Sõdadevaheline periood

Sõdadevaheline periood (ladina interbellum) on Euroopa ajaloo käsitluses levinud termin, mis käsitleb perioodi esimese maailmasõja lõpust teise maailmasõja alguseni. Kuigi periood ise on lühike: esimene maailmasõda lõppes 11. novembril 1918 ja teine maailmasõda algas 1. septembril 1939, toimusid selle perioodi ajal kogu maailmas mitmed poliitilised ja sotsiaalsed muutused, mis eristavad ajastut esimesest ilmasõjast Belle époque'ist ja panid kohati aluse teisele maailmasõjale järgnenud külma sõja ajastule.

Eestis võidakse selle all mõelda ka ajavahemikku samast kuupäevast kuni 17. või 21. juunini 1940, mil algas Nõukogude okupatsioon Eestis.

Esimese maailmasõja tagajärjel varisesid kokku Saksamaa Keisririik, Austria-Ungari, Osmanite riik ja Venemaa Keisririik. Ükski impeerium ei lagunenud rahulikult, vaid lagunemisi saatsid rahutused, riigipöörded, piirikonfliktid ja kodusõjad. Endiseid impeeriumeid läbisid revolutsioonid ja lagunedes tekkisid uued riigid, mis tihti enda iseseisvuse eest võitlema pidid. Oktoobrirevolutsioon Venemaal ja novembrirevolutsioon Saksamaal põhjustasid kodusõja Venemaal ja rahutused Saksamaal (Spartakuse ülestõus, Baieri Nõukogude Vabariik, Bremeni Nõukogude Vabariik). Austria-Ungari aladel korraldasid haarasid Ungaris võimu kommunistid, kes sattusid sõjalisse konflikti Rumeenia ja Tšehhoslovakkiaga. Türgis toimus iseseisvussõda, kus vabariiklased alistasid Osmanid, samal ajal võideldes veel Kreeka ja Armeeniaga. Venemaal võitlesid enamlased valgete vastu, üritades samal ajal maha suruda rahvuslikke iseseisvusliikumisi Keisririigi endistes piirides.^[1]

Kuni 1922. aastani toimusid suures osas Ida-Euroopas konfliktid, millega määrati uued piirid. Sajad tuhanded inimesed kolisid või põgenesid vägivalla eest, sammuti hukkus sõdades veel miljoneid inimesi. Lagunemise ja edukate iseseisvusliikumiste tõttu (taas-)tekkisid maailma, eriti Euroopasse, hulk uusi riike: Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia, Iirimaa, Mongoolia, Tõva, Egiptus, millest enamus on rahvusriigid. Varasemaga võrreldes muutusid tavalisemaks ka vabariigid: revolutsioonid kaotasid monarhia Saksamaal, Austrias, Türgis, ja Venemaal, hiljem kuulutati vabariikideks ka Kreeka ja Hispaania ning suurem osa uutest riikidest Euroopas (va Jugoslaavia ja Iirimaa) olid vabariigid.^[1]

Uued piirid ei jälginud alati täpselt etnilisi piire ja jätsid õhku mitmed konfliktid, mis tekitasid riikidevahelistes suhetes pingeid. Saksamaa pidi Prantsusmaale loovutama Elsass-Lotringi piirkonna, Leedule Klaipeda ja Poolale alasid Sileesias, Pommeris ja Lääne-Preisimaal. Tšehhoslovakkia läänepiiril moodustasid enamuse sudeedisakslased, Slovakkia lõunapiiril elas miljon ungarlast ja põhjapiiril 500 000 poolakat. Rumeenia territooriumile jäi mitu miljonit ungarlast. Ida-Poolas moodustasid enamuse ukrainlased ja valgevenelased, samuti okupeeris Poola Vilniuse, mis põhjustas konflikti Leeduga. Konflikte tekitasid veel Bessaraabia (Rumeenia ja Nõukogude Liidu vahel), Karjala (Soome ja Nõukogude Liit), Põhja-Iirimaa (Iirimaa ja Suurbritannia), Lõuna-Tirool (Austria ja Itaalia), Makedoonia (Kreeka, Bulgaaria ja Jugoslaavia), Iraak ja Süüria (Türgi ja Suurbritannia) ja mitmed teised piirkonnad.^[1]

Monarhiad vs vabariigid 1914 ja 1930

██ Monarhiad

██ Vabariigid