Otto von Bismarck

Otto von Bismarck
Saksamaa riigikantsler
Ametiaeg 12. märts 1871 – 20. märts 1890
Järgnev	Leo von Caprivi
Preisimaa peaminister
Ametiaeg 9. november 1873 – 20. märts 1890
Eelnev	Albrecht von Roon
Järgnev	Leo von Caprivi
Preisimaa peaminister
Ametiaeg 23. september 1862 – 1. jaanuar 1873
Eelnev	Adolf zu Hohenlohe-Ingelfingen
Järgnev	Albrecht von Roon
Põhja-Saksa Liidu kantsler
Ametiaeg 1. juuli 1867 – 21. märts 1871
Preisimaa välisminister
Ametiaeg 23. november 1862 – 20. märts 1890
Eelnev	Albrecht von Bernstorff
Järgnev	Leo von Caprivi
Isikuandmed
Sünniaeg	1. aprill 1815 Schönhausen, Saksimaa provints, Preisi kuningriik (tänapäeva Saksamaa)
Surmaaeg	30. juuli 1898 (83-aastasena) Friedrichsruh, Schleswig-Holsteini provints, Saksamaa
Abikaasa	Johanna von Puttkamer (1847-1894, naise surmani)
Vanemad	Karl Wilhelm Ferdinand von Bismarck Wilhelmine Luise Mencken
Lapsed	Marie Herbert Wilhelm
Alma mater	Göttingeni ülikool Berliini Humboldti Ülikool Greifswaldi ülikool
Elukutse	Advokaat
Autogramm

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2011) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Otto Eduard Leopold von Bismarck (1. aprill 1815 – 30. juuli 1898) oli Preisimaa ja Saksa poliitik, esimene Saksamaa riigikantsler. Bismarcki suurimaks saavutuseks peetakse Saksamaa ühendamist.

Bismarck sündis Pommeris Berliini lähedal oma perekodus. Õppis 1832–1835 Göttingenis ja Berliinis õigusteadust. Aastal 1847 valiti kolmekümne kahe aasta vanune Bismarck esindajaks vastloodud Preisi seadusandlikku koosseisu, Vereinigteri Landtagi.

Oli aastatel 1851–1859 Preisi saadik Frankfurdi liidupäeval, 1859–1862 saadik Venemaal ja seejärel lühikest aega saadik Prantsusmaal.

1862–1890 oli Bismarck Preisi peaminister ja välisminister. Eirates konstitutsioonilisi norme ja ägedas konfliktis saadikutekojaga reformis ta sõjaväe ning asus ühendama Saksamaad ülalt "vere ja rauaga".

1864 võttis Preisimaa liidus Austriaga Taanilt Schleswigi ning Holsteini ja purustas 1866 Austria-Preisi sõjas Austria. Pärast Viini kongressi asus tulevase Saksa impeeriumi piires 37 monarhiat ning neli vabalinna. Kõik see kokku andis Saksa Liidu eesotsas Austriaga.

Bismarck sai 1867 asutatud Põhja-Saksa Liidu kantsleriks.

1870. aastal provotseeris Otto von Bismarck Preisi-Prantsuse sõja. Võidukad sõjad Taani, Austria ja Prantsusmaaga tipnesid Saksa Keisririigi väljakuulutamisega Versailles' lossi peeglisaalis 18. jaanuaril 1871 ja loodi Saksa Keisririik, Bismarck nimetati riigikantsleriks. Pealtnäha kergete võitude taga seisis Bismarcki tohutu diplomaatiline talent ning Preisi armee moderniseerimisele kulutatud hiigelenergia. Riigipäeval tugines ta junkrute ja suurkodanluse blokile, 1872–1878 võitles Kulturkampfi raames Saksamaa lõuna- ja lääneosa opositsiooni vastu.

Uue suurriigi teke Kesk-Euroopas lammutas vana jõudude vahekorra ja tekitas umbusku naabrites. Saksamaa nõrk geopoliitiline asend nõudis tugevat poliitikat: omada jõudu selleks, et ei peaks seda kasutama, vältida konflikte niivõrd, kui riiklikud huvid seda võimaldavad.

Pärast Preisi-Prantsuse sõda ei pooldanud Bismarck Elsass-Lotringi liitmist Saksamaaga – ta kartis, et see võib Prantsusmaal tekitada püsivad Saksamaa-vastased meeleolud.

Välispoliitikas paljastas Otto von Bismarck Prantsusmaa revanšitaotlusi ning püüdis Prantsusmaa ja Venemaa lähenemist vältida Kolmekeisriliidu (1873) ning Edasikindlustamislepingu (1887) abil, hiljem juhtis ta Kolmikliidu moodustamist.

Algselt ei toetanud Bismarck koloniaalekspansiooni – ta arvas, et kolooniate tulud ei kaalu üles nende vallutamisest, ülalpidamisest ja kaitsmisest tulenevaid kulusid; et Saksa bürokraatlik süsteem ei töötaks hästi troopikas; ning kolooniatest tulenevad diplomaatilised vastuolud võivad Saksamaa tähelepanu oma põhihuvidest Euroopas kõrvale juhtida. Hohenlohe-Schillingsfürsti prints Chlodwig kirjutas hiljem oma memuaarides, et Bismarck oli öelnud Prantsusmaa Maroko vallutamise kohta, et "see teeks Saksamaale vaid head meelt, kui Prantsusmaa vallutab Maroko, kuna siis ei jää Prantsusmaal aega Elsass-Lotringi kaotuse pärast muretseda". 1884. aastaks oli Bismarck aga teadlik, et avalik arvamus oli koloniaalekspansiooni poolt; ning ta kartis, et antikolonialistlikke liberaale toetav kroonprints Friedrich, kes keiser Wilhelm I kõrge ea tõttu oleks suure tõenäosusega varsti keisriks saanud – võib Bismarcki eemaldada. Seetõttu võttis ta kohe vastupidise hoiaku ning Saksamaa koloniaalekspansioon algas – esimeseks kolooniaks sai juba samal aastal Saksamaa Uus-Guinea.

Töölispoliitika nurjumine ja välispoliitikaalased lahkhelid uue Saksamaa keisri Wilhelm IIga iga põhjustasid 1890. aastal Bismarcki errusaatmise.

Erus olles jälgis kunagine "raudne kantsler" teraselt välispoliitikat. Kuni surmani 1898 ilmusid "Hamburger Nachrichtenis" tema poliitilised analüüsid, kriitikad ja prognoosid.

Ilmselt väljamõeldud versiooni järgi olevat Bismarck mõni aeg enne surma meeltesegaduses hüüdnud: "Lähtudes üldriiklikest huvidest, see on võimatu!"

Suurbritanniat Bismarck ei usaldanud, Prantsusmaad vihkas: "Gallia kukk ei suuda kuidagi üle elada, kui keegi kireb Euroopa kanalas kõvemini."^[viide?]

Loomulikke liitlasi oli Bismarck sunnitud nägema Austria-Ungaris ja Venemaas, lõpupoole üha rohkem viimases: "Prantsusmaaga ei saa kunagi tulla rahu, Venemaaga kunagi vajadust sõjaks."^[viide?]

Ohtu kahe riigi suhetele nägi Bismarck ässitustöös: "Vene avalik arvamus on harukordselt loll ja ajakirjandus harukordselt valelik, üks uskudes ja teine väites, nagu oleks Saksa-Austria liidu taga esimese agressiivsed kavatsused."^[viide?]

Bismarcki välispoliitilisi võimeid hinnates ütles keiser Wilhelm I, et see on ainus mees, kes suudab viie palliga (loe: Euroopa suurriigiga) žongleerida nii, et kaks neist on kogu aeg õhus.^[viide?]

„Mitte kauges tulevikus pean ma enda peale võtma Preisi poliitika juhtimise. Minu esmaülesandeks on, Maapäeva abiga või abita, Preisi armee reorganiseerimine. Edasi kasutan ma esimest sobivat ettekäänet, et kuulutada Austriale sõda, likvideerida Saksa Liit, painutada oma mõju alla keskmised ja väikesed Saksa riigid ning luua ühtne Saksamaa Preisi juhtimisel. Ma tulin siia selleks, et anda sellest teada kuninganna ministritele.“

– Bismarcki sõnad Benjamin Disraelile 1862. aasta suvel

"Ettevaatust selle mehega. Ta ütleb nii, nagu mõtleb," olevat Ühendkuningriigi peaminister Disraeli hiljem öelnud oma sõbrale.

Sama aasta lõpus sai Austria saadik Karolyi sõna-sõnalt kuulda järgmist:

„ Meie suhted peavad muutuma paremaks või halvemaks kui nad on. Olen valmis koos Teiega tegema katset neid parandada. Kui see ei õnnestu Teie keeldumise tõttu, siis ärge lootke, et Teil läheb korda meid kammitsas hoida paljaste fraasidega liidust ja sõprusest. Teil tuleb tegemist teha Euroopa suurriigiga.“

1888. aasta märtsis suri Saksa keiser Wilhelm I, juunis astus troonile Wilhelm II. Uus keiser tahtis ise olla suur. 29. märtsil 1890, kaks päeva enne oma 75. sünnipäeva lahkus Bismarck Berliinist. Saksa-Vene tagalalepingut pikendama saabunud krahv Šuvalovil oma ülesannet täita ei õnnestunud. Liit Venemaaga oli minetanud oma tähtsuse.

Oli alanud uus, Bismarcki-järgne ajastu Saksa välispoliitikas. 1893. aasta lõpus sai teoks Prantsuse-Vene sõjaline allianss. Oli juhtunud see, mida Bismarck kõige rohkem kartis: tekkis sõja oht kahel rindel.

Otto von Bismarck on käinud ka Eestis. 27. juulil 1867 tuli ta laevaga Lübeckist Tallinna ja sealt edasi vahepeatustega Raikkülla oma vana sõbra ja poliitilise nõuniku Vene küsimustes Alexander von Keyserlingi juurde. Räägitakse, et külaskäigu ajal olevat ta istutanud mõisaparki tamme ja katsunud talumeestega jõudu õllevaadi kergitamises. Samuti istutas ta 6 pärna Tohisoo mõisa parki.^[1]

Otto von Bismarck on Corps Hannovera Göttingeni vilistlane.

• Anhalti Albrecht Karu ordeni suurrist (1862)

• Peeter Treiberg, Bismarck ja Wilhelm II uute allikate valgustusel., Ajalooline Ajakiri nr. 2/1922

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Otto von Bismarck

Tsitaadid Vikitsitaatides: Otto von Bismarck