Eesti lipp

See artikkel räägib lipust; laulu kohta vaata artiklit Eesti lipp (laul)

---

See artikkel vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Eesti lipp (ka sinimustvalge) on Eesti riigilipp ja eestlaste rahvuslipp

Lipp on ristkülikukujuline ja koosneb kolmest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust. Ülemine laid on sinine, keskmine must ja alumine valge.^[1] Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11.^[2]

Riigikogu poolt 27. juunil 1922 vastu võetud riigilipu seaduse järgi on Eesti riigilipuks taevasinine (rukkilillesinine)-must-valge lipp. Praegu kehtivas, 2005. aastal vastu võetud Eesti lipu seaduse redaktsioonis on täpsustatud, et riigilipu sinine värvitoon rahvusvahelise PANTONE värvitabeli järgi on 285 C.

Värv	Pantone	CMYK	RGB	HEX
██ sinine	285 C	C91%,M43%,Y0%,K0%	0,114,206	#0072CE
██ must	Black	C0%,M0%,Y0%,K100%	0,0,0	#000000
██ valge	White	C0%,M0%,Y0%,K0%	255,255,255	#FFFFFF

Eesti Vabariigi Presidendi lipp on sinimustvalge, mille keskel on suur riigivapp. Eesti mereväe lipu keskel on väike riigivapp ning mereväe lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:13.

Igaühel on õigus heisata ja kasutada Eesti lippu. Iseseisvuspäeval, võidupühal ja taasiseseisvumispäeval heisatakse Eesti lipp elu-, äri- ja büroohoonetel. Sinimustvalge võib heisata avalikel üritustel ning igaühel on õigus seda lippu heisata perekondlike tähtsündmuste puhul.

Lipupäevadel heiskavad Eesti lipu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud. ^[viide?]

Riigilipp heisatakse päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8.00. Lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00. Jaaniööl riigilippu ei langetata.

Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus on lipu laiusest ligikaudu kuus korda suurem. Seinal asuva lipuvarda pikkus on ligikaudu kolm korda suurem kui lipu laius.

Eesti lipu heiskamisel Pika Hermanni torni kasutatakse muusikalise signatuurina riigihümni (Friedrich Paciuse meloodia "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm") algusfraase ning langetamisel Gustav Ernesaksa meloodia "Mu isamaa on minu arm" fragmendi baasil loodud signatuuri.

 Pikemalt artiklis Eesti rahvusvärvid

 Pikemalt artiklis Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp

Maailma riikidest vähem kui kümnendikul on lipp üle saja aasta vana.^[viide?] Veel haruldasem on see, et esimene lipp on alles.

29. septembril 1881 määrati üliõpilaskorporatsiooni "Vironia" (Eesti Üliõpilaste Seltsi baasil registreerida loodetud korporatsiooni, mis ei ole seotud hilisema korporatsioon Vironiaga) asutamiskoosolekul Tartus Aleksander Mõttuse idee põhjal kindlaks korporatsiooni värvid: sinine – Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol; must – kodumaa mulla ja rahvuskuue värv; valge – rahva püüd õnne ja valguse poole. (Mõttuse ideele sarnane tõlgendus lipu sinise ja musta värvi tähendusele sisaldub ka hilisemas Martin Lipu tuntud luuletuses "Eesti lipp", mis ilmus trükis 1897. aastal.)

Kuna ametivõimud keeldusid korporatsioonile "Vironia" tegevusluba andmast, siis jäid selle värvid mõneks aastaks "hoiule" Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS). Kolme värvi kombinatsiooni idee autor, Tartu Ülikoolis teoloogiat õppiv Aleksander Mõttus sai laiemalt tuntuks sellega, et kandis 26. märtsil 1882 (vkj) Tartus avalikult "Vironia" sinimustvalget teklit, mille peale andsid saksa korporandid talle Vallikraavi tänaval peksa, võtsid tekli ära ja tallasid korporatsioon Livonia konvendikorteris jalge alla. Kinnitamata organisatsiooni värvide kandmise süüteo eest heideti Mõttus ülikoolist välja ning ülikooli kohtu otsusega saadeti ta ka üheks aastaks (kuni 1. augustini 1883) Tartu linnast välja.

Sinine, must ja valge ei olnud algusest peale enesestmõistetavad Eesti lipuvärvid. Nii on Jaan Bergmanni 1881. aastal avaldatud luuletustes "Eesti lipp" ja "Lipulaul" Eesti lipu värvideks nimetatud sinine (helesinine), must ja "rohiline"^[3] (nagu on praegu korporatsioon Rotalial), 1882. aastal avaldatud Friedrich Wilhelm Ederbergi luuletuses on Eesti lipp "must, roheline, taevasina karva".^[4]

1884. aasta kevadel otsustati Karl August Hermanni abikaasa Paula eestvõttel valmistada esimene Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp, kasutades selleks ärakeelatud "Vironia" värve. EÜS-i sinimustvalge lipu õmbles 26. märtsiks (ukj 7. aprilliks) 1884 valmis Põltsamaa koolmeistri tütar Emilie Beermann. Vajalikud kolm tükki siidist riiet ostis Beermann Põltsamaal riidekauplusest ja õmbles need lipuks kokku oma toas, jõeäärses kihelkonnakooli majas. Beermanni isa puutöötoas valmis varras ja vend viis lipu Tartusse. See siidist lipp, Eesti sinimustvalge "emalipp", on tänapäevani säilinud.

4. juunil 1884 õnnistas ja pühitses EÜS-i sinimustvalge lipu Otepää kirikla saalis õpetaja Rudolf Kallas. Heinrich Rosenthal ütles tseremoonial: "Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida."

Teadmine sinimustvalgest lipust ja värvidest, mis Tartus rahvuslikel põhjustel olid keelatud, levis aegamööda ka teistes Eestis asuvates rahvuslikes ringkondades, samuti kandsid mõned eesti üliõpilased neid värve oma kodukohtades. V üldlaulupeol Tartus 1894. aastal, kus eesti üliõpilased olid korrapidajateks, ehiti lauluväljak sinimustvalgete lintidega ja sinimustvalge lipuga esinesid kaks koori: Tartu-Maarja ja Suure-Jaani koor. Järgmisel, VI üldlaulupeol Tallinnas 1896. aastal keelasid Venemaa keisririigi võimuesindajad sini-must-valge sümboolika kasutamise. Vaatamata sellele esinesid kolm koori siiski oma sinimustvalge lipuga.^[5]

Pärast seda, kui 1. novembril 1905 toodi EÜS-i lipp laiema avalikkuse ette Tartus toimunud meeleavalduse rongkäigus, sai sinimustvalgest lipust peagi üldtuntud eesti rahvusluse sümbol.

24. veebruaril 1918 kuulutati Tallinnas sinimustvalgete lehvides välja Eesti Vabariik. Pärnus tehti sedasama 23. veebruaril 1918 (päev varem kui Tallinnas). 25. veebruaril 1918 heiskasid lipu Tallinnas Toompeal Pika Hermanni torni tippu kapten Schmidt, lipnikud Sälg ja Lippus.^[6]

21. novembril 1918 tegi Ajutine Valitsus Eesti Maapäevale ettepaneku "määrused ajutise riigilipu kohta" välja kuulutada ja esimese määruse punkti 1 järgi "Eesti riigilipu värvid on sinine (rukkilille sinine), must ja valge, horitsontaalses järjekorras".^[7] 12. detsembril 1918 heisati sinimustvalge taas Toompeale Pika Hermanni torni tippu, lipu heiskajad olid Kaarel Uusma, Oskar Siiak ja Karl Kriisk.

Asutava Kogu poolt vastu võetud Eesti vabariigi valitsemise ajutine kord ega Eesti Vabariigi põhiseadus (1920) ei sisaldanud ühtegi viidet riigilipule. 27. juunil 1922 võttis I Riigikogu vastu Riigilipu seaduse, mis fikseeris sinimustvalge lipu staatuse riigilipuna.

4. juunil 1934 tähistati üle Eesti pidulikult esimese sinimustvalge lipu 50. aastapäeva. Pärast pidustusi andis Eesti Üliõpilaste Selts ajaloolise lipu hoiule Eesti Rahva Muuseumi.

15. aprillil 1935 asutati nimede-eestistamise kesktoimkonna juurde Eesti Lipu toimkond.

Kuni 1940. aastani hoiti indantreen-riidevärvide abil valmistatud ametlikku sinist tooni lipukanga näidist igas Eesti politseiprefektuuris.^[8]

Teise maailmasõja käigus Nõukogude Liit okupeeris Eesti juunis 1940 ja seejärel keelasid okupatsioonivõimud mõne kuu jooksul sinimustvalge lipu kasutamise. 21. juunil 1940 kõrvaldati Pika Hermanni tornist Eesti Vabariigi lipp. Järgmisel päeval, 22. juunil tõsteti sinimustvalge küll oma kohale tagasi, kuid selle kõrvale pandi punalipp. 27. juulil^[viide?] või 6. augustil 1940 kadus sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornist. EÜS-i liikmed viisid ajaloolise lipu Nõukogude võimuesindajate eest varjule Vaimastvere lähedale Lääne-Mardi tallu.

28. augustil 1941 jõudis 16-aastane Fred Ise koos kaaslastega heisata sinimustvalge lipu Pika Hermanni torni enne Saksa väeüksuste saabumist Toompeale. 1941–1944 tunnustasid Saksa okupatsioonivõimud sinimustvalget eestlaste rahvuslipuna, kuid mitte riigilipuna. 21. septembril 1944 tõsteti Eesti lipp Saksa vägede lahkudes korraks veel Pika Hermanni tippu, ent 22. septembril 1944, kui Nõukogude armee oli Tallinna sisenenud, asendati see taas punalipuga.

Nõukogude okupatsioonivõimu taaskehtestamise järel 1944. aasta sügisel keelasid võimud kohe nii Eesti lipu kui ka rahvusvärvide sini-must-valge värvikombinatsioonina kasutamise. Trükimeedias ja hiljem televisioonis jälgisid seda keeldu tsensorid. Küll võis "endise Eesti Vabariigi" lippu näha Eesti nõukogude entsüklopeedias.

Eesti lipu heiskajaid karistati enamasti "eriti jõhkra ja küünilise huligaansuse" eest ning paigutati poliitvangilaagritesse, mõnel juhul saadeti ka psühhiaatrilisele sundravile. Sellest hoolimata ning vastupanu näitamiseks heisati Eesti lippu sageli Eesti Vabariigi aastapäevadel jm puhkudel. Üks silmapaistvamaid oli rahvuslipu heiskamine Tartus Vanemuise suure maja katusele 24. veebruaril 1977.^{[9][10][11][12]}

Ajakirjas Looming ilmus septembris 1981 luuletus "Silmades taevas ja meri", mille autor kunstiüliõpilane Andrus Rõuk, oli kirjutanud salaja akrostihhonina: selle ridade esimesed tähed andsid ülalt alla lugedes kokku sõna "sinimustvalge".

23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi miitingul ei olnud mitte ühtegi sinimustvalget lippu, küll oli seal üks suur plakat, kus olid sõnad "Eesti Latvija Lietuva" ning iga riigi nimetuse all olid kujutatud rombidena selle rahvusvärvid. "Eesti" all olid sinine, must, valge romb. Enne miitingut asetati Linda skulptuuri jalamile põlevaid küünlaid, mille ümber olid seotud sinimustvalged lindikesed.^[13]

21. oktoobril 1987 lehvis Võrus sinimustvalge lipp, mida võimuesindajad ei söandanud maha rebida. Umbes 1000 võrulast suundus meelt avaldades kesklinna, nõudes Ain Saare ja tema naise vabastamist. 24. detsembril 1987 lehvis taas Võrus Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr. 1 korraldatud Lydia Koidula mälestusõhtul sinimustvalge lipp. Lipp varastati KGB töötajate poolt.

Eesti lipp toodi taas Eestis esimest korda avalikult välja 1988. aasta alguses. 2. veebruaril 1988 toodi lipp publiku ette Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoori kontserdil^[viide?] Estonia kontserdisaalis koos "Eesti lipu" lauluga.

15. aprillil 1988 kogunes Tartu Muinsuskaitsepäevadel umbes 7000 inimest EÜS-i maja juurde, millel lehvisid kolm lippu: sinine, must ja valge. Siin-seal võis laste käes näha ka juba väikseid sinimustvalgeid lipukesi. Vanemuise teatri- ja kontserdisaalis toimus samal päeval Eesti Muinsuskaitse Seltsi õhtu, kus lauldi laulu "Eesti lipp". Mõni nädal hiljem, 2. juunil 1988 võttis Eesti Muinsuskaitse Seltsi volikogu vastu deklaratsiooni "Eesti rahvusvärvidest ja eesti rahvuslipust".

14. mail 1988 kuulasid Tartu levimuusikapäevade kontserdil Tähtvere lauluväljakul kümned tuhanded inimesed Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi isamaalisi laule ning üliõpilased lehvitasid lava ees suurt sinimustvalget lippu. Tallinna vanalinna päevade ajal juunis 1988 toimusid öised laulupeod Lauluväljakul, kuhu mitmed osalejad kõndisid sinimustvalgete lippudega Raekoja platsilt.

23. juunil 1988 avaldati Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus "Riikliku ja rahvussümboolika kohta Eesti NSV-s", millega tunnistati sinine, must ja valge taas eesti rahvusvärvideks. Seadlus, millega tunnustati sinimustvalget lippu rahvuslipuna võeti vastu hiljem, 20. oktoobril 1988, kuid sellele vaatamata heisati Tartu tähetornis sinimustvalge lipp kohe selle seaduslikuks rahvussümboliks saamise päeval, 23. juunil 1988.

12. juulil 1988 heiskas Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr.1 sinimustvalge lipu Suure Munamäe vaatetorni. Kui see 14. juulil võimuesindajate poolt maha võeti, viidi 15. juulil sinna uus lipp, mida enam maha ei võetud.^[14]

Jõululaupäeval, 24. detsembril 1988, heisati sinimustvalge lipp rahvahulga silme all Kuressaare linnuse kaitsetorni.^[15]

24. veebruaril 1989 heisati sinimustvalge lipp esimest korda pärast 1944. aastat Pika Hermanni torni. Tuhanded eestlased olid kogunenud Toompeale Kuberneri aeda ja sajad tuhanded jälgisid tseremooniat Eesti Televisiooni vahendusel. Kell 8.33 heiskasid spetsiaalse helisignatuuri saatel lipu nelja Tallinna kooli 7.-8. klassi õpilased Madis Laansalu, Sille Priks, Helen Lepalaan ja Rauno Tagel. Peeti kõnesid, koorid laulsid laule "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", "Hoia, Jumal, Eestit" ning "Eesti lipp".^[16]

8. mail 1990 võttis Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti sümboolikast, millega sätestati, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. 7. augustil 1990 võttis Ülemnõukogu vastu seaduse "Riigilipu ja riigivapi kohta", milles otsustati riigilipuna kasutusele võtta kuni 1940. aasta augustini Eestis kehtinud riigilipp.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal tõi perekond Kork ajaloolise lipu peidupaigast välja ning andis selle 1992. aasta algul üle EÜS-ile. Lipu korrastamise järel restauraatorite poolt andsid üliõpilased selle taas hoiule Eesti Rahva Muuseumi. Otepää kiriku seinal avati vahepeal varjul olnud bareljeefid.

7. juulil 1992 kinnitas Ülemnõukogu seadusega riigilipu ja riigivapi etalonkujutised. 4. juuni 1994 oli lipu õnnistamise juubelipäevana kuulutatud valitsuse poolt lipupäevaks.

2. veebruaril 2004 kuulutas president Arnold Rüütel välja lipuaasta. 14. aprillil 2004 sätestas Riigikogu 4. juuni riikliku tähtpäevana Eesti lipu päevaks. 31. mail 2004 emiteeris Eesti Pank Eesti lipu 120. aastapäeva puhul puhtast hõbedast 10-kroonise meenemündi (kujundas kunstnik Tiit Jürna). Mündi esiküljel on Eesti suur riigivapp, tagaküljel Eesti lipu kujutis. 4. juunil 2004 tähistati Otepää kirikus lipu pühitsemise 120. aastapäeva. Samal päeval pühitseti Viljandi vanal kalmistul esimese sinimustvalge lipu õmbleja Emilie Beermanni hauaplats ja mälestuskivi.

23. märtsil 2005 võttis Riigikogu vastu lipuseaduse parandused, mis hakkasid kehtima 1. jaanuarist 2006. Nendega jäeti alates 1. jaanuarist 2006 eraisikutele kohustuslikeks lipupäevadeks iseseisvuspäev, võidupüha ja taasiseseisvumispäev.

Alates 1. septembrist 2005 on Eesti koolides õppetöö perioodil heisatud riigilipp.

1996. aastast on Otepää kiriklas, kus pühitseti 4. juunil 1884 Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipp, muuseumituba – Eesti lipu muuseum. Muuseumist leiab põhjaliku ülevaate Eesti lipu saamisloost.

Juba enne riigilipu kujunduse lõplikku kinnitamist seadusega 1922. aastal levisid Eestis mitmed nn ristilipu kujundusega lipukavandid. Vabariigi valitsus otsustas talle esitatud kavanditest välja valida kolm varianti, millest kaks kujutasid endast "kuju poolest põhjamaa riikide lippu" ja kolmas oli endise Eestimaa värvides roheline-violett-valge trikoloor.^[19][20] Otsuse juurde kuuluvas seletuskirjas on öeldud: "Vabariigi Valitsus on temale esitatud lipukavanditest kolm variatsiooni välja valinud. Esimesed kaks variatsiooni (sinise põhjaga lipp, mille kaks risttriipu nelinurkadeks jaotavad) kuuluvad oma kuju poolest põhjamaa riikide lippude hulka. Nii on Soomes, Rootsis, Norras ja Daanis samakujulised lipud, mis ainult värvides, proportsioonides ja vähemates üksikasjades erinevad. Sarnase lipu omaks tunnistamine oleks siis ka täielikult kokkukõlas Eesti riigi geograafilise seisukohaga. Kolmas variatsioon (roheline-violet-valge) on end. Eestimaa lipp. Riigikogu otsustada jäeb missuguse lipukavandi variatsiooni riigilipuna näha sooviks."^[21] Riigikogu otsustas alternatiivseid ettepanekuid mitte arvestada ja kinnitas 27. juunil 1922 seadusega sinimustvalge Eesti riigilipuks.

Jaanuaris 1934 avaldas Vabadussõjalaste Liidu (vapside) ajaleht Võitlus kirjutise, mille autor (varjunimega "T.V.") väitis, et valitsus on sisuliselt keelanud rahval sinimustvalge riigilipu tarvitamise, viitas samas võimalusele kasutada rahvuslipuna teisi lippe ja tegi üleskutse: "...saagu meile uueks rahvuslipuks vabadussõjalaste valge-must, märgiks, et sellega me matame maha kõik vana mustuse ja ehitame uue puhta Eesti."^[22]

2001. aastal pakkus ajakirjanik Kaarel Tarand uuesti välja, et kehtiva lipu disain tuleks vahetada välja samu värve kasutava Põhjala ristilipuga. Selle idee toetajad on väitnud, et trikoloori asemel sümboliseeriks ristilipp Eesti sidemeid Põhjamaadega paremini.

• Eesti vapp
• Vabariigi Presidendi lipp
• Eesti mereväe lipp
• Eesti lipukandjad olümpiamängudel
• Eesti haldusüksuste lippude loend
• Eesti Lipu Selts

• Artur Taska. Eesti riigilipu seaduse sünd, Stockholm 1955.
• Artur Taska (koostaja). Sini-must-valge värvikolmik eesti luules, Stockholm 1959.
• Karl Aun. Sini-must-valge lipu 100 aastat, Toronto 1984.
• Artur Taska. Mõtteid eesti rahva sümbolitest, Lund 1988.
• Artur Taska. Sini-must-valge 100 aastat: pühendus Eesti Vabariigile, Tallinn 1992.
• Juhan Reimann. Sini-must-valge lipp Läänemardil. – Jõgeva valla ajaloo- ja muuseumisõprade ühingu "Ambior" I album, Jõgeva 1998, lk 13–15 (alglipu peidukohast poolesajandilise okupatsiooniaja jooksul Vaimastveres Karl Auna isatalus).
• Ivo Manfred Rebane. Eesti lipp, Tallinn 1999.
• Viktor Merila. Pool sajandit ühest hulljulgest tembust. – Sakala kalender: 2000, Viljandi 1999, lk 88–90 (Eesti lipu heiskamisest Suure-Jaani kiriku torni 1950. aastal).
• Meeli Müüripeal. Head liputavad alles kujunevad. – Maakodu, 2000, oktoober, lk 48–49.
• Mare Kask. Eesti hümni, lipu ja vapi saamislugu, Tallinn 2002.
• Möldre, Tõnis. Lipulugu
• Eesti lipp 120, EÜS 2007. ISBN 978-9985-9022-7-1

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Eesti lipp

Tsitaadid Vikitsitaatides: Eesti lipp

• Eesti lipu seadus, eRT
• 2005. aasta lõpuni kehtinud Eesti lipu seadus
• Peep Ilmet: sinivalge maa Postimees.ee, 4. juuni 2009