Dauphiné

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2012) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Dauphiné on endine provints Kagu-Prantsusmaal, mille ala vastab jämedalt sellele, kus tänapäeval on Isère'i, Drôme'i ja Hautes-Alpesi departemang. Dauphiné oli enne Prantsusmaa kuningriigiga ühinemist aastatel 1040–1349 sõltumatu riik Alboni krahvide valitsemise all. Prantsuse provintsina säilitas see oma autonoomia aastani 1457.

Ajalooline pealinn on Grenoble ja teised peamised linnad on Vienne, Valence, Montélimar, Gap ja Romans-sur-Isère.

Selle asukaid kutsutakse Dauphinois.

Le Dauphiné Libéré on kuulus kohalik Prantsuse ajaleht, mis organiseeris aastani 2010 jalgrattavõistlust Critérium du Dauphiné Libéré (nüüd Critérium du Dauphiné) .

Ancien Régime'i ajal piirnes provints põhjas Rhône'iga, mis eraldas Dauphinéd Bresse'ist ja Bugey'st. Idas piirnes see Savoia ja Piemontega ning lõunas Venaissini ja Provence'iga. Läänepiiri tähistas Rhône Lyonist lõunas. Dauphiné ulatus Lyoni tänapäevase keskuseni.

Grenoble on olnud Dauphiné pealinn alates 11. sajandist.

Piirkond oli jagatud Ülem- ja Alam-Dauphinéks.

Esimene kattis:

• Grésivaudan
• Royans
• Champsaur
• Trièves
• Briançon
• Queyras
• Embrun
• Gapençais
• Dévoluy
• Vercors
• Bochaine
• Baronnies

Teine sisaldas:

• Alboni krahvkond koos Vienne'iga ümber Vienne'i linna, annekteeritud aastal 1450, ja Turripinois ümber La Tour-du-Pin linna.
• Valence'i krahvkond koos Valence'i linnaga, annekteeritud aastal 1404
• Die krahvkond ümber Die piiskopilinna, annekteeritud samuti aastal 1404
• Tricastin
• Orange vürstkond, annekteeritud Dauphinésse, (aastal 1793 kuulus see Vaucluse'i koosseisu)

Provints sisaldas ka praegust Itaalia Dauphinéd, mis kuulus Prantsusmaale ja Briançonile aastani 1713. Vivaro-alpi dialekti räägiti seal veel kuni 20. sajandini:

• Oulxi org
• Pragela (Pragelato et Val Chisone)
• Castelade de Châteaudauphin (Casteldelfino).

Provints pakub erinevaid maastikke, Ülem-Dauphiné alpitippudest (Barre des Ecrins on 4102 meetrit oma kõrgeimas punktis), eelalpide (Vercors ja Chartreuse) ja Drôme tasandikeni, mis meenutab Provence'i maastikke.

Tulevast Dauphiné ala asustasid antiikajal allobrogid ja teised galli hõimud. Roomlased vallutasid piirkonna enne Gallia vallutamist Julius Caesari poolt. Vienne sai Rooma kolooniaks ja üheks kõige tähtsamaks linnaks Gallias.

Pärast Lääne-Rooma keisririigi lõppu kannatas piirkond läänegootide ja alaanide hõimude sissetungides. Burgundid asusid Vienne'i. Pärast Verduni lepingut aastal 843 sai piirkond Lotharingia kuningriigi osaks. Siiski saavutas Frangi keiser Charles II Paljaspea varsti selle territooriumi üle võimu.

Vienne'i kuberner Boso kuulutas ennast Burgundia ja Provence'i kuningaks ja piirkonnast sai Arles'i kuningriigi osa; viimane jäi sõltumatuks aastani 1032, kui sellest sai Saksa-Rooma riigi osa.

Tol ajal võimaldas feodaalühiskonna areng ja keisrivõimu nõrkus luua mitu väikest vaimulikku või ilmalikku riiki (näiteks Vienne'i piirkond oli Vienne'i peapiiskopi võimu all). Kaose keskel õnnestus Alboni krahvidel need erinevad territooriumid oma võimu alla ühendada.

 Pikemalt artiklis Alboni krahvide ja Vienne'i dofäänide loend

Feodaalse valitsemise kaose keskel hakkasid Alboni krahvid teistest feodaalisandatest kõrgemale tõusma ja piirkonnas ülemvõimu saavutama. Nende lugu algas Annonay ja Champsauri isanda Guigues I Vanaga (suri aastal 1070). Oma valitsemise ajal sai ta oma provintsile tähtsad territooriumid: osa Vienne'ist, Grésivaudani ja Oisansi. Veelgi enam, keiser andis talle Briançoni piirkonna. Tema isikliku valitsemise alla kogutud territooriumid said iseseisvaks mägivürstkonnaks Saksa-Rooma riigis. Krahv tegi olulise otsuse, kui ta valis oma riigi pealinnaks väikese Grenoble'i linna mõjuka Vienne'i linna asemel, mis oli võimsa piiskopi kauaaegne residents. See valik võimaldas tal kehtestada võim kõigi oma territooriumide üle.

12. sajandil kandis kohalik valitseja krahv Guigues IV (u. 1095–1142) oma vapile delfiini ja sai hüüdnime le Dauphin (prantsuse dolphin). Tema järglased muutsid oma tiitli Alboni krahvist Vienne'i dofääniks. Riik võttis nime Dauphiné.

Siiski ei omanud Dauphiné sel ajal tänapäeval tuntud piire. Vienne'i ja Valence'i piirkond oli sõltumatu, aga isegi pealinnas Grenoble'is jagati võimu piiskopiga. Veelgi enam, Voiron'i ja la Côte-Saint-André linnad olid osa Savoia krahvkonnast, samas dofäänid omasid Faucignyd ja territooriume Itaalias. See sasipundar Dauphiné ja Savoia vahel põhjustas mitmeid konflikte. Viimane dofään Humbert II tegi oma naabriga rahu. Ta omandas ka Romans'i linna. Lõpuks asutas ta Conseil Delphinal ja Grenoble'i ülikooli ja jõustas Statut Delphinal, mingit liiki põhiseaduse, mis kaitses tema rahva õigusi.

Humbert II märkimisväärsed võlad ning tema poja ja pärija surm viisid aastal 1349 tema protonotar Amblard de Beaumont'i poolt läbi räägitud Romans'i lepingu tingimuste kohaselt tema riigi müügini Prantsusmaa kuningale Philippe VI-le. Peamine tingimus oli, et Prantsusmaa troonipärija saaks tuntuks kui le Dauphin, mis kestis sellest ajast kuni Prantsuse revolutsioonini; esimene Dauphin de France oli Philippe'i pojapoeg, tulevane Charles V. Tiitliga anti ka apanaaž piirkonnas. Charles V veetis üheksa kuud oma uuel territooriumil.

Humbert'i lepe nägi muuhulgas ette, et Dauphiné vabastatakse paljudest maksudest (nagu gabelle ehk soolamaks^[1]); see statuut oli palju hilisema parlamentaarse vaidluse subjekt piirkondlikul tasemel, kui kohalikud juhid püüdsid kaitsta seda piirkondlikku autonoomiat ja privileege alates riigi vallutamisest.

Dauphiné aadel võttis osa Poitiers' (1356) ja Azincourt'i (1415) lahingutest. Provintsis olid sõja tõttu ka sõjalised sündmused. Savoia hertsog ja Orange vürst, Inglise ja Burgundia abiga, kavatsesid tungida Dauphinésse, kuid Anthoni lahingus aastal 1430 said Orange vürstkonna väed Dauphiné vägede käest lüüa, sissetung hoiti ära.

Louis XI oli ainus Prantsusmaa dofään, kes haldas oma territooriumi aastatel 1447–1456. Tema dofäänina valitsemise ajal integreeriti Dauphiné täielikult Prantsusmaasse. Sel ajal oli see anarhistlik riik, kus konfliktid aadlike vahel olid tavalised. Louis XI keelustas need konfliktid ja sundis aadli oma võimu tunnistama. Conseil Delphinal oli kolmas parlement Prantsusmaal. Veelgi enam, Louis XI ühendas Dauphiné poliitiliselt. Ta sundis Vienne'i peapiiskopi, Grenoble'i piiskopi ja Romans'i abti kõiki talle truudust vanduma. Ta omandas ka Montélimar'i ja Orange vürstkonna.

Lisaks arendas ta provintsi majandust, ehitades teid ja asutades turgusid. Lõpuks asutas ta 26. juulil 1452 patendikirjaga Valence'i ülikooli. Siiski püüdis ta kehtestada ka gabelle ilma provintsi seisustelt küsimata, põhjustades osas provintsi aadlis ja rahvas pahameelt.

Oma isa Charles VII vastuseisu tõttu sunniti ta Dauphinést lahkuma. Kuningas võttis kontrolli provintsi üle tagasi ja sundis seisusi talle aastal 1457 truudust vanduma, tehes lõpu Dauphiné autonoomiale.

Itaalia sõdade ajal (1494–1559) paiknesid Prantsuse väed Dauphinés. Charles VIII, Louis XII ja François I peatusid sageli Grenoble'is, kuid provintsi rahvas kannatas sõdurite hirmutegude all. Veelgi enam, piirkonna aadel võttis erinevatest lahingutest osa (Marignano, Pavia) ja saavutas tohutu mõjukuse. Kõige tuntum oli Bayard, "rüütel ilma hirmuta ja teisel pool süüd".

Provints kannatas 16. sajandi lõpu katoliiklaste ja protestantide vahelistes Hugenotisõdades (1562–98). Dauphiné oli protestantluse kese Prantsusmaal, linnades nagu Gap, Die ja La Mure. Hugenottide liider François de Beaumont sai kuulsaks oma julmuse ja hävitustöö poolest.

Protestantide liidri Charles du Puy-Montbrun'i julm hukkamine Prantsusmaa kuninga poolt viis suuremale vägivallale ja võitlustele kahe partei vahel.

Aastal 1575 sai Lesdiguières uueks protestantide juhiks ja omandas mitmeid territooriume provintsis. Pärast Henri IV Prantsusmaa troonile tõusmist liitus Lesdiguières Dauphiné kuberneri ja kindralleitnandiga. Siiski ei teinud see liit konfliktidele lõppu. Tõepoolest, katoliiklik liikumine la Ligue, mis võttis Grenoble'i aastal 1590, keeldus rahu tegemast. Pärast kuid rünnakuid alistas Lesdiguières Ligue ja võttis Grenobl'i tagasi. Temast sai kogu provintsi juht.

Konfliktid olid möödas, kuid Dauphiné oli varemeis ja tema rahvas kurnatud. Nantes'i edikti kehtestamine (1598) taastas mõned kodanikuõigused hugenottidele ja tõi lühikeseks ajaks rahu, kuid sõjad jätkusid varsti pärast seda.

Lesdiguières alistas mitu korda Savoia väed ja aitas piirkonda üles ehitada. Tema kõige kuulsam ehitis on Vizille'i palee, mis ehitati talle isiklikuks kasutamiseks.

Dauphiné seisuste viimane kogunemine leidis aset aastal 1628. See sümboliseerib provintsi vabaduse lõppu. Sealt alates võtsid tähtsaid otsuseid vastu kuninga esindajad. See näitab absolutismi edenemist.

Nantes'i edikti tagasivõtmine Louis XIV poolt aastal 1685 põhjustas 20 000 protestandi lahkumise Dauphinést, nõrgendades provintsi majandust. Mõned orud kaotasid poole oma elanikest.

Aastal 1692, Üheksa-aastase sõja ajal, tungis Savoia hertsog Dauphinésse. Gap ja Embrun said rängalt kannatada. Kuid Savoia väed alistati Philis de la Charce'i poolt.

Aastal 1713 muutis Utrechti rahu Dauphiné piire. Provints omandas Barcelonette'i linna, kuid kaotas suure osa Briançonist.

18. sajand oli piirkonnas majandusliku õitsengu periood koos tööstuse arenguga (kindavabrik Grenoble'is, siidiveskid Rhône'i orus). Tähtsad messid toimusid ka Grenoble'is või Beaucroissantis.

Aastal 1787 oli provints üks esimesi, kes nõudis Prantsusmaa Generaalstaatide kokkukutsumist. Pöördepunkt oli aastal 1788 Telliste päevaga. Kuningas käskis parlamentaarid Grenoble'ist välja saata. Kuid linna majandus sõltus selle parlamendist. Seetõttu ründas rahvas kuninga vägesid, et takistada magistraadi väljasaatmist. See sündmus võimaldas Vizille'i assamblee istungi, mis ajendas vanade Generaalstaatide istungi, algatades seega revolutsiooni.

Prantsuse revolutsiooni ajal oli Dauphiné Pariisis hästi esindatud kahe nimeka kuulsusega Grenoble'ist, Jean-Joseph Mounier ja Antoine Barnave.

Aastal 1790 jagati Dauphiné kolmeks departemanguks, Isère, Drôme ja Hautes-Alpes.

Keisririigi loomise heakskiitmine oli selge ja ülekaalukas (Isère'is oli tulemuseks 82 084 poolt ja vaid 12 vastu).

Aastal 1813 ohustas Dauphinéd Austria armee, mis oli tunginud Šveitsi ja Savoiasse. Pärast vastasseisu Fort Barraux's taganesid Prantsuse väed Grenoble'isse. Linn oli hästi kaitstud, tõrjus Austria rünnakud ja Prantsuse armee alistas austerlased, sundides nad taganama Genfi. Kuid sissetung Prantsusmaale aastal 1814 sundis Dauphiné väed kapituleeruma.

Oma tagasitulekul Elba saarelt aastal 1815 oli keiser piirkonna rahva poolt tervitatud. Laffrey'is kohtus ta Louis XVIII rojalistide 5. jalaväerügemendiga. Napoleon astus sõdurite suunas ja ütles need kuulsad sõnad: "Kui teie seas on sõdur, kes tahab tappa oma keisrit, siis siin ma olen". Kõik mehed ühinesid temaga. Napoleon kiideti siis Grenoble'is heaks. Pärast kaotust Waterloo all kannatas piirkond Austria ja Sardiinia vägede uuest sissetungist.

See sajand vastab Dauphiné olulisele tööstusarengule, eriti Grenoble'i piirkonnas (kinnaste valmistamine jõudis sel ajal oma kuldajastuni) ja Rhône'i orus (siidiveskid). Jalatsitööstus arenes Romansis.

Teise keisririigi ajal nägi Dauphiné oma raudteevõrgu ehitamist (esimesed rongid saabusid Valence'isse aastal 1854 ja Grenoble'isse aastal 1858). Uute teede rajamine Vercorsi ja Chartreuse'i piirkonnas võimaldas provintsis turismiga alustada.

Aastal 1869 mängis Aristide Berges suurt rolli hüdroenergia tootmisel. Tema paberiveskite arenguga laienes tööstuse areng Dauphiné mägipiirkondadesse.

Belle Époque'i ajal sai piirkond kasu suurtest muutustest tänu oma majanduslikule kasvule. Romanche'i org muutus üheks kõige tähtsamaks tööstusoruks riigis. Esimene maailmasõda kiirendas seda trendi. Tõepoolest, et toetada sõjapingutusi, rajati piirkonna erinevatel jõgedel uusi hüdroelektrijaamu. Mitmed muud ärid kolisid relvatööstusse. Grenoble'i piirkonnas ja Rhône'i orus tekkisid ka keemiaettevõtted.

Dauphiné tekstiilitööstus sai ka sõjast kasu. Põhja-Prantsusmaa okupeerimise tulemuseks oli paljude tekstiiliettevõtete piirkonda asumine. Vienne näiteks tootis ühe viiendiku linade riiklikust toodangust armeele aastal 1915.

Mitmed alpisõdurid (chasseurs alpins) hukkusid sõjas. Nad said oma julguse eest lahinguväljal hüüdnime "Sinised saatanad".

Piirkonna majandusliku arengu tõstis esile rahvusvahelise näituse "Houille Blanche" organiseerimine Grenoble'is aastal 1925, mida külastas tuhandeid inimesi.

Sõdadevahelist perioodi iseloomustas ka talisportimise algus Dauphinés. Suusakeskus L'Alpe d'Huez ehitati aastal 1936 ja Jean Pomagalski tegi sinna esimese suusalifti maailmas.

Teise maailmasõja ajal ohjeldasid chasseurs Alpins Alpi lahingus Itaalia vägesid, hoides ära sissetungi piirkonda. Kuid Saksamaa võidud Põhja-Prantsusmaal ohustasid kiiresti vägesid Dauphinés. Natsid peatusid Grenoble'i lähistel Voreppe'is. Prantsuse väed panid vastu kuni vaherahuni. Siis oli Dauphiné Prantsuse Riigi osa, enne itaallaste poolt okupeerimist aastatel 1942–1943, kui Saksamaa okupeeris Lõuna-Prantsusmaa.

Mägise maastiku tõttu oli Dauphiné tugeva partisaniliikumise asukoht. Hästi tuntud olid Maquis du Vercors. Aastal 1944 said selle liikmed sakslaste rünnakutes kannatada. Vassieux' märtriküla, samuti Grenoble, tehti kindral Charles de Gaulle'i poolt Vabastamise ordeni kavaleriks, et rõhutada nende tegevust natside vastu.

Aastal 1968 võõrustas Grenoble X taliolümpiamänge, mis võimaldas olulist linna ümberkorraldamist, infrastruktuuri arendamist (lennujaam, maanteed jne) ja uusi suusakeskusi (Chamrousse, Les Deux Alpes, Villard-de-Lans jne).

Demograafiliselt arenes Dauphiné piirkonniti erinevalt. Kuigi Alam-Dauphiné tasandikud ja suured linnad nägid 20. sajandi kestel tugevat rahvastiku kasvu (tänu tööstuse arengule ja välistööliste saabumisele), kannatasid Ülem-Dauphiné mägipiirkonnad väljarände all.

Tänapäeval kogeb kogu territoorium majandusarengu ja turismi tõttu rahvastiku kasvu.

Dauphiné ja selle departemangude demograafiline areng aastast 1801

Territoorium	1801	1851	1901	1954	1975	1999	2006
Drôme	235 357	327 000	297 000	275 280	361 847	437 657	468 608
Hautes-Alpes	112 500	132 000	109 510	85 067	97 358	121 338	133 000
Isère	413 109	578 000	544 000	587 975	860 339	1 092 778	1 169 655
Dauphiné	760 966	1 037 000	950 510	948 322	1 319 544	1 651 773	1 771 263
Allikas : INSEE

Dauphiné rahvastikus oli suhteline stabiilsus kuni 20. sajandi keskpaigani, kui kasv muutus eriti tugevaks. Tuleb siiski meenutada, et mitmed linnad Põhja-Dauphinés (Villeurbanne, Vénissieux, Bron ja paljud teised) olid liidetud Rhône'i departemanguga. Nendes linnades oli aastal 1999 rohkem kui 460 000 elanikku.

Arengu histogramm aastast 1801

Dauphiné rahvastiku tihedus on 90,78 el/km², väga selge erinevusega Isère'i (159 el/km²) ja Hautes-Alpes'i (23 el/km²) vahel.

Grenoble'is elab umbes kolmandik Dauphiné rahvastikust. Valence on nüüd suuruselt teine Dauphiné linn. Dauphiné saab ka kasu tähtsast keskmise suurusega linnade võrgustikust, mis katavad kogu territooriumi (Vienne, Montélimar, Gap jne).

Dauphiné linnapiirkonnad

	Linnapiirkond	Rahvastik (1999)
1	Grenoble	514 559
2	Valence	167 155
3	Romans-sur-Isère	65 933
4	Montélimar	58 557
5	Vienne	53 843
6	Gap	44 773
7	Voiron	44 226
8	Roussillon	40 002
9	Bourgoin-Jallieu	35 952
10	Briançon	17 023
11	Livron-sur-Drôme	15 711

Dauphiné hõrgutisi:

• Dofinee gratään
• Dofinee kartul
• Pogne
• Saint-Marcellin
• Saint-Félicien
• Picodon
• Ravioles du Royans
• Bleu du Vercors-Sassenage (auparavant bleu de Sassenage)
• Nougat de Montélimar
• Pétafine

... ja mõned territoriaalsed tooted:

• défarde crestoise
• Caillette de Chabeuil
• Grenoble'i kreeka pähklid (tegelikult terves Isère'i jõe orus)
• Savournon'i lambaliha
• Olive oil de Nyons
• Grignan-les-adhémar
• Clairette de Die
• Šartröös (verte, jaune jne)
• Crozes-hermitage
• Hermitage

• Dauphiné Alpid
• Frankoprovansi keel
• Vivaroalpi dialekt

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Dauphiné

• Les Pays du Lyonnais-Dauphiné