Teema (muusika)
Teema (kr thema 'asetatu, paigutatu') on heliteose peamist muusikalist mõtet kätkev vormielement.
Sellel põhineb heliteose või selle osa ülesehitus, kuna teemat kasutatakse tagasipöördumiseks, töötlemiseks, vahel ka vastandamiseks või kombineerimiseks teiste teemadega. Teemal on iseloomulik meloodilis-harmooniline või rütmiline eripära, mis teda esile tõstab. Teema kuju (ulatus, ehitusviis, tähendus) ja funktsioon sõltub žanrist, vormist, kompositsioonistiilist ja kompositsiooni eesmärgist. Näiteks erinevad fuuga, sonaat-allegro ja variatsioonivormi teemamõisted üksteisest märgatavalt.
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Teema mõiste võeti Euroopa muusikas kasutusele varauusajal ja alates 16.–17. sajandist levima hakanud instrumentaalmuusikas on see võtnud erinevaid vorme, peamiselt kolmes suunas:
- Mitmes hääles üksteise järel esitatud teema (it soggetto). Sellele eelnes 15.–16. sajandi vokaalpolüfoonias imitatsiooniprintsiip. Tüüp arenes välja kantsoonis ja fantaasias ning sai eriti iseloomulikuks fuugale ja fugaatole. Hõlmab enamasti üsna vähe takte.
- Lihtne meloodia variatsiooniteemana. Sellised meloodiad on renessanss- ja barokkmuusikas näiteks La Mantovana, La Bella Pedrina, Aria della Monica, marizápalos jt. Meloodilis-harmooniliste teemade hulka kuuluvad akordijärjestused La Folia, passemezzo antico, Bergamasca, Las vacas või kindla harmooniaga meloodiad nagu Ruggiero, Ballo del Gran Duca, Spagnoletta/Españoletas jt; mõnd teemat, nagu jácara või canario, iseloomustas eriline rütm.
- Peateemale kõrvalteemade vastandamine, näiteks klassikalis-romantilises sonaat-allegro vormis.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]| Noodijoonestik |  | |
|---|---|---|
| Noot |
Alteratsioonimärk (Bemoll · Bekarr · Diees) · Punkt · Eellöök · Helivältus (Sidekaar · Noodipea · Noodivars) · Oktav · Helikõrgus · Paus · Pooltoon
| |
| Artikulatsioon | ||
| Muusikaline arendus | ||
| Seotud artiklid | ||
| Partituur | ||
| Noodivõti | ||