Hüljatud

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

"Hüljatud" (1862) on prantsuse kirjaniku Victor Hugo romaan, mida paljud peavad üheks suurimaks teoseks maailma kirjanduses. See räägib mitmete põimunud elude saatusest 19. sajandil, keskendudes suures osas tagaotsitava, endise sunnitöölise Jean Valjeani ja politseiinspektori Javerti vahelisele konfliktile. Peategelased on ka Cosette, orvuks jäänud tüdruk, keda Valjean kasvatas oma lapsena, Marius, revolutsionäär, kes teda armastab, ja kaabakas Thenardier.

Tsitaadid väljaandest:

Victor Hugo, "Hüljatud", 1, tlk Maria Hange, Immanuel Pau, Tallinn: Eesti Raamat, 1980

Victor Hugo, "Hüljatud", 2, tlk Maria Hange, Immanuel Pau, Imre Pullmann, Paul Viires, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

Victor Hugo, "Hüljatud", 3, tlk Immanuel Pau, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

Eesti keeles on lisaks eraldi lasteraamatutena ilmunud katkendid romaanist:

"Cosette", tlk Immanuel Pau, pildid joonistanud Siima Škop, Tallinn: Hea Lugu, 2020 (esmatrükk: Tallinn: Eesti Raamat, 1978)

"Gavroche", tlk Linda Viiding, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955

"Cosette. Gavroche", tlk Immanuel Pau, Tallinn: Eesti Raamat, 1990

• Niikaua kui seaduste ja tavade tõttu püsib sotsiaalne hukkamõist, mis keset tsivilisatsiooni loob kunstlikud põrgud ja inimliku paratamatusega muudab keeruliseks jumaliku saatuse, niikaua kui pole lahendatud sajandi kolm probleemi – mehe alandamine tema proletaarse päritolu tõttu, naise langemine nälja tõttu, lapse närbumine vaimses pimeduses; niikaua kui teatavais ringkondades on võimalik sotsiaalne lämbumine – teiste sõnadega ja veelgi ulatuslikumast seisukohast: niikaua kui maa peal on harimatust ja viletsust, raamatud nagu see ei või olla kasutud.

• Õige või vale, aga see, mida inimeste kohta öeldakse, on nende elus, eriti aga nende saatuses, sageli niisama tähtis kui see, mis nad teevad.

• Arvan, et need on Püha Augustinuse sõnad: "Pange oma lootused sellele, kellelt ei pärita midagi."

• Jälgime teed, mille kaudu eksimus tuli.

• Olla pühak on erand, olla õiglane on reegel. Eksige, olge nõrgad, patustage, kuid olge õiglased. Võimalikult vähe patte, see on inimeste seadus. Üldse mitte patte, see on ingli unistus. Kõik maapealne on alistatud patule. Patt, see on külgetõmbejõud.

• Vaat mul jahmunud silmakirjateenreid, kes ruttavad protesti avaldama ja oma süüd varjama.

• Kui nähti, et ta teenis raha, öeldi, et ta on ärimees. Kui nähti, et ta oma raha laiali külvas, öeldi, et ta on auahne. Kui nähti, et ta tagasi lükkas austuseavaldused, öeldi, et ta on seikleja. Kui nähti, et ta tagasi lükkas seltskonna, öeldi, et ta on mühakas mats.

• Hea linnapea on kasuks kõigile. Miks siis taganetakse heast, mida on võimalik teha?

• Ülimaks õnneks elus on veendumus, et ollakse armastatud, armastatud iseenda isiku pärast, ütleme õigemini: armastatud, hoolimata iseenda isikust.

• Luua poeem inimlikust südametunnistusest – olgugi ainult ühest inimesest ja kas või kõige tühisemast inimesest – tähendab ühendada kõik epopöad üheks kõrgeimaks – lõplikuks epopöaks.

• Minevik, see on kodukäija, võimeline oma passi võltsima.

• See raamat on draama, milles peategelaseks on lõpmatus. Inimene esineb ainult kõrvaltegelasena.

• Me kummardame nende ees, kes põlvitavad.

• Inimene vajab usku. Häda sellele, kes ei usu millessegi.

• Kes on süvenenud mõtisklusse, pole tegevuseta. On olemas nähtav ja nähtamatu töö.

• On olemas materiaalne areng – me püüame seda saavutada. Samuti on olemas kõlbeline puhtus – me toetume sellele.

• Naer on päike, mis hajutab talve inimese näolt.

• Töötamine ja kannatamine on inimese kaks pealmist palet.

• Teel tõe juurde võib ju kergesti eksiteele sattuda.

• Inimesega kokku puutumata võib talle omistada igasuguseid täiuslikke omadusi.

• Loogika võib viia sõjani, filosoofia aga ainult rahuni.

• Ka tulekahju leek valgustab, kuid miks mitte ära oodata päikese tõusu? Tuldpurskav vulkaan valgustab, kuid hommikune koit valgustab veelgi heledamalt.

• Salongidesse lubatakse ilmuda igati räpasena, kuid mitte määrdunud saabastes. Heaks vastuvõtuks nõutakse teilt seal ainult ühte, mis peab olema laitmatult puhas. Kas arvate, et südametunnistus? Ei, saapad!

• Unelmais hajuvad kõik kired, välja arvatud armastus.

• Ainult nõrgad tõkked eraldavad meeleheidet pahest või kuriteost.

• Juhtub harva, et need, kes on langenud, ei käi alla; pealegi on olemas piir, kus kustub vahe õnnetute ja autute vahel, sulades kokku ühteainsasse saatuslikku sõnasse - hüljatud.

Täispikk pealkiri: Plumet' tänava idüll ja Saint-Denis' tänava epopöa.

• Kodanlus pole muud kui rahuldatud kasuahnus.

• Loogika ei tunne ligikaudsust, just nagu päike ei tunne küünlavalgust.

• Kui inimesel on kujunenud harjumus väljuda kodunt, et unistada, siis saabub päev, mil ta väljub selleks, et viskuda vette.

• Seal, kus lõppeb teleskoop, algab mikroskoop. Kummal neist kahest on avaram vaateväli? Valige.

• Kõige hirmsam põhjus ja kõige vaieldamatum vastus: sellepärast et.

• Mõtlejad inimesed kasutavad vähe väljendit: õnnelikud ja õnnetud. Selles maailmas, mis näib ilmselt olevat eesruumiks teisele maailmale, ei ole õnnelikke.
  Inimeste õige liigitus on selline: valguselapsed ja pimeduses viibijad.
  Vähendada pimeduse-elanike arvu, suurendada valguse osalisi – see on eesmärk.

• Inimene ei ole üheainsa tsentriga sõõr, ta on kahe keskpunktiga ellips. Ühe punkti moodustavad sündmused, teise – ideed.

• Kompliment on nagu suudlus läbi loori.

• Kui ollakse eluõhtul, tähendab surm lahkumist; kui elu on alles ees, tähendab lahkumine surma.

• Suurtes hädaohtudes veetleb see, et need asetavad valgusse inimeste vendluse, kes üksteist ei tunnegi.

• Kodusõda? Mida see tähendab? Kas on olemas ka võõras sõda? Kas siis iga inimestevaheline sõda pole vendadevaheline sõda? Ainult eesmärk määrab sõja iseloomu. Ei ole ei võõrast sõda ega kodusõda; on ainult õiglane sõda ja ebaõiglane sõda.

• Marius oli veel liiga vähe elanud, et teada, et ei ole midagi võimalikumat kui võimatu ja et ettenägematut peab alati ette nägema.

• Päästa end selle abil, mis teid on tõuganud hukatusse, on tõeline meistrisaavutus.

• Filosoofia on mõtiskluste mikroskoop.

• Surra – see pole midagi; hirmus on mitte elada.