Õun

See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Õuna südamik. Lisateavet artikli arutelust

See artikkel on puuvilja kohta; perekonnanime kohta vaata artiklit Õun (perekonnanimi)

---

Õun on õunapuu vili, botaanilises mõttes õunvili.

Inimesed on õunu söögiks tarbinud juba mitmeid aastatuhandeid. Seni vanimad kivistunud õunad on leitud Çatal Hüyükis Anatoolias, mis pärinevad aastast 6500 eKr.^[1] Enne õunapuude kultiveerimist tarbisid inimesed looduslike õunapuuliikide vilju, millest levinumad olid:^[2]

• aiova õunapuu (Malus ioensis) – kasvab looduslikult Põhja-Ameerikas Mississippi jõe piirkonnas;
• ida-õunapuu (M. orientalis) – on levinud Väike-Aasias, Kaukaasias ja Põhja-Iraanis;
• madal õunapuu (M. pumila) – levinud Kaukaasias, Kagu- ja Lõuna-Euroopas, Kesk-Aasias ja Himaalajas (1500–3200 m kõrgusel);
• mets-õunapuu (M. sylvestris) – looduslik levila asub Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopas (sh Lääne-Eestis), Skandinaavia maades ja Põhja-Kaukaasias;
• Sieversi õunapuu ehk mägi-õunapuu (M. sieversii) – kasvab Kasahstanis, Tian Shani põhja- ja lääneosas, Alatau mäestikus, Afganistani põhjaosas ja Lääne-Hiinas, 1200–1800 m kõrgusel merepinnast.

Looduslike õunapuuliikide kultiveerimine toimus lihtsa selekteerimismeetodiga. Metsikute liikide maitsvamatest õuntest saadud seemned külvati kodule lähemale. Kuid nendest kasvanud puud paraku väga sageli enam maitsvaid vilju ei kandnud. Alles õunapuude vääristamise äraõppimisega suutis inimene maitsvamate õuntega õunapuid paljundada.^[2]

Esimesed andmed õunapuude kultiveerimisest Anatoolias ja Mesopotaamia põhjaosas pärinevad teisest aastatuhandest eKr. Hiinat ja Väike-Aasiat ühendavate pikkade kaubateede kasutuselevõtmisel (kõige varem 3500 eKr) võtsid kaupmehed kaasa nii värskeid kui ka kuivatatud õunu, mis võimaldas mitmete õunapuuliikide levimist. Kaubateede kasutamine võimaldas areneda ka tänapäeval laialdaselt levitatud hübriidsel aed-õunapuul (M. domestica), kelle kõige tähtsam esivanem on tõenäoliselt Kesk-Aasias kasvav Sieversi õunapuu. Arvatavalt andsid oma osa ka ida pool kasvavad ploomilehine õunapuu (Malus × prunifolia), ida-mariõunapuu (M. baccata), mandžuuria mariõunapuu (M. baccata) ja toringo õunapuu (M. toringo). Läänesuunalisel hübridiseerumisel andsid oletatavalt oma panuse ka mets-õunapuu ja ida-õunapuu.^[3]

Teadaolevalt tegelesid õunapuude kasvatamisega hetiidid. Aja jooksul levitati õunapuid kogu Mesopotaamiasse ja Egiptusse. 13. sajandil eKr, Ramses II ajal, hakati õunapuid kasvatama Niiluse deltas. Ramses III jagas õuntega täidetud korve Teeba preestritele.^[1]

Aastaks 500 eKr kultiveeriti õunapuid kogu Pärsia impeeriumis, mida tõendavad selle perioodi mitmed kirjalikud allikad. Kui Aleksander Suur 4. sajandil eKr Pärsia vallutas, levitati õunu Kreekasse ja sealt järk-järgult kogu Euroopasse. Kreeka filosoof Teofrastus (umbes 320 eKr) kirjeldas õunapuude pookimist ja hooldamist. Rooma impeeriumi ajal levitati kodustatud aed-õunapuud Euroopa lääne- ja põhjaossa. Plinius Vanema ajal (1. sajand pKr) oli õuntel roomlaste köögis ja meditsiinis tähtis koht.^[3]

Keskajal kasvatati ja aretati õunapuid peamiselt kloostrite aedades. Maitsvamate õunte tõttu tõrjusid aed-õunapuu viljad järk-järgult inimeste (keldid, gallialased, skandinaavlased jt Põhja-Euroopa rahvad) toidulaualt välja looduslike õunapuuliikide viljad, mida tarbiti tol ajal peamiselt kuivatatult ja keedetult ning millest valmistati siidrit.^[3]

Ida- ja Kagu-Aasias tarbisid inimesed kahe tuhande aasta jooksul peamiselt kultiveeritud hübriidse aasia õunapuu (M. × asiatica) vilju, kuni aed-õunapuu sai selle 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses populaarsuselt üle trumpas.^[3]

Maailmas tuntakse tänapäeval üle 30 000 kultivari, mille hulka pole arvatud paljud väikestel maalappidel kasvatatavad kohaliku tähtsusega sordid.^[4]

Kultivaride areng algas arvatavalt 4. sajandil eKr, kui inimesed õppisid õunapuid pookimise teel vääristama. Kreeka filosoof Teofrastus kirjeldas (4. sajand eKr) kahte kultivari, Plinius Vanema ajal (1. sajand pKr) tunti 36 kultivari.^[1] Keskajal tegeleti sortide aretamisega nii Euroopas kui ka Lähis-Idas. 17. sajandi lõpus oli Lääne-Euroopas kirjeldatud vähemalt 120 kultivari. 18. sajandil tunti üle Euroopa juba sadu kultivare. 1826. aastal kinnitas Inglismaa Kuninglik Põllumajandusselts vähemalt 1200 kultivari olemasolu.^[3]

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli Euroopas erinevate kultivaride mitmekesisuse tippaeg. Tuhandeid kultivare kasvatati tuhandetes väikeaedades. 20. sajandi jooksul muutus olukord drastiliselt, kuna üha rohkem hakati õunu sisse tooma Ameerikast, Austraaliast, Uus-Meremaalt ja Lõuna-Aafrikast. Sissetoodud kultivarid olid suuremad ja andsid rohkem saaki, mistõttu hakati ka Euroopas üha rohkem kasvatama mujal maailmas aretatud kultivare.^[3]

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi jooksul levitati aed-õunapuu kultivare üle kogu maailma ning nendest kultivaridest on aretatud tänapäevased sordid. Nüüdisaja sordiaretusel on kasutatud järgmisi liike ja hübriide: rohkeõieline õunapuu (M. floribunda), jaapani õunapuu (M. × micromalus), tumeverev mariõunapuu (M. × atrosanguinea), ida-mariõunapuu (M. baccata), hondo õunapuu (M. × zumi) ja Sargenti õunapuu (M. sargentii).^[3]

Tänapäeval rajaneb suurem osa maailma õunatoodangust üsna väikesele kultivaride arvule, mille hulka kuuluvad Põhja-Ameerikas aretatud 'Red Delicious', 'Golden Delicious', 'McIntosh' ja 'Jonagold'; Uus-Meremaal aretatud 'Braeburn' ja 'Gala', Austraalias aretatud 'Granny Smith' ning Jaapanis aretatud 'Fuji'. Kuigi paljud teised maailmas kasvatatavad kultivarid olid ja jäävad tähtsaks piirkondlikult, on eespool nimetatud kultivarid maailmas olulisema osakaaluga nii tootmises kui ka sordiaretuses. Seega on kasvatavate õunasortide mitmekesisus viimase 100 aasta jooksul pidevalt vähenenud.^[3]

Nüüdisajal kasvatatakse õunapuid õunte saamiseks peaaegu terves parasvöötmes ja mõnes troopilise vöötme mägipiirkonnas. Maailma kõikidest puuviljadest toodetakse õunu tänapäeval kõige rohkem. 2007. aastal möödus õunte kogutoodang puuviljaturu pikaaegsest liidrist – apelsinist. 2012. aastal toodeti maailmas kokku 76,4 miljonit tonni õunu ning õunapuuistandike kogupindala oli 4,84 miljonit hektarit.^[5] 2017. aastal toodeti maailmas kokku 83,14 miljonit tonni õunu ning õunapuuistandike kogupindala oli 4,93 miljonit hektarit.^[6]

Maailma õunatoodang on pidevas tõusutrendis alates II maailmasõja lõpust. Kasv aeglustus mõnevõrra 1980. aastatel, kuid kiirenes jällegi 1990. aastatel. Kõige suurem juurdekasv viimasel paaril aastakümnel on toimunud tänu Hiina õunakasvatuse plahvatuslikult kiirele arengule, mis sai alguse 1978. aastal, kui keskvalitsus otsustas puuviljakasvatuse regulatiivseid piiranguid vähendada. Vähem oluline pole ka Hiina elanikkonna kiire kasv, mis on tekitanud suure nõudluse ka värskete puuviljade järele. 1973. aastal ületas Hiina õunatoodang esimest korda ühe miljoni tonni piiri, 1989. aastal oli see 4,5 ja 2012. aastal 37,0 miljonit tonni. Kui Hiinas on viimastel aastakümnetel oluliselt suurendatud õunapuuistandike pindala, siis muus maailmas pole istandike pindala eriti palju muutunud. Küll on aga saagikus märkimisväärselt tõusnud tänu järjest intensiivsemale herbitsiidide, insektitsiidide ja fungitsiidide kasutamisele. Üha suureneva tootmismahu juures on tänapäeval võimalik tarbida värskeid õunu aasta läbi.^[3]

Suurimad tootjad 2012. ja 2017. aastal^[5][6]

Riik	Toodang 2012.a tonnides	Osakaal 2012 a., %	Toodang 2017.a, tonnides	Osakaal 2017 a., %
Hiina	37 000 000*	48,4	41 390 000	49,8
USA	4 110 046	5,4	5 173 670	6,2
Türgi	2 889 000	3,8	3 032 164	3,6
Poola	2 877 336	3,8	2 441 393	2,9
India	2 203 400	2,9	2 265 000	2,7
Iraan	1 700 000*	2,2	2 096 749	2,5
Itaalia	1 991 312	2,6	1 921 272	2,3
Tšiili	1 625 000*	2,1	1 766 210	2,1
Prantsusmaa	1 382 901	1,8	1 710 755	2,1
Venemaa	1 403 000*	1,8	1639421	2,0
Maailm kokku	76 378 738	100	83 139 321	100
* – FAO hinnang

Lõviosa toodetud õuntest tarbitakse ja töödeldakse tootjariigis. Vaid ligi 11% maailma kogutoodangust läheb ekspordiks. 2011. aastal olid suuremad õunte eksportijad Hiina (1034,6 tuhat tonni), Itaalia (976,1), USA (833,2), Tšiili (801,1), Prantsusmaa (726,6), Poola (532,1), Holland (341,2) ja LAV (333,4). Suurimad importijad olid aga Venemaa (1157,7), Saksamaa (665,7), Suurbritannia (459,1), Holland (310,6), Hispaania (253,1), Indoneesia (212,7), Kanada (198,6) ja Mehhiko (198,5).^[7]

Enne aed-õunapuu võidukäiku keskajal tarbisid eestlased meil looduslikult levinud mets-õunapuu vilju, mida kutsuti ubinateks. Mets-õunapuu oli sel perioodil levinud üle kogu Eesti, aga tänapäeval kohtab teda peamiselt Lääne-Eestis, eriti Saaremaal ja Muhu saarel. Selle ubinad aga ei suutnud aed-õunapuude magusamate ja suuremate viljadega võistelda. Aed-õunapuid hakati meil linnade läheduses ja kloostriaedades kasvatama 13. sajandil. Mõisaaedades on õunapuude kasvatamisest andmed alates 16. sajandist, taluaedades järjest rohkem alates 18. sajandi lõpust.^[2]

Kõrgperiood õunakasvatuses saabus enne II maailmasõda. 1939. aastal kasvas meil 2 284 500 õunapuud, mis on siiamaani ületamatuks jäänud. Samal perioodil eksporditi õunu Eestist peamiselt Soome ja Saksamaale, vähem ka Inglismaale ja mujale. Õuntest valmistati sel ajal karastusjooki, džemmi ja marmelaadi.^[8]

Viimaste aastate jooksul on Eesti õunatoodang oluliselt vähenenud. Kui 1993. aastal toodeti meil 40 037 tonni õunu, siis 2012. aastal oli kogutoodang vaid 1855 tonni.^[5] Põhjuseks on tõenäoliselt meile imporditavad odavamad õunad.

Keskajal söödi värskeid õunu üsna vähe, peamiselt kasutati neid toidu ja siidri valmistamisel. 18. ja 19. sajandil jagati õunakultivarid lõppkasutuse järgi dessert- ja keeduõunteks. Magusamad dessertõunad olid sellel perioodil juba kõige levinumad, kuid ka keeduõunu hinnati pudingu ja kondiitritoodete valmistamisel. Siidri valmistamisel eelistati aga aromaatseid, keskmise happe- ja parkainesisaldusega õunu.^[3]

Õunu tarbitakse tänapäeval nii värskelt kui ka töödeldult. Õuntest toodetakse mahla. Värskelt pressitud mahla säilivusaja pikendamiseks seda pastöriseeritakse või valmistatakse sellest vee eraldamisega kontsentreeritud mahla. Samuti kasutatakse õunamahla mitmesuguste mahla- ja karastusjookide komponendina. Mahlast järelejäänud massist valmistatakse õunapüreed. Õunu tarbitakse ka kuivatatult või valmistatakse neist kompotti, moosi, siidrit, veini, pirukatäidist jms.

Õunhape soodustab läbi maksa kulgevate sapiteede avamist.^[9]

Õun, eriti punapõsine, sümboliseerib armastust ja viljakust ning on Venuse võrdkuju.^[10]

Õuna peetakse kristlaste hulgas sageli Eedeni aia keelatud vilja sümboliks, kuigi Esimeses Moosese raamatus tegelikult õuna ei mainita.^[11]

Nii mõneski germaanlaste saagas on õun märklauaks, mis asub lapse pea peal ning mille pihta lastakse ammu või vibuga. Kuulsaim neist on saaga Wilhelm Tellist.^[12]

Vanakreeka mütoloogia järgi põhjustas kuldne õun (tüliõun), millel oli kiri "Kõige kaunimale", tüli kolme jumalanna (Hera, Athena ja Aphrodite) vahel. Õuna sai endale Aphrodite, kes pakkus Trooja Parisele selle eest maailma kõige ilusamat naist, Sparta kuningannat Helenat. Paris viis Helena Troojasse, Sparta kuningas Menelaos alustas aga oma naise tagasisaamiseks Trooja sõda.^[13]

Skandinaavia mütoloogias järgi oli jumalanna Idunn kuldsete õunte hoidja, mis aitasid aasidel igavest noorust säilitada.^[13]

Populaarse legendi järgi kukkus õunapuu all istuvale Isaac Newtonile pähe õun, mis aitas tal formuleerida gravitatsiooniseaduse.^[14]

Biokeemilise koostise määramisel on võetud aluseks õunasordid 'Red delicious', 'Golden delicious', 'Gala', 'Granny smith' ja 'Fuji'.

Toitained^[15]

Toitained	Väärtus 100 g kohta	Ühik
Vesi	85,56	g
Kalorsus	52	kcal
Valgud	0,26	g
Lipiidid	0,17	g
Tuhk	0,19	g
Süsivesikud	13,81	g
Sahharoos	2,07	g
Glükoos	2,07	g
Fruktoos	5,90	g
Kiudained	2,40	g
Tärklis	0,05	g

Toiteelemendid^[15]

Toiteelement	Väärtus 100 g kohta	Ühik
Kaltsium (Ca)	6,0	mg
Raud (Fe)	0,12	mg
Magneesium (Mg)	5,0	mg
Fosfor (P)	11,0	mg
Kaalium (K)	107,0	mg
Naatrium (Na)	1,0	mg
Tsink (Zn)	0,04	mg
Vask (Cu)	0,03	mg
Mangaan (Mn)	0,04	mg
Seleen (Se)	0,0	μg
(1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg)

Vitamiinid^[15]

Vitamiin	Väärtus 100 g kohta	Ühik
C	4,60	mg
B1	0,017	mg
B2	0,026	mg
B3	0,091	mg
B4	3,40	mg
B5	0,061	mg
B6	0,041	mg
E	0,18	mg
A	3,00	μg
Folaadid	3,00	μg
Luteiin+ zeaksantiin	29,0	μg
K	2,2	μg

• Õunasortide loend
• Õunapirukas

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Õun

Vikisõnastiku artikkel: õun

Tsitaadid Vikitsitaatides: Õun

• The world's healthiest foods: "Apples"
• "Õunad purki ja pudelisse"
• "Õun rõõmustab lisaks kõhule ka nahka!"
• "Õun igaks elujuhtumiks"
• "Õun – tervislik nauding"
• "Põhjamaised õunad on tervislikud"