Taani ajalugu

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Taani ajalugu on ülevaade Taani riigi territooriumil toimunud ajaloolistest sündmustest ja Taani kuningriigi ajaloost.

Esimesed inimtegevuse jäljed Taanis pärinevad umbes 120 000 aasta tagusest Eemi jäävaheajast. Pidev inimtegevus on kestnud alates mandrijää taandumisest umbes 14 000 aastat tagasi.

Põllumajandus muutus valitsevaks nooremal kiviajal 4. aastatuhandel eKr. Sel perioodil ehitati hulgaliselt megaliitkalmeid, millest mõned pakuvad tänaseni tähelepanuväärset vaatepilti.

Pronksiajal (1800–500 eKr) praeguse Taani aladel elanud rahvast on säilinud rikkalikult arheoloogilisi mälestisi. Arvukad päikesekujutised, nt Trundholmi vanker ja kaljujoonised Bornholmil, viitavad päikesekultusele. Kaljujooniste teine levinum motiiv on laev. Ülikuid maeti tammekirstudes hiiglaslikesse kääbastesse, mis paiknesid kõrgetel küngastel. Mõnes Jüütimaa osas on tänu mulla iseärasusele säilinud orgaanilisest materjalist hauapanused, sealhulgas riided. Tuntuim leitud riidekomplektidest pärineb Egtvedi piiga hauast.

Rauaaja esimesel perioodil, nn keldi rauaajal (500 eKr kuni meie ajaarvamise alguseni), domineeris Taanis naaberaladel elanud keltide mõju. Sellele järgnenud nn rooma rauaajal (meie ajaarvamise algus kuni 400 pKr) saabusid suuremad kultuurimõjud Rooma riigist, sealhulgas kaalu- ja mõõdusüsteem ning hulgaliselt laensõnu; ladina kirja mõjul tekkis ruunikiri. Rauaajast pärinevad paljud soodest leitud mumifitseerunud surnukehad, näiteks Tollundi mees.

 Pikemalt artiklis Taani nimi

Germaani rauaajast (400–800 pKr) on olemas esimesed kirjalikud allikad taanide kui rahva kohta. Sellest ajast pärinevad ka andmed Jüüti poolsaarel elanud anglide ja jüütide kohta. Nad liikusid mandrilt edasi Suurbritannia saartele, kus segunesid kohalike elanikega, moodustades inglise rahvuse tuumiku. Arvatavasti ühendati Lõuna-Taani, Sjællandi ja Kirde-Taani alad kuningriigiks 8. sajandil. Sellest annavad tunnistust sellised suurejoonelised rajatised nagu Danevirke piirivall, samuti Kanhave kanal läbi Samsø saare ja Taani esimese linna Ribe asutamine pärast aastat 700. Taani riiki kuulusid ka Skandinaavia poolsaare lõunatipus asuvad Skåne, Hallandi ja Blekinge maakonnad, mis praegu kuuluvad Rootsile.

 Pikemalt artiklis Ribe Fyni saarel, Hedeby

 Pikemalt artiklis Adam Bremenist, Gesta Hammaburgensis ecclesiae ponitificium

Ristiusk levis Taanimaale 8.–9. sajandil, kui viikigite röövretkede ajal käidi Frangi riigi rannikuil röövimas ja makse välja pressimas. Selle aja Euroopa suurriigist Frangi riigist saadeti Taani kuninga jutule kristlik misjonär Willibrord (surn. 739), aga Taani kuningas Ongendus misjonäri veenmistööst ei hoolinud ja keeldus ka ennast ristida laskmast.

 Pikemalt artiklis Danegeld, Viikingiaeg

Pärast seda, kui Frangi keiser Karl Suur (valitses aastail 800–814) vallutas Saksi sõdade järel sakside maad ja liitis need Frangi riigiga, tungisid taanlased Nordalbingieni. Alles Karl Suure poja Karl noorema sissetung aastal 808 surus nad tagasi üle Eideri jõe. Järgmisel aastal püstitas keiser tänapäeva Itzehoe lähistele Esesfeldi kantsi ja kogu piirkond liidendati Frangi riigiga. Tõenäoliselt selleks, et kuningas Sigfredi järeltulija Godfredi juhitavale sissetungile vastu seista, rajasid frangid Taani margi, mis ulatus Eideri jõest Schlei jõeni (Danevirke kindlustusteni) põhjas. 808. aastal olevat Taani kuningas Godfred hävitanud slaavlaste kaubaplatsi Rericu ja asustanud sealsed kaupmehed Hedebysse. Tõenäoliselt rajatigi linn sihipäraselt kuninga eestvõtmisel. Üsna varsti vermiti Hedebys Põhjamaade esimesed mündid. Pärast kuningas Godfredi tapmist sõlmis tema järeltulija Hemming aastal 811 Karl Suurega Heiligeni rahu, pärast mida tähistas piiri Taani ja Frangi riigi vahel Eideri jõgi.

Rooma paavst Paschalis I lähetas 822. aastal Rooma saabunud Reimsi peapiiskopi Ebbo koos Cambrai piiskopi Halitgariga Taani hõime ristima. Samuti määras ta Ebbo Põhjamaade legaadiks.

826. aastal pöördus Taani kuningas Harald Klak pärast lahingu kaotamist Frangi riigi keisri Ludwig Vaga poole palvega, et neile saadetaks evangeeliumi kuulutajaid. Kuningas Haraldi ristis koos pere ja kaaskonnaga Reimsi peapiiskop Ebbo. Pärast ristimist suundus koos kuningaga Taani ka misjonär Ansgar, kuna paavst Eugenius II lähetas ta Taani hõimudele usku kuulutama. Ansgar tegi misjonitööd Vestfaalis ja Taanis ning asutas esimese ristiusu kiriku ja koguduse Rootsis. 831. aastal nimetati ta Hamburgi peapiiskopiks. 31. mail 864 kinnitas Nicolaus I Ansgari Bremeni peapiiskopiks ning ühendas Bremeni ja Hamburgi peapiiskopkonnad. Ta määras Ansgari ja tema ametijärglased Bremeni peapiiskopi kohal paavstlikeks legaatideks taanlaste, rootslaste ja slaavlaste misjoni läbiviimisel. Ansgar on tuntud kui Põhjamaade apostel ning Taani ja Rootsi kaitsepühak. Siiski jätkusid tülid rohkem kui sajandi, kuni Ida-Frangi kuningas Heinrich Linnupüüdja alistas aastal 934 Hedebys lõpuks kuningas Gnupa juhitud Taani väed.

9. sajandi keskel rajati Karolingide impeeriumi Kesk-Frangi riigi keisri Lothar I ja Rooma paavsti toetusel Elbe jõe alamjooksule Hamburgi linn, kuhu ehitati ka neli puust kirikut, ja Ansgar kuulutati Hamburgi peapiiskopiks. 845. aastal hävitas Taani kuningas Horik linna oma suure laevastikuga, laastatud Hamburg ühendati Bremeni piiskopkonnaga. 850. aastal lubas kuningas Horik Bremeni peapiiskopil Ansgaril ehitada kaubanduse edendamiseks Hedeby linna Taani esimese kiriku. Teine kirik ehitati Ribesse, mis sai ka Ribe piiskopitooli asukohaks. Ansgari surma järel 865. aastal jätkas tema tööd piiskop Adalward. Ametlikult võttis Taani ristiusu vastu 965. aasta paiku.

Taanis oli viikingiaeg suure majandusliku arengu ja sõjalise ekspansiooni periood. 9.–10. sajandil kujunes väikeste vürstiriikide ühendamise tulemusena Taani kuningriik. See muutus peamiseks normannide riigiks Euroopas ka Läänemerest põhja poole, vallutades Norra ja suured piirkonnad Inglismaal: Inglismaa kuningas Alfred Suur oli sunnitud Taanile loovutama Inglismaa idaranniku alad, mida taanlaste ülemvõimu tõttu aastatel 886–954 kutsuti Danelaw'ks.

 Pikemalt artiklis Danelaw, Danegeld, Anglosaksi Inglismaa

Skandinaaviast pärit normannid valitsesid Läänemerel ja Põhjamerel. Nad purjetasid mööda suuri Venemaa jõgesid kuni Musta mereni, rajasid oma asulad Põhja-Venemaale ja Põhja-Prantsusmaa läänerannikule, kus 911. aastal loodi viikingipealik Rollo juhtimisel Normandia hertsogiriik. Nad purjetasid kuni Vahemereni, kus hiljem rajasid normannide riigi Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias. Ajavahemikul 980–1000 purjetasid Erik Punane ja Leifr Eiríksson Islandilt Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse, kus avastatud piirkonna nimetasid Vinlandiks ('viinapuude maa', ka 'aasade maa').

Varakeskaegses Skandinaavias domineeris Taani riiklikult vähem arenenud Norra ja Rootsi üle, mille valitsejad olid tihti Taani kuninga vasallid.

 Pikemalt artiklis Taani kuningas, Taani riigipeade loend

Alates kuningas Gorm Vanast (valitses ca 940 – ca 958 ja suri arvatavasti 958) on teada kõik Taani kuningad. Gormi poeg Harald Sinihammas rajas Jellingisse oma vanematele vägeva hauamonumendi, mis koosneb kahest hiiglaslikust kääpast, kahest ruunikivist, suurest kivilaevast ja kirikust. Kuningas Harald rajas ka vähemalt neli täpselt ringikujulist ja korrapärast ringvall-linnust, neist tuntuim on Trelleborg Sjællandil. Jätkus piirikaitsevalli Danevirke tugevdamine frankide Saksimaa vastu.

Harald Sinihamba ajal 10. sajandi keskel sai Taanist ametlikult kristlik riik. Tänu kaubanduse arengule tekkisid viikingiajal Skandinaavias linnad (ainsana oli varem asutatud Ribe). Taani tuntumad viikingiaegsed linnad olid Hedeby, Århus ja Ålborg.

Taani kuningas Harald Sinihammas alustas vallutusi ja saavutas võimu ka Norra üle. Ta nõudles juba aastaid Norra trooni. Pärast oma isa Eirik Verekirve surma liitusid Sinihambaga Harald Hallmantel ja tema vennad ning asusid võitlusse isa venna, kuningas Håkon Haraldssoni (Håkon Hea) vastu. Taani kuningas Harald Sinihammas kasutas Haraldit ja teisi Eirikupoegi võimuvõitluse vahendina, varustades neid vägedega. Fritjari lahingus (umbes 961. aastal) sai Håkon surmavalt haavata. Umbes aastal 961 sõitis Harald Sinihammas Norrasse ja lasi end Tønsbergis austada. Harald Eiriksson kuulutas end Harald Sinihamba asekuningaks. Nii sai Taani kuningas ülemvõimu territooriumi üle Mørest kuni Gröönimaa piirini. Østlandeti kuningad Gudrød Bjørnsson ja Trygve Olavsson olid juba varem Harald Sinihamba asekuningad.

985. aastal, pärast isa surma, sai Haraldi pojast Svend Harkhabemest Taani ja Norra kuningas. 995. aastal kukutati Norra valitseja jarl Haakon Sigurdsson ja Norra trooni pakuti Olafile. 997. aastaks oli Norra kuningas Olaf Tryggvesson end Norra troonil kindlustanud ning hakkas otsima võimalusi laiendada oma võimu ka ülejäänud Skandinaavia üle. Aastal 1000 said Olafi väed Svolderi merelahingus taanlastelt, rootslastelt ja vendidelt lüüa ning kuningas ise ilmselt hukkus.

 Pikemalt artiklis Inglismaa kuningriik#Taani vallutus, Anglosaksi Inglismaa, Danelaw

Inglismaa kuningas Ethelred II valitsusajal (978–1013 ja 1014–1016) läksid taanlased 991. aastal taas inglastega konflikti, püüdes lisaks Danelaw' alale enda kontrolli alla saada kogu Inglismaad. Eriti tõsiseks läks olukord siis, kui Taanis sai võimule Svend Harkhabe, kes hakkas Inglismaa trooni taotlema. Püüdes taanlaste ohust lahti saada, korraldas Ethelred 1002. aastal Põhja-Inglismaal Danelaw' aladel elavate taanlaste massimõrva (milles hukkus ka Svend Harkhabeme õde), ent sellestki polnud kasu. Taanlaste retked jätkusid ning 1013. aastal, Svend Harkhabeme ja tema poja Knudi invasiooni järel Inglismaale, varises inglaste kaitse täielikult kokku. Ethelred pages Normandiasse eksiili ning Taani ja Norra kuningas Svend Harkhabe kuulutati Inglismaa kuningaks (1013–1014). Svend aga suri äkitselt 3. veebruaril 1014. Kasutades seda surma ära, naasis Æthelred Inglismaale ja ajas Svendi poja Knudi tagasi Taani, sundides teda seejuures loobuma oma liitlastest.

1015. aastal alustas Knud Inglismaa vastu uut rünnakut, saades 1016. aastal Inglismaa kuningaks Knud Suureks. 1028. aastal tõukas ta Norra troonilt Olav II Haraldssoni ning pärast vallutusi valitses kuningana Taanit, Norrat, Inglismaad ja ka mõnd Rootsi piirkonda.

 Pikemalt artiklis Põhjamere impeerium

Pärast Knud Suure surma 1035. aastal lagunes Taani võimu all olnud suurriik, ehkki Inglismaad hoidis Knudi poeg Hardeknud enda kontrolli all kuni 1042. aastani. 1066. aastal vallutas Inglismaa Normandia hertsogi Rollo järglane William Vallutaja.

1076. aastal suri kuningas Sven II Estridson, kelle järglasteks olid 15 vallaspoega. Seetõttu toimusid Taanis 1076–1157 kodusõjad. Nende ajal vallutasid vendid kaks kolmandikku Taani aladest ja ka Rügeni saare.

Taani kuningas (1095–1103) Erik I Ejegod saavutas selle, et Baris toimunud rooma-katoliku kirikukogul tunnistas paavst Urban II Eriku venna, ristiusu levitajast Taani (1018–1035), Inglise (1016–1035) ja Norra (1028–1035) kuninga Knut Suure 1101. aastal pühakuks. Paavst Paschalis II saatis legaadina Taani kardinal Alberichi, et kohapeal määrata uus kirikuvõimu keskus. Alberich valis 1104. aastal sobivaks asukohaks tollal Taanile kuulunud Lõuna-Skandinaavias Skånes asuva Lundi ning nimetas Lundi peapiiskopi kohale kohaliku piiskopi Asgeri, kes oli Inglise Canterbury peapiiskopi Anselmi sõber. 1104. aastal ülendati Hamburg-Bremeni peapiiskopkonna Lundi abipiiskopkond peapiiskopkonnaks ja sellele allutati kõik teised Bremenile kuulunud abipiiskopkonnad Põhjamaades: Århus (Taani), Dalby (Taani), Fääri saared, Gardar (Gröönimaa), Linköping (Rootsi), Odense (Taani), Orkney (Ühendkuningriik), Oslo (Norra), Ribe (Taani), Roskilde (Taani), Schleswig (Saksamaa), Selje (Norra), Skálholt (Island), Skara (Rootsi), Strängnäs (Rootsi), Trondheim (Norra), Uppsala (Rootsi), Viborg (Taani), Vestervig (Taani), Västerås (Rootsi) ja Växjö (Rootsi).

 Pikemalt artiklis Lundi peapiiskopkond

12. sajandil algasid Taani ristikäigud lõuna pool elavate slaavlastest vendide aladele, samas nõrgestasid riiki sisemised vastuolud. Skandinaavia poolsaare lõunaosas Taani võimu all olevas Lundis moodustati Lundi peapiiskopkond, mis allus otse Rooma paavstile ning oli 12. sajandil toimunud Taani kuningriigi ja Rooma kiriku korraldatud ristiusustamise keskus.

Peapiiskoppide Absaloni (1177–1201) ja Anders Suneseni (1201–1223) valitsusaeg oli Lundi peapiiskopkonna võimu haripunkt. Peapiiskop Anders Sunesen võttis koos Taani kuninga Valdemar II-ga isiklikult osa 1219. aasta juunis toimunud retkest Eestisse. Valdemar I valitsusajal tegutses Taanis Lundi peapiiskopi Absaloni sekretär Saxo Grammaticus, kes on esimese Taani täieliku ajaloo ("Gesta Danorum") autor.

 Pikemalt artiklis Põhjala ristisõjad, Vendi ristisõda (1147–1184)

Kuningas Valdemar I Suur (valitses 1157–1182) pidas aastatel 1146–1157 troonipärimissõdu Svend III ja Knud III-ga, ühendas seejärel Taani taas ühe valitseja võimu alla ning tugevdas koostöös kirikuga keskvõimu. Ta alustas 1159. aastal ristisõda Läänemere lõunakaldal elanud lääneslaavlaste vastu. Aastatel 1160–1164 sõdis ta koos Heinrich Lõviga vendide vastu. Valdemar I tunnistas end ka Saksa-Rooma keisri alamaks. 1168. aastal vallutas ta Rügeni saare ja võitis vende. 1180–1181 vallutas ta osa Saksa-Rooma keisri põlu alla sattunud Heinrich Lõvi valdustest (Lübecki linna).

Kuningas Knut VI valitsemisajal (1182–1202) pidas Taani edukat sõjategevust ning vallutas Läänemere lõunarannikul Pommeri, Väike-Pommeri ja Mecklenburgi. Knut nimetati Taani ja vendide kuningaks. Aastatel 1185–1227 oli Pommeri hertsogkond Taani kuninga vasall. Saksa-Rooma keisri Friedrich I Barbarossa surma järel 1190. aastal kuulutas Knut VI senise vasallisuhte Saksa-Rooma keisriga kehtetuks. Taani kuningakojal tekkisid taas dünastilised sidemed teiste Euroopa kuninglike suguvõsadega: Knut VI oli abielus Welfi dünastiast pärit Baieri ja Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi tütrega, Valdemar I tütar ja Knut VI õde Ingeborg abiellus Prantsusmaa kuninga Philippe II-ga.

Vallutused jätkusid kuningas Valdemar II Võitja (valitsusaeg 1202–1241) juhtimisel. Valdemar, kes oli 1188. aastal Schleswigi hertsog, vallutas Hamburgi ja Lübecki linna ning Holsteini ja Mecklenburgide vürstiriigi. 1202. aastal tehti sõjakäik Soome ja 1209. aastal otsustas Rooma paavst anda taanlastele (Lundi peapiiskopile) õiguse määrata Soome oma piiskop ja nimetada ametisse preestreid – tasuks selle eest, et taanlased olid pööranud kristlusse Läänemere põhjakalda rahvaid.

1206. aastal korraldas Valdemar II koos Lundi peapiiskopi Anders Suneseniga sõjakäigu Saaremaale ning 1210. aastal Preisimaale ja Sambijasse. Tema eduka sõjategevuse tulemusena vallutati Taanile Holsteini piirkond ning 1214. aastal Lauenburg ja Põhja-Eesti alad. Legendi järgi said taanlased 1219. aastal Tallinna sõjakäigu ajal lahingus eestlastega oma rahvuslipu Dannebrogi.

1222. aastal tekkis kuningas Valdemar II-l konflikt Põhja-Saksamaal ning Taani sõjaline võimsus keskendus sealsele sõjategevusele. 1223. aastal sattus kuningas Valdemar II lahingus vangi Schwerini krahvi Heinrichi kätte ning pääses alles pärast lunaraha maksmist. 1227. aastal sai ta sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ning sakslaste Mõõgavendade ordu väed alustasid kohe pealetungi ka Taani aladele Eestis, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti (vt Eestlaste muistne vabadusvõitlus ja Taani valdused Eestis). Keskajal kuulusid pikemat või lühemat aega Taanile suured valdused praegusel Põhja-Saksamaal ja Põhja-Eestis ning Saaremaa ja Ojamaa. Valdemar I lasi koostada Jüütimaa seadustekogu ja Taani hindamisraamatu. Ta kindlustas sellega keskvõimu, koondas seadusandluse keskvõimu alla ja parandas maksustamist. Pärast Valdemari surma algasid Taanis segaduste ajad.

13. sajandil laastasid Taanit kodusõjad ja sõda Holsteini krahvidega. Kuningas Erik IV ajal (1241–1250) tekkis kuningal Roskilde piiskopi ametissemääramisel vastuolu Rooma paavstiga. Aastail 1250–1252 valitses Taanit kuningas Abel. Tema kehtestas täiendava maksu, et maksta lunaraha Kölni peapiiskopi juures vangis oleva poja Valdemari eest, ning langes ülestõusnute vastu võideldes Friisimaal. Abeli järglased (Valdemar III, Valdemar IV jt) aga said Estridseni dünastia Schleswigi haruna päriliku õiguse valitseda Schleswigi hertsogkonda. Taani langes paavsti heakskiidetud Põhja-Saksa vürstide rünnaku alla ning sõjategevus jätkus ka kuningas Christoffer I valitsemisajal (1252–1259), lõppedes alles Jakob Erlandseni nimetamisega Lundi peapiiskopiks. Christoffer I suri 1259. aastal ning kuna Christofferi poeg ja pärija Erik V Klipping oli veel alaealine, valitses kuni 1264. aastani regendina Christoffer I lesk kuninganna Margrete Sambor. Piiskop Erlandsen püüdis tagada toetust kuningas Abeli poegadele, pannes kõik Erik V kroonimisel osalenud piiskopid kirikuvande alla, ent jäi Margrete vastu kaotajaks ja pagendati maalt. Margretel tuli nüüd aga asuda võitlusse 1259. aasta aprillis Taani tunginud Rügeni vürsti Jaromar II-ga, kes toetas Taani kuninga ja kiriku vastasseisus Rooma katoliku kirikut.

 Pikemalt artiklites Holstein, Schauenburgi ja Holsteini krahvid ja Schleswigi hertsogkond

Kuningas Erik VI Menvedi ajal (1286–1319) sattus vabalinn Lübeck 1307. aastal Taani võimu alla ning vabanes alles Erik Menvedi surma järel 1319. aastal. Taani kuninga ja Eestimaa hertsogina andis Erik VI aastal 1302 Rakverele Lübecki linnaõigused.^[1] 1315. aastal lubas ta kuninga vasallidele läänide meesliinis pärandamise õiguse (Valdemar-Eriku lääniõigus).

1282. aastal allkirjastatud Vordingborgi aktiga said Taanimaa aadlikud endale esinduskogu Danehof. Kuningas Christoffer II (valitses 1319–1332) oli täielikult aadlike mõju all, kes sundisid teda 1320. aastal Danehofi alaliseks nõuandekoguks nimetama ning pagendasid ta hiljem. Pärast Kristoferi surma uut kuningat Taanis ei kroonitudki ja võim riigis läks Danehofile. Taani interregnumi ajal 1332–1340 tõusis riigivalitsemises Põhja-Saksa aadlike tähtsus, taanlaste võimu all oli vaid üks Jüüti poolsaare maakond, mujal võimutsesid sakslased.

1324. aastal abiellus Põhja-Saksamaalt pärit markkrahv Ludwig V Wittelsbachide dünastia võimu edasiseks tugevdamiseks Taani kuninga Christoffer II vanema tütre printsess Margaretaga. 1340. aastal toetasid tema ja Holsteini krahv Johann III Ludwigi naisevenda Valdemar IV Taani troonile pääsemisel. Wittelsbachi dünastia säilitas head suhted Taani õukonnaga isegi pärast Margareta surma samal aastal.

1332. aastal toimus Skånes sakslastevastane talupoegade ülestõus, mille järel taanlased Skåne Rootsile maha müüsid. Olukord riigis oli muutunud kriitiliseks. Seepärast otsustasid aadlikud Taani troonile valida Valdemar IV.

1331. aastal toimus Gottorpi lähedal kuningas Christoffer II (1320–1326 ja 1329–1332) ja Holstein-Rendsburgi krahvi Gerhard III vahel lahing, milles kuningas sai lüüa ja järgmisel aastal ta suri. Valitsema hakkas Gerhard. Seejärel omandasid Holsteini aadlikud suuri pandi- ja läänivaldusi Jüütimaal ning saavutasid Taani riiklikus elus suure tähtsuse ja kaalu. Olukord lõppes 1340. aastal, kui Gerhard III tapeti ja kuningaks valiti Christoffer II poeg Valdemar (Valdemar IV Atterdag, 1340–1375), kes taastas riikliku ühtsuse ja kuningavõimu autoriteedi riigis. Valdemar suutis vahepeal killustunud Taani riigi taas ühendada, allutada otsesele kuningavõimule ka Sjællandi ning võita Taanile tagasi aastal 1332 Rootsi kätte läinud Skåne.

1340. aastal müüs Valdemar Hallandi Rootsile ja Eestimaa hertsogkonna Saksa ordule.

Jüriöö ülestõusu järel 1346. aastal müüs Valdemar Taani valdused Eestis – Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnusega – umbes nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marka) eest Saksa ordu ordumeistrile Goswin von Herikele.

1349. aastal puhkes Taanis katkuepideemia ehk must surm, mis hävitas ligi poole maa elanikest. Katk süvendas kriisi põllumajanduses ja rahutusi riigis.

1360. aastal vallutas Valdemar Rootsi kuningalt Magnus Erikssonilt tagasi Skåne, Hallandi ja Blekinge.

 Pikemalt artiklis Taani-Hansa sõda

Taani kuningas Valdemar IV vallutas 1361. aastal ka Hansa Liitu kuulunud Gotlandi linna Visby ja hoidis Läänemere laevandust enda kontrolli all. Ta maksustas Belti väina läbivad kaubalaevad ja muutis tollimaksude sisseviimisega Øresundi (Jüüti poolsaare ja Skandinaavia vahel asuva väina) läbimise hansakaupmeestele erakordselt raskeks. Vendi hansalinnad kuulutasid Taani vastu välja Kaperkrieg'i (kaaperdamissõja, 1360–1370), kuid see ebaõnnestus. 1362. aastal purustas Valdemar Hansa Liiduga sõdides Helsingborgi merelahingus vastase laevastiku, kuid kaotas võitluse Holsteini, Mecklenburgi ülikute, taani aadlike, Hansa Liidu ja Hansa Liitu mittekuulunud Madalmaade linnade koalitsioonile (Kölni konföderatsioon). 1369. aastal võitsid Hansa Liidu väed Skånes Taani vägesid. Rahulepinguga said hansalinnad 15 aastaks neli kindlust Skånes ja ¾ kõigist kogutud tollimaksudest. 1370. aastal sõlmitud Stralsundi rahuleping oli suureks löögiks Taani rahvusvahelisele mõjule, kuid andis kuningas Valdemarile võimaluse riigisisese aadlike vastupanu mahasurumiseks. Varsti pärast ainuvõimu kindlustamist suri kuningas aastal 1375, jätmata meesliinis pärijat.

Valdemar IV tütar Margrete oli 1363. aastast abielus Norra kuninga Håkon VI-ga ja valitses Valdemar IV surma järel Taanit regendina oma poja, tulevase kuninga Oluf II eest. Pärast Olufi surma 1387. aastal tunnistati Margrete Taani ja Norra kuningannaks ning aastast 1389 ka Rootsi kuningannaks. Sugulastest troonitaotlejate, Taani Margrete ja Mecklenburgi Albrechti vahel toimus aastatel 1386–1390 Taani-Mecklenburgi (ja selle liitlase Hansa Liidu) vaheline sõda, milles oli võidukas Margrete. 1397. aastal sõlmiti Taani, Rootsi ja Norra vahel Margrete I valitsetav personaalunioon (Kalmari unioon), mille juhtivaks riigiks jäi Taani. Nii muutusid Taani riigi osaks ka Norra valdused Atlandi ookeanis – Shetland, Orkney saared, Fääri saared, Island ja Gröönimaa.

Pärast Margretet sai järgmiseks ühisriigi tugevdajaks ja arendajaks Erik VII, kelle valitsemisajal ehitati Sundi väina kaldale Kronborgi kindlus. Tänu sellele kontrolliti ning maksustati Øresundi väina läbivad kaubalaevad nn Sundi tolliga.

Erik pidas oma valitsemisajal pikka ja kurnavat sõda Holsteini krahvidega, kuid sai Holsteini ja selle liitlaste käest lüüa ning tõi selle agressiooniga kaasa ka tüli Hansa Liiduga (Taani-Hansa sõda 1426–1435). 1429. aastal kehtestas Erik Öresundi läbivatele mitte-uniooni laevadele väinatolli ning seadis Skåne turgudele piirangud, eesmärgiga piirata Hansa Liidu mõjuvõimu. Hansa Liit korraldas seepeale Põhjamaade sadamatele blokaadi.

 Pikemalt artiklis Taani Monarhia

1397. aastal sõlmitud Kalmari unioon püsis tõusude ja mõõnadega kuningas Christian II valitsusajani (1513–1523). 1435. aastal algas Rootsis Pommeri Eriku poliitika vastane Engelbrekti ülestõus, misjärel Pommeri Erik 1439. aastal nii Taani kui ka Rootsi troonilt kukutati. Engelbrekt Engelbrektssoni tapmise järel sai Rootsi regendiks Karl Knutsson Bonde, kuni Taani kuningaks valiti Christoffer Baierist. 1448. aastal, kui unioonikuningas Christoffer suri, valiti Rootsi kuningaks Karl VIII.

1448. aastal sai Oldenburgi krahv Christian (hüüdnimega Fortunatus) Taani kuningaks Christian I-ks. Ta oli esimene Oldenburgi dünastia esindaja Taani troonil. Oldenburgist sai Taani kuningriigi eksklaav ning kontroll linna üle jäeti kuninga vendadele.

Rootsi kuningas Karl VIII püüdis ise saada uniooni kuningaks. 1449. aastal valitigi ta Norra kuningaks, kuid taanlased olid valinud oma monarhiks Christian I, kes võttis 1450. aastal üle ka Norra trooni. Seejärel puhkes Karli ja Christiani vahel sõda. See tekitas Rootsis peagi tugeva siseopositsiooni, mida juhtisid Oxenstiernad ja Vasad. 1457. aastal suudeti Karl kukutada ja uueks uniooni – Taani, Norra ja Rootsi – kuningaks valiti Christian I (valitsusaastad 1457–1464).1460. aastal päris ta Schleswigi hertsogkonna ning Holsteini krahvkonna.

1464. aastal aga kukutati Christian I Rootsi troonilt ning kuningaks kutsuti tagasi Karl Knutsson Bonde. Riigis algasid sisevõitlused unioonimeelsete ja -vastaste vahel, mille käigus Christian I püüdis oma võimu taastada, kuid see ebaõnnestus. Rootsi valitsejaks sai regendina Sten Sture vanem (1470–1497 ja 1501–1503).

Taani ja Norra kuningas Hans (valitses aastail 1481–1513) oli aastatel 1497–1501 Johan II-na ka Rootsi troonil, kuid pärast seda lõppesid taanlaste katsed rootslasi endale allutada läbikukkumisega. 1500. aastal korraldasid Hans ja Frederik suurejoonelise rünnaku Dithmarscheni talupoegade vabariigi vastu Holsteinis, kuid Taani, Rootsi ja Norra ühisväed, mida toetasid Saksa palgasõdurid, said Hemmingstedti lahingus täielikult lüüa ja Dithmarschen säilitas oma iseseisvuse veel pooleks sajandiks. See liideti alles aastal 1559 Holsteini hertsogkonnaga. Selle lõunaosast sai Taani ja Norra kuninga Frederik II (valitses aastail 1559–1588) valdus, muud osad jaotati tema isa Christian III ja tolle poolvenna, Schleswig-Holstein-Gottorpi hertsogi Adolfi vahel.

Kuningas Christian II (valitses aastail 1513–1523) soovis taas liita Kalmari uniooniga Rootsit, kus viimased 30 aastat olid Taani kuningast tegelikult sõltumatuna valitsenud regendid. 1520. aastal õnnestus tal viimaks regent Sten Sture nooremat (valitses 1512–1520) otsustavalt võita ja Rootsi allutada. Rootsi seisused vandusid Christian II-le 1521. aastal truudust, kuid paranoilisele monarhile polnud sellest küllalt. Et vastupanu lämmatada, lasi ta korraldada Stockholmi veresauna, kus hukati kümneid Christian II-le truudust vandunud, kuid iseseisvust pooldavaid rootsi aadlikke. Stockholmi veresauna järel algatas Gustav Eriksson sõja Rootsi iseseisvumiseks. Rootsi iseseisvuski 1523. aastal ja väljus unioonist. Taani ja Norra vaheline personaalunioon kestis aastani 1814.

 Pikemalt artiklis Krahvivaenus

Kalmari uniooni lagunemisele järgnes Taanis reformatsioon ning aastatel 1534–1536 kodusõda (krahvivaenus). Kodusõjas jäi peale reformatsioonimeelne Christian III ning 1536. aastal sai Taanis ja Norras ametlikuks usuks luterlus.

Järgnenud Taani-Norra valitsejate Frederik II (1559–1588) ja Christian IV (1588–1648) ajal muutus Taani taas üheks kõige võimsamaks riigiks Läänemere piirkonnas. Tänu kasvavale kaubandusele Läänemere ja Põhjamere vahel olid oluliseks sissetulekuallikaks Sundi tollid.

 Pikemalt artiklis Taani-Norra (1536–1814)

Põhjamaade seitsmeaastane sõda (1563–1570) ning Kalmari sõda (1611–1613) Rootsiga kindlustasid veelgi Taani positsiooni Läänemerel. 1613. aasta Knäredi rahulepingu allkirjastamisega tunnistas Rootsi Taani-Norra ülemvõimu Finnmargi üle ja Älvsborgi sadam jäi taanlaste valdusse, kuni Rootsi tasus neli aastat hiljem sõjakahjud.

16. sajandi lõpul ning 17. sajandi alguses oli Taani Läänemere piirkonna suurvõim: kuningriik hõlmas Ojamaad, Skånet tänapäeva Lõuna-Rootsis, Hallandit ja Blekinget, lisaks Norra ja Schleswig-Holsteini hertsogkondi ning ka Saaremaad. Taani krooni alla kuulusid ka Fääri saared ja Island, millele lisandus ülemvõimu taotlus Gröönimaa üle.

Pärast mitmete Skandinaavia poolsaare territooriumide kaotamist hakkas Taani-Norra 17. sajandil rajama Aafrikas, Kariibi mere piirkonnas ja Indias kolooniaid, forte ja kauplemispunkte. Pärast 1814. aastat, mil Norra oli Napoleoni sõdade tulemusena Rootsile loovutatud, säilitas Taani selle, mis oli järel Norra suurtest keskaegsetest koloniaalvaldustest.

Taani kuningas Christian IV alustas tollast Euroopat haaranud merkantilistliku laine osana Taani-Norra väliskaubanduse laiendamist. Taani-Norra esimene koloonia rajati 1620. aastal India lõunarannikule.

 Pikemalt artiklis Taani koloniaalimpeerium

 Pikemalt artiklis Taani-Rootsi sõjad

Taani-Rootsi sõjad 17. sajandil tõid Taani kuningriigile kaasa suured territoriaalsed muudatused. Aastatel 1610–1617 Rootsi ja Venemaa vahel toimunud Ingeri sõja ajal ründasid Taani väed Lõuna-Rootsi tähtsaimat kindlust Kalmari kindlust ja põletasid selle maha. See tingis aastatel 1611–1613 toimunud Kalmari sõja. Sõja lõpetanud Knäredi rahu tulemusel loovutas Rootsi Taani-Norrale kogu Lapimaa ja kaotas väljapääsu merele.

Taani osales 1625–1629 Kesk-Euroopas toimunud kolmekümneaastases sõjas (1618–1648). 1626. aasta augustis lõi Johann T'Serclaes von Tilly Lutteri juures Saksamaale tunginud Taani kuninga väge ja pärast seda põgenes kuningas Elbe taha. Kui keisri vägede uus ülemjuhataja Albrecht von Wallenstein oli kuud kuud tagajärjetult Stralsundi linna piiranud, algasid rahuläbirääkimised Taaniga ja aasta hiljem, 1629, sõlmiti Lübeckis viimasele soodne rahuleping.

Aastatel 1643–1645 toimunud Torstensoni sõja tulemusel pidi aga kuningas Christian IV Brömsebro rahuga loovutama Saaremaa, Ojamaa ja Hallandi 30 aastaks Rootsile.

Christian IV sekkumine kolmekümneaastasesse sõtta aastal 1625 ning järgnev sõda Rootsiga (1657–1658) olid Taani jaoks aga katastroofilised.

Aastatel 1655–1660 osales Taani teises Põhjasõjas ning pärast esimest Karl Gustavi sõda (1657–1658) pidi Frederik III Roskilde rahuga loovutama Rootsile põlised Taani alad Skåne, Hallandi, Blekinge ja Bornholmi ning ka Norra Jämtlandi, Härjedaleni ja Bohusläni maakonnad. Teise Karl Gustavi sõja (1658–1660) järel sai Taani kuningriik aga Kopenhaageni rahuga Bornholmi jälle tagasi. 1660. aastal oli Taanis 600 000 elanikku.

Läänemere suurvõimuks sai Rootsi.

 Pikemalt artiklis Põhjasõda

17. sajandi vallutuste tõttu oli Rootsi kuningriik muutunud tõeliseks suurriigiks. Rootsi oli vallutanud Karjala ja Ingeri, Eestimaa, Liivimaa ning kolmekümneaastases sõjas muuhulgas Lääne-Pommeri, Wismari, Bremeni hertsogiriigi ja Verdeni. Samuti oli Rootsi vallutanud Taani-Norra maakondi: Taanis Skåne, Blekinge ja Hallandi maakonnad ning Saaremaa ja Ojamaa, Norras Jämtlandi, Härjedaleni, Trondheimi maakonna ja Bohusläni. Läänemeri oli muutunud praktiliselt Rootsi sisemereks. Hansa Liit oli oma mõju minetanud. See põhjustas Rootsi naaberriikides suurt rahulolematust, mis avaldus juba mõnes varasemas väiksemas sõjas, sealhulgas Skåne sõjas (1675–1679).

Taani tahtis Rootsilt tagasi saada 17. sajandil kaotatud Skånet, Blekinget ja Hallandit. Samuti tahtis Taani, et Rootsi väed lahkuksid oma satelliitriigist Holstein-Gottorpist, kus nad toetasid nõudlusi Taanile kuuluvaleSchleswigi osale. 24. märtsil 1698 sõlmiti Saksi kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva ning Taani liit.

Augustis 1698 sõlmisid Moskva tsaar Peeter I ning Saksi kuurvürst ja Poola kuningas August II Tugev Rootsi-vastase liidu, millega 1699 ühines ka Taani kuningas Frederik IV, et tagasi võita Taani kaotatud mõju Läänemerel. Taani mobiliseeris oma sõjalaevastiku ning koondas armee Rootsi liitlase Holstein-Gottorpi hertsogiriigi piirile. Hiljem ühines liiduga Brandenburg.

Sõda algas 1700. aastal Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva vägede ootamatu, ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale. Kuulnud Riia ründamisest, otsustas Taani kuningas Frederik IV rünnata Rootsi liitlast Holstein-Gottorpi. 11. märtsil kuulutas Taani Rootsile sõja ja Taani väed marssisid Holstein-Gottorpi sisse, vallutades selle Schleswigi-osa. Rootsi kuningas otsustas saata Holsteini 17 000 sõdurit ja kuulutas välja mobilisatsiooni. Rootsi sõjavägi ei olnud palgaarmee, nagu oli kombeks enamikus teistes maades. Sõdurid elasid rahuajal talupoegadena külades, ühe üksuse sõdurid ühes külas. See lähendas neid lahingus. Deserteerumine oli Rootsi armees sama hästi kui tundmatu.

William III, kes oli tollal nii Inglismaa, Iirimaa ja Šotimaa kuningas kui ka Hollandi provintside asehaldur, soovis säilitada Põhja-Euroopas rahu ning status quo. Et Taani oli ründaja, asus William Rootsi poolele ning saatis Rootsi toetuseks Göteborgi 25 liinilaevast koosneva Inglise-Hollandi eskaadri admiral George Rooke'i juhtimisel. Rootsil oli sõjalaevastik 38 liinilaeva ja 12 fregatiga, Taanil oli 33 liinilaeva ja seitse fregatti. Julge manöövriga õnnestus Rootsi laevadel sõita läbi Sundi väiksema faarvaatri, jäädes Sundi kaldal asuvate Taani kindluste suurtükkide laskeulatusest väljapoole. Nad ühinesid Inglise-Hollandi eskaadriga. Nüüd oli 33 liinilaevaga Taani laevastik vastamisi rohkem kui 60 liinilaevaga, nii et Taani admiral ei julgenud merelahingut pidada.

Nii ei lahkunudki Taani sõjalaevad sadamast. Karl XII maabus 23. juulil 1700 koos liitlastega Taani peasaarel Sjællandil Humlebæki lähedal Kopenhaagenist põhja pool ja hõivas sealsed maa-alad. Augustis asuti Kopenhaagenit piirama. Taani kuningas oli katastroofilises olukorras: tema laevastik oli vastamisi palju võimsamaga, pealinna piirati ja armee oli kaugel Holsteinis hertsog Friedrich IV vastu sõdimas.

Pealinna ei vallutatud, sest Frederik IV tunnistas oma kaotust ja soovis alustada rahuläbirääkimisi. 18. augustil sõlmiti Holstein-Gottorpi ja Taani vahel Travendali rahuleping, millega taastati status quo (rootslased lahkusid Sjællandist ja taanlased Gottorpist) ning Taani lahkus Rootsi-vastasest koalitsioonist. Ta ei tohtinud enam üheksa aasta jooksul Rootsi vaenlasi toetada. Lepingut garanteerisid Inglismaa, Holland, Lüneburg-Celle ja Hannover.

Põhjasõja esimene sõjakäik lõppes kiiresti ja peaaegu veretult. Taani väljus ajutiselt sõjast, nii et Rootsil oli üks vastane vähem ning põhivastaseks jäid Venemaa ja Poola-Saksimaa.

Taani liitus Rootsi-vastase sõjategevusega taas 1709. aastal, kui 28. juunil 1709 uuendasid Taani ja Saksimaa oma liidulepingut. Sõtta sekkusid ka teised Euroopa riigid. Hannoveri kuurvürstiriik pretendeeris Bremenile ja Verdenile ning Preisimaa tahtis allutada Rootsi alasid Pommerimaal: Szczecinit, Usedomi ja Wolini saart. Ka Venemaa ründas Rootsi valdusi Põhja-Saksamaal.

Novembris 1709 hõivasid taanlased 10 000 või 14 000 mehega Skåne. See oli üks raskemaid sõdasid, mida Taani oli pidanud. Kiiresti vallutati ka Blekinge. Kuid kindral Magnus Stenbock lõi 28. veebruaril Helsingborgi lahingus Taani armeed ja sundis selle Rootsist lahkuma. Kopenhaagenis möllas samal ajal katk, millesse suri umbes kolmandik elanikke. Pärast seda keskendusid taanlased Rootsi valdustele Põhja-Saksamaal. Aastal 1711 nurjus taanlaste, saksimaalaste ja venelaste rünnak Stralsundi ja Wismari linnale.

1712. aastal püüdis Rootsi veel kord sõjaõnne enda kasuks pöörata. Rootsi väed kindral Magnus Stenbocki juhtimisel liikusid 16 000 mehega Rügenile, et Poolasse sisse marssida. Ent Taani laevastik purustas Hiddensee all Rootsi abieskaadri. Siiski lõi Stenbock 20. (vkj 9.) detsembril 1712 Gadebuschi lahingus Taani ja Saksimaa ühendatud väeüksust. Viimane kaotas 6000 sõdurit ja pidi põgenema. Jaanuaris 1713 laskis Stenbock Altona linna maha põletada. Pärast seda liikusid rootslased Tönningi kindlusse Holstein-Gottorpis, kus taanlased nad peagi ümber piirasid. Nälja ja haiguste tõttu suri rootslastel 3000 sõdurit, alles jäänud 9000 meest kapituleerusid 16. mail 1713.^[2]

Juunis 1715 kuulutas Preisimaa Rootsile sõja, rünnates Pommerit ja piirates Stralsundi, kus viibis parajasti Rootsi kuningas Karl XII. 1714. aastal Türgist naasnud kuningas jõudis linnast lahkuda just enne selle langemist vaenlaste kätte. Karl XII naasis 1715 Rootsi ning otsustas 1716 rünnata Taanile kuuluvat Norrat. Rootslased pidid aga taganema, sest Peter Wessel (Tordenskjold) hävitas Dynekileni lahingus nende varustuslaevastiku. Aastal 1717 tegi Taani kaks ebaõnnestunud rünnakut Göteborgi ja Strömstadi juures. Karl ründas 1718. aastal uuesti Norrat ning langes 30. novembril 1718 Norras Fredrikshaldi kindluse piiramisel. Pärast Karl XII surma taandusid Rootsi väed Norrast.

Aastal 1719 sai uueks Rootsi valitsejaks Karl XII õde Ulrika Eleonora ja 1720. aastal Ulrika Eleonora abikaasa Frederik I. 3. juunil 1720 sõlmis Rootsi Taaniga Frederiksborgi lossis Frederiksborgi rahu. Suurbritannia kuningriik ja Prantsusmaa kuningriik kandsid hoolt selle eest, et Taani võiks endale jätta Schleswigi Gottorpi-osa. See liidendati ametlikult Taaniga aastal 1721. Muidu jäi kõik nii, nagu oli olnud enne sõja algust.

Edasi suutis Taani 18. sajandil põhijoontes sõdadest kõrvale hoida. Prantsuse valgustusliikumise mõjul kasvas huvi teaduse vastu. Aastatel 1761–1767 läkitas Taani kuningas Frederik V Carsten Niebuhri juhitud esimese Euroopa teadusliku ekspeditsiooni Siinaile ja Araabia poolsaare lõunaossa. Arenes majandus, korraldati talude kruntimine.

17.–18. sajandil sai Taanist koloniaalmaa. Riigile kuulusid kolm saart Kariibi meres (nn Taani Lääne-India 1671–1917, tänapäeval USA Neitsisaared), Trankebar India kagurannikul (1620–1845) ning orjakaubanduse tarvis loodud kolooniad Lääne-Aafrikas Ghanas (nn Taani Kullarannik 1658–1850).

1773. aastal liideti lõplikult Taaniga taanlastega asustatud Schleswigi hertsogkond. Sakslastega asustatud Holstein aga kuulus Taani kuninga valduste hulka, kuid samas ka Saksa-Rooma riigi territooriumite hulka.

Taani püüdis säilitada oma neutraalsust ka Napoleoni sõdade ajal. Kui aga inglased pommitasid 1801. ja 1807. aastal Kopenhaagenit ja röövisid Taani laevastiku, asus maa sõtta Napoleoni poolel. Sõda lõppes Taanile kaotusega ning 1814. aasta Kieli rahulepinguga loovutati Norra Rootsi kuninga võimu alla. Riik oli sisuliselt pankrotis.

19. sajandi esimesel poolel, Christian VIII (valitsusaastad 1839–1848) ja Frederik VII (valitsusaastad 1848–1863) ajal tugevnes nii Taani kui ka Saksa rahvuslik liikumine. Sellega seoses tekkisid probleemid Schleswigi (taanipäraselt Slesvig) ning Holsteini (Holsten) hertsogkonna saksakeelse elanikkonnaga. Hertsogkonnad ei kuulunud küll Taani kuningriigi koosseisu, kuid Taani kuningas oli Schleswigi ja Holsteini hertsog.

1848. aasta 22. jaanuaril kinnitas kuningas Frederik VII Taani konstitutsiooni, mis sätestas ühise riikliku esinduskogu moodustamise. Schleswigi hertsogkonna saksakeelne elanikkond tundis oma senist suveräänsust ohustatuna ning Kielis alanud Taani-vastase ülestõusu järel pöördus moodustatud ajutine valitsus Saksa Liidu poole abipalvega.

1848–1851 järgnes esimene Schleswigi sõda Preisi kuningriigiga, mis siiski sisuliselt säilitas varasema seisu. Põhjasõja lõpus, 1720. aastal sõlmitud lepingu tingimusi garanteerinud Suurbritannia ja Prantsusmaa, end ohustatuna tundnud Rootsi ning 1815. aasta Viini kongressi tulemusi garanteerinud ja Euroopa revolutsioonidest häiritud Venemaa keisririigi sõjaliste demarššide ja diplomaatia tulemusel lõpetas Preisimaa aktiivse sõjategevuse. 1848. aasta 2. juulil sõlmiti Malmös vaherahu ja 26. augustil Taanile kasulik rahuleping.

1849. aasta 26. märtsil algas sõjategevus taas. Selle katkestamine saavutati vaid Venemaa keisririigi vägede viimisega Preisimaa piirile ning järgnenud Suurbritannia vahendatud vaherahuläbirääkimistega, mis lõppesid 2. juunil 1850 Berliinis sõlmitud rahulepinguga.

 Pikemalt artiklis Esimene Schleswigi sõda, 1848–1851

1849. aastal võeti vastu esimene Taani põhiseadus, millega riigi valitsusvormiks sai konstitutsiooniline monarhia.

1862. aastal sai Preisi kuningriigi valitsusjuhiks Otto von Bismarck. Bismarcki üks peamisi eesmärke oli Saksamaa ühendamine. 1863. aastal suri Oldenburgide dünastia pealiini esindaja, meespärijateta Taani kuningas (valitses aastast 1848) ning Holsteini ja Schleswigi hertsog Frederik VII. Taani ja Holsteini järgmiste valitsejapretendentidena esinesid Oldenburgide dünastia kõrvalliini Schleswig-Holstein-Sonderburg-Augustenburgi hertsog Friedrich VIII ja Christian II, kes pärines Oldenburgi dünastia Schleswig-Holstein-Sondenburg-Glücksburgi liinist. See oli Oldenburgi pealiinile suhteliselt lähedane kõrvalharu, kuid Saali õiguse kohaselt ei olnud tal esmast pärimisõigust Taanile kuuluvale Schleswig-Holsteinile. Lahendamata Schleswig-Holsteini küsimus viis 1864. aastal teise Schleswigi sõjani. Saksa Liidu juhtriik Austria keisririik, kes püüdis saksakeelseid riike oma võimu alla ühendada, purustas koos Preisimaaga 1864. aastal Taani väed. Nii läks Holsteini piirkond Austria keisririigi võimu alla ja Schleswigi hertsogkond Preisi kuningriigi võimu alla. Pärast Preisi-Austria sõda 1866. aastal muudeti Schleswig-Holstein Preisi kuningriigi provintsiks ning ka Saksi-Lauenburgi hertsogkond liideti 1865. aastal Preisi kuningriigiga.

 Pikemalt artiklis Teine Schleswigi sõda, 1864

19. sajandi teisel poolel toimus väga suur areng nii majanduse kui ka kultuuri vallas. Rajati esimesed veevärgid, levis maagaasi tarvitamine majapidamistes ja tänavavalgustuses, kasutusse ilmusid esimesed elektrilambid. Aastal 1847 valmis Kopenhaageni–Roskilde raudtee, mis oli esimene raudtee praegusel Taani alal.

Ühiskond muutus liberaalsemaks ning demokraatlikumaks. 1910. aastal avati Århusis Jüütimaa sünnitusmaja, mis oli mõeldud ainult vallalistele emadele (esimene niisugune oli avatud Kopenhaagenis 1787).

Esimese maailmasõja ajal jäi Taani neutraalseks. 1918. aastal tunnustas Taani Islandit suveräänse riigina. Island lakkas sellega olemast Taani kuningriigi osa, kuid Islandi kuningriik oli Taaniga endiselt ühendatud personaalunioonis ühise kuninga (Christian X) all.

1920. ja 1930. aastatel oli Niels Bohri (Nobeli auhind 1922) juhitud Teoreetilise Füüsika Instituut Kopenhaagenis üks maailma juhtivaid aatomifüüsika keskusi.

Teises maailmasõjas okupeerisid sakslased 9. aprillil 1940 kogu Taani, vastupanu oli tühine. Järgnes suhteliselt leebe okupatsioon, mille ajal Taani säilitas suure autonoomia. Mõõdukas koostöö okupantidega tegi muu hulgas võimalikuks Taani juutide evakueerimise Rootsi 1943. aastal ning Taani vangide tagasitoomise Saksa vangilaagritest 1945. aasta märtsis-aprillis. Saksa väed Taanis kapituleerusid 5. mail 1945 Briti marssalile Bernard Montgomeryle. Bornholmi hõivasid Nõukogude väed, kes lahkusid saarelt 1946. aasta kevadel.

1945. aastal tunnustas Taani Islandi iseseisvust. Saareriik oli kuulutanud ennast iseseisvaks aasta varem.

1949. aastal sai Taanist NATO asutajaliige ja 1973. aastal Euroopa Liidu liige.