Max Weber

Max Weber (21. aprill 1864 Erfurt – 14. juuni 1920 München) oli saksa sotsioloog, jurist ja filosoof.

Weber sündis 1864. aastal Erfurdis juristi ja hilisema Saksa riigipäeva liikme Max Weber vanema ja tema abikaasa Helene (sünd Fallenstein) esimese pojana. Kaks aastat hiljem sündis tema vend, hilisem majandusteadlane ja kultuuriteoreetik Alfred Weber.

Ülikoolis õppis Weber õigusteadust, majandust, filosoofiat ja ajalugu. Ehkki ta tundis suurt huvi vanema ajaloo vastu, lõpetas ta 1889. Berliini Friedrich Wilhelmi ülikooli siiski juristina. 1892. aastal habiliteerus ta kirjatööga Rooma ja Saksa õiguse teemal. 1893–1894 töötas ta erakorralise õigusteaduse professorina Berliinis, 1894–1896 rahvamajanduse professorina Freiburgis ja 1896–1903 samas ametis Heidelbergis. Seejärel pidi ta haigestumise tõttu professorikohast loobuma, kuid jätkas tegutsemist sotsiaalteaduslike kirjutiste avaldaja ja toimetajana. 1909. aastal oli ta üks Saksa sotsioloogiaseltsi asutajaid.

1914. aastal astus Weber vabatahtlikult sõjaväkke ja teenis reservohvitserina 1915. aastani Heidelbergis sõjaväehaiglate organiseerijana. Esimese maailmasõja jooksul muutusid Weberi vaated Saksamaa sõjapoliitikale oluliselt: sõja alguses toetas ta sõda täielikult, kuid pärast Belgia annekteerimist ja piiramatu allveesõja väljakuulutamist muutus ta üheks olulisemaks sõjakriitikuks.

1918. aastal oli Weber Pariisi rahukonverentsil Saksamaa delegatsiooni liige ning hiljem osales ta nõustajana Weimari vabariigi põhiseaduse koostamisel. Ta toetas tugeva presidendivõimu kehtestamist ja hädaolukorra puhul presidendile ka erakorraliste volituste andmist. 1918. aasta novembris osales Weber liberaaldemokraatliku Saksa Demokraatliku Partei asutamises ja kandideeris edutult ka parlamenti.

1919. aastal asus Weber tööle Müncheni ülikooli, kuid nakatus järgmisel aastal Hispaania grippi ja suri.

Weberi mõjukaimaks panuseks sotsioloogiasse on tema teos "Die protestantische Ethik und der 'Geist' des Kapitalismus" ("Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim"), kus ta esitas hüpoteesi, et 16. sajandil toimunud reformatsiooni tagajärjel kujunenud protestantlik eetika, eriti kalvinistlik tööeetika, aitas olulisel määral kaasa kapitalismi võidukäigule.

Poliitilises filosoofias oli Weberi oluline panus 1919. aastal Münchenis peetud loeng "Politik als Beruf" ("Poliitika kui elukutse ja kutsumus"), milles ta avaldas seisukoha, et kaasaja poliitika on langemas bürokraatlike valitsemisstruktuuride kontrolli alla, mis muudab selle ideoloogiatuks ning väärtustab ainult võimu. Väljapääsu sellest nägi Weber karismaatilise juhi esilekerkimises, kes suudab rahvahulgad enda taha koondada ja bürokraatlikku süsteemi elustada. Selle ettekandega haakub ka Weberi 1917. aastal peetud loeng "Wissenschaft als Beruf" ("Teadus kui elukutse ja kutsumus"), kus ta esitas seisukoha, et teadus peaks end täielikult eraldama igapäevaelust, eriti poliitikast ning olema rangelt väärtusneutraalne.

Weberi loodud on termin Entzauberung ('lummusest vabanemine'), mis tähendab Euroopa kultuuri vabanemist kristlike uskumuste ja traditsioonide alt.

• 1919 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks

• "Die protestantische Ethik und der 'Geist' des Kapitalismus" (1904, eesti keeles 1993–1994, ajakirjas Akadeemia "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim", raamatuna Kirjastus Varrak 2007 (Ajalugu. Sotsiaalteadused) ISBN 978-9985-3-1389-3)
• "Gesammelte Aufsätze zur Religionssoziologie" (1904, eesti keeles osalt kogumikus "Võimu ja religiooni sotsioloogiast", 2002; ISBN 9985-835-57-3)
• "Politik als Beruf" (1919, eesti keeles kogumikus Kaasaegne poliitiline filosoofia: valik esseid. Koostaja Jüri Lipping, 2002 ja Poliitika kui elukutse ja kutsumus; Teadus kui elukutse ja kutsumus. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2010).

Tsitaadid Vikitsitaatides: Max Weber