Anathon Aall

See artikkel räägib filosoofist ja psühholoogist; ajaloolase kohta vaata artiklit Anathon Aall (ajaloolane)

Anathon Aall
Sünniaeg	15. august 1867 Unjárga vald
Surmaaeg	9. jaanuar 1943 (75-aastaselt) Oslo
Matmispaik	Vestre kalmistu
[muuda Wikidatas]

Anathon August Fredrik Aall (15. august 1867 Nyborg, Unjárga vald, Finnmark – 9. jaanuar 1943 Lunner, Oppland) oli norra filosoof ja psühholoog.

Tema vanemad olid pastor Niels Anton Aall (1833–1896) ja Mathilde Susanne Dahl (1842–1910). Niels Aall, Jørgen Aall ja Jacob Aall olid tema isapoolse vanavanaisa vennad.

Ta oli õigusfilosoofi ja poliitiku Herman Harris Aalli vend.

Aall kasvas üles Finnmargis, Sunnfjordis ja Vesterålenis, kus tema isa oli eri kohtades pastor.

Aastal 1886 lõpetas ta Stavangeris kooli (examen artium). Ta õppis Kristiania ülikoolis teoloogiat. Aastal 1889 asutas ta karskusseltsi Christiania Bryggearbeideres Totalafholdsforening. Aastal 1891 pälvis tema traktaat "Om det 4de evangeliums autenti" ("Neljanda evangeeliumi autentsusest") kroonprintsi kuldmedali. Ta lõpetas ülikooli 1892 teoloogiakandidaadi kraadiga.

Pärast ametieksamit õpetas ta aasta Kristianias Gjertseni koolis.

Aastatel 1893–1897 õppis ta stipendiumiga Taanis, Saksamaal, Prantsusmaal ja Suurbritannias ajaloolist usuteadust.

Ta kirjutas teose "Der Logos", mille esimene osa ilmus 1896 ja teine osa 1899. Ta püüdis näidata, kuidas varakristluse ja kirikuisade tähtsamad dogmad tekkisid hellenistliku filosoofia mõjutusel. Aastal 1896 sai ta filosoofiadoktori kraadi.

Aastal 1897 taotles Aall Kristiania ülikooli kirikuloo professori ametiks. Ent ta oli välismaal omandanud vaated, mille kohta hindamiskomitee leidis, et "nad nii olulistes aspektides kalduvad kõrvale meie kiriku usust, et (...) teda tuleb tunnistada kõlbmatuks võtma vastu määramist ametikohale kiriku tulevaste pastorite õpetajana".

Nüüd läks Aall Suurbritanniasse, et õppida Briti empiristlikku filosoofiat. Peagi hakkasid teda huvitama inimtunnetuse eksperimentaalse uurimise võimalused. Aastal 1900 läks ta Berliini eksperimentaalpsühholoogiat õppima. Aastal 1903 valmis tal habilitatsioonitöö "Ueber die Wirkung der Wiederholung eines Elementes bei gleichzeitiger Vorführung mehrerer Schriftzeichen" ("Elemendi mõjust mitme kirjamärgi üheaegsel näitamisel"). Ta sai 1904 Halle ülikooli eradotsendiks. Saksamaal õppis ta eksperimentaalpsühholoogiat põhjalikult tundma. Ta avaldas artikleid Saksamaa juhtivates ajakirjades ja osales kongressidel. Ta konstrueeris uue instrumendi – batoskoobi.

Aastal 1906 avaldas ta raamatu "Henrik Ibsen als Dichter und Denker".

Aastatel 1908–1937 (vanusepiirini) oli ta Oslo Ülikooli filosoofia ja pedagoogilise psühholoogia professor. Ta õpetas eksperimentaalpsühholoogiat ning pidas õpetajaks õppijatele pedagoogilise psühholoogia loenguid. Ta kirjutas ka loogika, psühholoogia ja filosoofia ajaloo õpikud, milles ilmnes tema lahtiütlemine Marcus Jacob Monradi vaadetest.

Ta avaldas ka töid Norra ja Põhjamaade filosoofia ajaloost ("Filosofien i Norden").

Olulisemad saavutused on tal filosoofia ajaloo ja eksperimentaalpsühholoogia vallas. Ta oli Norra eksperimentaalpsühholoogia teerajaja. Oslo ülikoolis õpetades andis ta panuse Norra eksperimentaalpsühholoogia koolkonna kujunemisse. Tema algatusel loodi 1909 Kristiania ülikooli psühholoogiainstituut, mida ta juhtis 1937. aastani (vanusepiirini). Ta vastustas dogmaatilist teoloogiat ning idealistlikku filosoofiat ja pooldas empiirilist teadusideaali ning ajaloolis-kriitilist meetodit. Ta uskus, et vaimuelus ja kultuuris toimub evolutsioon täiuslikkuse poole.

Ta on kirjutanud ka ilukirjandust ning rahvuspoliitilisi traktaate.

Ta osales rahuliikumises ja püüdis edendada rahvastevahelist mõistmist.

• 1891 kroonprintsi kuldmedal

• "Der Logos" (2 köidet 1896, 1899) openlibrary.org
• "Henrik Ibsen als Dichter und Denker" (1906)
• "Logik" (1907)
• "Filosofien i Norden" (1919)
• "Filosofiens historie i oldtiden og i mellemalderen" (1923)
• "Lærebok i psykologi" (1926)
• "Sosialpsykologi" (1938)

10. mail 1899 abiellus ta Kristianias vabrikant Conrad Langaardi ja Henriette Bulli (1829–1867) tütre Cathrine Antonie Langaardiga (23. detsember 1863 – 31. jaanuar 1926).

1. oktoobril 1928 abiellus ta Viinis folkloristi ja etnoloogi Elisabeth Auguste Jeanette Weiseriga (Lily Weiser Aall).

• Sissekanne Norra biograafilises leksikonis