Eesti lähiajalugu

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Eesti lähiajalooks nimetatakse perioodi Eesti ajaloos alates 20. sajandi algusest.

 Pikemalt artiklis 1905. aasta revolutsioon Eestis

Eesti aladelt mobiliseeriti umbes 100 000 sõjameest, neist hukkus umbes 10 000. Eestlasi hukkus Esimeses maailmasõjas vähe, kuna nad osalesid hajutatult mitmel rindel.

 Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas

Esimese maailmasõja lõpupoole varises Venemaa keisririik 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni käigus kokku. Eesti rahvuslikud poliitikud asusid Venemaa Vabariigi Ajutiselt valitsuselt taotlema autonoomiat. Oma nõudmiste tugevdamiseks korraldasid eestlased 8. aprillil (vkj 26. märtsil) Petrogradis jõulise meeleavalduse (vt Eestlaste demonstratsioon Petrogradis). 12. aprillil (vkj 30. märtsil) kinnitaski Ajutine valitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega eestlastega asustatud alad Eestimaa ja Liivimaa kubermangus liideti ühtseks autonoomseks Eestimaa rahvuskubermanguks, mille eesotsas oli kubermangu komissar, kelleks määrati Jaan Poska. Kubermangu komissari juurde asutati nõuandva organina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, mille etteotsa sai Konstantin Päts. Maanõukogu vanematekogu oli Asutava Kogu kokkutulemiseni ja Eesti Ajutise Valitsuse ametisse määramiseni – vaheaegadega – tegelik võimu teostaja Eesti territooriumil.

Sügisel 1917 jõudis sõjategevus Eestisse. Septembris-oktoobris vallutasid Saksa väed merelt Lääne-Eesti saared. Veebruari keskel 1918 asusid sakslased idarindel pealetungile ja tungisid saartelt Mandri-Eestisse. Eestis asuvad Vene väed olid pärast enamlaste riigipööret Petrogradis demoraliseerunud, revolutsioonilisest liikumisest haaratud ja kaotanud võitlusvõime. Pealetungivatele Saksa vägedele püüdis vastupanu osutada ainult eesti enamlaste poolt organiseeritud Eesti Punakaart. 24. veebruaril jõudsid Saksamaa keisririigi väeosad Tartusse ja Pärnusse, 25. veebruaril Viljandisse ja Tallinna, 26. veebruaril Paidesse ning 4. märtsil Narva.

Kasutades ära olukorda, kus Vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed ei olnud veel kogu maad hõivanud, kuulutas Eesti end 24. veebruaril 1918 Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (Eesti Maapäeva) Vanematenõukogu (Vanematekogu) poolt vastuvõetud Manifestiga iseseisvaks vabariigiks. Maanõukogu Vanematekogu otsusega 19. veebruaril 1918 asutatud Eestimaa Päästekomitee moodustas 24. veebruaril 1918 Eesti Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga, mis sai tegutseda vaid mõned päevad enne Saksa vägede saabumist Tallinna ja Saksa okupatsioonivõimu kehtestamist, seejärel läks Eesti Ajutine Valitsus põranda alla.

3. märtsil 1918 sõlmis Venemaa Nõukogude Vabariik Saksamaaga Brest-Litovski rahulepingu. Selle lepingu järgi läksid Baltimaad Saksa keisririigi koosseisu. Vahepeal aga oli Eesti kuulutatud iseseisvaks. Seega okupeeris Saksamaa nüüd iseseisva Eesti Vabariigi, mitte Venemaa territooriumi.

Compiègne'i vaherahu järgi pidi Saksamaa loovutama ja vabastama 11. novembril 1918 kõik enda poolt okupeeritud alad, kaasa arvatud Eesti. Eesti Ajutine Valitsus taastas samal päeval oma vahepeal katkenud tegevuse. 16. – 19. novembril 1918 pidas Eesti Ajutise Valitsuse delegatsioon Berliinist määratud Saksa Vabariigi esindajaga Baltimail August Winnigiga Riias läbirääkimisi Eesti – Saksa suhete korraldamiseks. 19. novembril 1918 kirjutati alla leping, milles Saksa esindaja Baltimail tunnustas Ajutise Valitsuse Eestis iseseisvaks võimuks.

Kui Saksa väed asusid 1918. aasta novembris Eestist lahkuma, seadis Venemaa Nõukogude Vabariigi juhtkond endale eesmärgiks liita Eesti taas Venemaaga. Enne eestlaste lepingut Winnigiga jõudsid bolševikud 13. novembril 1918 tühistada Brest-Litovski rahulepingu koos selle kõigi lisadega ning asusid rahueelset olukorda sakslastele kaotatud aladel taastama. 28. novembril algas Nõukogude Venemaa invasioon Eestisse. Algas Eesti Vabadussõda, mis lõppes Tartu rahu allakirjutamisega 2. veebruaril 1920.

Eesti Ajutine Valitsus töötas kuni 1919. aasta 8. maini. Eesti esimese parlamendi Asutava Kogu valimised toimusid 5.–7. aprillil 1919. 8. mail 1919 kinnitas Asutav Kogu esimese Eesti Vabariigi Valitsuse eesotsas Otto Strandmaniga. Sellega lõppesid Ajutise Valitsuse volitused. Asutav Kogu võttis 15. juunil 1920 vastu Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse ja see jõustus 21. detsembril samal aastal.

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda

 Pikemalt artiklis 1934. aasta riigipööre

1930. aastate alguse ülemaailmse majanduskriisi lõpus oli Eesti rahvas suhteliselt rahutus olukorras. Hakati otsima süüdlasi. 1932. ja 1933. aastatel vahetus valitsus Eestis viis korda.

Vabadussõjalaste Keskliit esitas 1933. aastal põhiseaduse muutmise eelnõu, mis nägi ette suure võimuga riigihoidja ametikoha loomist, st Eestist pidi saama presidentaalne vabariik. Pärast mitmeid nurjunud katseid kiideti see põhiseaduse eelnõu 14.–16. oktoobril rahvahääletusega heaks. Uus põhiseadus jõustus 1934. aasta 24. jaanuaril. Kuna rahvahääletuse tulemus oli ühtlasi umbusaldusavaldus senisele riigikorrale ja Riigikogule, astus Jaan Tõnissoni neljas valitsus 17. oktoobril 1933 tagasi ja üleminekuvalitsuse juhiks valiti Konstantin Päts. Rahva seas vapside populaarsus kasvas. Kartes võimalikku lüüasaamist aprilliks 1934 väljakuulutatud VI Riigikogu ja Riigivanema valimistel, korraldasid Riigivanema kandidaadid Johan Laidoner ja Konstantin Päts veretu sõjaväelise riigipöörde.

12. märtsil 1934 kehtestas riigivanema ülesannetes tegutsenud peaminister Konstantin Päts kogu riigis kaitseseisukorra. Väites, nagu oleksid vabadussõjalased kavatsenud vägivaldselt võimu haarata, lasti vangistada mitusada juhtivat vabadussõjalast ja sulgeda nende organisatsioonid ja häälekandjad.^[1] Suleti Vabadussõjalaste Keskliit, keelati poliitilised koosolekud ning rongkäigud. 19. märtsil lükkas Konstantin Päts dekreediga mõlemad valimised edasi kuni kaitseseisukorra lõpuni. Kui riigipöörde avalöök oli sihitud vabadussõjalaste vastu, siis sügisel asuti lammutama kogu senist riigikorda. 2. oktoobril 1934 lõpetati V Riigikogu istungjärk ennetähtaegselt ning edaspidi ei lubatud sellel enam koguneda. Algas nn "vaikiv ajastu".

Kaitseseisukorda pikendati, erakonnad asendati riikliku ainupartei Isamaaliidu ja kutsekodadega, ajakirjandus allutati tsensuurile ja mitmed väljaanded suleti, oluliste elualade (ametiühingud, omavalitsused, kirikud, kõrgkoolid jne) üle kehtestati riigi kontroll, uue režiimi vastased võeti politseilise jälgimise alla, parlamendi puudumise tõttu teostati seadusandlust riigivanema dekreetidega. Võim koondus riigivanem Pätsi, ülemjuhataja Laidoneri ja peaminister Kaarel Eenpalu kätte.^[1]

23.–25. veebruaril 1937 toimunud rahvahääletusel vastuvõetud põhimõtete alusel võttis selleks valitud Rahvuskogu vastu Eesti Vabariigi kolmanda põhiseaduse, mis põhines valitava riigipea, tema poolt nimetatava valitsuse ja kutseesinduste osavõtul kujundatud kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl. Uus põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1938. See muutis mitmed kaitseseisukorrast tingitud ajutised kitsendused alalisteks ning vähendas rahva osalust riigi juhtimisel. Uue põhiseaduse alusel loodud Vabariigi Presidendi ametikohale valiti Konstantin Päts. Järgnenud maailmapoliitiliste sündmuste tõttu ei suutnud Eesti täielikult normaalsete olude juurde tagasi pöörduda.

Majanduslikult osutus vaikiv ajastu edukaks, kuigi edu tulenes ennekõike ülemaailmse majanduskriisi ületamisest ja mitte niivõrd uuest riigikorrast. Ajastut iseloomustavad heaolu tõus, mitmesugused rahvuslikud suurüritused ja erinevate kutsekodade asutamine (aastail 1934–1936 asutati senistele lisaks 15 uut kutsekoda ja 72 põllumeeste konventi). Konstantin Pätsi valitsus teostas ulatuslikke majanduslikke, kutsehariduslikke ja halduslikke reforme ja kujundas erinevate elukutsete ühtlaseks esindamiseks uute omavalitsuste võrgu. Paraku kaasnes noorele riigile rahvusliku ideoloogia otsinguga senise kultuuripärandi eitamine ja tuntav saksavaenulikkus.

Eesti rahvaarvu kasv oli üks väiksemaid Euroopas. See põhjustas valitsusringkondades muret, kas Eesti suudab end suurte naaberriikide laienemispüüete eest kaitsta ja kindlustada oma iseseisvuse püsimise. Probleemi püüti lahendada eugeeniliste abinõudega. Vaatamata pingutustele ei suudetud Eesti sõjaväe relvastamisel suurriikidega võrdväärsena püsida.

23. augustil 1939 sõlmiti Saksamaa ja NSV Liidu vahel mittekallaletungileping ehk nn Molotovi-Ribbentropi pakt. Selle pakti avalik osa sisaldas mittekallaletungilepingut tähtajaga kümme aastat. Pakt sisaldas ka salajasi lisaprotokolle, millega Ida-Euroopa jagati rahvusvahelist õigust eirates huvisfäärideks. NSV Liidu huvisfääri kuulusid Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa ja Rumeeniale kuulunud Bessaraabia, Saksamaa huvisfääri Leedu ja Poola lääneosa.

1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat. Poola allveelaev Orzeł otsis 14. septembril varjupaika Tallinnas ja interneeriti. Pärast seda, kui 17. septembril tungisid Nõukogude Liidu väed Poolasse, põgenes Orzeł järgmisel päeval Tallinnast. Interneeritud laeva põgenemine andis NSV Liidule ettekäände süüdistada Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva riigi abistamises. 24. septembril nõudis NSV Liit Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla.

Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti viienda artikli järgi ei tohtinud pakti elluviimine mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda. Pakti kolmandas artiklis lubas Eesti Vabariik Nõukogude Liidul tuua oma sõjalaevastiku Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Samuti oli lubatud laevastikku toetada teist liiki väeosadega. Muude baaside ja lennuväljade täpsed asukohad lepiti vastastikku kokku väljaspool baaside lepingut. Esialgse kokkuleppe kohaselt saabus Eestisse 25 000 sõjaväelast, üsna kiiresti kasvas see arv mitmekordseks. Lõpuks ei küsitud lisavägede toomiseks Eesti valitsuselt enam lubagi.

Eesti okupeeriti 100 000 Nõukogude sõjaväelase poolt 17. juunil 1940. Seejärel lavastati "rahvademokraatlik riigipööre", valiti kiirkorras ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikogu, kuulutati Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ning "otsustati" paluda Eesti vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Kõik need sündmused olid tegelikult Nõukogude Liidu poolt instseneeritud ja pideva sõjalise jõuga ähvardades Eestile peale sunnitud. Maailma tähelepanu neilt sündmustelt ja võimalikku meelepaha aitasid kõrvale juhtida samal ajal Prantsusmaal toimuvad lahingud.

21. juunil 1940 kell 22:20 vabastas president Konstantin Päts Nõukogude Liidu esindaja Andrei Ždanovi ja tema sõjajõudude jõhkra surve all Jüri Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Uluotsa klassivenna Johannes Vares-Barbaruse.

Järgnes Eesti riikluse kavakindel hävitamine, mis on Eesti rahva mällu sööbinud "Eesti rahva kannatuste aastana". Toimusid massilised arreteerimised, eraettevõtted natsionaliseeriti, enamik kodanikuühendusi ja seltse suleti, väljapaistvaid kultuuri- ja riigitegelasi hakati jälitama. Paljud Eesti poliitikud ja haritlased sattusid Nõukogude julgeolekuorganite mõrvade ja repressioonide ohvriks, sealhulgas ka Eesti esimene president Konstantin Päts, kes küüditati Venemaale.

14. juunil 1941 viidi läbi esimene massküüditamine Siberisse, mis hõlmas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

22. juunil 1941 Nõukogude Liitu rünnanud Saksa armeegrupi Nord üksused ületasid Eesti-Läti piiri juba 7. juulil. Juuniküüditamine oli löönud rahva julgeolekutundesse sügava haava ning sakslastesse suhtuti kui vabastajatesse. Vahepealset ajapuhvrit venelaste lahkumise ja sakslaste tuleku vahel kasutati mitmel pool omariikluse taastamiseks. Asutustel heisati uuesti rahvuslipud ja üritati vabaneda kõigest, mis seotud venelaste tegevusega riigis.

 Pikemalt artiklis Suvesõda

Enne lõplikku lahkumist viidi taganevate venelaste poolt Põhja-Eestis ning saartel läbi sundmobilisatsioon, mille käigus viidi kaasa hinnanguliselt 30 000 meest. Lahkumise käigus andsid venelased tugeva hoobi kohalikule infrastruktuurile. Rikuti raudteevõrgustik, lõhati tehaseid, sildu ja teid, suures mahus võeti kaasa tehnikat.

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

Eestlased pettusid sakslastes üsna kiiresti, sest poliitilises plaanis käsitati Eestit vallutatava Venemaa osana ning Eesti riigi taastamise plaanidele tõmmati kriips peale. Suhtumist uude võimu halvendas sakslaste tehtud puhastustöö rahva hulgas, millega üritati likvideerida punaste toetajad. Hinnanguliselt hukati selle käigus umbes 7000 inimest. Nagu mujal Euroopas, hakkas Saksa ülemvõim siingi agaralt juudiküsimust lahendama. Kõrgeima võimu kandjaks Eestis (Eesti kindralkomissariaadis) sai kindralkomissar ning omavalitsuse etteotsa üks vabadussõjalaste (vapside) juhte dr Hjalmar Mäe (1901–1978). Eesti majanduse allutamine Saksa sõjavankri ette muutis elu riigis raskeks. Pea kõiges valitses puudus. Tööstuskaupade müügiks seati sisse talongisüsteem. Tugevat vastutegevust Saksa võimude suhtes siiski ei esinenud. Pigem üritati võimu käske ja korraldusi ignoreerida.

 Pikemalt artiklis Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944

Esimesed tagasilöögid rindel sundisid sakslasi oma rahvuspoliitikat üle vaatama ning nüüd oli teisejärgulistest rahvustest sõjaliste üksuste loomiseks tee avatud. Vastu ootusi ei kujunenud mobilisatsioon Eestis kuigi edukaks. Saksa huvide eest seismise asemel põgenesid paljud noored mehed Soome, et aidata sugulasrahval hoida oma riiki vabana (vt Soomepoisid).

Enamik Saksa sõjaväkke kas vabatahtlikult või mobiliseerituna läinud eestlasi pidas võitlust peamiselt oma kodumaa eest. Rahvussotsialistlik ideoloogia ja SS-i põhimõtted jäid eestlastele põhijoontes võõraks – Relva-SS-i kuulus Eesti Leegion vaid põhjusel, et Wehrmachti koosseisus võisid teenida vaid Saksa kodanikud. Tuntumad eestlased Saksa armees olid Alfons Rebane, Paul Maitla, Harald Riipalu, Hando Ruus, Harald Nugiseks, Johannes Soodla, Henn-Ants Kurg ja Paul Vent.

1944. aastaks oli sakslaste sõjaõnn pöördunud ning rindejoon liikus üsna kiiresti Eesti suunas. Jaanuari lõpus kuulutati Eestis välja uus mobilisatsioon, mis kuidagi ei tahtnud vedu võtta. Mobilisatsioon õnnestus alles pärast Eesti Vabariigi viimase peaministri Jüri Uluotsa avalikku toetust sellele. Vastu ootusi astus sõjaväeteenistusse loodetust märkimisväärselt suurem hulk mehi. Paljud eestlased nägid rahvuslikes üksustes Eesti Vabariigi taassünni eeldust. Formeeritud väeosad koos Taani, Hollandi, Norra jt võõrleegionidega hoidsid rinnet paigal veebruarist septembrini (selle sisse jäi ka verine Sinimägede lahing). Strateegiliselt oli Eesti näol tegemist väga olulise tugialaga kogu idarindel. Paraku otsustas Saksa ülemjuhatus väed Eestist välja tõmmata ning taganemine algas 17. septembril 1944. Lääneriikide toetusele lootes kuulutas Otto Tiefi valitsus päev hiljem Eesti neutraliteeti Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõjategevuse suhtes, kuid need lootused luhtusid. Otto Tiefi valitsus pidas oma viimase istungi 22. septembril 1944 Läänemaal Põgari palvemajas. Valitsus jätkas oma tegevust juba eksiilis (vt Vabariigi Valitsus eksiilis). Tänu seaduslikele Tiefi valitsusele ja sellele järgnenud pagulasvalitsustele oli hiljem, Eesti Vabariigi taastamisel, võimalik rakendada õigusliku järjepidevuse printsiipi. 22. septembril hõivasid Nõukogude väed Tallinna. Mandri-Eestist taganemise järel jätkus sõjategevus saartel. Pärast raskeid lahinguid (näiteks Tehumardi lahing) lahkusid viimased Saksa väeosad Eestist 15. detsembril 1944. Sellega oli Saksa okupatsioon Eestis lõppenud.

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)

 Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944)

1944. aasta jaanuaris lõi Punaarmee Leningradi rinne Saksa 18. armee tagasi ja rinne jõudis Narva jõeni. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinnani jõuda. Sakslastele oli eluliselt tähtis rinnet hoida, et Soome Saksamaa poolel sõda jätkaks. Veebruari esimestel päevadel algas Narva lahing. Oberkommando des Heeres otsustas strateegiliselt tähtsat Eestit kaitsta, kasutades sealjuures võimalikult palju eestlastest formeeritud üksusi. Jaanuari lõpul oli kuulutatud välja üldmobilisatsioon. Selle edukuse tagas rahvuslike ringkondade toetus ja Jüri Uluotsa üleskutse kaitsta maad Nõukogude vägede sissetungi eest. Kogunes 38 000 meest, kellest moodustati piirikaitserügemendid ja täiendati 20. eesti diviisi. Paljud eestlased nägid rahvuslikes üksustes Eesti Vabariigi taassünni eeldust. Saksa ja eesti vägede visa vastupanuga löödi tagasi Nõukogude vägede Kingisepa-Gdovi pealetung, veebruari Narva pealetung, märtsi alguse ja märtsi lõpu Narva pealetung. Eestlaste vastupanu halvamiseks tegi Nõukogude lennuvägi maatasa ajaloolise Narva linna, tugevasti said kannatada Tartu ja Jõhvi, ka Pärnu. Tallinna 9. märtsi pommitamise ohvrite arv ulatus 1400-ni, hävis ligi pool elamispinnast, 20 000 inimest jäi peavarjuta.^[2][3]

Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 26. juulil, sundides Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Järgnenud erakordselt veristes Sinimägede lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda. Suutmata läbi murda Virumaal, alustas Punaarmee augustis Tartu pealetungi ja vallutas linna 25. augustil. Oberkommando des Heeres otsustas Eesti maha jätta. Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone õgvendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. Sakslaste taandumisest võtsid osa eesti üksused, mis hävitati või löödi laiali. Avinurme ja Porkuni lahingus tuli võidelda Punaarmee 8. eesti laskurkorpuses sõdinud rahvuskaaslaste vastu.

Rahvuslikult meelestatud iseseisvuslased osutasid Saksa okupatsioonivõimudele passiivset vastupanu. Märtsis 1944 moodustasid nad üle-eestilise koordineeriva keskuse – Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Peaminister Jüri Uluots, kes Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi täitis Presidendi ülesandeid, püüdis taastada seaduslikke võimuorganeid. 18. septembril nimetas ta ametisse koalitsioonivalitsuse, mille tegelik juht oli Otto Tief. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp. Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi kestmist ja erapooletust käimasolevas sõjas ning püüdis organiseerida Tallinna kaitset, kuid edutult. Punaarmee üksused jõudsid sakslastest mahajäetud Tallinna 22. septembril.

Viimased Saksa väeosad evakueeriti Saaremaalt 25. novembril. 19. detsembril hõivas Punaarmee Ruhnu saare. Lääne-Eesti saarestiku hõivamise järel oli kogu Eesti Punaarmee poolt taas okupeeritud.^[2][3]

 Pikemalt artiklis Stalinism

Eesti teistkordse okupeerimisega Punaarmee poolt 1944. aastal sai Eestist taas liiduvabariik NSV Liidu koosseisus. Liiduvabariigi autonoomia oli muidugi näiline, kuna NSV Liit oli autoritaarne, tsentraliseeritud majanduse ja poliitikaga riik.

Nõukogude võimuorganid alustasid enesekehtestamist Eestis juba enne Saksa okupatsiooni lõppemist. Augustis 1944 oli Eesti NSV ajutiseks pealinnaks Võru. Kohe pärast Tallinna hõivamist Punaarmee poolt asus nõukogude valitsus ümber sinna.

Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, keda juhtis Eesti NSV siseasjade rahvakomissar Aleksander Resev. EKP KK I sekretäriks sai Nikolai Karotamm.

Kuigi NSV Liit oli Eesti uuesti okupeerinud, jätkasid paljud võitlust metsades. Neid võitlejaid kutsuti metsavendadeks. See ebavõrdne võitlus oli määratud lõpule, kui nõukogude võim likvideeris küüditamise teel metsavendade peamised toetajad, jõukamad talupered. Viimane metsavend August Sabbe tabati siiski alles 1978. aastal ja ta sooritas vahistamise vältimiseks enesetapu.

Eesti okupeerimisega algasid taas repressioonid ning Eesti Vabariigi aastatel 1918–1940 loodud väärtuste hävitamine. Arreteeriti ja põlu alla pandi kümneid tuhandeid inimesi. Repressioonipoliitika tipnes kahe sündmusega – 1949. aasta märtsiküüditamisega ning EKP VIII pleenumiga 1950. aastal –, kui valitsus täielikult staliniseeriti ja mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased kodanlikeks natsionalistideks kuulutati ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks EKP KK I sekretäriks sai Venemaa eestlane Ivan Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks.

25. märtsil 1949 viidi läbi teine massiküüditamine NSV Liidu Siberi piirkonda. Erinevalt 1941. aasta küüditamisest pandi seekord suurt rõhku maapiirkondadele, eriti jõukamatele taluperedele.

28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse "Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSV-s" ning järgmisel päeval, 29. jaanuaril, ülisalajase määruse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta^[4]. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi küüditamisi korraldati aastatel 1950–1951 Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks.

Küüditamisele järgnes sundkollektiviseerimine. Talud kui majandusüksused kaotati nende liitmisega kolhoosidesse.

Muutus ka rahvuspoliitika. 1945. aastal oli Eesti NSV peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid üle 95% elanikkonnast. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased. Nüüd hakati Tallinna, Ida-Virumaale ja mujalegi rajama suurtööstusi, mille tööjõud toodi peamiselt sisse Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat osa.

Kõige rängemad nõukogude repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal. Algas nn sulaaeg, kuid ühiskond jäi jätkuvalt tugeva ideoloogilise surve alla. 1956.–1957. aastal lubati kodumaale naasta enamikul Siberisse küüditatuil. Senisest enam lubati arendada rahvuskultuuri, kuigi nõukogude võimu range kontrolli ja järelevalve all.

 Pikemalt artiklis Nikita Hruštšov

1956. aastal mõistis Nikita Hruštšov NLKP XX kongressil Stalini kuriteod hukka.

 Pikemalt artiklis Stagnatsioon

1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Põhiliselt Tallinnasse ja Ida-Virumaale rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi sisse Valgevenest, Ukrainast ja ka Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal. 1980. aastal toimus Tallinnas Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu ehitati Tallinna linna kõrgeim hotell Olümpia.

 Pikemalt artiklis Perestroika

1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. 1987. aasta kevadel algasid fosforiidisõda ja laulev revolutsioon. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega ka rahvuslikud poliitikud, juba 1988. aasta alguses toodi välja sini-must-valged lipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis ideoloogiliselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. 16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk Vaino Väljase eesistumisel vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Seda on peetud ka Nõukogude Liidu lagunemise lähtepunktiks. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Tallinnas vastuvõetud seaduste ülimuslikkust ��leliiduliste seaduste ees. 26. novembril tühistas NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni. Sellest hoolimata langetasid Eesti eeskujul sarnaseid otsuseid ka teised liiduvabariigid. 1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti NSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud aga nii Gorbatšovile kui ka tagurlikele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumise (ka Interrinne), mis asus ägedalt Nõukogude Liidu terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi eitada. 23. augustil 1989, Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeval, toimus Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid selle tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas. Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni. 1990. aasta alguses taastati Eesti Kaitseliit. 1990. aastal toimusid Eestis esimesed vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti uus Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne. Eesti NSV lakkas sisuliselt olemast 8. mail 1990.

1987. aasta kevadel algas fosforiidisõda, millega rahvas protesteeris uute kaevanduste rajamise vastu. 25. mail asutati ENSV Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu. Juunis Tallinna Vanalinna Päevade ajal toimusid punkarite algatusel esimesed spontaansed öölaulupeod, mida tuleb pidada laulva revolutsiooni alguseks. 23. augustil korraldas Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupp (MRP-AEG) Hirvepargis pakti aastapäeval meeleavalduse. Sügisel hakati revideerima ametlikku ajalookäsitlust. 26. septembril ilmus ajalehes Edasi ettepanek viia Eesti üle täielikule territoriaalsele isemajandamisele (IME). 12. detsembril asutati Eesti Muinsuskaitse Selts.

1988. aasta 2. veebruaril tähistati Tartus Tartu rahulepingu 68. aastapäeva. 24. veebruaril toimus Eesti Vabariigi 70. aastapäeva puhul miiting A. H. Tammsaare mälestussamba juures ning Estonia teatris. Eesti Muinsuskaitse Selts nõudis 25. märtsil esimest korda avalikult küüditatute nimekirja avalikustamist. 1.-2. aprillil toimus Tallinnas Eesti NSV loominguliste liitude juhatuse ühispleenum. Pleenumi ettekanded ja vastuvõetud dokumendid avaldati trükis eri raamatuna 1988. aasta lõpus. ^[5] 13. aprillil tegi Edgar Savisaar ettepaneku Rahvarinde moodustamiseks. 14. – 17. aprillini peetud Tartu muinsuskaitsepäevadel toodi välja eesti rahvuslipp. 30. aprillil ilmus ajalehes Edasi deklaratsioon Rahvarinde moodustamise kohta. 10.–14. juunini toimusid Tallinna lauluväljakul öölaulupeod, millele pandi mitteametlik ja siiani tsenseeritud alus juba aasta varem. 16. juunil vabastati Karl Vaino ametist ning Eestimaa Kommunistlik Partei Keskkomitee I sekretäriks sai senine NSVL suursaadik Nicaraguas Vaino Väljas. 19. juuni avati esimene taastatud Vabadussõja mälestusmärk. 19. juulil sai alguse Interliikumine. 10. augustil avaldati Rahva Hääles Molotovi-Ribbentropi pakti salajane lisaprotokoll. 20. augustil asutati Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. 26.–28. augustini toimus Tallinna lauluväljakul esimene Rock Summer. Septembris peetud EKP Keskkomitee XI pleenumil taaselustati Eesti-keskne poliitika. 11. septembril peeti lauluväljakul suurüritus Eestimaa laul 88, millel nõuti Eesti iseseisvuse taastamist. Sellel üritusel osales üle 300 000 inimese. 1. – 2. oktoobril peeti Tallinna Linnahallis Rahvarinde asutamiskongress. 30. oktoobril ilmus keeleseaduse eelnõu. Oktoobris-novembris koguti NSV Liidu konstitutsioonimuudatuste rahvaarutelul selle vastu üle 800 000 allkirja. 16. novembril peetud ENSV Ülemnõukogu erakorralisel istungjärgul kinnitati ENSV konstitutsiooniparandused ja Eesti NSV suveräänsuse deklaratsioon. 26. novembril võttis NSVL Ülemnõukogu vastu seadluse "16. novembril 1988 vastuvõetud Eesti NSV seaduse "Muudatuse ja täienduste tegemise kohta Eesti NSV konstitutsioonis (põhiseaduses)" ja Eesti NSV Ülemnõukogu deklaratsiooni "Eesti NSV suveräänsusest" mittevastavuse kohta NSV Liidu konstitutsiooni ja NSV Liidu seadustega". 5.–7. detsembrini peetud ENSV Ülemnõukogu IX istungjärgul otsustati stalinismiaegsed repressioonid inimsusvastasteks kuritegudeks ning võeti vastu otsus Eesti NSV riigikeele kohta. 10. detsembril asutati Eesti Roheline Liikumine. 24. detsembril tähistati üle hulga aja avalikult jõule.

1989. aasta 14. jaanuaril taasloodi Eesti Olümpiakomitee. 17. veebruaril kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu presiidium 24. veebruari Eesti iseseisvuspäevaks. 24. veebruaril heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. 13.–14. mail peeti Eestimaa Rahvarinde, Läti Tautas Fronte ja Leedu Sajūdise korraldusel Tallinnas I Balti Assamblee. 18. mail võttis Ülemnõukogu XI istungjärk vastu otsuse ülemineku kohta isemajandamisele ja võttis seisukoha MRP suhtes. 25. juunil taasavati Konstantin Pätsi ausammas Tahkurannas. 23. augustil, MRP 50. aastapäeval moodustati "Balti kett". 15. detsembril asutati Eesti Pank. 24. detsembril tunnistas NSVL rahvasaadikute kongress MRP lisaprotokolli olemasolu ning kuulutas selle kehtetuks algusest peale.

1990. aasta 17. veebruaril taasasutati Eesti Kaitseliit. 19. veebruaril rehabiliteeris ENSV Ülemnõukogu Presiidium umbes 60 000 nõukogude võimu poolt represseeritud isikut. 23. veebruaril tühistas ENSV Ülemnõukogu Eesti NSV konstitutsiooni paragrahvi kommunistliku partei juhtiva rolli kohta. 24. veebruarist 1. märtsini toimusid Eesti Kongressi valimised, sellest kogust sai esimene täievoliline Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu pärast Eesti okupeerimist. Kongressi I istungjärk 11.–12. märtsil kinnitas rahva tahet taastada iseseisev riik; alaliselt tegutsevaks organiks moodustati Eesti Komitee. 23.–25. märtsini peetud EKP XX kongressil lõhenes partei ning sündis otsus luua iseseisev EKP. NLKP-le truuks jäänud parteiliikmed moodustasid hiljem oma juhtorganid. 29. märtsil sai Arnold Rüütlist ENSV Ülemnõukogu esimees. 30. märtsil tunnistas Eesti NSV Ülemnõukogu NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikuks selle kehtestamise hetkest alates ning kuulutas, et algab üleminekuperiood Eesti Vabariigi taastamiseks. Indrek Toome valitsus astus tagasi. 3. aprillil nimetati Edgar Savisaar Eesti NSV valitsuse esimeheks.

 Pikemalt artiklis Eesti taasiseseisvumine

1990. aasta 8. mail tunnistas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kehtetuks nime Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ning taaskehtestas Eesti Vabariigi nime. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis vastu seaduse "Eesti sümboolikast", millega sätestati, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Riigilipu kuju pidi määrama seadus. Rakendati Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse paragrahvid 1, 2, 4, 5 ja 6. Neist §1 sätestas, et "Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas". Moskva pakutud eristaatuse Nõukogude Liidus konföderatsioonileppe alusel lükkasid Eesti juhid tagasi.

7. augustil võeti vastu seadus riigilipu ja -vapi kohta; riigilipuks sai taas Eesti lipp. 23. augustil võeti Tartus maha Lenini kuju. 21. oktoobril maeti Konstantin Päts kodumulda Tallinna Metsakalmistule.

13. jaanuaril 1991, pärast NSV Liidu juhtkonna sanktsioneeritud veriseid sündmusi Leedus, kirjutati Tallinnas alla Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Vene NFSV ühisavaldusele ning lähetati see ÜRO peasekretärile. Moodustati Erakorraline Kaitsenõukogu. 18. jaanuaril hakati Toompeale püstitama barrikaade. 1. märtsil sai miilitsast politsei.

19. augustil toimus riigipöördekatse NSV Liidus. Tallinna poole hakkasid liikuma Nõukogude armee sõjaväekolonnid. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu andis Eesti Vabariigi Erakorralisele Kaitsenõukogule erakorralised volitused.

20. augustil 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. 21. augustil anti Pärnus kätte esimesed Eesti Vabariigi isikutunnistused.

Island tunnustas 22. augustil esimese riigina Eesti Vabariiki. 23. augustil võeti Tallinnas maha Lenini kuju – Lenini puiesteest sai Leninita puiestee. Eesti Vabariigi valitsus otsustas lõpetada NLKP vabariikliku organisatsiooni tegutsemise Eesti territooriumil. 24. augustil tunnustas Venemaa Eesti riiklikku iseseisvust. 27. augustil tunnustasid Euroopa Ühenduse 12 riiki Balti riikide iseseisvust. 29. augustil avati Tallinnas esimene välisriigi saatkond – Rootsi suursaatkond. 2. septembril tunnustasid ka Ameerika Ühendriigid Balti riikide iseseisvust. 3. septembril otsustati moodustada Eesti Vabariigi kaitsejõud. 6. septembril tunnustas NSV Liidu Riiginõukogu Balti riikide iseseisvust.

10. septembril võeti Eesti vastu Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise liikmeks. 13. septembril alustas tööd Eesti Vabariigi Põhiseaduslik Assamblee. 17. septembril võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. 18. septembril võeti Eesti Olümpiakomitee Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikmeks.

1. oktoobril tulid müügile esimesed taasiseseisvunud Eesti postmargid. 9. oktoobril taastati Eesti Vabariigi ja NSV Liidu diplomaatilised suhted, 24. oktoobril sõlmiti need Eesti Vabariigi ja Vene NFSV vahel. 8. detsembril allkirjastatud Belovežje kokkuleppega otsustati likvideerida NSV Liit ning moodustada Sõltumatute Riikide Ühendus. NSV Liit riigina lõpetas eksistentsi 26. detsembril, kui iseennast saatis laiali selle riigi kõrgeim võimuorgan NSV Liidu Ülemnõukogu.

20. juunil 1992 toimus Eestis rahareform – võeti kasutusele Eesti kroon. 28. juunil võeti rahvahääletusel vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, mis jõustus 3. juulil. 20. septembril toimusid Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimised. Sellega jõudis lõpule Eesti Vabariigi taastamine.

Viimased Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni väeosad lahkusid Eestist 31. augustil 1994.

Eesti liitus NATO-ga 29. märtsil 2004 ja Euroopa Liiduga 1. mail 2004.

 Pikemalt artiklis Eesti–Venemaa piirileping

Eesti sõlmis Venemaaga piirilepingu 18. mail 2005, mille Riigikogu ratifitseeris 20. juunil 2005. Sellest hoolimata teatas Venemaa välisministeerium 22. juunil, et ei pea võimalikuks algatada Eesti–Venemaa piirilepingute ratifitseerimist Riigiduumas, sest nende lepingute ratifitseerimisotsus Riigikogus "sisaldab vastuvõetamatuid sätteid". Venemaad ärritab Nõukogude Liidu võimu all olemise aja okupatsiooniks nimetamine ning viited 1920. aasta Tartu rahulepingule, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusele "Eesti riiklikust iseseisvusest" 20. augustist 1991 ja Riigikogu deklaratsioonile "Põhiseadusliku riigikorra taastamisest" 7. oktoobrist 1992. Moskva kinnitusel tähendavad lisaklauslid sisuliselt, et Eestil on õigus edaspidigi Venemaale territoriaalseid nõudmisi esitada. Venemaa teatas, et võtab tagasi allkirja ning soovib algatada Eestiga uued läbirääkimised. Eesti teatas, et vajadust uuteks piiriläbirääkimisteks pole ning et lisaklauslid ei sisalda mingeid territoriaalseid nõudmisi.

• Eesti Vabariik 1920–1940