Mine sisu juurde

Westminsteri süsteem

Allikas: Vikipeedia
The Houses of Parliament in Westminster
Westminsteri palee, mille järgi on nime saanud Westminsteri süsteem. See on Suurbritannia parlamendi kodu

Westminsteri süsteem ehk Westminsteri mudel on parlamentaarse valitsuse tüüp, mis hõlmab mitmeid seadusandliku kogu toimimise protseduure, mis töötati esmakordselt välja Inglismaal. Süsteemi põhiaspektid hõlmavad seadusandliku võimu liikmetest koosnevat täitevvõimu, mis vastutab seadusandja ees; parlamendi opositsiooniparteide olemasolu; ja valitsusjuhist eraldiseisevat tseremoniaalset riigipead. Mõiste tuleneb Westminsteri paleest, mis on alates 13. sajandist olnud Inglismaal ja hiljem Ühendkuningriigis Westminsteri parlamendi asukoht. Westminsteri süsteemi vastandatakse sageli USA-st alguse saanud presidentaalsele vabariigile või Prantsusmaa valitsusel põhinevale poolpresidentaalsele süsteemile.[1]

Westminsteri süsteemi kasutatakse või kasutati kunagi enamikus endistest Briti impeeriumi kolooniatest väljakasvanud riikides (välja arvatud Ameerika Ühendriigid ja Küpros), alates esimesest Kanada provintsist 1848. aastal ja kuuest Austraalia kolooniast aastatel 1855-1890.[2][3][4][5][6] Iisrael võttis Palestiina Briti mandaadist iseseisvuse väljakuulutamisel vastu suuresti Westminsterist inspireeritud valitsemissüsteemi. Mõned endised kolooniad on aga sellest ajast alates võtnud valitsemisvormiks kas presidentaalse süsteemi (näiteks Nigeeria) või hübriidsüsteemi (näiteks Lõuna-Aafrika).

Westminsteri süsteemi kasutavad riigid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. "Varieties of public representation". Political Representation. Cambridge University Press. 2010. ISBN 978-0521128650.
  2. Julian Go (2007). "A Globalizing Constitutionalism?, Views from the Postcolony, 1945–2000". Arjomand, Saïd Amir (toim). Constitutionalism and political reconstruction. Brill. Lk 92–94. ISBN 978-9004151741.
  3. "How the Westminster Parliamentary System was exported around the World". University of Cambridge. 2. detsember 2013. Vaadatud 16. detsembril 2013.
  4. Seidle, F. Leslie; Docherty, David C. (2003). Reforming parliamentary democracy. McGill-Queen's University Press. Lk 3. ISBN 9780773525085.
  5. Johnston, Douglas M.; Reisman, W. Michael (2008). The Historical Foundations of World Order. Leiden: Martinus Nijhoff Publishers. Lk 571. ISBN 978-9047423935.
  6. Fieldhouse, David; Madden, Frederick (1990). Settler self-government, 1840–1900 : the development of representative and (1. publ. ed.). New York: Greenwood Press. Lk xxi. ISBN 9780313273261.