teistel Põhja-Itaalia linnadel elav kaubavahetus Aafrika rannikualadega.

 Pikemalt artiklis Osmanite riik

Osmanid vallutasid piiramise järel 1453 Konstantinoopoli ja 1517 Egiptuse, kust neil oli 1519–1551 kontroll ka Alžeeria, Tuneesia ja Tripoli üle. Osmanite riik rajas asehalduskonnad Alžeerias, Tuneesias ja Tripolis (aastatel 1519–1551).

Marokos olid arabiseerunud berberid 13. sajandil rajanud Mariniidide riigi, mis säilitas oma sõltumatuse türklastest ning valitseti järgnevalt Saadi dünastia võimu all.

 Pikemalt artiklis Maroko#Almoraviidid

Samal ajal kui varased araabia ja mauri dünastiad saavutasid tolle aja kohta kõrge kultuuritaseme, hakkasid muslimid Aafrikat süstemaatilisemalt uurima. Pärslastest vallutajad Egiptuses olid varem Aafrikasse toonud kaameli ning nüüd sai seda kasutada Sahara ületamiseks. Nõnda tekkisid Senegambial ja osalt Nigeril varakult kontaktid araablastega ja berberitega, kuid 11. sajandil rajatud Timbuktu (Tombouctou) võttis islami vastu alles 1591. Sellesse linna jõudis kuulus rändur Ibn Baţţūţah 1352. aastal ning tema reisid Mombasasse praeguses Keenias ja Kilwasse praeguses Tansaanias annavad meile kõige varasemad teated riiklikest moodustistest Ida-Aafrikas. Araablased said Ida-Aafrika ranniku koloniseerida India ookeani kaudu, kuid Aafrika sisemaal ekspansioon lõunasse peatus tihedate džunglite tõttu, mis ulatusid umbes kümnenda põhjalaiuskraadini.

Viimane suur araabia vallutus Aafrikas oli Nuubia, mis jäi kristlikuks 14. sajandini.

Pärast keskaega oli Põhja-Aafrika, välja arvatud Maroko, Osmanite riigii lõdva kontrolli all.

 Pikemalt artiklis Varauusaeg

15. sajandi lõpuks oli peaaegu kogu Pürenee poolsaar mauridelt tagasi vallutatud. Samal ajal kui muslimitest valitsejad ikka veel kontrollisid Granadat, oli Portugal saanud piisavalt tugevaks, et pidada sõda Aafrikas. 1415 vallutasid portugallased Ceuta Aafrika rannikul ning umbes samal ajal hakkas Portugal regulaarselt sekkuma Maroko asjadesse ning Hispaania omandas sadamad Alžeerias ja Tuneesias.

Portugal sai vahepeal (1578) ränga kaotuse osaliseks Abd el Malek I-lt Ksar el-Kebiri lahingus ning selleks ajaks oli Hispaania juba kaotanud suurema osa oma tugipunktidest Aafrikas. Võitudele Marokos järgnesid sisetülid, mille tõttu hispaanlased ja portugallased kaotasid mõju kaubanduse Vahemere-kaubanduse üle.

Kontaktid Euroopa ning muslimitest valitsejate vahel 1600–1900 iseloomustab eelkõige piraatide tegevus, millele vastati vastuabinõudega. Alžeerias ja Tuneesias oli tol ajal tuhandeid kristlastest orje.

Pärast 19. sajandit koloniseerisid piirkonna Prantsusmaa, Suurbritannia, Hispaania ja Itaalia.

Vajab täiendamist ja täpsustamist

• Must Aafrika
• Kesk-Aafrika
• Ida-Aafrika
• Lääne-Aafrika
• Lõuna-Aafrika

Vikisõnastiku artikkel: Põhja-Aafrika