Vabadussõjalased

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Vabadussõjalased ehk lühendatult vabsid (vab.-s.) või vapsid olid Eestis aastail 1929–1934 järjestikku tegutsenud kolme organisatsiooni (Eesti Vabadussõjalaste Keskliit, Eesti Vabadussõjalaste Liit ja Vabadussõjalaste Rahvaliikumine) liikmed.

Pärast Vabadussõja lõppu moodustati Eestis Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liit, mis pidi kaitsma Vabadussõja veteranide huve eeskätt maaküsimuse lahendamisel. 1926. aastal asutati Tallinnas vabadussõjalaste liit; niisugused liidud moodustusid sõjajärgsetel aastatel ka teistes linnades.

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõjalaste Keskliit

Tallinna, Haapsalu ja Tapa vabadussõjalaste ühingud moodustasid 2. juunil 1929 Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu (EVKL). Üks EVKL-i põhialgatajaid oli Vabadussõjas osalenud noor advokaat (reservnooremleitnant) Artur Sirk, kes jäi liidu ideeliseks juhiks kogu selle tegevuse kestel, kuigi 1930. aastal valiti liidu juhatuse esimeheks erukindralmajor Andres Larka.

Põhikirja järgi oli EVKL-i eesmärgiks "organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatliku ja iseseisvuse alusel; aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitada kodanikes seda vaimu, mis valitses Vabadussõja päevil; õhutada vääriliselt jäädvustama Eesti rahva vabadusvõitluse ja langenud kangelaste mälestusi ning valvel seista ja kaasa aidata Eesti riigi iseseisvuse kindlustamise töös". Alates liidu esimesest kongressist 1930. aastal kõlasid aga ka poliitilised seisukohavõtud – peamiselt erakondliku korruptsiooni ("lehmakauplemise") ja marksismi vastu. 1931. aastal toimunud teisel kongressil sõnastati Eesti põhiseaduse muutmise nõuded: Riigikogu koosseisu vähendamine, majoritaarsed isikuvalimised, laialdaste täitevvõimu volitustega riigipea jm.

Üldisamaalisest sõjaveteranide liidust kujunes EVKL aastatel 1929–1933 poliitiliseks ühing, millega alates 1932. aastast võisid liituda ka Vabadussõjas mitte osalenud mehed. Seda võimalust kasutasid eeskätt majanduskriisis kannatanud keskklass, ärimehed ja haritlased.

Vabadussõjalaste tähtsamad kongressid toimusid 1931 Jahimeeste Klubis, 1932 Börsisaalis ja 1933 Estonias ja vabadussõjalaste päevad 1932 Tapal, Valgas ja Pärnus, 1933 Tartus jm.^[1]

Vapsid samastasid end 1930. aastail kogu Euroopas levinud antiparlamentaarsete liikumistega. Hitleri võimuletulekut Saksamaal nad algul tervitasid, kuid hiljem eitasid sidet Saksa rahvussotsialistidega.

Eesti Vabadussõjalaste Keskliit suleti sisekaitseülem Gustav Jonsoni otsusega 11. augustil 1933. 12. augustil 1933 avaldas Rootsi ajaleht Aftonbladet esiküljel leheküljesuuruse artikli "Fascistkupp i Estland" (Fašistlik riigipööre Eestis). Artiklis öeldi, et fašistlik riigipöörde kavatsus suruti valitsuse poolt maha suurte pingutustega. Lisatud oli Johan Laidoneri pilt allkirjaga "Fašistlike sõjaorganisatsioonide liider kindral Laidoner". Järgnevail päevil ei vahetanud enam ükski Rootsi pank Eesti raha ja Rootsis tekkis usaldamatus Eesti vastu^[2]. Soome ajalehes Ajan Suunta kirjutati: "Eesti "seaduslik" valitsus ja keskerakonnad on ennast marksistidele ära müünud. Hinnaks olid Eesti Vabadussõjalaste Liit ning Eesti isamaaline rahvas^[3]."

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõjalaste Liit

Uus vapside organisatsioon, Eesti Vabadussõjalaste Liit registreeriti Kohtu- ja siseministeeriumis 28. oktoobril 1933. Oktoobris 1933 võeti rahvahääletusel suure enamusega vastu vapside esitatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mille järgi Eestist pidi saama presidentaalne riik, kus Riigikogu volitusi oli tunduvalt vähendatud. Rahvale oli tagatud nii riigikogu kui presidendi valimise roll, kui õigus algatada referendumeid ja eelnõusid isegi põhiseaduse muutmiseks. Rahvahääletusele ning 1934. aasta valimistele eelnenud kampaania oli äge ja rikas süüdistustest eriti väidetavalt korrumpeerunud sotsialistide vastu. Valitsusele esitati isegi eelnõu sotsialistlikku ühiskonnakorda propageerivate organisatsioonide keelustamiseks (marksismi vastu võitlemise seadus), kuid see ei läinud läbi.

Jaanuaris 1934 toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel sai vapside valimisorganisatsioon "Vabadussõjalaste Rahvaliikumine" kokku 10,7% häältest, sh linnades 41,2% ja saadikukohtade enamuse Tallinnas, Narvas ja Tartus.

1934. aasta aprilliks määratud riigivanema valimistele seati kandidaadina üles Andres Larka. Kampaania oluliseks osaks oli "erakondlaste kandidaadi" kindral Johan Laidoneri, eriti tema majandustegevuse kriitika. Seati eesmärgiks saada Andres Larkale riigivanema kandidaadiks ülesseadmise puhul võimalikult palju hääli, mis oleks näidanud ülisuurt toetust vapsidele rahva seas. Larka saigi kaks korda rohkem toetusallkirju, kui teised presidendikandidaadid Päts, Laidoner ja Rei kokku (mis ei tähenda iseenesest, et ta oleks riigivanemaks valitud). Samal ajal levisid kuulujutud, et vapsid ähvardavad Larka kaotuse korral riigipöördega ja teevad ettevalmistusi riigivõimu ülevõtmiseks vajaduse korral jõuga^[4]. Pinevas sisepoliitilise võitluse olukorras suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit Johan Laidoneri otsusega 12. märtsil 1934 kaitseseisukorra kestuse ajaks ja arreteeriti sadu selle aktiviste. Liidu formaalne esimees ja riigivanema kandidaat Andres Larka jäeti arreteerimata, kuna ta oli seaduslik riigivanema kandidaat ja liidus tegelikku tähtsust ei omanud.

Kohtu- ja siseminister Johan Mülleri otsusega nr. 2387 – 22. märtsist 1934 suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ühes osakondadega ja ühing “Vabadussõjalaste Rahvaliikumine” (RT 1934, 26, 101). Valla-, alevi- ja linnavolikogudest heideti välja 916 Vabadussõjalaste Rahvaliikumise kandidaati.

14. aprillil 1934 väitis advokaat Ferdinand Karlson Riigikohtus, et pole demokraatia vastane, kui rahvas oma enamuses tahab näha fašistlikku riigikorda ja seepärast ei saa süüdistada organisatsiooni, kes leiab, et see kord on sobivam mõnest teisest korrast^[5]. Riigikohus jättis kaebused liidu, selle osakondade ja Vabadussõjalaste Rahvaliikumise ühingu sulgemise kohta tagajärjeta, samuti kaebused Tallinna ja Tartu linnavolikogude vabadussõjalastest linnavolinike volituste tühistamise asjus, tunnustades sellega, et need otsused olid seaduslikud ja põhjendatud^[6].

17. detsembril 1934 jõustunud Vabadussõja nimetuse tarvitamise seadusega keelati tarvitada Vabadussõja või vabadussõjalase või mõnda muud neist tuletatud nimetust igasuguste poliitiliste liikumiste ja organisatsioonide ning trükitoodete kohta, kes endale võtnud või kelle kohta üldiselt tarvitati seda nimetust, samuti keelati nimetada isikuid, kes pole võtnud osa Vabadussõjast või kes ei oma õigust Vabadussõja mälestusmärgi kandmiseks, vabadussõjalasteks või mõne sellise nimetusega, mis võiks viia arvamisele, et nimetatavad isikud on võtnud osa Vabadussõjast (isegi kui nad olid sellest tegelikult osa võtnud) ^[7].

Väidetavalt plaanisid nad jätkuvalt riigipööret, kuid nüüdisajal on ajaloolased seisukohal, et see oli tollaste võimude osav provokatsioon ^[8]; vandenõulased arreteeriti 7. detsembril 1935 ja 1936. aastal mõisteti vapside juhtidele juba pikemad vanglakaristused. Artur Sirgul õnnestus 1934 vanglast põgeneda; ta leiti surnult 1937 Luksemburgis (seda on tänapäeval peetud^[viide?] poliitmõrvaks, kuigi Luksemburgi võimude korraldatud juurdluses loeti juhtum enesetapuks). 1936. aastal alanud^[9] Vapside riigipöördekatse 154 süüdistatavaga kohtuistungil süüdistati^[10]: Andres Larkat, Johannes Woldemar Hollandit, Aleksander Seimani, Paul-Georg Laamani, August-Julius Klasmani, kapten Ants Pedakut, Leonhard-Herman Pallonit, Karl Podrätsikut, Aleksander Wilti, Nikolai Tuimanit, Arnold Liivakut, Anton Allikut, Mihail Kalmi, Viktor Puskarit, Hjalmar Mäed, Eduard-Alfred Kubbot, Alfred Sampkat, Hans-Walter Parist ja Bernhard Väli selles, et nemad 1935. aastal Tallinnas ja Tartus kaitseseisukorra maksvuse ajal ja maksvuse piirkonnas kokkuleppel teiste, isikutega valmistasid ette Eesti vabariigis põhiseadusega maksma pandud riigikorra vägivaldset muutmist. Selleks organiseerisid nad lööksalku kallaletungimiseks riigivanemale, kaitsevägede ülemjuhatajale, vabariigi valitsuse liikmetele ja Valitsusasutustele. Nende sihiks oli vägivaldselt Eesti vabariigi etteotsa seada teisi isikuid, kes selleks seaduslikus korras ei ole volitatud, ja riigi üldjuhtimine panna oma meestest koosneva asutuse, „rahvuskongressi" peale, milline põhiseaduses pole ette nähtud, ühtlasi muretsesid nad kallaletungimise teostamiseks 10 kilo dünamiiti, 77 käsigranaati, püstolkuulipilduja ja käsirelvi ning jaotasid omavahel osad ja ülesanded kallaletungimise teostamisel, määrates kallaletungi aja 8. detsembriks 1935. a., kui vabariigi valitsus pidi minema Estonia teatrihoonesse Isamaaliidu kongressile. Selle raske kuritöö ettevalmistamine katkes mässumeestest enestest mitteolenevail põhjustel, sest et nemad tabati politseivõimude poolt ja wahistati ööl vastu 8. detsembrit. Kohtu alla anti ka kaebealused: Karl-Robert Pusta, Juhan Waabet, Hans Saar, Aleksander Buldas, Jüri Sammul, Juhan Tõrvand, major Jaagup Leeman, kapten Nikolai Maasing, kapten Aleksander Takel, kapten Albert Kuusk, Lucius Treiberg, Jüri Keerig, Konstantin Hallik, Heinrich Kubu, Edgar Huberg, Eduard Aller, Arnold Punno, Eduard Koit, Aleksander Saar, Jaan Ausmees, Jaan Neuberg, Karl Reinbaum, August Kotri, Viktor Paavel, Johannes Värtina, Oskar Tabur, Jaan Pappo, Tõnis Suurkask, Osvald Lillemägi, Artur-Evald Paulberg, Johannes Tohver, Johannes Aguraijuja, August Tomingas, Johannes Birkfeldt, Alfred Kattai, Aleksander-Ferdinand Kesker, Johannes Kulpson, August Orro, Ludvig-Aleksander Malm, Joann Martsinkevitš, Hans Arak, Johannes Laagriküll, August Pihlak, Jüri Pipar, Vassili Läheb, Johannes Niit, Mihkel Klaus, Adolf Teder, Johannes Kitsel, Leopold Oskar, Eduard Zeik, Eduard Tannbergsen, Artur Hellman, Ernst Uiman, Herbert-August Alev, Heinrich Nahkoi, Valter Normak, Oskar Piilberg, Friedrich-Wilhelm Hantsov, Anton Pani, Gustav Leppik, Albert Aug, Albert Land, Jüri Rump, Juhan Lusikas, Heinrich Kurl, Hans Riisenberg, Otto Taalberg, Artur-Konstantin Anni, Ferdinand Albe, Voldemar Sonnberg, Tõnu Kure, Johannes Leemet, Mihkel Nurkse, Voldemar Trompet, Johannes Simson, Arnold-Friedrich Baum, Evald Poola, Aleksander Keller, Reinhold Kruusement, Bernhard-Georg Malter, Eduard Metsavahi, Jaan Tomson, Elmar Kurtman, Erich Bern, Julius Palm, Rein Kivi, Richard Rüütel, Bernhard Havam, Johannes Kivi, Karl-Johannes Rosenbaum, Eduard Pajuste, Edmund Dengo, Kurt-Nikolai Varres, Vello Urva, Rudolf Reiter, Roman-Rudolf Lepisto (Lepist), Aleksander-Rudolf Emmar, Oskar Teiste, Ernst Vasmuth, Voldemar Kera, Aleksander Elts, Aleksander Tamm, Sergei Dutšinski, Voldemar Vaa, Richard Ansman, Heinrich Frank, Mihkel Tamm, Endel Karelson, Viktor Medell, Johann Sepp, Anton Paavel, Herman Kruusement, Mart Vichterstein, Johannes Andesaar, Woldemar Ruus, Alfred-Johannes Stern, Boris-Hans Meret, Oswvald-Kristjan Mitt, Karl Viks, Karl Dobrus, Joosep Tamm, August Põltsamaa, Karl-August Täht, Johannes-Elmar Ulst, August Tasso, Adolf Mudas, Mihkel Tamman, Arnold Morin, Ewald-Raimund Arnover, Jakob Laurits ja Albert Ohvrill, süüdistauna selles, et nemad 1935. a. Tallinnas ja Tartus kaitseseisukorra maksvuse ajal ja maksvuse piirkonnas leppisid kokku suletud vapside liitu kuuluvate isikutega ühiselt vägivaldsete abinõudega muuta Eesti vabariigis põhiseadusega maksmapandud riigikorda ning vägivaldselt asendada Eesti vabariigi riigivanemale, kaitsevägede ülemjuhatajale ja valitsusliikmetele kallaletungimise teel seaduslikke võimukandjaid suletud vapside liidu esindajatega. Arnold Martinson, Johannes Ingel, Oskar Luiga ja Leopold Varret süüdistati mässunõust mitteteatamises ametiwõimudele.

21. aprillil 1938 tuli kokku uue põhiseaduse alusel valitud I Riigivolikogu ja kujundatud I Riiginõukogu, mis võtsid Vabariigi Valitsuse ettepanekul esimese seadusena vastu amnestiaseaduse. Seaduses on öeldud: Selle tähtsa hetke puhul tuleb lugeda unustatuiks senised riigikorra vastu sihitud eksimused ning võimaldada ka neil kodanikel, kes senini ühel või teisel põhjusel riigi suhtes eksiteele on sattunud, osa võtta riigi ja ühiskondliku elu ülesehitavast tööst. Vabariigi President kuulutas Amnestiaseaduse välja 6. mail 1938. Selle seaduse alusel vabanesid kõik Eesti poliitvangid 7. mail 1938^[11][12][13]. Osa vapside juhte, sealhulgas Andres Larka, olid vanglast vabanenud juba eelmisel aastal.

Vapsid vastandasid end vahettegemata Eesti erakondadega, võrreldes neid muuseas täide ja koolerabakteritega ("...kuna erakondlus on parasitism, siis selle "väljaarendamine" on niisama hea, kui hakata täisid ja koolerabaktereid nuumama, et neist lihaloomi saada, ja sellega toitluskriisi lahendada."^[14])

Ka "Võitluse" karikatuurides ei säästetud ühtegi Eesti mõjukamat erakonda. Nii on Rahvuslikku Keskerakonda isikustatud järgmiselt: "Keskerakonna tanta – esineb harilikult sümboolse koodiga (vana Jaani valitsemise scepter). Hüsteeriline vanapiiga, kes oma elu pettumused ja äpardused kallab välja sapises laimujuttude luuletamises, kohviklatši levitamises ja hädakisa tegemises. Tema näeb igal pool vaenlasi ja riigikukutajaid, satub siis närvivapustusse ja sonib olematuist asjust, tekitades asjata ärevust. Kas ei tunne teie seda hüsteerilist vana inimest ära "Postimehe" ja "Vaba Maa" laimujuttudes, neurootilistes juhtkirjades, keskerakonna tegelaste paanikat tekitavais kihutuskõnedes, aluseta mässujuttudest, mille tagajärjel kuulutati välja kaitseseisukord jne.”^[15]

(Seevastu enesekujutus oli vapsidel väga positiivne: "Vabadussõjalaste karikeerivale pildile ei saagi anda negatiivsete omaduste olevuse kujutust, sest vabadussõjalaste leeri kuulub inimesi igast rahvakihist. See on Eesti rahvas ise, ja sellepärast võib selle kujutus ainult olla positiivne: Eesti mees oma lihtsuses ja aususes, energiline ja nooruslik, karm ja õiglane."^[16])

Pekka Erelti väitel vastandusid vapsid eriti teravalt sotsidele, kelles nähti karjeriste, vargaid ja riigireetureid: "Punasotside erakond on mahutanud endasse kõige rohkem karjeriste, politilisi kaupmehi ja riigiäraandjaid. Kus on viletsus, häda ja rasked kannatajad - seal on kõige suurem lõikus punasotsidel, sest nende politika on samasugune kui surma tööpäev," kirjutas ajaleht Võitlus jaanuaris 1933.^[viide?]

• Üleriiklik Vabadussõjalaste Ühendus
• Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liit
• Tallinna Lahinguvendade Klubi
• Lapua liikumine

• Marandi, Rein "Must-valge lipu all : Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. 1. Legaalne periood (1929–1934)" Stockholm : Centre for Baltic Studies at the University of Stockholm, 1991
• Marandi, Rein "Must-valge lipu all : Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. II, Illegaalne vabadussõjalus (1934–1937)" Stockholm : Department of Baltic Studies at the Stockholm University, 1997
• Andres Kasekamp «The Radical Right in Interwar Estonia» Palgrave USA (United States), 2003
• Arnold Schulbach. Vabside elu keskvanglas. Vaba Maa, 6. aprill 1934, nr. 79, lk. 1.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vabadussõjalased

• Eesti Vabadussõjalaste Liit

• Hanneli Rudi: "Ajaloolane: vapside ja natside vahele ei saa panna võrdusmärki" Postimees, 12. märts 2009
• Andres Adamson: "Ajaloolane: ka vapsid ise pidasid end fašistideks" Postimees, 18. august 2017