Marizápalos

Marizápalos oli hispaania tantsulaul ja muusikaline teema, mida kasutati variatsioonide alusena 17. ja 18. sajandi Hispaania ja Ladina-Ameerika muusikas.

Laulu ja tantsu algupära on seostatud Mari Zarpa tegelaskujuga Pedro Calderón de la Barca entremés'ist "Las jácaras", kellel oli veider tung vahetpidamata jácara'id laulda; marizápalos'e meloodias on samu elemente, mida kasutati jácara improviseeritud variatsioonides^[1]^[2].

Marizápalos oli ka hispaania 17. sajandi näitleja Maria Calderoni (1605–1678) hüüdnimi.

Muusika

Marizápalos on enamikul juhtudel kirjutatud la-minooris või re-minooris, erandiks on üks Santiago de Murcia seade sol-minooris, mis leidub tema kogumikus "Resumen de acompañar la parte con la guitarra" (graveeritud Antwerpenis, 1714 ja välja antud Madridis 1717) ja mis on üks hinnatumaid teoseid ses raamatus. Erinevalt enamikust Hispaania barokiaja danza'dest ja baile'dest, mis rajanevad etteantud rütmidele ja akordijärjestustele, omamata kindlat etteantud viisi, on marizápalos'el oma meloodia, mis kordub eri autorite teostes paljudes väljaannetes, olgugi et väikeste variatsioonidega ja mis arvatavasti oligi muusikalisele teemale aluseks olnud laulu meloodia.

Ühes 17. sajandi lõpu Peruu käsikirjas esmamainitud pikareskse ja erootilise laulukese "Marizápalos era muchacha" sisu on järgmine: armunud neiu, preestri nõbu ja Madridi iludus Marizápalos kohtas aasal uidates oma kallimat. Noored istusid võssa maha ja pühendusid armatsemisele, kui aga kuulsid samme, kadus noormees nagu Adonis kuldi kihvade eest, neile peale sattunud vaimulikul ei jäänud aga üle muud kui vanduda väga halvas ladina keeles. Laulu autoriks on peetud luuletajat ja draamakirjanikku Jerónimo Camargo y Záratet ja kirjutamise ajaks 17. sajandi keskpaika. Tekst on kirjutatud vaimukalt ja sisaldab palju sõnamänge ja kahemõttelisusi.

18. sajandi allikates peetakse marizápalos't vanamoodsaks, nii katkestatakse ühes Diego de Torres Villarroeli näidendis, kus neiu hakkab laulma tädilt õpitud laulu Marizápalosest, ta sõnadega "tänapäeval on moes aaria ja retsitatiiv ning pavana ja paradetas'e ajad möödas". Siiski pärineb 18. sajandist hulganisti instrumentaalseadeid sellel olgugi vanamoeliseks peetud teemal. Kõik 18. sajandi marizápalos'ed on kolmeses meetrumis ja sarnase bassiga, mille huvitavaim osa on hemiool teise fraasi lõpus:

i–VII–III–VII–i–VI–V

V–I–IV–VII–III–VI–iv–V-i|i-V (V–i–V on hemiool)

Enamik marizápalos'e versioone eri allikates on sama viisiga. Isegi kui meloodiat on varieeritud, on nelja esimese takti muusika alati sama.^[2]

Tants

Tantsuna kuulub marizápalos – tants, mida tantsiti selle muusika järgi – baile'de hulka, milles liikusid ka puusad, käed ja ülakeha, need olid karakterilt lärmakamad ja ohjeldamatumad kui danza'd ja neid saadeti tavaliselt kastanjettide rütmiga.^[1]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Marizápalos. – Grove Music Online
↑ ^2,0 ^2,1 G. Saldívar, C. H. Russell. Santiago de Murcia's "Códice Saldívar N0.4": Facsímil y transcripción. – University of Illinois Press, 1995

Välislingid

[marizapalo-1] 1,0 ^1,1 Marizápalos. – Grove Music Online

[g-saldivar-2] 2,0 ^2,1 G. Saldívar, C. H. Russell. Santiago de Murcia's "Códice Saldívar N0.4": Facsímil y transcripción. – University of Illinois Press, 1995

[1]