Ivan Aivazovski

Ivan Aivazovski
Sünniaeg	17. juuli 1817 (Juliuse kalendris) Feodossija (Venemaa keisririik)
Surmaaeg	19. aprill 1900 (Juliuse kalendris) (82-aastaselt) Feodossija (Venemaa keisririik)
Alma mater	Peterburi Kunstide Akadeemia
Amet	maalikunstnik, kujutav kunstnik, kunsti ja vanavara kogumine
Stiil	maastikumaal, Figuur, žanrimaal, ajaloomaal, portree, religioosne maal
Autasud	Auleegioni ordeni kavaler
[muuda Wikidatas]

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Ivan Konstantinovitš Aivazovski (vene keeles Иван Константинович Айвазовский, armeenia keeles Հովհաննես Կոստանդինի Այվազովսկի või Հայվազյան (Hovhannes Kostaneini Ajvazovski või Hajvazjan); 29. juuli 1817 Feodossija – 19. aprill 1900 Feodossija) oli armeenia päritolu Ukraina maalikunstnik, kes põhiliselt maalis merd, laevasid ja taevast.^[1][2]

Ovanes Aivazovski sündis kaupmees Gevorg (Konstantin) (1771–1841) ja Ripsime Gaivazovski (1784–1860) peres.

Tema esivanemad olid Galiitsia armeenlased, kes olid sinna asunud 18. sajandil Türgi Armeeniast. On teada, et tema sugulastel olid Lvivi kandis suured maavaldused, aga mingeid dokumente, mis Aivazovski päritolu üksikasjalikumalt valgustaksid, ei ole säilinud. Tema isa kasutas pärast Feodossijasse asumist perekonnanime Gaivazovski, mis on armeenia nime Hajvazjan poolapärastatud kuju. Aivazovski ise kirjutas oma autobiograafias, et ta isa oli nooruses oma vendadega tülli läinud ning kolinud Doonau-äärsetesse vürstiriikidesse (Moldova ja Valahhia), kus tegeles kaubandusega, ning sealt Feodossijasse. Isa oskas mitut keelt.

Esialgu läks isa äri edukalt, aga 1812. aasta katkuepideemia ajal ta laostus.

Pärast Feodossijasse elama asumist abiellus isa kohaliku armeenlannaga. Sellest abielust sündis kolm tütart ja kaks poega. Ovanesil oli vend Sargis, kes pärast mungaks hakkamist võttis endale nime Gabriel.

Poisi kunstianne avaldus juba varakult, kuid et pere oli vaene ega jõudnud osta paberit, siis joonistas ta söega valgetele majaseintele. Ta oli ka muusikaliselt andekas ja õppis iseseisvalt kitarri mängima. Esimesena märkas tema annet arhitekt Jakov Koch, kes andis talle ka esimesed kunstialased õppetunnid ning andis talle pliiatseid, paberit ja värve. Koch soovitas ka linna kuberneril Aleksandr Kaznatšejevil noorele andele tähelepanu pöörata. Kaznatšejev saatiski poisi õppima algul Simferopoli gümnaasiumi ja seejärel Peterburi Kunstide Akadeemiasse, kuhu ta saabus 28. augustil 1833. See oli viimane aasta, kus kunstide akadeemiasse võeti õppureid riigi kulul. Aivazovski asus õppima professor Maksim Vorobjovi maalikunstiklassis.

1835. aastal pälvis Aivazovski oma maastikumaalide "Vaade rannikule Peterburi lähistel" ja "Etüüd õhust mere kohal" hõbemedali ja ta määrati prantsuse maalikunstniku Philippe Tanneri abiliseks. Tanner keelas Aivazovskil iseseisvalt töötada, aga Aivazovski rikkus seda keeldu ja esitas kunstiakadeemia 1836. aasta sügisnäitusele viis maali. Aivazovski teosed said heatahtliku kriitika osaliseks, samas kui Tanneri töid kritiseeriti liigse maneerlikkuse pärast. Tanner kaebas Aivazovski peale Nikolai I-le ja keiser käskis kõik Aivazovski maalid näituselt kõrvaldada. Aivazovskile anti andeks alles pool aastat hiljem ja ta määrati Kuramaalt pärit baltisakslase Alexander Sauerweidi juurde lahingumaali õppima. Professor Sauerweid oli teda vaid mõned kuud õpetanud, kui Aivazovski pälvis juba 1837. aasta septembris maali "Stiil" eest suure kuldmedali. See andis talle õiguse sõita kunstiakadeemia stipendiaadina Krimmi ja Lääne-Euroopasse.

1838. aasta kevadel saabus Aivazovski Krimmi, kus veetis kaks suve. Lisaks meremaalidele valmis tal ka lahingumaale. Tollal sõdis Venemaa tšerkessidega ja Aivazovski maalis tänapäeva Krasnodari krais Sotši lähedal oleva Šahhe jõe suudmes lahingutegevust pealt vaadates maali "Rühma dessant Subaši orus" (nii nimetasid seda kohta tšerkessid). Maal valmis kindral Nikolai Rajevski tellimusel ja selle omandas Nikolai I.

1839. aasta suvel naasis Aivazovski Peterburi. 23. septembril 1839 sai ta kunstiakadeemia lõputunnistuse, oma esimese auastme (14. klass) ja aadlitiitli.

1840. aasta juulis suundusid Aivazovski ja tema klassikaaslane akadeemia-päevist Vassili Šternberg Roomasse. Teel peatusid nad Veneetsias ja Firenzes. Veneetsias tutvusid nad Nikolai Gogoliga. Aivazovski viibis ka San Lazzaro degli Armeni saarel ja kohtus oma venna Gabrieliga, kes elas sealses kloostris. Hiljem külastas ta oma venda selles kloostris veel korduvalt. Seal peatus ta lord Byroni toas – Byron oli samuti selles kloostris viibinud, et armeenia keelt õppida.

Mõnda aega elas Aivazovski Lõuna-Itaalias, peamiselt Sorrentos. Napolis maalis ta selle ümbrusest üle 20 maali. Itaalias arendas ta välja oma töörutiini, mis seisnes selles, et ta töötas vabas õhus üksnes lühikest aega, aga peamiselt maalis oma töökojas. Töökojas taastas ta maali mälu järgi, mis jättis palju ruumi kujutlusvõimele. Tema maali "Kaos" ostis paavst Gregorius XVI, kes autasustas Aivazovskit ka kuldmedaliga. Tervikuna oli tema Itaalia-reis nii loomingulises kui majanduslikus mõttes edukas. Teda kiitsid kriitikud, sealhulgas William Turner, ja ta pälvis oma piltide eest Pariisi kunstiakadeemia kuldmedali.

1842. aasta alguses reisis Aivazovski Šveitsi ja Reini jõe kaudu Hollandisse ja sealtkaudu Inglismaale. Hiljem külastas ta Pariisi linna, Portugali ja Hispaaniat. Biskaia lahel sattus laev, millega ta sõitis, tormi kätte ja palju ei puudunud põhjaminekust, nii et Pariisi ajalehtedes ilmusid teated tema hukkumisest. Venemaale naasis ta alles 1844. aasta sügisel.

Aivazovski oli väga viljakas. Ta maalis üle 6000 teose. Seetõttu on tema töid väidetavalt võltsitud rohkem kui ühegi teise armeenia kunstniku töid. Tema loomingu põhiosa moodustavad meremaalid. Tal valmis ka maaliseeria Krimmi rannikulinnadest.

Aastast 1845 elas ta taas Feodossijas, kus avas kunstikooli ja rajas ateljee. Aastal 1844 hakkas ta tööle Laevastiku Peastaabi maalikunstnikuna, aga selle töö eest ta palka ei saanud. Alates 1847. aastast oli ta Peterburi Kunstiakadeemia professor. Ta kuulus ka Rooma, Pariisi, Firenze, Amsterdami ja Stuttgardi kunstiakadeemia liikmete hulka. Teda autasustati paljude ordenitega ja ta pälvis admirali auastme.

Aastal 1856 autasustati Aivazovskit Prantsusmaa Auleegioni ordeni ja Osmanite riigi Nizvan Ali 4. klassi ordeniga. Aastal 1874 pälvis ta Osmanite 2. klassi ordeni, 1880 Osmanite impeeriumi teemantmedali ja 1890 sultan Abdülmeciti asutatud Mecitija 1. klassi ordeni.

Aivazovski tegeles aktiivselt oma kodulinna asjadega. Ta huvitus arheoloogiast ja Krimmi arhitektuurimälestiste kaitsest. Ta osales rohkem kui 80 kurgaani uurimises. Tema algatusel valmis 1892. aastal Feodossija–Džankoi raudtee. Oma raha eest ehitas ta Feodossija ajaloomuuseumi uue hoone Pjotr Kotljarevski mälestusmärgiga. Arheoloogia-alaste teenete eest valiti ta Odessa ajaloo- ja arheoloogiaühingu tegevliikmeks.

Aastal 1880 avas ta oma galerii. Galerii hoone projekteeris ta ise (1845). 1880 avas ta seal näitusesaali, kus tutvustas avalikkusele oma töid enne seda, kui need Feodossijast lahkusid. Tema testamendi kohaselt läks galerii pärast tema surma linna omandusse. Tänapäeval kannab see tema nime ja on täielikult pühendatud Aivazovski loomingu tutvustamisele.

Aivazovski dokumentide arhiivi säilitatakse Venemaa riiklikus kirjanduse ja kunsti arhiivis, Peterburi riiklikus Saltõkov-Štšedrini-nimelises raamatukogus, Tretjakovi galeriis ning Bahrušini-nimelises riiklikus keskteatrimuuseumis.

31-aastaselt, 1848 abiellus Aivazovski Venemaa sõjaväes teeninud inglasest arsti tütre Julia Gravesiga. Neile sündis neli tütart, kellest täiskasvanuks said kolm: Jelena, Maria ja Žanna, Aleksandra suri noorelt. Aastal 1860 läks Julia pärast 12 aastat kestnud abielu mehe juurest ära, sest too keeldus pealinna Peterburi elama asumast. Ametlikult lahutati abielu 1877.

1882 tutvus Aivazovski oma teise abikaasa Anna Sarkizovaga, kes oli rikka kaupmehe lesk ja tema mehe matustel nad tutvusidki. Järgmisel aastal nad abiellusid. Sellest abielust lapsi ei sündinud.

Aivazovski suri 82-aastaselt 2. mail 1900. Veel enne surma lõpetas ta maali "Merelaht", aga oma surma päeval alustas maali "Türgi laeva plahvatus", mis jäi lõpetamata. See maal pidi käsitlema episoodi Kreeka vabadusvõitlusest, kus Konstantinos Kanaris laskis Chíose saare juures õhku Türgi admirali laeva. Üheainsa päeva jooksul jõudis kunstnik maali peaaegu lõpetada.

Aivazovski maeti Feodossijasse keskaegse armeenia kiriku aeda. 1903 laskis tema lesk paigaldada marmorist hauakirja. See oli välja tahutud tervest valge marmori plokist ja selle autor oli itaalia skulptor L. Biogioli. Vanaarmeenia keeles olid selle peale kirjutatud armeenia ajaloolase Movses Horenatsi sõnad: "Sündinud surelikuna, jättis ta enesest surematu mälestuse."

Tänapäevalgi on Aivazovski maalid kõrges hinnas. Aastal 2008 müüdi Sotheby oksjonil kaks tema maali "Toidujagamine" ja "Abilaev" 2,4 miljoni USA dollari eest. Need maalid käsitlesid USA toiduabi Venemaale 1890. aastatel ja Aivazovski oli need kinkinud Washingtonis asuvale Corcorani galeriile.

Aastal 2004 müüdi Christie'si oksjonil "Iisaku kirik külmal päeval" 1,125 miljoni naelsterlingi eest. Aastal 2009 müüdi samas kaks Aivazovski väikest maali vastavalt 32 ja 49 tuhande naelsterlingi eest ning kaks suurt maali vastavalt 421 ja 337 tuhande naelsterlingi eest. 14. juunil 2007 püstitati Aivazovski maalide hinnarekord: tema maal "Ameerika laev Gibraltari kalju juures" müüdi 2,71 miljoni naelsterlingi eest.

Aivazovskile on paljudes maailma linnades mälestusmärke püstitatud. Nende linnade hulka kuuluvad lisaks Feodossijale Simferopol, Jerevan (2003) ja Kroonlinn (2007).

Tema järgi on nimetatud asteroid 3787 Aivazovski, mille avastas 1977. aastal Nõukogude astronoom Nikolai Tšernõhh.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ivan Aivazovski