Hansa

Hansa vai hanss om koton tett kraadiga juuk, setokõisi rahvusjuuk.

Eesti Vabariigin om hansa tegemine säädüsvastalinõ.

Kõgõpäält kaalutas päsüläga ärq üts puut rüäjauhõ. Jauh piät olõma häste piinüs jauhat, sis and pall'o viina vällä. Sis aetas paan nelli pange vett lämmäs, katsakümne kraadi pääle, ja naatas imätämä. Imätedäs hariligult katõ inemisega: üts vala jauhõ vette ja tõnõ sekä taad putru, et tüküq sisse ei jääq. Sis kaetas pada päält rõivaga kinniq, et lämmämb olõs ja lastas kats-kolm tunni saistaq – seenis ku ärq imähüs. Peräst võit pruumiq – ku pudru makõs om lännüq, sis tulõ hää viin ja and häste vällä. Noq segästäs külmä vett mano, nii et pudõr är jahus, nii katõ-kolmõkümne kraadi pääle, muidu kiit pärmi ärq. Pärmi tulõ viis-kuus pulka tsukrõga vedeläs hõõruq ja mano pandaq. Taa lätt vähembä pärmiga kaq käümä, a viie-kuvvõ pulgaga lüü tälle kõrraga hää huu sisse.

Edimäne üü peräst käümäpandmist piät kõik aig pääle pasma, et taa suurõ käümisega üle veere vällä ei tulõq. Ku käümine pall'o kõvas lätt, võetas pangiga üts jago mant ärq. Peräst ku tä jälq tasaligult käü, pandas tagasi. Nätäl aigu piät käümä. Ku hallõ pääle võtt, sis om valmis. Sis aias kõrraga läbi ärq, ku kaugu saistaq lasõt, lahtus ärq. Läbi aias kats kõrd, edimädse aamisõga tulõ praskalõ vett mano pandaq. Ku pudõr pall'o sakõ om, sis tüküs paa põhja kõrbõma ja võtt viinalõ kõrbõnu maigu mano.

Paa kaas piät väega kõrraligult pääl kinniq olõma, et aamisõ aigu päält ärq ei viskaq – sis olõt viinast ilma ja võit hinnäst kaq ärq palotaq. Ku pada jo lämmäs nakas minemä, sis tetäs tuld häste hilläkeiste, muidu tüküs pudru kiimä nõsõmisõl torrõ sisse. Läbi aias kats kõrda, tõsõ kõrra aamisõl lastas viil läbi hütsi kah. Edimäle puul tuupi viina, mis tõsõ kõrra läbiaamisõga tulõ, võetas eräle, tuud viina sisse ei pandaq, tan om pall'o puskariõlli seen. Tuu om väega hää sälämäärmise rohi. Perämine laha viin võetas ka eräle, ku viin pall'o kangõ om, sis om tuuga hää tempiq, nii et viin paras saa. Väega lah'as ei võiq hansat tetäq, piät olõma viis'-kuus'kümmend kraati kangõ. Ku puskari poodiviina kangusõ tiit, sis tulõ juumisõl vii maik suuhtõ. Ku perämist laha viina üle jääs, sis tuu hoitas alalõ ja pandas tõsõ tegemise aigu edimäst kõrd lastu viinalõ mano.

Kõrraligu tegemisega tulõ puudust jauhõst vällä kuus'-säidse liitrit viina, ku väega häste vällä and, sis eskiq kipõn inämb. Praaga, miä edimädsest aamisõst perrä jääs, võit eläjile süütäq, taa om puhas jüvä. Miä tõsõ kõtta aamisõst perrä jääs, tuugaq ei olõq midägiq tetäq, tuu tulõ ärq visadaq. Viina aamisõ man juuma naadaq ei võiq, muidu lätt kõik tego vussi; viina aaminõ om sääne tüü, miä taht targa pääga tegemist. Nii pall'o tegemise aigu viina proomitas, et olõs teedäq, kas tulõ kõva viin vai nakas ärq lah'as jäämä.

Raudoja Ahto. Handsa. Lahutamatu osa seto kultuurist. Horisont 4/2009 (eesti keelen)

Seon artiklin om tarvitõt teosõ "Võro-Seto tähtraamat" matõrjaalõ.