Afgaani rebane

Afgaani rebane
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)[1]
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Koerlased Canidae
Alamsugukond	Caninae
Perekond	Rebane Vulpes
Liik	Afgaani rebane
Binaarne nimetus
Vulpes cana (Blanford, 1877)
Afgaani rebase levila

Afgaani rebane (Vulpes cana) on loomaliik koerlaste sugukonnast rebase perekonnast. Afgaani rebase lähimaks sugulaseks peetakse fennekrebast. Nad lahknesid 3–4 miljonit aastat tagasi. Seetõttu on võimalik, et afgaani rebast hakatakse arvama koos fennekrebasega omaette perekonda.

Afgaani rebastest on vähe teada, sest nende elupaik on inimesele ebasõbralik ja nende eluviis on öine.

Ladinakeelne nimetus koosneb rebase perekonna nimetusest Vulpes, mis on naissoost sõna, ja sellega ühilduvast sõnast cāna, mis on naissoo vorm sõnast cānus ('tuhkhall').

Afgaani rebase nimetus on inglise keeles Blanford’s fox ('Blanfordi rebane'), Afghan fox ('afgaani rebane'), hoary fox ('hall rebane') või 'cana fox', saksa keeles Afghanfuchs ('afgaani rebane') või Canafuchs, prantsuse keeles renard de Blanford ('Blanfordi rebane') või renard d'Afghanistan ('Afganistani rebane'), itaalia keeles volpe di Blanford ('Blanfordi rebane'), portugali keeles raposa de Blanford ('Blanfordi rebane'), taani keeles Blanfords ræv, soome keeles blanfordinkettu, vene keeles Лисица афганская, rootsi keeles blanfordräv, poola keeles lis afgański, pärsia keeles siah rubah ja heebrea keeles shual tzukim.

Liiki kirjeldas esimesena Blanford 1877.

Veel hiljuti arvati, et afgaani rebane eluneb üksnes Afganistanis, Lõuna-Türkmenistanis, Lõuna-Usbekistanis, Kirde-Iraanis (Kermami ja Farsi mägedes) ning Edela-Pakistanis. Nüüd on teda leitud ka Iisraelis (esimest korda 1982) Juuda kõrbes ning Negevi kõrbe kesk- ja lõunaosas. 1987 leiti, et ta pole seal haruldane. Afgaani rebane on ka leitud lõksust Omaanis Dhofaris 1984. Seetõttu on tõenäoline, et afgaani rebase areaali kuuluvad ka Omaan, Jeemen ja Saudi Araabia lääneosa. Nüüd paistab, et Araabia Ühendemiraatides on afgaani rebane kohati tavaline. Afgaani rebast on hiljuti leitud ka Jordaaniast ning Siinai poolsaarelt ja mujalt Kirde-Egiptusest.

Kuigi afgaani rebase areaal on lai, on teda teada vaid vähestest kohtadest.

Afgaani rebane on väike rebane väga suurte kõrvade (mis aitavad soojust hajutada) ning pika ja väga koheva tumeda sabaga. Kaugelt vaadates paistab saba peaaegu sama suur nagu loom ise (võrreldes punarebasega on saba silmatorkavam). Koon on lühike ja terava otsaga. Silmad on suured, ühtlaselt tumepruunid. Keha on sale. Ta näeb üsna kassi moodi välja ning ka oma kõnnakult ja käitumiselt meenutab ta kassi.

Värv võib olla erinev, üldiselt hele (kollane või pruun). Punarebasega võrreldes on värv tagasihoidlikum. Mõnes paikkonnas on ta roostepruun või peaaegu pruun. Karvastik on kohastunud ühtesulamiseks kaljudega. Tavaliselt koosneb afgaani rebase karvastik mustadest, hallidest ja valgetest laikudest. Sabaots on sageli tume, mõnikord ka valge. Sabanäärme kohal on tume laik. Selja keskel on peaaegu must triip, mis jookseb kuklast kuni sabani välja. Tagajalad võivad olla tumedad (kastanpruunid). Jalgade alumised osad on peaaegu valged. Kõrvad on hallid. Silmade juurest ülahuuleni läheb must triip. Kõht ja kurgualune on peaaegu valged, et vari ei torkaks silma. Iisraeli afgaani rebased on helepruunid, hallid ja kollased ning seljatriip mõnikord puudub.

Kasukas on talvel väga paks ja pehme. Karv on üldse väga pehme.

Afgaani rebase küünisepadjandid ei ole karvadega kaetud nagu fennekrebasel.

Kehapikkus (koos peaga): 40–50 cm.
Sabapikkus: 30–41 cm.
Õlakõrgus: 28–30 cm.
Kõrva kõrgus: umbes 9 cm.
Kaal: 0,9–1,5 kg (Iisraelis). On leitud ka 0,7 kg kaaluv isend. Ta on rebastest väiksuse poolest fennekrebase järel teisel kohal. (Mõnedel andmetel kaalub kuni 3 või 4 kg.)

Afgaani rebane on kõigesööja. Võrreldes teiste Pakistani rebastega sööb ta rohkem puuvilja. Kultuurtaimedest eelistab ta küpseid meloneid, seemneteta viinamarju ja vene murulauku. Ta sööb ka putukaid, sealhulgas rändrohutirtse. Iisraelis söövad afgaani rebased peamiselt lülijalgseid (mardikaid, rohutirtse, sipelgaid ja termiite) ja puuvilja. Uuritud isendid armastasid eriti kapparit (Capparis cartilaginea 'd ja torkavat kapparit). Araabias toituvad nad raipest, selgrootutest ja puuviljadest (datlitest ja õuntest (zidr)). Afgaani rebased söövad ka oliive ja väikesi närilisi. Selgroogsetest söövad nad eelkõige väikseid hiiri ja teisi närilisi, samuti sisalikke, väikseid madusid ja linnupoegi, kuid need moodustavad väga väikese osa toidust.

Afgaani rebane kasutab erinevaid jahitehnikaid. Kõigepealt nuusib ta kogu aeg ringi. Aeg-ajalt peatub ta püstiste kõrvadega mõne põõsa või kaljuõõnsuse ees ning kuulab tähelepanelikult kahtlasi helisid. Kui ta on saaklooma leidnud, ründab ta ühe hästi sihitud hüppega, surub saagi esikäppadega vastu maad ning hammustab ta kohe surnuks. Mõnikord ta jälitab väledalt mõnda ülespeletatud putukat või närilist.

Afgaani rebane ei pea tingimata vett jooma. Tarviliku vee saab ta toidust, eriti mahlastest puuviljadest ja putukate vastsetest. Võib-olla väldib ta veekaotust ka sellega, et hoidub päeval kuumaga jahedasse kohta.

Paaritumise aeg on detsember kuni veebruar (Iisraelis jaanuar ja veebruar), vangistuses isegi aprill. Tiinus kestab 50–60 päeva.

Kutsikad sünnivad enamasti kaljurahnude aluses õõnsuses. Pesakonna suurus on 1–3, mõnedel andmetel kuni 6 kutsikat. Kutsikad kaaluvad sündides umbes 50–100 g ning on kaetud pehme musta karvaga. Vanemad ei võta toitu urgu kaasa, seetõttu puudub seal lõhn. Umbes 2-kuiselt hakkavad ühe vanema saatel ja järelevalve all ise uru ümbrusest toitu otsima saades samal ajal veel piima. Kolme- neljakuiselt, kaaludes umbes 800 g, suudavad nad juba ise enda eest hoolitseda ning hakkavad omaette elama, kuid jäävad algul vanemate territooriumile. Tavaliselt oktoobris või novembris siirduvad nad otsima oma territooriumi.

Suguküpsus saabub 8–12 kuu vanuselt. Esimene paaritumine toimub umbes aastaselt.

Afgaani rebane on rangelt monogaamne. Jahti peab ta üksinda. Eluviis on eranditult öine. Natuke aega pärast päikeseloojangut tuleb ta välja toitu otsima. Iisraelis kulutab ta toitu otsides 8–9 tundi. Selle ajaga otsib ta läbi umbes 1 ruutkilomeetri suuruse ala ning läbib umbes 10 km. Päikesetõusu ajal poeb ta urgu.

Afgaani rebased elavad paarikaupa. Naaberpaaride territooriumid kattuvad väga vähe. Sageli otsivad isane ja emane toitu eri maa-aladelt. See välistab konkurentsi ning muudab jahi tõhusamaks. Territoorium on väike (0,5–2,0 km²).

Araabias veedavad nad suurema osa ajast kruusases kuivanud jõesängis.

Territooriumil on arvukalt peidukohti (urgusid), mis asuvad kruusastel mäenõlvadel ja kuhjunud kaljurahnude all. Nad ei kaeva urgusid ise, vaid kasutavad looduslikke kaljulõhesid ja koopaid. Isase ja emase urud on talvel ja kevadel kutsikate kasvatamise ajal kõrvuti või isegi koos, muul ajal (suvel ja sügisel) on päevapuhkepaigad teineteisest eemal.

Afgaani rebasel on hämmastav hüppevõime: ta võib mööda kaljusid üles liikuda, tõugates end ühelt vertikaalselt seinalt teisele.

Eluiga on Iisraeli afgaani rebastel 4–5 aastat. Vangistuses elavad rebased kuni 6-aastaseks, teistel andmetel ka kuni 10-aastaseks.

Afgaani rebase elupaigana on nimetatud mägisteppi. Ta eelistab kuivi kaljuseid mägesid. Edela-Turkestanis ja Iraanis on afgaani rebast kohatud viljatutes mägisteppides ja kaljumägedes, mis piirnevad madalate orgude ja tasandikkudega. Kõrguspiiriks on umbes 2 kilomeetrit. Varem arvati, et afgaani rebane väldib kuumi madalmikke, ent Iisraelis on afgaani rebast leitud Surnumere lähedalt, mis on maailma madalaim org. Seal on suvel äärmuslik temperatuuride ööpäevane kõikumine.

Negevi kõrbes sisaldab afgaani rebase elupaik peamiselt kaljuseinu, veerisnõlvasid, kiviseid ja liivaseid nõlvakuid ning kuivanud ojasänge.

Afgaani rebane on enamikus kohtades haruldane. Iisraelis on teda kohati arvukalt.

Afgaani rebase nahk on hinnatud. Loomale peetakse palju jahti.

Afgaani rebast on kerge lõksu püüda. Lõksude abil on võimalik nende populatsiooni kiiresti tunduvalt vähendada.

Vähese arvukuse tõttu on afgaani rebase populatsioonid haavatavad. Peale inimese on ohtudeks haigused (ka marutõbi) ja punarebase konkurents. Siiski elutseb afgaani rebane erinevalt punarebasest kõrbemägedes, mis piirab nende konkurentsi. Punarebastele on afgaani rebased ka saakloomadeks. Kinnitamata andmetel kütivad afgaani rebaseid veel leopardid, kassikakud ja kaljukotkad.

Iisraelis on afgaani rebane täieliku kaitse all. Ta elab muuhulgas Ein Gedi rahvuspargis (2,0 isendit ruutkilomeetri kohta (1990); reservaadi pindala 28 km²) ja Elati mägede rahvuspargis (0,5 isendit ruutkilomeetri kohta (1990); reservaadi pindala 400 km²). Negevi kõrbes on umbes 1000 isendit (1990).

Ein Gedis on afgaani rebaseid võimalik videvikus näha. Et Ha'atakimi kalju on kaitse all, siis on lootust, et nende populatsioon säilib.

Afgaani rebane on kantud CITES-i II lisasse.

Afgaani rebast kaitseb suhteliselt suur areaal, inimestele ebasõbralik elupaik ning varjatud eluviis.

Afgaani rebase uurimisel on suured teened Iisraeli bioloogil Eli Geffenil Tel Avivi Ülikoolist. Tänu tema väliuuringutele on meil üksikasjalikke andmeid afgaani rebase eluviisist Iisraelis.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Afgaani rebane

• Foto 1
• Foto 2
• Foto 3
• Foto 4
• Foto: afgaani rebane öösel
• Foto: afgaani rebane lõksu minemas
• Areaal