Templiordu

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Templiordu ehk templirüütlite ordu (ladina keeles Pauperes commilitones Christi Templique Solomonici) oli usulis-sõjaline rüütliordu, mis faktiliselt eksisteeris 1118. aastast^[viide?] (mõnede allikate kohaselt ka alates 1119. aastast) kuni 1307. aastani. Selle ordu rüütleid nimetati templirüütliteks. Ordu asutati Palestiinas Jeruusalemma linnas 1118/1119. aastal kuningas Balduin II otsusega^[viide?] ning tema tegevuse peatas reedel, 13. oktoobril 1307 Kuningas Philippe Ilus ja lõpetati 1312. aastal paavsti otsusega. Ordut juhtis kokku 23 suurmeistrit.

1117. aastal lahkus enamik ristirüütleid esimese ristisõja käigus vallutatud Jeruusalemmast. Kohale jäänud kontingenti loeti piisavaks linna oma valduses hoidmiseks ning kohaliku muslimite ehk mamelukkide kuninga Mohamadi eemal hoidmiseks. Et aga linna ümbritsesid röövlid ja kristlasi vihkavad põhiliselt mamelukkidest muslimid, siis moodustasid üheksa rüütlit Hugues de Payensi juhtimisel Templiordu, mida Jeruusalemma kuningas Baudouin II 1118 aastal ka tunnustas. Ordu sai kuningalt hooned Jeruusalemma Templi mäel ja selle järgi ka nime – Templiordu, Templivendade (Kristuse ja Saalomoni Templi Vaesed Rüütlid) ordu. Asutajaiks olnud üheksa prantslasest rüütlit, eesotsas vaesest, aga nimekast Champagne'i aadlisuguvõsast pärit Hugues de Payensiga.

Ordu eesmärgiks sai Jeruusalemma saabuvate ja sealt lahkuvate palverändurite kaitsmine. Oma peamiseks eesmärgiks seadis ordu palverändurite kaitsmise ja võitluse väärusuliste muhameedlaste vastu. Templirüütlite armee suuruseks on hinnatud umbes 6000 meest, neist 1000 rüütevenda ja 5000 teenijavenda. Templirüütlid moodustasid peaaegu kogu Euroopat katva kindluste ja sadamate võrgustiku, mis aitas palveränduritel liikuda kodu ja Jeruusalemma vahel. Lisaks füüsilisele kaitsele võttis ordu hoiule ka rändurite raha ja andis välja esimesi ametlikke tšekke ehk paberraha, mille eest maksti rändurile mündid välja ordu kindluses, mis asus ränduri sihtkohas. Lisaks kinkisid paljud aadlikud ja muud isikud ning samuti kirik ja mõned riigid ordule maad, mis pandi tulu tooma või anti rendile. Kingituste hulgas oli näiteks Malta saar.

Reedel, 13. oktoobril 1307 (templirüütlite teemal kirjutanud Katherine Kurtz on nimetanud seda daatumit reede, kolmeteistkümnenda kui õnnetu päeva fenomeni alguseks) arreteeriti Prantsusmaa kuninga Philippe Ilusa korraldusel kõik templirüütlid Prantsusmaal ning teiste monarhide kaasabil ka paljud templirüütlid teistes riikides. Vaatamata Prantsusmaa kuninga mõjuvõimule ja paavsti abile keeldus enamik Euroopa monarhe templirüütlite represseerimisest. Näiteks Saksamaal, Hispaanias ja Portugalis andsid kuningad templirüütlitele võimaluse moodustada uued ordud vanade ülesannetega.

Kuningas Philippe ei leidnud oma üllatuseks ordu lossidest peaaegu mitte midagi väärtuslikku. Hoolimata tema spioonide väidetest templirüütlite "tohutu varanduse" kohta, olid rüütlid olnud vaesed, nagu ütleb nende nimi Jeruusalemma Kristuse ja Saalomoni Templi Vaeste Rüütlite ordu. Oma viha ja pettumuse valas kuningas välja vangistatud ordu suurmeistri Jacques de Molay vastu, kelle ta saatis aastal 1314 tuleriidale. Pärast seda daatumit saadeti ordu de jure laiali ja eri kohtades moodustati erinevad ordud templirüütlite varade haldamiseks. Suurem osa ordu varadest anti üle Hospitaliitide ordule, kes oli olnud algusest peale templirüütlite nn satelliitordu – kui templirüütlid tegelesid põhiliselt sõjanduse ja pangandusega siis hospitaliidid meditsiini ja haavatute-haigete raviga.

Hilisemas ajaloos on templirüütlite materiaalne ja vaimne pärand tõusnud korduvalt tülide ja spekulatsioonide keskpunkti. Aastasadade jooksul kuni tänapäevani on nii mõnigi organisatsioon püüdnud templirüütlite ideid edasi kanda.

1. Hugues de Payens (1118/19) † 24. mai 1136)
2. Robert de Craon (juuni 1136 † 13. jaanuar 1147)
3. Everard des Barres (jaanuar 1147 † 25. november 1174, tagasiastumine aprill/mai 1151, seejärel munk Clairvaux'is)
4. Bernard de Tromelai (juuni 1151 † 16. august 1153)
5. André de Montbard (14. august 1153 † 17. jaanuar 1156)
6. Bertrand de Blanquefort (oktoober 1156 † 2. jaanuar 1169)
7. Philippe de Milly või de Naplouse (27. jaanuar 1169 † 3. aprill 1171)
8. Eudes de Saint-Amand (aprill 1171 † 19. oktoober 1179)
9. Arnaud de Toroga (1179 † 30. september 1184)
10. Gérard de Ridefort (oktoober 1184 † 1. oktoober 1189)
11. Robert de Sablé (lõpp 1189 † 13. jaanuar 1193)
12. Gilbert Erail (veebruar 1193 † 20. detsember 1200)
13. Philippe de Plessiez (algus 1201 † 12. november 1209)
14. Guillaume de Chartres (1210 † 26. august 1218)
15. Pedro de Montaigu (1219–1232)
16. Armand de Périgord (1232 † 17./20. oktoober 1244)
17. Richard de Bures (1244–1247)
18. Guillaume de Sonnac (1247 † 3. juuli 1250 Lahing Mansurahil)
19. Renaud de Vichiers (juuli 1250 † 19. jaanuar 1252)
20. Thomas Bérard (veebruar 1252 † 25. märts 1273)
21. Guillaume de Beaujeu (13. märts 1273 † 18. mai 1291 Akkonis)
22. Thibaud Gaudin (august 1291 † 16. aprill 1292)
23. Jacques de Molay (mai 1292 † 19. märts 1314 Pariis)

Vastupidi väitele ordu asutanud rüütlite vaesusest on väidetavalt olemas tõendid, et ordu ametlik asutaja Hugues de Payens oli suhteliselt rikas ja väga pika ajalooga aadlik Lõuna-Prantsusmaalt. Payensi on peetud katarite järeltulijaks ja nende ideede edasikandjaks. Mõnedel andmetel tegutses ordu poolametlikult nii Lõuna-Prantsusmaal kui ka Hispaanias ja Portugalis vähemalt 200 aastat, enne kui ta Jeruusalemmas oma ametliku mandaadi sai. On väidetud, et esimestel tegevusaastatel tegeles ordu väljakaevamistega Jeruusalemmas kunagises Saalomoni Templi asukohas ning ignoreeris oma kohustust kaitsta palverändureid. Samas ei teinud kuningas ordule sellekohaseid etteheiteid. Väidetavalt hakkas ordu 1119 aasta lõpus uute liikmetena värbama ja ordineerima eeskätt kõrgaadlikke, mitte potentsiaalseid patrullteenistuses palverändurite kaitsjaid. On väidetud, et järgnevate aastakümnete jooksul koondusid ordu kätte suured varandused, kuigi selle juhid elasid väliselt tagasihoidlikku elu. Asjaolu, et ordu laialisaatmisel nende juurest varandusi ei leitud, on seletatud templirüütlite hea luureinfo ja ettevaatusabinõudega. Väidetavalt kadus teadmata vähemalt 10 tonni kulda ja muid väärismetalle ning kalliskive. On esitatud oletusi, et ordu koostatud laevastik jõudis Põhja- ja ka Lõuna-Ameerikasse ning purjetas ümber Aafrika. Laevastiku suuruseks on arvatud 200–500 alust. Samas pole selgitust laevastiku edaspidisele saatusele. Üks hüpotees seob templirüütlite laevastikuga mereröövlite ilmumise maailma meredele surnupealuulipu all. On oletatud, et templirüütlid aitasid Bannockburni lahingus Šotimaa kuningal Robert I Bruce'il purustada Inglismaa väed. Templirüütleid on seostatud kataritega. Mõlema liikumise juhtivad jõud pärinesid Lõuna-Prantsusmaalt. Mõlema käes on väidetavalt olnud kristlikule kirikule olulisi reliikviaid. Templirüütleid on peetud ka tänapäevase vabamüürluse eelkäijaks.

• Ordo Templi Orientis
• Ordu
• OSMTH
• Saalomoni Tempel
• Katarid
• Viimne linn

• "Templirüütlid. Müüt ja tõde." Martin Bauer. Johannes Esto Ühing 2001. ISBN 9985-876-21-0
• "Templirüütlid ja Graal. Rüütliretked." Karen Ralls. Ersen 2004. ISBN 9985-76-004-2
• "The Rise and Fall of the Knights Templar: The Order of the Temple, 1118-1314, True History of Faith, Glory, Betrayal and Tragedy." Gordon Napier. Spellmount Publishers 2003. ISBN 1-86227-199-2

• Templirüütlite ajaloo ajakiri
• Katoliiklik entslükopeedia templirüütlitest
• Lauri Vahtre, "Õnnetu päev, mis sünnitas legendi". Postimees, 13. oktoober 2006.