Jaapan

Jaapan jaapani 日本国 Nihon-koku
Jaapani lipp Jaapani vapp
Riigihümn	"Kimi ga yo"
Pealinn	Tōkyō
Pindala	377 972 km²
Riigikeel	jaapani
Rahvaarv	124 631 000 (1.02.2023)[1]
Rahvastikutihedus	329,7 in/km²
Keiser	Naruhito
Peaminister	Shigeru Ishiba
Iseseisvus	umbes 660 eKr
SKT	4872,137 mld $ (2017)[2]
SKT elaniku kohta	38 430 $ (2017)[3]
Valuuta	Jaapani jeen (JPY)
Ajavöönd	maailmaaeg +9
Tippdomeen	.jp
ROK-i kood	JPN
Telefonikood	81

Jaapan (jaapani keeles 日本 Nihon või Nippon, ametlikult 日本国 Nippon-koku või Nihon-koku) on saareriik Ida-Aasias, mis ulatub Ohhoota merest põhjas Ida-Hiina mere ja Taiwanini lõunas. Euraasia mandrist eraldab seda Vaikses ookeanis paiknevat maad Jaapani meri.

Jaapani nime kirjutatakse märkidega, mis kokku tähendavad päikese allikat, mispärast mõnikord kutsutakse Jaapanit ka tõusva päikese maaks.

Jaapani saarestikku kuulub 6852 saart. Neist neli suuremat Honshū, Hokkaidō, Kyūshū ja Shikokumoodustavad 97% Jaapani maismaa pindalast. Rahvaarvu poolest on Jaapan oma enam kui 123 miljoni elanikuga maailmas 12. kohal. Suur-Tōkyō piirkond, kuhu kuulub de facto pealinn Tōkyō ja mitu ümbritsevat prefektuuri, on maailma suurim metropol, kus elab üle 30 miljoni inimese.

Jaapanis on konstitutsiooniline monarhia, formaalne riigipea on keiser, seadusandlik võim on aga valitaval parlamendil Kokkai (inglise keeles Diet, jaapani keeles 国会).

Jaapani keeles on Jaapani kohta käibel kaks nime: Nippon ja Nihon, mida loetakse erinevalt, kuid tähistatakse samade hiina märkide ehk kanji-märkidega: 日本. Nime Nippon kasutatakse ametlikus kontekstis, näiteks Jaapani rahatähel jeenil ja postmarkidel. Nihon on igapäevasem nimi, mida kasutatakse tänapäevases kõnes. Nii Nippon kui ka Nihon tähendavad päikese allikat, mõnikord tõlgitakse neid ka "tõusva päikese maaks". Nimi viitab Jaapani asendile Hiinast ida pool – hiinlastele tähendas Jaapan ajalooliselt maad, kust tõusis päike. Enne nime Nihon kasutuselevõttu tunti Jaapanit Hiinas Wa maa ehk Kääbustemaa nimega, mis tuli jaapanlaste suhteliselt väikesest kasvust (võrreldes hiinlastega).^[4][5][6]

Euroopasse jõudis Jaapanit tähistav sõna kõigepealt hiina keelest Marco Polo vahendusel. Marco Polo, kes 13. sajandil Kaug-Idas reisis, oli kuulnud hiinlastelt Cipangu-nimelisest maast (Cipangu oli veel üks hiinakeelne nimetus tõusva päikese maa kohta) ja nii jõudis Jaapan Euroopa maakaartidele Zipanguna. Hiina keelest laenates jõudis Cipangu ka malai keelde nimena Jepang. Malaikeelne Jepang rändas 16. sajandil Portugali kaupmeeste vahendusel ka Euroopa keeltesse.^[5][7]

Eesti keeles on kasutusel olnud sellised tänapäevase nimega sarnased variandid nagu Japana-maa, Japania-maa, Japan, aga ka Carl Robert Jakobsoni pakutud Dshapan.^[5]

Jaapan hõlmab üle 3000 km pikkuse saarte aheliku, mis kulgeb piki Vaikse ookeani Aasia rannikut. Lähimast naaberriigist Venemaast eraldab Jaapanit Ohhoota meri; Põhja- ja Lõuna-Koreast Jaapani meri; Hiinast ja Taiwanist Ida-Hiina meri.

Jaapani saarestikku kuulub neli suuremat saart ja palju väiksemaid saari. Jaapani saarestiku peasaared põhjast lõunasse on Hokkaidō (77 982 km²), Honshū (227 963 km²), Shikoku (18 800 km²) ja Kyūshū (35 640 km²). Need neli saart moodustavad 97% Jaapani maismaa pindalast. Jaapanile kuuluvad ka Ryūkyū saared (tuntud ka Nansei saartena). Nende seas on Okinawa saar, mis paikneb Kyūshū saarest lõunas. Kokku arvatakse Jaapani saarestiku suuruseks 6852 saart (lugedes saareks maismaad, mille läbimõõt on üle 100 m). Vaidluse all on nelja lõunapoolsema Kuriili saare staatus (Venemaal tuntud kui Lõuna-Kuriilid, Jaapanis kui Põhjaterritoorium). Pärast teist maailmasõda läksid Kuriili saared NSV Liidule, kuid Venemaa ja Jaapan pole jõudnud üksmeelele, mis saared täpsemalt Kuriilide alla kuuluvad^[8].

Jaapani kogupindala (ilma vaidlusaluste Kuriili saarteta) on 377 915 on km² ja maismaapindala 364 485 km². Jaapan on pisut suurem Saksamaast, kuid väiksem Rootsist. Maailmas on Jaapan oma kogupindala poolest 61. kohal.^[9]

Jaapan asub 20. ja 46. põhjalaiuse ning 122. ja 154. idapikkuse vahel.

Põhjapoolseim punkt on Hokkaidō prefektuuris Bentenjima saarel (45°31'35″N). Koos vaidlusaluse Põhjaterritooriumi ehk Lõuna-Kuriilidega oleks põhjapoolseim punkt Iturupi saare põhjatipus asuv Kamuiwakka neem (45°33'N).

Lõunapoolseim punkt on Filipiini meres Okinotorishima atollil (20°25'N).

Läänepoolseim punkt on Ryūkyū saarte hulka kuuluva Yonaguni saare läänetipus, Irizaki neemel (122°59′E).

Idapoolseim punkt on Vaikses ookeanis asetseval Minamitorishima saarel (153°58′E).

Jaapan on väga mägine: umbes 70% alast on mägedega kaetud. Enamik kõrgeid mägesid on suurimal, Honshū saarel. Piki Honshū saare keskosa kulgeb mäeahelik, mida kutsutakse Jaapani Alpideks. Seal on palju üle 3000 m kõrgusi mägesid. Jaapani kuulsaim ja kõrgeim mägi on Tōkyōst umbes 80 km kaugusel asuv 3776 m kõrgune Fuji mägi, mis on tegelikult vulkaan (purskas viimati aastal 1707). Ka paljud teised Jaapani mäed on vulkaanilised. Umbes 108 vulkaani on praegugi aktiivsed^[10]. Mägipiirkondades on palju kuumaveeallikaid. Vulkaanide ja kuumaveeallikate rohkus tuleneb sellest, et saarestik asub Vaikse ookeani tulerõngas kolme laama – Filipiini, Euraasia ja Vaikse ookeani laama – kokkupuutekohas.^[11]

Jaapan on tektooniliselt aktiivses piirkonnas. Seetõttu on peale vulkaanide ja kuumaveeallikate seal tavalised ka maavärinad. Igal aastal registreeritakse 7000–8000 maavärinat, enamik neist on nii nõrgad, et inimene neid ei pane tähele. Ent aastas registreeritakse ka umbes tuhat sellist maavärinat, mis ei põhjusta purustusi, kuid on inimesele tuntavad^[12]. Aeg-ajalt esineb ka tugevaid ja ohtlikke maavärinaid. 1923. aastal hävis 7,9-magnituudises Kantō suures maavärinas peaaegu kogu pealinn Tōkyō ja hukkus kuni 142 000 inimest. 1995. aastal Kōbe linna tabanud 7,2-magnituudises maavärinas hukkus üle 6000 inimese. 2011. aasta 9-magnituudine Tōhoku maavärin ja sellele järgnenud tsunami tappis vähemalt 15 000 inimest ning põhjustas raske avarii Fukushima tuumaelektrijaamas.

Suurem osa Jaapani jõgedest on lühikesed (alla 300 km) suure voolukiirusega mäestikujõed. Enamasti ei ole nad laevatatavad, kuid neis on palju hüdroenergiat. Jaapani pikim jõgi on 367 km pikkune Shinano jõgi, mis läbib Nagano ja Niigata prefektuure ning suubub Jaapani merre. Suurim mageveejärv on Biwa järv Kyōtost kirdes.

Jaapani saarestikus eristatakse koguni kuut kliimatüüpi. Valdavaks on parasvöötmeline kliima, kuid see varieerub tugevasti põhjast lõuna poole liikudes. Peasaartest põhjapoolseimal, Hokkaidō saarel on talved lumerohked, temperatuur jääb vahemikku −5 kuni −10 °C (Hokkaidō külmarekord on aga koguni −41 °C). Suved on Hokkaidōl pehmed, õhutemperatuur kõigub 20 °C ümber. Jaapani lõunaosa saartel, näiteks Okinawal on suved kuumad, enamasti üle 30 °C, ja ka talvel ei lange temperatuur tavaliselt alla 15 °C. Tōkyōs on suved niisked ja palavad (temperatuur tõuseb 30 kraadini), talved selged ja mitte väga külmad (üldiselt ei lange talvine õhutemperatuur alla 5 °C).

Jaapan on sademeterohke maa. Eriti palju sajab suvise vihmaperioodi ajal. Okinawal, saarestiku lõunaosas, algab vihmaperiood juba mai alguses, jõudes Hokkaidōle umbes juuli lõpuks. Suuremal osal Honshū saarest algab vihmaperiood enne juuni keskpaika ning kestab umbes kuus nädalat.

Lisaks asub Jaapan Vaiksel ookeanil sündivate troopiliste tormide – taifuunide – teel. Hilissuvel ja varasügisel Jaapanit tabavad taifuunid põhjustavad üleujutusi ja maalihkeid ning hävitavad viljasaake ja purustavad maju.

Jaapani territooriumil eristatakse üheksat bioregiooni ehk bioomi, mis peegeldavad saarestiku kliimat ja geograafiat. Nende bioregioonide hulka kuuluvad nii subtroopilised niisked laialehised metsad Ryūkyū saartel, parasvöötme laialehised ja segametsad peasaartel, kui ka näiteks parasvöötme okasmetsad põhjapoolsetel saartel. Metsa all on koguni 70% Jaapani pindalast. Mitmekesise kliima tõttu on Jaapani taimestik väga liigirikas. Jaapanile iseloomulike taimeliikide hulka kuuluvad näiteks bambus, jaapani seeder ja jaapani mänd. Väikesi mände kasvatatakse sageli ka bonsaide ehk miniatuursete potipuudena. Erilisel kohal jaapanlaste igapäevaelus on sakura ehk jaapani kirsipuu; kirsiõite ilu imetlemiseks kogunevad jaapanlased kevaditi hanami '​le ehk "kirsside vaatamise" peole.^[13] Mitmed taimed, nende seas sellised traditsiooniliselt Jaapaniga seostatavad kultuurtaimed nagu riis ja krüsanteem, on aga toodud sisse Mandri-Aasiast.

Jaapani saarestiku mitmekesine kliima on tinginud ka mitmekesise loomastiku. Nõnda elutsevad Ryūkyū saari ümbritsevas troopilises meres näiteks eredavärvilised korallkalad, kilpkonnad ja merimaod, samas kui saarestiku põhjaossa jäävat merd asustavad merilõvid, kotikud ja nokisvaalad.^[13] Kuigi Jaapanis on väga palju väikesi loomaliike ja putukaid, on seal vähe suuri imetajaid. Jaapani imetajatest suurimad on pruunkaru ja aasia mustkaru. Väikekiskjatest võib Jaapanis kohata rebast ja tanuki’t ehk kährikkoera. Jaapanis on ka kaht liiki metskasse: haruldane Iriomote kass (Prionailurus iriomotensis), keda näeb vaid Iriomote saarel, ja tavalisem Bengali kass (Prionailurus bengalensis), keda võib kohata ka Mandri-Aasias. Üks Jaapani iseloomulikemaid imetajaid on jaapani makaak, maailma põhjapoolseima levilaga ahv, kes on üks Jaapani endeemilistest loomaliikidest. Endeemilised on ka paljud Jaapani linnuliigid, nende hulgas Jaapani rahvuslind roheline faasan. Jaapanis talvituvad mitmed rändlinnud, näiteks luiged, haned ja kured. Jaapani endeemiliste loomaliikide seas on ka jaapani hiidsalamander (Andrias japonicus), kes on üks maailma suuremaid kahepaikseid. Jaapani mageveekaladest on olulisemad ayu (Plecoglossus altivelis), koger ja karpkala, merekaladest punane merikoger (Pagrus major). Putukatest leidub Jaapani saarestikus arvukalt mitmesuguseid liblikaid, kiile, tsikaade, kilke ja jaanimardikaid.

Jaapani riigikord on konstitutsiooniline monarhia. Riigi valitsemise alused on sätestatud põhiseaduses (憲󠄁法 Kenpo), mis on kehtestatud pärast teist maailmasõda 1947. aastal. Põhiseaduses on kindlaks määratud nii keisri kui ka kodanike õigused ja kohustused, valitsemisasutuste ülesanded, vastutus ja tegutsemisreeglid. Jaapani kõrgeim seadusandlik organ on kahekojaline riigikogu (parlament; ingl. k National Diet, jaap. k 国会 Kokkai). See koosneb alamkojast ehk esindajatekojast (Shugi-in) ja ülemkojast ehk nõunikekojast (Sangi-in). Üldjoones peavad kõik seaduseelnõud saama mõlema koja heakskiidu. Kui kojad jäävad eriarvamusele, siis mõne seaduse puhul on esindajatekoja otsus lõplik. Parlament valib oma liikmete hulgast peaministri, kes määrab ametisse ministreist ja riigiametite peadirektoreist koosneva valitsuskabineti. Jaapani riigilipp on "Hinomaru" (日の丸 'päikeseketas'), mis kujutab punast päikest valgel foonil. Riigihümni "Kimigayo" (君が代) sõnad on üle tuhande aasta vanad, kuid viisi lõi helilooja Hiromori Hayashi sellele alles veidi üle saja aasta tagasi.

Jaapan on jaotatud 43 prefektuuriks, peale nende on pealinna-ala, üks piirkond (道 dō) ja kaks linnaprefektuuri (府 fu).

 Pikemalt artiklis Jaapani prefektuurid

Jaapan on etniliselt homogeenne riik, kus põhirahvus jaapanlased moodustavad 99,4% elanikest. Hokkaidō saare põlisasukad ainud on suures osas sulandunud jaapanlaste hulka, nende järeltulijaid on umbes 20 000. Peamiselt teise maailmasõja ajal Jaapanisse toodud korealased moodustavad 40% kõigist mitte-jaapanlastest. Märkimisväärsed vähemusrühmad on ka hiinlased ja vietnamlased.

Rahvastik on jaotunud väga ebaühtlaselt. Valdav osa inimesi elab suurlinnastutes. Kõige hõredamalt on asustatud Hokkaidō saar.

Jaapanlaste keskmine eluiga on 81,25 (2006), mis on üks kõrgemaid maailmas. Rahvastik vananeb kiiresti, pärast teise maailmasõja järgset beebibuumi langes sündimus 20. sajandi lõpus. Mediaanvanus oli 2020. aastal 48,6 aastat (2009. aastal 44,4), mis on kõrgeim maailmas. 2004. aastal oli 19,5% elanikest 65-aastased või vanemad, 2006. aastal oli sama näitaja juba 20,8%. Pidevalt suureneb pikaealiste inimeste arv. Kui 1963. aastal oli Jaapanis 153 üle saja-aastast inimest ja 1981. aastal 1000, siis 2007. aasta septembri lõpuks oli neid juba 32 295, 2008. aasta septembri lõpuks 36 276, 2009. aasta septembris 40 399,^[14] 2010. aasta septembris 44 449,^[15] 1. septembril 2011 47 756,^[16] 2012. aasta septembris 51 376^[17], 2013. aasta septembris 54 397, 2015. aasta septembris 61 568,^[18] 2017. aasta septembris 67 824,^[19] 2018. aasta septembris 69 785,^[20] 2019. aasta septembris 71 238,^[21] 2020. aasta septembris 80 450,^[22] 2021. aasta septembris 86 510, neist mehi 10060,^[23] 2022. aasta septembris 90 526^[24] ja 2023. aasta septembris 92 139^[25]. Samas on laste osakaal maailma riikidest väikseim: 2009. aasta andmetel oli alla 15-aastaste osakaal rahvastikus 13,4%, 2013. aastal 12,9%,^[26] 2016. aastal 12,6%^[27], 2021. aastal 11,9% ja 2024. aastal 11,3%.^[28][29]

Jrk-nr	Linn (omavalitsus)	Rahvaarv	Pindala (km²)	Rahvastiku tihedus (in/km²)
1.	Tōkyō (23 eriringkonda)	8 391 000	616,65	13 500
2.	Yokohama	3 607 000	437,38	8246
3.	Ōsaka	2 636 200	222,11	11 869
4.	Nagoya	2 225 900	326,45	6818
5.	Sapporo	1 890 500	1121,12	1668
6.	Kōbe	1 529 900	552,72	2768
7.	Kyōto	1 472 800	827,90	1779
8.	Fukuoka	1 418 500	340,60	4165
9.	Kawasaki	1 350 000	144,35	9352
10.	Saitama	1 184 300	217,49	5445
11.	Hiroshima	1 159 400	905,01	1281
12.	Sendai	1 027 900	788,09	1304
13.	Kitakyūshū	989 600	487,66	2029
14.	Chiba	931 500	272,08	3424
15.	Sakai	833 000	149,99	5553

 Pikemalt artiklis Jaapani majandus

Erasektori ja valitsuse koostöö, tugev tööeetika, tööjõu kõrge kvalifikatsioon ja võrdlemisi väikesed kaitsekulutused (1% SKT-st) aitasid Jaapanil pärast teist maailmasõda erakordse kiirusega tõusta teisele kohale maailma juhtivate tööstusriikide hulgas. Jaapani majanduse olulisi iseärasusi on tootjate, tarnijate ja jaotusvõrgu tihe koostöö. Seda süsteemi nimetatakse jaapani keeles keiretsu (系列). Teine kuni viimase ajani olnud iseärasus on linnaelanikkonna eluaegne tööhõive. Samas ettevõttes, kuhu noor inimene pärast hariduse omandamist tööle asus, oli talle tagatud töökoht kuni pensionile minekuni.

Kolm aastakümmet säilitas Jaapan erakordselt kiiret majanduskasvu: 1960. aastatel oli see keskmiselt 10%, 1970. aastatel 5% ja 1980. aastatel 4% aastas. Majanduskasv aeglustus märgatavalt aastail 1992–1995. Siis hakkasid avalduma 1980. aastate lõpu üleinvesteerimise järelmõjud ning aktsia- ja kinnisvaraturul toimunud spekulatiivse hinnatõusu tagajärjed. Valitsuse eelarve- ja rahanduspoliitika ning väike inflatsioon kergitasid 1996. aastal majanduskasvu 3,9%-ni. Ent 1997. aastast on majandussurutis tingitud pangandus- ja kinnisvarasektori raskustest, mida süvendasid äristruktuuride ja tööturu jäikus. 1999. aastal suutis valitsus majanduse enam-vähem stabiliseerida. Kaks murettekitavat probleemi on elanikkonna vananemine ja koondumine linnadesse.

2023. aastal oli Jaapani SKP 4,21 triljonit dollarit, millega see oli USA, Hiina ja Saksamaa järel maailmas neljas.^[30]

SKT ja tööjõu jaotumine sektoritesse (2009)

Sektor	Osakaal SKT-s, %	Osakaal tööjõus, %
Põllumajandus	1,6	4
Tööstus	21,9	28
Teenindus	76,5	68

Jaapan on suurimaid põllumajandussaaduste importijaid, sest ainult 13,3% maismaast sobib põllumajanduseks. Talu keskmine suurus on 1,47 ha ehk 14 700 ruutmeetrit. Talud on küll väiksed, kuid jaapani talunik teeb kõvasti tööd ja kasutab väga efektiivselt maad. Põllumajandust doteerib riiklik põllumajandusamet JA (Japan Agriculture), kes ostab põllumajandussaadusi kokku ning müüb need ostuhinnast odavamalt edasi. Jaapan suudab praegu rahuldada 30% oma toiduainete vajadusest.

Efektiivsuse tõstmiseks kasutatakse palju traktoreid, väikseid veoautosid, iseliikuvaid kultivaatoreid ja kombaine. Intensiivne istutamine, väetamine, nüüdisaegsed masinad ja kõrgetasemeline agrotehnika võimaldavad katta kodumaise toodanguga üle poole puuviljade ja aedviljade vajadusest, samuti teatud osa loomakasvatussaaduste vajadusest. Mürkainete ja muude kemikaalide kasutamine on laialt levinud.

Moodne tehnika on võimaldanud kasutusele võtta uudse meetodina hüdropoonilise taimekasvatuse, kus aedvilju ei kasvatata mullas, vaid toitelahustes. Juba aastaid kasutatakse sordiaretuses ja loomakasvatuses geenitehnoloogiat. Selle avalikustamisega kaasnes suur skandaal, sest tarbijat ei olnud sellest teavitatud.

Jaapani põllumehed kasvatavad väga palju eri põllukultuure ja koduloomi. Teraviljadest kasvatatakse riisi ja nisu; juurviljadest kartulit, valget redist ja kapsaid; puuviljadest mandariine, arbuuse ja pirne; koduloomadest lihaveiseid, broilereid, peekonisigu. Küllaltki suur on munade ja piima toodang.

68% maismaast on metsane ja mägine. Metsandusel on oluline koht Jaapani majanduses. Kuna Jaapan on saareriik, siis tuleb pidevalt hoolitseda metsavarude taastamise eest. 48% metsast on istutatud mets, millega on püütud kompenseerida 20. sajandi teisel poolel toimunud metsaraiet (suur majanduskasv – võrreldav praegu Eestis toimuvaga). Paraku valiti kogu selle ala metsastamiseks tööstuslik seeder (Jaapani krüptomeeria), mis kasvab küll kiiresti, kuid mille kasutusala on väga kitsas.

Säilinud metsad paistavad samas silma suure liigirikkusega, sest Jaapani saared ulatuvad läbi mitme kliimavöötme. Kõige levinumad on bambus, seedrid, küpressid, männid, kastanid, pöögid ja kampripuud.

Jaapani puidutööstuse ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Juba 8. sajandil ehitati Kyotos ja teistes linnades suuri puidust losse ja templeid. Tänapäeval on nõudmine puidu järele väga suur, sest seda vajatakse mitte ainult söögipulkade ja ehitusmaterjali, vaid ka paberi, mööbli ja mitmesuguste muude tarbekaupade tootmiseks. Seepärast on Jaapan sunnitud importima 76,4% oma puiduvajadusest.

Kuna kala on jaapanlase toidulaual riisi järel tähtsuselt teisel kohal, siis on kalandus riigi tähtsamaid majandusharusid. Igal aastal püütakse 6,7 miljonit tonni eri liiki kalu ja muid mereelukaid; sellele lisandub kalakasvatustest 1,4 miljonit tonni; need kokku moodustavad 15% maailma kalatoodangust. Sellele vaatamata peab Jaapan igal aastal importima 40% enda mereandide vajadusest. Peamised püügikalad on sardiin, saida, tuunikala, anšoovis, makrell ja lõhe ning mereandidest on populaarsemad vetikad, krevetid, kalmaarid ja merekarbid.^[31] Peale ookeanipüügi kasvatatakse neid (ja isegi pärlikarpe) ka selleks kohandatud merelahtedes ja tiikides.^[31] Jaapanis tarbitakse leibkonna kohta keskmiselt 36,7 kg kala aastas.

Suurem osa elektrist toodetakse soojuselektrijaamades ja tuumaelektrijaamades. Kasutatakse ka hüdro-, geotermaal- ja päikeseenergial töötavaid elektrijaamu. Suurem osa energiakandjatest tuleb aga importida, sest kodumaised ressursid katavad ainult 18,1% tööstuse vajadustest. Nafta ja naftatoodete impordi osatähtsus on 99,7%. Elektrienergia kogutoodang 1996. aastal oli 948 559 miljardit kWh, mis jagunes energiaallikate järgi järgmiselt:

• fossiilkütused 61,47%,
• hüdroenergia 8,34%,
• tuumaenergia 29,83% ja
• muu 0,36%.

Elektrienergiat Jaapan ei impordi ega ekspordi (teeb seda ainult patareide ja akude näol). Eramajades kasutatakse küllaltki palju päikeseenergiat (vee soojendamiseks). 18 tuumajaamas on 54 tuumareaktorit, mille koguvõimus on 47 000 MW, mis moodustab 29% Jaapani elektrienergiatoodangust (2010). Tuumaenergia toodangu kõrvalsaadusena toodetakse plutooniumi.

Jaapani majanduse kasv 20. sajandi teisel poolel põhines Korea ja Vietnami sõjal. Sõdadega kaasnes vajadus parandada sõjatehnikat ning toota selle varuosi. Sel ajal sai olulise tõuke just töötlev (raske)tööstus. Oluline osa Jaapani majanduslikust võimsusest põhinebki töötleval tööstusel. Jaapan on maailmas nii tootmise mahu kui ka tehnoloogilise taseme järgi juhtival kohal terase ja värviliste metallide, elektriseadmete, ehitus- ja kaevandusseadmete, mootorsõidukite ja nende varuosade, elektroonika- ja sideseadmete, tööpinkide, automatiseeritud tootmisliinide, raudteevedurite ja veerevkoosseisu, laevade, kemikaalide, tekstiiltoodete ja toiduainetetööstuse toodete tootmises.

2014. aastal külastas Jaapanit ligi 24 miljonit välisturisti.^[32] Jaapanil on 21 maailmapärandi nimistusse kuuluvat objekti, mille hulka kuuluvad näiteks Himeji loss, iidse Kyoto ja Nara kultuuripärandid. Välisturistile populaarsete kohtade hulka kuuluvad Tokyo ja Hiroshima, Fuji mägi, Niseko suusakeskus ja Jaapani hotellid ning kuumaveeallikad.

2017. aasta reisi ja turismi konkurentsivõime aruande järgi oli Jaapan neljandal kohal 114. riigi seas. See oli parim tulemus Aasias. Jaapanit hinnati suhteliselt kõrgelt peaaegu kõigi kriteeriumide järgi, eriti aga tervise, hügieeni, turvalisuse, kultuuripärandite ja ärireiside valdkondades.^[33]

Edo ajastul, umbes 1600 kuni Meiji ajastuni 1867, oli igasugune reisimine riigis võimalik postijaamade kaudu, kus reisija pidi vajalikud dokumendid ette näitama. Vaatamata nendele piirangutele olid porteri jaamad ja hobuse tallid ning samuti ööbimis- ja söögikohad hästi läbitavatel teedel kättesaadavad. Sel ajal oli Jaapan välismaalastele suletud, välismaist turismi ei olnud.

Pärast Meiji ajastut ja rahvusvahelise raudteevõrgustiku loomist muutus turism taskukohasemaks ka kohalikule elanikule ja välisturist võis Jaapanisse seaduslikult siseneda.^[34]

Siseturism on siiani Jaapani majanduse ja kultuuri tähtsamaid osi. Paljud põhikoolide lapsed näevad oma elu kõrghetkena külastust Tokyo Disneylandi või Tokyo torni ja paljud keskkooli õpilased külastavad tihti Hokkaidot või Okinawat. Ulatuslik raudteevõrk võimaldab kiiret ja efektiivset liikumist.

Välisturismis asetati Jaapan aastal 2007 28. kohale. Naaberriik Lõuna-Korea on tähtsamaid Jaapanisse saabuvate välisturistide lähteriike. Aastal 2010 moodustasid lõuna-korealased 27% riiki saabunud välisturistidest.^[35]

Jaapani Turismiameti andmetel kulutavad hiina turistid kõige rohkem raha Jaapanis. Aastal 2011 moodustasid hiina turistide kulutused hinnanguliselt 196,4 miljardit jeeni (1,5 miljardit eurot), mis oli ligi veerand kõigi välisturistide kulutustest.^[36]

Jaapani valitsus loodab, et 2020. aastaks on välisturistide arv aastas kasvanud 40 miljoni inimeseni.^[37]

Pärast Fukushima tuumareaktorite katastroofi vähenes välisturistide hulk mitmeks kuuks. 2011. aasta septembris külastas Jaapanit umbes 539 000 välisturisti, mis oli 25% vähem kui aasta eest. See oli eriti põhjustatud katastroofile järgnenud jeeni kursi tõusust, mis muutis reisimise Jaapanisse kallimaks.

Turismi ergutamiseks tegi Jaapani Turismiamet aastal 2011 ettepaneku jagada ligi 10 000 tasuta piletit välisturistidele. Kogu programm oleks läinud maksma 15 miljonit dollarit (umbes 13 miljonit eurot).^[38][39] 26. detsembril 2011 teatas turismiamet, et valitsus ei kiitnud programmi heaks.^[40]

Hiljemalt 6. sajandil hakati Jaapanis õppima lugemist ja kirjutamist, kui algas hiina hieroglüüfkirja sissetung. Aastatel 710–1185 õpetati templites aristokraatiat konfutsiaanlikus ja budistlikus vaimus. Alates 7. sajandist tekkisid templite lähedusse koolid-töökojad, kus õpetati skulptoreid, kunstnikke ja ehitusmeistreid. 701. aasta reeglite järgi said õppima asuda ainult aadlike ehk ülemkihtide lapsed. 8. sajandil rajas keiser Shõmu Tõdai-ji templi, millest kujunes aastate jooksul ülikool. Provintsidesse rajati väikseid templeid, kus mungad õpetasid sadu õpilasi. Hiei mäel asunud sektis esimesed kuus aastat õpiti ainult läbi kuulamise, viimased kuus aastat kasutati ka mõtlemist ja meditatsiooni Kokku 12 aastat kestnud kursuse peamiseks õppeaineks oli Tendai koolkonna põhikirja õppimine.^[41]

8. sajandist loodi riiklikud koolid ning 8. sajandi lõpus hakati rajama ka erakoole, kuhu said õppima asuda jõukate vanemate lapsed. Esimene lihtrahvale mõeldud kool rajati aastal 828, kus õpetati Buddha tarkust ja konfutsiaanlikke doktriine.^[41]

Alates Kamakura perioodist, aastast 1185, lõpetati sisemist harmooniat ja hingerahu tähtsaks pidavate õppemeetodite eelistamine ning hakati välja õpetama samuraisid. Jaapanis on kooli kohta kasutusel sõna gakkõ (学校), mis võeti Jaapani Ashikaga koolis kasutusele esimest korda 15. sajandil. 16. sajandist rajati Jaapanisse kristlikke koole, kus lisaks kirjutamisele ja lugemisele õpetati kristlikke laule ja kombeid. Lisaks rajati konfutsiaanlikke koole munkade õpetamiseks. Edo (1603–1868) ajastul tekkisid vürstikoolid, kus õpetati aru saama vanadest tekstidest. Tekkisid ka erikoolid, kus vastavalt koolile õpetati sõjakunsti, meditsiini, kirjandust või läänelikku haridust. Lisaks rajati talupoegadele ja linlastele algkoole, kus õpetati lugemist, kirjutamist ja arvutamist. 17. sajandil jagunesid koolid keskvalitsuse koolideks, läänisisesteks, kõrgema taseme eratundideks ja eraalgkoolideks. 18. sajandini õpetati koolides peamiselt sõdalasi.^[42]

1868. aastal asutati haridusministeerium ning Dekreedi ehk riigipea ülesandeks oli rahvale selgeks teha, et haridus viib edukuseni, kooli ülesandeks on toota patrioote, kool on kättesaadav kõigile ning kõik pidid õppima vajalikke praktilisi aineid. Sellest tulenevalt plaaniti rajada 8 ülikooli, 56 keskkooli ja 53 760 algkooli.^[41]

Alates 19. sajandist tekkis eliitkoolid ja koolide vahel konkurents, kuna kõik koolid ei andnud sama hea tasemega haridust, kuid hea töö saamiseks oli vaja head haridust. Rõhutati vajadust kasvatata järeltulijaid, kes oleksid lojaalsed keisrile ja armastaksid kodumaad. 1907. aastast kehtestati Jaapanis kuueaastane koolikohustus.^[41]

20. sajandist hakkasid levima euroopalikud mõttevoolud, sõdade tõttu tehti koolides muudatusi koolisüsteemis ja kohustuslikuks sai militaarharidus ning propageeriti sõja-, mere- ja lennukoolidesse astumist. Pärast Teist maailmasõda kehtestati üheksa-aastane koolikohustus. Lisaks tekkisid kolledžid, andekate koolid, lasteaiad ja segakoolid, kus sai spetsialiseeruda kindlale erialale. Lisaks hakkasid jaapanlased tähtsaks pidama kõrgharidust, mida oli vaja kõrgemale töökohale kandideerimiseks.^[41]

Nagu eestlased, nii peavad ka jaapanlased haridusest väga lugu. Hiljemalt 6. sajandil algas hiina hieroglüüfkirja sissetung Jaapanisse. Sel ajal hakati õppima lugema ja kirjutama. 7. sajandist loodi templite lähedusse koolid-töökojad, kus õpetati ehitusmeistreid, kunstnikke ja skulptoreid. 701. aastast said õppima minna ainult ülemkihtide lapsed. 828. aastast rajati koole, mis olid mõeldud ka lihtrahvale. 1868. aastal asutati haridusministeerium ning rahvale hakati selgitama, et hea haridus viib edukuseni, koolid olid kättesaadavad kõigile. Hakati ka tähtsustama kõrgharidust, sest sellega sai kandideerida kõrgemale töökohale.^[41] Üldine koolisüsteem loodi Jaapanis umbes samal ajal kui Eestiski – 19. sajandi teisel poolel – ja on seega üks vanimaid maailmas. 19. sajandist rajati juurde eliitkoole ning koolide vahel tekkis konkurents, kuna kõik koolid ei suutnud anda sama hea tasemega haridust. 1907. aastast kehtestati Jaapanis kuueaastane koolikohustus.^[41] 20. sajandi alguses võis juba öelda, et kogu rahvas oli omandanud kirjaoskuse. Praegu õpib 99% algkooliõpilastest riiklikes koolides ja ka keskkooliõpilastest käib erakoolides ainult 30%.

Koolikohustus kestab üheksa õppeaastat, gümnaasium ei ole enam kohustuslik.^[43]

1. Algkool (小学校 shōgakkō) on kuus aastat. Seal õpetatakse jaapani keelt, ühiskonnaõpetust, aritmeetikat, loodusteadusi, kunsti, käsitööd, kehalist kasvatust, muusikat ja moraalset haridust.^[43]
2. Sellele järgneb kolm aastat alama astme keskkooli (中学校 chūgakkō), kus õpetatakse matemaatikat, tööstuskunsti teadust, kodundust, keeli (esimest korda ka inglise keelt, tavaliselt 6. klassis), moraaliõpetust, ühiskonnaõpetust, muusikat, kunsti ja kehalist kasvatust.^[43]
3. Eesti mõistes gümnaasium ehk kõrgema astme keskkool (高等学校 kōtōgakkō ehk 高校 kōkō) kestab kolm aastat. Gümnaasiumis õpitakse matemaatikat, loodusteadusi, jaapani ja inglise keelt, kehalist kasvatust, infotöötlust, navigatsiooni, kalakasvatust ja ettevõtlust.^[44]

Täieliku keskhariduse omandamiseks kulub 12 aastat nagu meilgi. Paraku algab väikeste jaapanlaste koolitee juba mitu aastat enne algkooli, nimelt viiakse nad 3–4-aastaselt lasteaeda. Kõrgema astme keskkooli lõpetab 97% õpilastest, kui nad on 18-aastased. Kolmveerand neist lõpetab üldharidusliku keskkooli, ülejäänud on asunud pärast alama astme keskkooli õppima kutsekeskkoolidesse. Umbes 22% keskkoolilõpetajatest jätkab oma haridusteed ülikoolides ja kolledžites, paljud õpivad edasi alama astme kolledžites või tehnikakolledžites. Lisaks gümnaasiumile saab õppida tehnikakolledžis, mis kestab viis aastat või kutsekoolis, mis kestab üks aasta.^[44] Pärast gümnaasiumi on võimalik õppida ülikoolis, kas neli aastat saades bakalaureusekraad või kuus aastat kutsekraadi saades. Lisaks võib ülikooli asemel jätkata õpinguid üks aasta kestvas kutsekoolis gümnaasiumihariduse baasil või minna kaheks aastaks õppima kolledžisse.^[43]

Peaaegu kõigis neis koolides, ülikoolides ja kolledžites tuleb läbi teha sisseastumiseksamid ja igal koolil on omad eksamid. Iga sisseastuja peab sooritama eksami, välja arvatud juhul, kui ta on varem samas koolis õppinud madalamal astmel. Jaapanis koolis ei sõltu hinnetest, kas õpilane viiakse järgmisesse klassi üle või mitte, kuna hinnete järgi kedagi ei vaadata ja kõik õpilased viiakse järgmisesse klassi olenemata nende hinnetest.^[45] Lisaks ei jaotata õpilasi edasijõudnuteks ja mitte nii osavateks, kuna õpetajad usuvad, et kõik on võimelised õppima maksimaalsele tulemusele. Samuti ei karda jaapani õpilased teha vigu, kuna vigade eest ei saada karistada.^[46]

Kuna sisseastumiseksamid on väga rasked, käivad paljud õpilased aastaid tavalise kooli kõrvalt veel ettevalmistuskoolides (塾 juku või 予備校 yobiko). Tihti viivad emad oma lapsi neisse koolidesse juba algkooliajal. Et saada head töökohta, peab lõpetama hea ülikooli; et sinna sisse saada, peab lõpetama hea keskkooli jne. Jaapanis on populaarne ka laupäeval kooli õppima minna, et teemad paremini selgeks saada ja eksamid edukamalt sooritada.^[46]

Jaapani koolides on kolm semestrit ja kolm vaheaega.^[43]

1. Jaapanis algab kooliaasta 1. aprillil ja lõppeb augustis, millele järgneb suvevaheaeg augustist septembrini;
2. Teine semester algab septembris ja kestab detsembrini, millele järgneb talvevaheaeg detsembrist jaanuarini;
3. Kolmas semester algab jaanuaris ja kestab märtsini, millele järgneb vaheaeg märtsist aprillini.^[43]

Suvel on mõnenädalane koolivaheaeg, samuti on kaks vaba nädalat uue aasta paiku. Kooliaasta lõpeb märtsi keskel ja enne uue õppeaasta algust on 2 nädalat vaheaega.

Koolitunnid on harilikult viiel või kuuel päeval nädalas, need algavad kell 8.30 ja lõpevad 15.00 või 15.30 paiku (olenevalt õpilase vanusest). Näiteks algklassides lõppevad tunnid ka 13.00 või 14.00. Kui tunnid on ka laupäeval (mitte algklassides), siis lõpevad nad harilikult keskpäeva paiku. Pärast koolitundide lõppu lähevad paljud õpilased kooliklubidesse, juku'sse või sporditreeningule või tegelevad muu klassivälise tööga. Viimase aja suund on lapsi mitte tagant sundida ning juku'd ei ole enam nii populaarsed kui 10 aastat tagasi. Kooliklubid on erinevad, olenevalt, kas tegu on kultuuriklubiga või spordiklubiga. Pärast tunde tegeletakse klubides näiteks pallimängudega, kergejõustikuga, ujumisega, ikebana ehk kadōga (lilleseade), sadōga (teetseremoonia) või shodōga (jaapani kalligraafia) harrastamisega.^[45]

Klassid on Jaapani koolides suured, algkoolis tihti kuni 40 õpilast. Klassid jagatakse rühmadesse, mis võistlevad omavahel õppimises, koristavad kordamööda klassiruume, koridore, võimlat, tualette ja mänguväljakuid jne. Koolides puuduvad koristajad, mille tõttu koristavad koolimaja õpilased pärast tunde ise, ka kokkade poolt valmistatud lõunasöögi jagavad õpilased klassikaaslastele iseseisvalt ning süüakse koduklassides.^[47] Ühiselt lõpetatakse söömine ning siis pestakse hambad puhtaks ja korrastatakse klassiruum.^[48]

Jaapanis puudub ühtne koolivorm gakuran (学ラン) ja seifuku (制服). Samas nõutakse enamikus koolides ka tänapäeval oma kooli vormi kandmist. Mõnes koolis on kasutusel koolivorm ja reeglid välimuse kohta. Poiste ja tüdrukute koolivorm on sobitatud, et koolis oleksid õpilased ühtselt riietatud.^[49] Tüdrukud ei tohi ennast meikida, värvida küüsi ja kulme ega teha uhkeid soenguid.^[43]

Koolide valik on elukohapõhine (kui vanemad ei ole neid pannud mõnda elitaarsesse erakooli). Võimalik on omandada ka ingliskeelne haridus (nt American School in Japan).

Peaaegu kõik jaapani koolilapsed õpivad koolis inglise keelt alates 7. kooliaastast, seega keskharidusega jaapanlane on seda õppinud kuus aastat. Sellele vaatamata on jaapanlaste inglise keele oskus väga vilets. Ei maksa loota, et teil õnnestub tänaval kellegi käest inglise keeles, näiteks teed küsida või taksojuhile selgeks teha, kuhu te sõita soovite. Jaapanlastel pole lihtsalt võõrkeeli vaja – põhirahvus moodustab 98% elanikkonnast ja ülejäänud 2% on peaaegu kõik juba mitu põlve seal elanud korealased, hiinlased ja teised Aasia rahvused. Et Jaapani rahvaarv on üle 125 miljoni, siis tõlgitakse enam-vähem kogu vajalik ja huvipakkuv kirjandus jaapani keelde. Ka eesti autorite teoseid (näiteks Jaan Krossi) on tõlgitud jaapani keelde.

Väga palju aega ja energiat kulub jaapani koolis emakeele õppimisele. Eriti raskeks teeb asja see, et jaapanlased kasutavad kirjamärkidena Hiinast üle võetud kirjamärke ehk kanji't (漢字).

Kanji tuli Jaapanisse 6. sajandil, kui Hiinast toodi esimesed budistlikud suutrad. Jaapani keel aga erineb suuresti hiina keelest, nii et lisaks hieroglüüfidele võeti aja jooksul kasutusele ka kaks silpkirjasüsteemi – hiragana ja katakana. Kummaski süsteemis on 46 märki, mille abil saab jaapani keelt häälduse järgi üles kirjutada. Esimeses klassis alustavadki lapsed kirjatarkuse õppimist hiragana ja katakana juurest, hiljem õpitakse vähehaaval juurde hieroglüüfe. 6. klassi lõpuks peab selgeks saama ligikaudu 1026 kanji märki (教育漢字 kyoiku-kanji), 9. klassi lõpuks tuleb omandada kõik 2000 hieroglüüfi, mille haridusministeerium on trükisõnas kasutamiseks heaks kiitnud.

Kohustuslikud õppeained alama astme keskkoolis on jaapani keel, sotsiaalteadused, matemaatika, teadus (füüsika ja keemia), muusika, kunst, kehaline kasvatus ja kodundus.

Jaapanis on palju ülikoole ning allpool on välja toodud Shanghai Jiao Tongi ülikooli poolt 2020. aastal kokku pandud Academic Ranking of World Universities edetabelis olevate Jaapani ülikoolide pingerida. Jaapani ülikoolidest kõige edukam on Tokyo Ülikool, mis on maailma ülikoolide arvestuses 26. kohal.^[50]

1. Tōkyō Ülikool on asutatud 1877. aastal. Ülikoolis saab õppida 10 teaduskonnas^[51] ning selle koosseisu kuuluvas 11 instituudis: atmosfääri ja ookeani, maavärinate, historiograafia, aasia kõrgemate uuringute, kosmiliste kiirte uurimise, tahkefüüsika, tööstusteaduste, arstiteaduse, kvantitatiivsete bioteaduste, sotsiaalteaduste, arenenud teaduse ja tehnoloogia uurimiskeskuses;^[52][53][54]
2. Kyōto Ülikool on asutatud 1897. aastal, ülikoolis keskendutakse põhiliselt ülemaailmsele inseneriteadustele;
3. Nagoya Ülikool, mis on asutatud 1939. aastal, annab haridust 10 teaduskonnas. Näiteks on võimalik õppida bioteadusi, keemia- ja biotehnikat, majandust ja ärijuhtimist, elektroonikatehnikat, õigusteadusi, lennundustehnikat;
4. Tokyo Tehnoloogiainstituut on asutatud 1881. aastal. Seal õpetatakse 24 eriala, näiteks arhitektuuri, maa- ja planeediteadusi, masinaehitusteadusi, mehhano-kosmosetehnikateadusi;
5. Hokkaidō Ülikool on asutatud 1876. aastal. Seal on võimalik õppida näiteks põllumajandust, veterinaariat, bioloogiat, õigusteadust, hambaravi, kehakultuuri, farmaatsiat;
6. Ōsaka Ülikool on asutatud 1869. aastal ning ülikooli nime hakkas kandma 1931. aastast. Osaka ülikoolis saab õppida hambaarstiteadust, majandusteadust, inseneriteadust, infoteadust, õigusteadust, ravimiteadust, arstiteadust;
7. Tohoku Ülikool on asutatud 1907. aastal ning seal saab õppida rohkem kui 40 erialal (nt zooloogiat, bioloogiat, hariduspsühholoogiat, disaini, materjaliteadust, sotsiaalteadusi jne);
8. Tsukuba Ülikool on asutatud 1973. aastal. Seal on võimalik õppida rahvusvahelisi suhteid, kultuuri, arstiteadust, inseneriteadust, informaatikat ja kunstiteadust;
9. Keiō Ülikool on asutatud 1858. aastal. Seal õpib üle 33 tuhande üliõpilase. Ülikoolis saab õppida meditsiini, õigust, majandust, loodusteadust, tehnoloogiateadust, keskkonnateadust ja poliitikat;
10. Kyūshū Ülikool on asutatud 1879. aastal. Ülikoolis saab õppida näiteks meditsiini, õigust, majandust, inseneriteadust ja põllutööd.^[55]

 Pikemalt artiklites Manga ja Anime

Tuntumad manga- ja animesarjad on "Dragon Ball", "One Piece", "Naruto", "Attack on Titan" ja "Pokemon"; laialt levinud on Studio Ghibli animafilmid.

Nagu kogu jaapani kultuur, nii ka jaapani kirjandus ammutab jõudu mitmest allikast – äratuntavad on muistse hiina kirjanduse mõjud, mitmesugused läänest pärit elemendid ja muidugi Jaapani oma põlised traditsioonid.^[56]

Kogu jaapani kirjandusele on ajaloos suurt mõju avaldanud kaks vanimat säilinud jaapani kirjandusteost: "Kojiki" ja "Man'yōshū". Proosateose "Kojiki" ("Muistsete aegade kroonika") ilmumise ajaks peetakse aastat 712 pKr.^[57] 20-köiteline luuleantoloogia "Man'yōshū" ilmus umbes aastal 770 pKr. See sisaldab ligi 4500 luuletust paljudelt autoritelt, kes on pärit kõige erinevamatest ühiskonnakihtidest, alates keiserliku perekonna liikmetest ja lõpetades lihtsõdurite ja talupoegadega. Palju on ka anonüümseid autoreid. Enamikku "Man'yōshūs" sisalduvaid poeeme iseloomustab lihtsus ja otsekohesus ning ehedad tunded.^[58]

Kuna 9. sajandile oli omane tihe kultuuriline läbikäimine Hiinaga, siis kujundasid tolleaegse jaapani kirjanduse olemust hiina klassikud. Hiljem see side katkes ning aja jooksul kujunes hiina kirjandustraditsioonile tuginedes välja jaapani oma kirjandus.

881. aasta paiku kirjutatud "Taketori Monogatari" ("Jutustus bambuselõikajast") on vanim teadaolev päris jaapani romaan (物語 monogatari).^[59] Sellele järgnes 1010. aastal 54 köitest koosnev romaan "Genji Monogatari" ("Jutustus Genjist", autor Murasaki Shikibu), mis käsitleb aadlike ja nende südamedaamide armastust ja südamevalu. Sellest teosest saab lugeja ettekujutuse 10. ja 11. sajandi aristokraatide elust ning Heiani perioodi estetismist ja melanhooliast kantud elegantsest kultuurist. Romaani autor Murasaki Shikibu ise kuulus õukonnadaamide hulka, kelle seas oli arvukalt tunnustatud kirjanikke ja luuletajaid.

Elavalt kirjeldab 11. sajandi aristokraatide igapäevaelu ka teise õukonnadaami Sei Shōnagoni kirjutatud "Makura-no Sōshi" ("Padjaraamat"). See romaan torkab silma oma teravmeelsuse ja huumoriga ning on märksa realistlikum kui "Genji Monogatari".

Samal Heiani perioodil oli õukonnadaamide, aristokraatide ja preestrite hulgas populaarne 31-silbiline luulevorm tanka (5-7-5-7-7 silpi). 905. aastal valmis imperaatori käsul esimene tankade kogumik "Kokinshū" ("Vana ja uue luule kogu") ning tankast sai klassikaline jaapani luulevorm, mida harrastatakse ka tänapäeval. Tanka lühidus sundis poeete kasutama oma mõtete väljendamiseks vihjeid, mille kasutamine iseloomustab sestsaadik ka kõiki uuemaid jaapani luule vorme.

Heiani kultuurilise õitsengu perioodile järgnes sõdade periood, mil ühiskonnas hakkasid peamist rolli mängima kohalikud sõjapealikud ning keisri ja aristokraatide võim praktiliselt kadus.^[60] Loomulikult iseloomustavad seda 12. sajandil alanud ja umbes 150 aastat kestnud ajajärku võidukaid sõjakäike ja lahinguid ülistavad kirjandusteosed. Tegelasteks on neis elegantsete aristokraatide asemel robustsed samuraid. Kaks silmapaistvamat teost on siin "Heike Monogatari" ("Jutustus Heike klannist", 1223) ja "Taiheiki" ("Suure rahu kroonika", 1300. aastate keskpaik).

 Pikemalt artiklis Jaapani kunst

Kui lääne kultuuritraditsioonis on kombeks jagada visuaalsed kunstid kategooriatesse – maal, skulptuur, arhitektuur jne., siis Jaapani traditsioonis sellist jaotust ei tunta. Teiseks, läänes eristatakse nn puhast kunsti ja tarbekunsti, mis jällegi on tundmatu nähtus jaapani kultuuris. Kõik, mis on silmaga nähtav ja kaunilt tehtud ning omab kunstiväärtust, on kunst. Loomulikult liigitatakse ka jaapani kunsti, kuid eelkõige ajaloolisel alusel ja sealjuures keskendutakse kunstiväärtusele ehk sellele, mida ja kuidas kunstiteosed väljendavad.^[61]

Jaapani 1945. aasta põhiseaduse § 20 kohaselt kehtib riigis usuvabadus ja religioon on riigist lahutatud.^[62]

Levinumad religioonid on šintoism, budism, vähesel määral on ka muslimeid, kristlasi, hinduiste ja teisi. Šintoism on põline jaapani religioon, kuid seda on aegade jooksul tugevasti mõjutanud budism. Konfutsianism, mis jõudis Hiinast Jaapanisse enne budismi, on küll tugevasti mõjutanud jaapanlaste moraalseid tõekspidamisi, kuid pole kujunenud organiseeritud religiooniks.

1985. aasta andmetel oli Jaapanis 115,6 miljonit šintoisti, 92 miljonit budisti, 1,7 miljonit kristlast ja 14,4 miljonit muude religioonide tunnistajat. Praktiliselt võib öelda, et šintoistide ja budistide koguarv on Jaapanis kaks korda suurem elanike arvust ehk teiste sõnadega on jaapanlased ühtaegu nii šintoistid kui ka budistid. Ka šinto pühamute ja buda templite arvud on enam-vähem võrdsed (vastavalt 91 000 ja 85 000). Buda munkade arv on aga üle 2 korra suurem kui šintol (vastavalt 269 000 ja 102 000).

Šintoism (神道 shintō) on jaapani rahvuslik religioon, mis kujutab endast segu looduse, esivanemate, kangelaste ja keisri kummardamisest. Tavaline šinto pühamu on koht, kus elab küla, linna või prefektuuri kaitsevaim. Tähtsaim šinto pühamu Ise Jingu asub Ise linnas Mie prefektuuris.^[63] Selles Ise pühamus elab päikesejumalanna Amaterasu Ōmikami, kellest põlvneb Jaapani keisrisuguvõsa ja kes on terve rahvuse kaitsevaim. Ise Jingu on ka praegu täpselt samasugune nagu 2000 aastat tagasi.^[64] Kuna ta on ehitatud ainult puidust, siis ehitatakse ta iga 20 aasta tagant vanade jooniste järgi uuesti üles. Ka arvukad, kunagi valitsenud keisritele pühendatud pühamud on terve jaapani rahva kultuseobjektid.

Töökeskkond varieerub Jaapanis väga laiades piirides. On väga suuri firmasid ja pisikesi perefirmasid. Enamik töötajaid peab tööle sõitma hästi kaugelt ning hommikustel ja õhtustel tipptundidel on ühiskondlik transport väga koormatud. Väga levinud on ületundide tegemine, seda nii eraettevõtetes kui ka riigiasutustes. Pole sugugi haruldane, et firma saadab oma töötaja mitmeks aastaks teises linnas asuvasse filiaali ja kui see juhtub olema Jaapani teises otsas, siis ei saa perekond kokku rohkem kui mõne korra aastas. Töötajad on kõigele vaatamata oma firmale lojaalsed, sest tavaliselt on nad sinna tööle asunud kohe pärast kooli või ülikooli lõpetamist ja firma tagab neile eluaegse tööhõive. Ametialase edutamise aluseks on enamasti firmas töötatud aastad, mitte tööalane võimekus. Viimasel ajal on selline eluaegse tööhõive traditsioon hakanud siiski murenema ja nooremad inimesed on hakanud töökohti vahetama. Kui traditsioonilises jaapani peres töötas ainult mees, siis viimasel ajal on kasvanud naistöötajate osakaal. Üliõpilaste ja pensionäride seas on praegu laialt levinud osalise tööajaga töötamine ehk arubaito (アルバイト, saksakeelsest sõnast Arbeit).

Erinevalt Läänest iseloomustab Jaapani ettevõtjate ja töötajate vahekorda koostöö, mitte vastasseis. Mõlemad pooled suhtuvad firmasse nagu oma perekonda, kus on nooremaid ja vanemaid liikmeid. Seetõttu on majanduslikud streigid seal haruldased, sest töölised leiavad, et streik kahjustab firmat ja sealtkaudu ka neid endid.

Palju on väikeettevõtteid: perepoode, väikseid restorane ja baare, kodused töökodasid jms. Selliseid perefirmasid pärandatakse isadelt poegadele ja need võivad olla väga vanade traditsioonidega.

Viimase saja aastaga on jaapani kodu tublisti muutunud. Traditsioonilisi õlg- või sindlikatusega puumaju võib kohata veel ainult maapiirkondades, linnades elavad inimesed enamasti samasugustes kortermajades nagu eurooplased. Selliseid suuri kortermaju kutsutakse Jaapanis danchi (団地) ja need on ehitatud betoonist ja terasest, siseviimistluses kasutatakse ka puitu. Tüüpiline jaapani korter on aga oluliselt väiksem, kui Euroopas. Tegelikult on iga jaapanlase unistuseks oma maja, aga kuna maa on väga kallis, on ka majad kallid ja võrdlemisi väikesed. Maapiirkondades, kus maa on odavam, on ka majad suuremad ja neis on piisavalt ruumi, et koos perega saaksid elada nii lapsed kui ka vanavanemad. Ruumi jätkub seal ka külalistele ja perekondlikke tähtpäevi saab tähistada kodus. Linnades tingib ruumipuudus seda, et peaaegu kunagi ei kutsuta külalisi koju ning pidulikke sündmusi tähistatakse restoranides või niinimetatud. ühiskondlikes hoonetes (jaapani keeles kaikan).

Suvi on Jaapanis kuum ja niiske, seepärast pööratakse elamute ehitamisel peamist tähelepanu mitte küttele ja soojustamisele, vaid sellele, et ka kuumadel suvepäevadel pääseks tuuleke ruume jahutama. Tubade eraldamiseks ei ehitata kapitaalseid vaheseinu, vaid kasutatakse lükanduksi. Neid on kaht tüüpi: shōji (障子) ja fusuma (襖). Välisseinadki on sageli kõrvale lükatavad ja aknad on konstrueeritud lükandakendena.

Traditsioonilises jaapani majas on esiku (玄関 genkan), koridoride ja köögi põrandad puidust, tubade põrandad on kaetud punutud mattidega (畳 tatami). Kaasaegsetes majades on ka tubades poleeritud laudpõrandad, kuid võimaluse korral püütakse siiski vähemalt üks tuba teha traditsioonilises stiilis tatamiga põrandal. Kui teid peaks jaapani koju kutsutama, siis pidage meeles, et esikus tuleb kingad vahetada tuhvlite vastu, millega kõnnitakse puitpõrandatel. Kui astute tatamile, tuleb ka tuhvlid jalast ära võtta ja astuda tatamile sokkides. Tualeti ukse juures koridoris seisab alati veel üks paar tuhvleid, millega käiakse ainult tualetis.

Traditsiooniline magamisase on paks ja soe puuvillaga täidetud madrats ehk futon (布団), mis laotatakse ööseks otse tatamile ja päevaks peidetakse seinakappi. Kaasaegsetes lääne stiilis magamistubades on tavalised voodid, mida jaapanlased miskipärast nimetavad "prantsuse vooditeks". Jaapanis on kõigis majades elekter ja veevärk, kuid keskküte on suuremas osas Jaapanist tundmatu nähtus, välja arvatud Hokkaido. Hokkaidol on talved sama külmad kui Eestis. Mujal Jaapanis köetakse ruume elektrikaminatega ainult nendes viibimise ajal ja paksu teki alla magama pugedes lülitatakse küte välja. Traditsiooniline ja väga praktiline moodus külma ilmaga sooja saamiseks on istuda terve perega ümber kotatsu. Vanasti oli see põranda keskel asuvasse auku asetatud pann hõõguvate sütega, mille kohale seati madalate jalgadega laud. Pererahvas istus kotatsu ümber, nii et jalad olid laua all soojas ja üle kõigi jalgade laotati suur villane vaip. Tänapäeval kasutatakse muidugi söepanni asemel elektriahju, mis on tükk maad tuleohutum. Saadaval on ka laias valikus muid elektrilisi kütteseadmeid, sealhulgas õhukonditsioneere, mis suudavad suvel tuba jahutada ja talvel seda kütta.

Igas jaapani kodus on tingimata vannituba ehk ofuro (お風呂), ükskõik kui väike see siis ka olude sunnil poleks. Kunagi ei ehitata vannituba ja tualetti kokku nagu Ameerikas. Erinevalt meie vannidest on jaapani vannid istevannid, st nad võtavad vähe ruumi, kuid on sügavad. Vannivee soojendamiseks kasutatakse enamasti gaasiboilerit ja vesi peab olema väga kuum, sest jaapanlaste jaoks on vannil sama tähendus, mis eestlaste jaoks saunal. Et kuuma vett kokku hoida, käib peres mitu inimest ühes ja samas vannis ning sellepärast tuleb ennast hoolikalt pesta enne vanni ronimist. Kibusse lastakse kuuma vett ja vanni kõrval väikesel pingil istudes pestakse ennast seebiga korralikult puhtaks. Vann pole mitte pesemiseks, vaid kuumas vees mõnulemiseks. Muuseas, ka enne kuumaveeallikasse minekut tuleb end samamoodi puhtaks pesta.

Tänapäeva Jaapanis on väga mitmekesiseid vaba aja veetmise võimalusi. Seal võib leida nii Läänes tuntud lõbustusi nagu diskod, ööklubid, restoranid, teatrid, kinod, keeglisaalid, golfiväljakud jne, kuid on ka üsna jaapanipäraseid võimalusi.

Üle maailma on levinud jaapanlaste leiutis karaoke, kus spetsiaalsest karaoke seadmest tuleva saatemuusika saatel saab igaüks ise mikrofoni laulda. Et laulu sõnad tavaliselt meeles pole, siis jooksevad need televiisoriekraanil. Karaoke-baare on kõikjal, ka enamikus ööklubides on see võimalus olemas. Kui teie võõrustaja laulab, siis on viisakas talle plaksutada ja teda kiita, isegi kui ta eriti viisi ei pea. Ka teie ise ei tohi keelduda mikrofoni kätte võtmas, kui teid palutakse.

Üks neist on pachinko ehk midagi mehaanilise piljardi taolist. Pachinko-saalides on kümneid masinaid ja nende taga istutakse tundide kaupa, süües ja juues sealsamas – see pidavat hästi lõdvestama. Väikeste summade eest pachinko mängimises avaldub seaduselünk, mis lubab Pachinko-saalidel vältida Jaapani ranget hasartmänguseadust.^[65] Pachinkotööstuse väärtuseks hinnati 1994. aastal 30 triljonit jeeni (umbes 200 miljardit eurot 2021. aasta seisuga).^[66]

Traditsioonilistest jaapani harrastustest tuleks tingimata mainida teetseremooniat, ikebanat ja origamit ehk paberivoltimist.

Origami ehk paberivoltimine on omaette kunstiliik. Eriti armastavad sellega tegeleda lapsed.

Üldise ettekujutuse kohaselt on jaapanlased nagu teisedki Aasia rahvad väga kollektiivsed, kõike tehakse meeskonnatööna ja üksikisiku initsiatiiv on taunitav. Jaapani vanasõna ütleb, et nael, mille pea välja ulatub, saab haamriga. Mõneti üllatav on seepärast, et traditsiooniliste jaapani spordialade hulgas pole ühtki meeskondlikku ala, kui välja arvata köievedu. Meenutuseks – köievedu oli esimest korda kavas 1900. aasta suveolümpiamängudel Pariisis ja jäi sinna kuni Antwerpeni olümpiamängudeni 1920. aastal.

Tänapäeval harrastatakse Jaapanis meeskondlikest spordialadest võrkpalli ja korvpalli ning viimastel aastatel on eriti populaarseks muutunud Euroopa jalgpall, kuid need on kõik Läänest imporditud spordialad.

Jaapani rahvuslikest spordialadest on olümpiaalaks saanud judo, varsti loodavad jaapanlased olümpiaalade hulka tuua ka sumomaadluse. Teatavasti kehtib uute olümpiaalade puhul nõue, et nendega peavad tegelema nii mehed kui ka naised, kuid sumo populariseerimine naiste hulgas võtab veidi aega.

Laialt on maailmas levinud ka karate ja vähemal määral jaapani mõõgavõitlus kendo.

Jaapanlased esinevad edukalt nii suve- kui ka taliolümpiamängudel. 1964. aastal toimusid Tokyos esimesed olümpiamängud Aasia kontinendil. Taliolümpiamänge on Jaapanis peetud juba kaks korda: 1972. aastal Sapporos ja 1998. aastal Naganos.

Kõige populaarsemad on Jaapanis pesapall, K-1, golf ja sumo, samuti surfamine ja mäesuusatamine.

Kõige tähtsam püha Jaapanis on uusaasta (お正月 o-shōgatsu). Juba jõulupühade ajal lõpetavad kõik firmad ja kauplused töö ning vana aasta ärasaatmine ning uue vastuvõtmine kestab 3. jaanuarini. Selleks ajaks pole Jaapanis mõtet planeerida mingit asjaajamist. Aastavahetuseks tuleb tavaliselt kogu pere kokku, lapsed sõidavad linnadest maale vanemate juurde. Päris pidu algab vana-aasta õhtul. Kogu pere sööb koos nuudleid, mis sümboliseerivad pikka iga. Seejärel minnakse lähimasse šinto pühamusse või buda templisse, et paluda jumalatelt uueks aastaks õnne ja soovide täitumist. 1. jaanuari hommikul serveeritakse eriline uusaasta hommikusöök, lastele kingitakse raha ja kõik ootavad sõpradelt ja sugulastelt uusaastakaarte. Jaapanis nimelt toimetatakse post kätte kohe 1. jaanuari hommikul.

Teine väga tähtis püha Jaapanis on o-bon (お盆), mida tähistatakse augustikuus. Konkreetsed kuupäevad on igas maakonnas erinevad. Shinto uskumuse kohaselt tulevad 13. augustil esivanemate hinged kolmeks päevaks tagasi oma kodudesse omakseid külastama. Selleks puhuks tehakse majas suurpuhastus, korrastatakse esivanemate hauakivid ja viiakse hingede jaoks haudadele toitu ja saket. O-bon'i tähistamiseks toimuvad suured tulevärgid ja tantsitakse erilisi o-boni tantse. O-bon sarnaneb meie lõikuspühaga ning tantsuga tänatakse jumalaid ja esivanemaid hea riisisaagi eest.

Jaapanis on rida lastele pühendatud tähtpäevi. Üks neist on tütarlaste püha ehk nukkude pidu (ひな祭り hinamatsuri), mida peetakse 3. kuu 3. päeval (3. märtsil). Kodudes seatakse sel päeval üles mitmeastmeline punase riidega kaetud poodium, millele asetatakse põlvest põlve edasi antavad rikkalikult kaunistatud nukud. Nukud sümboliseerivad muistseid keisrikoja liikmeid.

Poiste püha tango-no-sekku (端午の節句) on viienda kuu viiendal päeval (5. mail). Sel puhul lehvivad nende majade kohal, kus peres on poisslapsi, hiigelsuured karpkalakujulised riidest tuulelipud. Igal poisi jaoks on oma lipp. Karpkala sümboliseerib jõudu ja edasipüüdlikkust, mida mehel elus vaja läheb. Tänapäeva ametlikus kalendris on 5. mai riigipüha ja seda nimetatakse lastepäevaks.

Tähefestival (七夕 tanabata) toimub igal aastal 7. juulil. Legendi järgi saavad sel ööl kokku kaks armunud tähte, keda lahutab Linnutee. Tanabata ajal kirjutavad inimesed paberitükikestele oma salasoove, voldivad need kokku ja seovad bambuseokste külge. Hilisõhtul võib nautida tulevärki (花火 hanabi).

15. novembril on 3- ja 7-aastaseks saanud tüdrukute ja 5-aastaseks saanud poiste püha shichi-go-san (七五三 'seitse-viis-kolm'). Sel päeval riietatakse nad kirevatesse kimonotesse ja vanemad viivad nad shinto pühamusse, kus jumalatelt palutakse lastele head tervist ja õnnelikku elu. Igal lapsel on käes paberkott, millele on joonistatud männi, kilpkonna või kure pilt. Need sümboliseerivad head tervist ja pikka iga. Pühamute juures on avatud kioskid, kust ostetakse lastele maiustusi ja pannakse paberkottidesse. Koju jõudnud, jagavad päevakangelased maiustusi õdede-vendade ja naabrilastega ja saavad ise vastu kingitusi. Õhtul korraldatakse perekondlik pidu.

 Pikemalt artiklis Jaapani ajalugu

• Jaapani muusika
• Jaapani keraamika
• Sintoism
• Jidai Matsuri
• Kendo
• Hiragana
• Jaapani budism
• Jaapani usundid
• WOWOW
• Mono no aware
• Jaapan 2014. aasta taliolümpiamängudel
• Rangaku
• Jaapani võrkpallikoondis
• Hõlmikpuu Jaapanis
• Jaapani lennukite loend
• Eesti-Jaapani suhted
• Jaapani perekonnanimede loend
• Vaktsineerimine Jaapanis
• Jaapani filosoofia
• Vähemusrahvused Jaapanis
• Jaapani keiserlik armee

Tsitaadid Vikitsitaatides: Jaapan

• Videos on Japan's Foreign Policy. Ministry of Foreign Affairs of Japan, 22. January 2018