Sõna
See artikkel on keeleteaduslikust mõistest. Muude tähenduste kohta vaata artiklist Sõna (täpsustuslehekülg). |
Sõna on nimetatud keele põhiüksuseks ning kuigi keelekasutajatel on tihti sõna mõistest intuitiivne arusaam, ei ole keeleteadlaste hulgas mõiste definitsiooni osas üksmeelele jõutud.[1]: 283 [2]: 2 Ühtlasi tuleb arvestada, et suur osa sõna mõiste lingvistilistest käsitlustest lähtub eurotsentristlikust vaatepunktist ning ei ole seetõttu kohandatav kõigile maailma keeltele. [3]: 2
Sõna määratlused
[muuda | muuda lähteteksti]Sõna mõiste määratlemisel on kasutatud mitmeid lingvistilisi kriteeriume, kuid mõistet kasutades on oluline teha vahet selle võimalikel tähendustel, mille hulka kuuluvad peamiselt lekseemid ja nende erinevad vormid, ortograafilised või muud tüüpi sõnad ning üksused, mis on defineeritud peamiselt grammatiliste või fonoloogiliste kriteeriumite alusel.[3]: 1 Mainitud tähendustest on sõna olemuse kirjeldamisel keskseimad ortograafilised, fonoloogilised ja grammatilised sõnad ning nendevahelised eristused.
Ortograafilise sõna all mõistetakse eelkõige kirjalikust tekstist tühikute abil eraldatud tähejärjendeid.[3]: 7 See kriteerium on aga probleemne nii keelteüleselt kui ka paljude üksikute keelte piires. Nimelt leidub keeli, mis kasutavad kirjalikes tekstides sõnapiiride markeerimiseks muid vahendeid (Hiina kirjakeelest laenatud kanji ja Jaapani silpkirjade vaheldamine jaapani keeles) või kus sõnapiiride markeerimine pole vajalik (mandariini keel). Samuti varieeruvad paljude ladina tähestikku kasutavate keelte õigekirjareeglid ja traditsioonid sõnade kokku-lahkukirjutuse osas. Näiteks koosneb ingliskeelne fraas no one kahest ortograafilisest sõnast, kuid sarnase struktuuri ja funktsiooniga järjendid nowhere, nobody ja nothing esinevad ühe ortograafilise sõnana.
Fonoloogiliste sõnade defineerimisel ei ole keeltevaheliste erinevuste tõttu võimalik leida ühte kindlat kriteeriumit, mis kehtiks iga keele puhul. Seetõttu koosneb mõiste definitsioon fonoloogiliste tunnuste kogumist, mis on jaotatud kolme valdkonda – segmentaalsed tunnused, prosoodilised tunnused ja fonoloogilised reeglid – ning fonoloogiline sõna peab igast valdkonnast sisaldama vähemalt ühte tunnust. Segmentaalsete tunnuste alla kuuluvad näiteks sõna silbistruktuur ning sõnapiiride ja pauside ilmingud, prosoodiliste tunnuste alla rõhk, toon ning vokaalharmoonia ja fonoloogiliste reeglite alla reeglid, mis kehtivad kas fonoloogiliste sõnade piires või sõnapiiride üleselt.[3]: 13
Silbistruktuuri kriteerium kehtib mitmete Austraalia keelte puhul, kus fonoloogiline sõna peab koosnema vähemalt kahest silbist. Lühema sõnajuure puhul on fonoloogilise sõnana esinemiseks kohustuslik vähemalt ühesilbiline sufiks või juure reduplikatsioon.[3]: 14 Rõhukriteerium on fonoloogiliste sõnade määramisel kasulik fikseeritud rõhuga keelte, näiteks kreeka keele puhul, kus ühes sõnas leidub ainult üks pearõhuline silp. Kuigi kreeka keeles ei ole rõhu alusel võimalik tuvastada fonoloogiliste sõnade piire, aitab see kindlaks määrata fonoloogiliste sõnade arvu lausungis.[3]: 16 Fonoloogilistest reeglitest, mis kehtivad ühe fonoloogilise sõna piires, võib näiteks tuua ungari keele palatalisatsioonireegli. Selle reegli järgi assimileeruvad konsonandid d, t, l ja n neile järgneva poolvokaaliga j ainult fonoloogilise sõna piires.[3]: 17
Erinevalt fonoloogilistest sõnadest on grammatiliste sõnade puhul püütud püstitada universaalseid kriteeriume, mis kehtiksid kõigis keeltes. Kriteeriumite kohaselt koosneb grammatiline sõna hulgast grammatilistest elementidest, mis esinevad alati koos (sidususe kriteerium), kindlas järjestuses ning millel on kokkulepitud tähendus.[3]: 19 Siiski tuleb ka nende kriteeriumite puhul arvestada potentsiaalsete eranditega ning pöörata tähelepanu piiripealsetele juhtumitele.
Näiteks on võimalik, et grammatilised elemendid esinevad sõnades eri järjekorras, kuid sel juhul peab vastavalt elementide järjekorrale muutuma ka sõna tähendus. Seesugust juhtumit illustreerib Austraalias räägitav djirbali keel, mille derivatiivsed sufiksid -jarran (kaks, paar) ja -gabun (teine) võivad ühes sõnavormis esineda varieeruvas järjestuses, ent vastav järjestus määrab ka sõnavormi tähenduse. Seega tähendab yibi-jarran-gabun djirbali keeles ’veel kaks naist’ ning yibi-gabun-jarran ’kaks teist naist’.[3]: 20
Eesti keel
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti keeles kasutatakse sõna mõistet nii grammatilistele, fonoloogilistele, ortograafilistele kui semantilistele üksustele viitamisel. Üldkeeles mõeldakse sõna all eelkõige lekseemi ehk sõna kui tähendusüksust.[4]: 20
Grammatiline sõna
[muuda | muuda lähteteksti]Grammatiliseks sõnaks nimetatakse sõnavormi ehk sõna konkreetset esinemiskuju. Tekstis esineb sõna alati mingi sõnavormina, milles ilmnevad morfoloogilisele sõnaklassile omased grammatilised kategooriad. Grammatilist sõna ehk sõnavormi on nimetatud ka morfosüntaktiliseks sõnaks, kuna sõnavorm täidab lauses alati kindlat ülesannet.[4]: 20
Fonoloogiline sõna
[muuda | muuda lähteteksti]Fonoloogiline sõna on suulisest keelest fonoloogiliselt ja prosoodiliselt eristuv sõnaline üksus. Eesti keeles langevad fonoloogilised sõnad enamasti kokku tekstisõnadega, kuid levinud on ka tekstisõnade ühe fonoloogilise sõnana hääldamine, näiteks ma ei = mai ja nii et = niiet.[4]: 20
Ortograafiline sõna
[muuda | muuda lähteteksti]Häälduspõhise kirjasüsteemi puhul, seega ka eesti keeles, nimetatakse sõnaks kirjalikust tekstist sõnavahedega eristuvat tähejärjendit ehk ortograafilist sõna. Mõnel juhul võib sama tähejärjendit vormistada nii ühe kui kahe ortograafilise sõnana, näiteks lapsepõlv ~ lapse põlv. Ühe sõnana kirjutatult on sel juhul tegu ühe liitsõnalise lekseemiga, lahku kirjutatult kahest lekseemist koosneva fraasiga, kusjuures liitsõna ja fraasi tähendused on erinevad. Alati ei pruugi tähejärjendi tähendus aga kokku- ja lahkukirjutusest oleneda, näiteks on eesti keeles samatähenduslikud kohal viibija ja kohalviibija.[4]: 21
Morfoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Pikemalt artiklis morfoloogia
Eesti keele sõnad koosnevad ühest või rohkemast morfeemist. Kõige lihtsama ehitusega sõnad sisaldavad ainult ühte leksikaalset morfeemi ehk juurt, mitmest juurest koosnevad liitsõnad. Lisaks leksikaalsetele morfeemidele võivad sõnad sisaldada leksikogrammatilisi tuletusliiteid ning grammatilisi vormitunnuseid.[4]: 30-31
Sõnaklassid
[muuda | muuda lähteteksti]Pikemalt artiklis morfoloogiline sõnaklass
Vastavalt sellele, milliseid vorme sõnast moodustada saab, liigitatakse sõnad morfoloogilistesse sõnaklassidesse. Ühte klassi kuuluvatel sõnadel avalduvad ühised morfoloogilised kategooriad.
Eesti keeles liigitatakse sõnad kolme morfoloogilisse sõnaklassi:
- pöördsõnad – sõnad, millel on tüüpiliselt olemas tegumoe-, aja-, kõneviisi-, pöörde- ja kõneliigikategooria;
- käändsõnad – sõnad, millel on tüüpiliselt olemas käände- ja arvukategooria (erandiks on eesti keeles omadussõnad, millel on lisaks eelnevatele olemas ka võrdluskategooria);
- muutumatud sõnad – sõnad, mis ei kuulu tüüpiliselt ühegi morfoloogilisse kategooriasse.
Tüüpilised käändsõnakategooriad avalduvad erineval määral ka teistes sõnaklassides – arvukategooria avaldub pöördsõna pöördekategoorias ning käände- ja võrdluskategooria hõlmavad osaliselt pöörd- ja muutumatuid sõnu.[4]: 53
Sõnaliigid
[muuda | muuda lähteteksti]Pikemalt artiklis sõnaliik
Ühiste grammatiliste omaduste alusel liigitatakse sõnad kategooriatesse, mida nimetatakse sõnaliikideks. Lääne traditsioonis kasutatavad sõnaliigid pärinevad Dionysius Thraxi teosest "The Art of Grammar", milles kirjeldati kaheksat sõnaliiki: substantiiv, verb, partitsiip, artikkel, pronoomen, prepositsioon, adverb ja konjunktsioon.[5]: 331
Eesti keele grammatikas on sõnade morfoloogilise muutumise, täis- või mittetäistähenduslikkuse ning iseseisvuse järgi eristatud 12 sõnaliiki:[6]: 15-18
- Verbid
- Substantiivid
- Adjektiivid
- Numeraalid
- Adverbid
- Pronoomenid
- Proadverbid
- Afiksaaladverbid
- Adpositsioonid
- Modaaladverbid
- Interjektsioonid
- Konjunktsioonid
Eesti keele sõnaliigid kattuvad enamjaolt tänapäeval Euroopas tuntud sõnaliikidega, kuigi sõnaliikide määratlemise konkreetsed kriteeriumid sõltuvad keele ülesehitusest ning grammatikatraditsioonist. Üks märgatav erinevus on eesti keele puhul eessõnade liigi nimetamine kaassõnadeks. Nimelt leidub eesti keeles erinevalt paljudest Euroopa keeltest, sealhulgas näiteks inglise ja saksa keelest, kaassõnadest eessõnade asemel valdavalt tagasõnu. Siiski on ka eessõnad keeles esindatud, seega koondatakse grammatikakirjeldustes mõlemad ühise kaassõnamääratluse alla.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Haspelmath, Martin (3. juuli 2023). "Defining the word". WORD (inglise). 69 (3): 283–297. DOI:10.1080/00437956.2023.2237272. ISSN 0043-7956.
- ↑ Taylor, John R, toim (25. juuni 2015). The Oxford Handbook of the Word (inglise) (1 trükk). Oxford University Press. DOI:10.1093/oxfordhb/9780199641604.001.0001. ISBN 978-0-19-964160-4.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Dixon, R. M. W.; Aikhenvald, Alexandra Y., toim-d (2. jaanuar 2003). Word: A Cross-linguistic Typology (1 trükk). Cambridge University Press. DOI:10.1017/cbo9780511486241. ISBN 978-0-521-81899-5.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Viht, Annika; Habicht, Külli (2019). Eesti keele sõnamuutmine. Eesti keele varamu. Tartu: Tartu Ülikool Kirjastus. ISBN 978-9949-03-052-1.
- ↑ Davidson, Thos. (1874). "The Grammar of Dionysios Thrax". The Journal of Speculative Philosophy. 8 (4): 326–339. ISSN 0891-625X.
- ↑ Erelt, Mati, toim (1995). Eesti keele grammatika. 1: Morfoloogia, sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akad., Eesti Keele Inst. ISBN 978-9985-9002-2-2.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Vikisõnastiku artikkel: Sõna |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Sõna |