Harald Hallmantel

Harald Eiriksson (ka Harald Hallmantel, Harald II; vanapõhja Haraldr gráfeldr (õigupoolest 'Harald Hall Karusnahk'), norra Harald Gråfell, taani Harald Gråfeld; umbes 935 – umbes 970 või 976) oli Norra kuningas umbes 961. aastast kuni umbes 970. (976) aastani.

Harald oli Eirik Verekirve ja Gunnhild Gormsdatteri poeg ning Norra ühendaja Harald Kaunisjuukse pojapoeg. Kuningas Eiriku ja Gunnhildi pojad (Eirikupojad) olid Gamle, Guttorm, Harald, Ragnfred, Erling, Gudrød ja Sigurd (võimalik, et Gamle ('vana') oli lihtsalt Guttormi hüüdnimi).

Isa Eirik aeti umbes 934 Norrast välja ja pojad kasvasid üles välismaal. Harald kasvas üles osalt Inglismaal (saaga järgi sai ta seal kristlaseks), kus Eirik oli alamkuningas, ja osalt oma ema venna, Taani kuninga Harald Sinihamba juures.

Harald Sinihammas nõudles aastaid Norra trooni. Pärast isa surma liitusid Harald ja tema vennad Gamle Eiriksson, Ragnfred Eiriksson ja teised (Eirikupojad) temaga ning asusid võitlusse oma isa venna kuningas Håkon Haraldssoni (Håkon Hea) vastu. Taani kuningas kasutas Haraldit ja teisi Eirikupoegi oma vahendina. Kolm korda varustas ta neid suurte vägedega ja saatis Håkon Hea kohta. Iga kord said nad lüüa, kuid viimases, Fritjari lahingus (umbes 961), sai Håkon surmavalt haavata.

Sellega oli Harald Sinihammas oma eesmärgi saavutanud, sest Håkonil järeltulijat ei olnud ja Eirikupojad olid pärilusjärjekorras esimesed. Kõiki neist nimetati kuningateks. Kuni vanema poja Gamle langemiseni umbes 954 nimetavad saagad teda ülemkuningaks. Seejärel läks see seisund üle Haraldile. Pole selge, mida see täpselt tähendab.

Umbes 961 sõitis Harald Sinihammas Norrasse ja laskis end Tønsbergis austada. Harald Eiriksson kuulutas end tema asekuningaks. Sellega sai Taani kuningas ülemvõimu maa üle Mørest kuni Gröönimaa piirini. Østlandeti kuningad Gudrød Bjørnsson ja Trygve Olavsson olid juba varem Harald Sinihamba asekuningad. Harald Sinihammas läks koju tagasi ja laskis Jellingi kivile juurde raiuda: "... Harald, kes vallutas kogu Taani ja Norra ...".

Eirikupoegade võim oli esialgu piiratud vaid Vestlandetiga, mis oli nende võimu baas nagu isal ja vanaisalgi. Harald Sinihammas pretendeeris ülemvalitseja seisundile. Ühe versiooni järgi olid Eirikupojad kõik tema andamikohuslastest asekuningad, kuid Harald Eirikssonile kuulus tähtsaim piirkond, Norra kaguosa.

Vendade valitsemisest on vähe teada, sest allikates räägitakse põhiliselt sõjalt. Saagade järgi olid nad karmid valitsejad nagu isa ja vanaisagi; nende karmust seostatakse Gunnhildi mõjuga.

Nende valitsemise aeg ei ole täpselt teada. Nad tulid võimule umbes 961 ja valitsesid umbes 970. aastani (erinevate allikate järgi umbes 965 kuni umbes 975).

Aasta pärast võimuletulekut õnnestus Haraldil ja tema vennal Erlingil tappa Lade jarl Sigurd Håkonsson, kes oli endise kuningaga tihedat koostööd teinud. Nad põletasid ta tema enda majas. Sigurdi poeg Håkon Sigurdsson läks maapakku. See tekitas vaenu Lade jarlide ja Kaunisjuukse suguvõsa vahele. Tappa lasti ka asekuningad Trygve Olavsson ja Gudrød Bjørnsson.

Harald Eiriksson valitses nüüd kogu Norrat, sealhulgas Trøndelagi, kust tulid saamide andamid, ja Hålogalandi. Tema oli esimene, keda nimetati Norra kuningaks (Noregs kunungr), nimelt skald Geir Glumrasoni järelehüüdes "Gráfeldardrápa". Harald Kaunisjuus ja Håkon Hea olid olnud ainult Møre ja Lade jarlide ülemvalitsejad. Kuningal oli seega esimest korda täielik kontroll kogu kaubatee üle piki Norra rannikut. Nähtavasti sellepärast tahtiski Harald Sinihammas Norrat oma kontrolli alla saada. Kaubandus põhjaaladega oli väga tähtis ja tulukas. Sealt saadi muu hulgas morsakihvu, mis olid kallid ja haruldased nagu elevandiluu. Ribadeks lõigatud ja kokkupõimitud morsanahk oli tugevaim köis enne terastrossi leiutamist. Karusnahk oli Euroopas populaarne staatusesümbol; parim karusnahk oli põhjamaa loomade talvenahk; valget karusnahka peeti eksootiliseks. Kõige hinnalisem oli kärbinahk ehk hermeliin; hermeliinkasuka kandmine oli kuningate privileeg. Ka talvine hall oravanahk oli kõrges hinnas. Eesõigus kaubelda Finnmargiga läks nüüd üle Lade jarlidelt Norra kuningale. Talle viidi andamit just karusnahkadena.

Viken langes Taani kuninga Harald Sinihamba kätte ja Harald Hallmantel pidi tunnistama tema ülemvõimu.

Umbes 970 (976^[viide?]) meelitas Harald Sinihammas ("Heimskringla" andmetel Sigurd Håkonssoni poja, Taanis maapaos oleva Lade jarli Håkon Sigurdssoni intriigide mõjul) Harald Hallmantli Taani appi sõtta frankide vastu. Et selline sõda oli ka Norra kuninga huvides, kogus ta tugeva väe ja läks sellega Taani. Harald Hallmantel langes varitsuse ohvriks (kaasaegsete skaldilaulude järgi) ja ta tapeti Drapis Limfjordeni ääres. Eirikupojad kaotasid Norras võimu ja pidid maalt lahkuma. Håkonist sai Harald Sinihamba jarl kogu Lõuna-Norras.

Kaasaegsed skaldilaulud kujutavad Eirikupoegi suurte viikingitena, kes tegutsesid nii idas kui ka läänes.

Saagades ja skaldilauludes rõhutatakse Haraldi ebatavalist ilu. Haraldi lisanimi esineb juba ühes anonüümses, oletatavasti kaasaegses skaldilaulus. Sellele annab seletuse ainult Snorri Sturluson: ta olevat saanud hallist karusnahast mantli islandlaselt, kes käis laevaga Hardangeris. Kaupmehel olevat nahad müümata jäänud, kuid ta sai need müüa Haraldile ja tema kaaskonnale, nii et pooled veel ilma jäid. Halli karusnaha all mõeldakse tavaliselt lambanahkset mantlit. Ajaloolased on seda nime seostanud hoopis Põhja-Norrast pärit oravanahkadega, millega Harald tulusalt kauples.

Samuti on seda seostatud tema väidetava sõjaretkega Valge mere äärde Bjarmelandi (praeguse Arhangelski piirkonda (ta olevat sealt oravanahku sõjasaagiks saanud). Nimelt on skald Geir Glumrasonil "Gráfeldardrápas" öeldud, et Harald pidas lahingut "bjarmidega" (bjarmer) Vina kaldal. Seda on peetud Põhja-Dvina jõe nimeks ning öeldut on tõlgendatud nii, et kuningas ise käis umbes 965 kaubaretkel Põhja-Norras ja Valge mere ääres Põhja-Dvina suudmes. Kui see nii oli, siis sellest ajast kasvasid Harald Hallmantli tulud karusnahakaubandusest saamidega märgatavalt ja ta muutus Harald Sinihamba toest sõltumatuks. See võis tunduvalt kahandada tema huvi liidu vastu onuga. On ka väidetud, et kuna värsis on mainitud idateed, siis ei peetud silmas retke kaugele põhja ja Vina oli jõe kui niisuguse kenning.

Pole teada, kas Harald Hallmantel oli abielus ja kas tal oli järglasi.

Harald Hallmantel ja Eirikupojad on viimased kuningad, kes olid kindlasti Harald Kaunisjuukse järglased.

• Snorri Sturluson. "Heimskringla", Eirikupoegade saaga
• T. D. Kendrick. "A History of the Vikings". Courier Dover Publications. 2004

• Store Norske Leksikon
• Norsk biografisk leksikon

Siin on kasutatud norra-, inglis- ja saksakeelse Vikipeedia artiklit seisuga 26.4.2009.