William III

See artikkel räägib Inglismaa kuningast ja Madalmaade asehaldurist, teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata artiklit: William III (täpsustus), Madalmaade kodanliku revolutsiooni juhi kohta vaata artiklit: Oranje Willem

William III (sünninimi Willem Hendrik; 14. november 1650 – 8. märts 1702), tuntud ka kui Oranje William, oli Oranje-Nassau dünastiast Oranje vürst (Willem III), Hollandi provintside Hollandi, Zeelandi ja Utrechti haldur alates 1672 ning Inglismaa ja Iirimaa kuningas 1689–1702 William III nimega ning Šotimaa kuningas William II nimega 1689–1702.

Oranje William osales sõdades Prantsuse kuninga Louis XIV-ga, Prantsuse-Hollandi 1672–1678 sõjas ning Hollandi riigihoidjana osana Üheksa-aastasest sõjast, kui Iirimaal ja Šotimaal toimus sõda Inglismaa ja Šotimaa kuninga (1685–1688/1689) James II ja Williami vahel. William ületas 1688. aasta novembris Põhjamere ja La Manche'i väina suure laevastikuga, mis maabus Torbays. Pärast vaid kaht väikest kokkupõrget armeede vahel ning katoliiklusevastaseid mässe mitmes linnas varises Jamesi võim kokku, suuresti kuninga otsustusvõimetuse mõjul. Siiski järgnesid sellele pikaajaline Williami sõda Iirimaal ja Dundee ülestõus Šotimaal.^[1] Pärast Jamesi vägede lüüasaamist Readingi lahingus 9. detsembril 1688 põgenesid James ja ta naine riigist. James naasis siiski veel kaheks nädalaks Londonisse, misjärel lahkus lõplikult Prantsusmaale. Ähvardades oma väed tagasi Hollandisse viia, veenis William 1689. aasta veebruaris uut parlamenti kuulutama tema ja ta naise koos valitsevaiks monarhideks.

Kuulsa revolutsiooni ehk 1688. aasta revolutsiooniga, kui 1688. aastal Suurbritannias toimus parlamentlik riigipööre, mille tulemusena tõugati troonilt viimane Stuartite soost kuningas, katoliiklane James II (Šoti kuningana James VII) ning Inglise kuningakroon läks Hollandi päritoluga protestantliku valitsejapaari, William III (Oranje Willem) ja James II tütre Mary II kätte. Oranje Willem oli Inglismaa ja Iirimaa kuningas alates 13. veebruarist 1689 William III nimega ning Šotimaa kuningas William II nimega alates 11. aprillist 1689 kuni oma surmani, aastatel 1689–1694 koos Mary II-ga. Võimuvahetus lõpetas 17. sajandil Inglise-Hollandi sõdades tehtud Inglismaa katsed allutada Hollandi Vabariik endale sõjalise jõuga. Revolutsioonile järgnenud majandussidemete tihenemine ning Inglise ja Hollandi laevastike sõjaline koostöö viisid Inglismaa rolli maailma kaubanduses Hollandist ette.

Inglismaa kuningana liitus ta Prantsuse kuninga Louis XIV vastase Prantsusmaa vastase "Suure Allianssiga", kuhu kuulusid Saksa-Rooma keiser Leopold I, Hispaania kuningas Carlos II, Savoia hertsog Vittorio Amedeo I ja mitmed Saksa-Rooma keisririigi printsid. Kui Kuningas Williami sõjas Prantsuse ja nende Põhja-Ameerika Uus-Prantsusmaa põlisameeriklastest liitlased (abnakid) ründasid Briti Uus-Inglismaa piirialade asulaid, ei suutnud britid Québeci kaitsta, sõja lõpetas 1687. aastal Ryswicki rahu.

Šotimaal ja Põhja-Iirimaal kutsuti teda vahel ka kuningas Billy.

Iirimaa lipul 1848. aastast olev oranž laid näitab Iirimaa protestantide tänulikkust William III-le.

Eelnev James II	Inglismaa kuningas 1689–1702, 1689–1694 koos Mary II-ga	Järgnev Anne

Viited

↑ Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa olid toona küll juba ühise kuninga valitsuse all, kuid teoreetiliselt endistviisi eraldi kuningriigid, millest igal oli oma parlament. Tegelikult oli Iiri parlament 1494. aastal vastuvõetud Poyningi seadusest saati täielikult Westminsteri kontrolli all, ent Šotimaa püsis teatud määral iseseisvana.

[1] Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa olid toona küll juba ühise kuninga valitsuse all, kuid teoreetiliselt endistviisi eraldi kuningriigid, millest igal oli oma parlament. Tegelikult oli Iiri parlament 1494. aastal vastuvõetud Poyningi seadusest saati täielikult Westminsteri kontrolli all, ent Šotimaa püsis teatud määral iseseisvana.

[1]