Kodukäija

Kodukäija on endisse kodupaika naasnud surnu, vahel kehatu kummitus, eesti rahvapärimuses aga enamasti kehaline kooljas.

• Minevik, see on kodukäija, võimeline oma passi võltsima.
  • Victor Hugo, "Hüljatud"

• Ainult täiskuu vaatab kahvatul palgel magamistoa aknast sisse, nagu tahaks ta vaadata, kas koolipoisid oma tondilugudega juba lõpule on jõudnud. Vaata, tema seal üleval teaks alles jutustada, kui ta hakkaks! Mis ei ole tema omal pikal eal kõik näinud! Tontisid, kodukäijaid ja sarvikuid on ta raba serval pidutsemas näinud, rõõmu ja kurbuse tunnismees on ta olnud. Tihti, pilve tagant välja vaadates, on ta kohutavaid asju silmanud, mis tema kahvatu palge veel kahvatumaks muutsid.
  • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat, 2006, lk 228

• Ma olin Rummusaarel elades omamoodi julge laps. Ma ei kartnud tonte ega kodukäijaid. Kuigi neist seal räägiti, ei hirmutanud keegi mind nendega ja ma ei näinud ka, et keegi teine neid oleks kartnud. Ja pimedusekartusest olin niivõrd vaba, et siis, kui õppisin hirmu tundma — kuigi teissugust hirmu — sai pimedusest mulle sõber ning kaitsja.
  • Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995, lk 11

• Ning ikka ja ikka kordas Madli nagu mõnd refrääni:

"Sa ei tea, kuidas ta välja nägi... ta nägu oli vihast viltu ja kõver... ta silmad olid täis õelust..."

Madli kramplikud nuuksed ei tahtnud ega tahtnud vaibuda. Villem silitas tal pikalt üle juuste, kaela ja käsivarte, kuid naine nuttis ja nuttis. Lõpuks hakkas Villemgi rääkima, poetades poolikuid lauseid Madli korduvate kaebuste vahele:

"Kallis Madli, ära ometi nuta... sa tead ju, Miss Scott on vaid kodukäija... ta on juba ammu surnud, ta on lihtsalt koll... sa tead ju, kallis hing, teda ei ole enam olemaski... usu mind, see kõik on juba möödas... see kõik on juba ammu otsustatud..." (lk 45)

• Katrin Jakobi, "Miss Scotti lossid", rmt: "Suvekodumaa", 1992, LR 24-26, lk 35-45

• Kuigi surnu oli nüüd maha maetud, ei võinud veel kindel olla, kas ta ikka on oma uude keskkonda piisavalt kindlalt suletud. Võis juhtuda, et tagasiteel kihutas matuselistest keegi tundmatu mööda. Sellest arvati, et kindlasti on koolja neile järele saanud ja kodukäijast pole enam pääsu. (lk 94)
• Koolja suhe elavaga oli enamasti seotud teatud ebameeldivate kõrvalmõjudega. Surnu liiga lähedane kontakt sugulastega kätkes endas kahjulikumaid tagajärgi kui võõrastega, kuid teatud nõudeid täites võis ohtlikkus kaduda. Viimane annab aluse võrrelda elavate suhet kooljaga üldistes joontes suhtlemisega uueks sotsiaalseks staatuseks veel ebaküpse isikuga, kelle tulevase seisundi kujundamine oli sõltuv tema lähikondlaste tegevusest. Järgides aga suulist rahvatraditsiooni kitsamas mõttes, nähtub, et kõikidel surnuga läbiviidavatel toimingutel oli siiski juures tugev hirm kurjade jõudude, kuradi ja kodukäijate ees. (lk 96)
  • Merike Lang, "Matusekommetest Kirde-Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul", Mäetagused nr 25, 2004, lk 77−102 (valminud 1983-1984)

• August Alle, "Grotesk", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 72-74