Leib

Leib on rukki- või nisu- (harvem muust) jahust valmistatud tainast küpsetatud toit. Eestlastel on leivast oma, muule maailmale arusaamatu arusaam.

• Esimene Moosese raamat, 3. peatükk, salm 19

• Taas nägin ma päikese all, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist, vaid aeg ja saatus tabab neid kõiki.
  • Koguja raamat, 9:11

• Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte.

3 Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: "Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!"

4 Aga Jeesus vastas: "Kirjutatud on:

Inimene ei ela üksnes leivast,

vaid igast sõnast,

mis lähtub Jumala suust."

• Matteuse evangeelium, 4:2-4

• Tõukejõude, mille mõjul tegutsetakse, võiks nagu kolmekümmend kaht tuult ilmakaarte järgi jaotada ja neile ka vastavad nimed anda: Leib, Leib-Kuulsus või Kuulsus, Kuulsus-Leib, Hirm, Lõbu jne.
  • Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 23

• Ma olin tükk aega ja sügava nukrusega vaadanud Holbeini kündjat ja jalutasin nüüd ringi maal, mõeldes maaelule ja maaharija saatusele. Kahtlemata on kurb kulutada oma jõud ja elupäevad kiiva pinnase lõhestamisele, mis laseb endalt kiskuda oma viljakuse aarded, kui samaaegu tükike kõige tumedamat ja jämedamat leiba on päeva lõpul ränga töö ainsaks hüvituseks ja tasuks. Maapinda katvad rikkused, viljasaagid, puuviljad, rammusas rohus priskenevad uhked loomad on väheste omand ning enamiku kurnamise ja orjuses hoidmise vahend.
  • George Sand, "Kuradimülgas", rmt: "Kuradimülgas. Leidlaps François", tlk Tatjana Hallap, 1997, lk 13

• Seadus, oma majesteetlikus võrdõiguslikkuses, keelab rikastel samamoodi kui vaestel magada sildade all, kerjata raha või varastada leiba.
  • Anatole France, "Le Lys Rouge" (1894; "Punane Liilia", eesti keeles 1968)

• [Nemad arvavad, et] kes inimene on, ei see oma kodust lahku, see ei lähe ilma mööda hulkuma, mööda maad leiba või kohta santima, teiste eest ära näppama.
  • Anton Hansen Tammsaare, "Kõrboja peremees", ptk 7
• Üldse ei ole haritud noormehel kuigi sobiv ja viisakas tänaval kanda pakikest, mille vormist igaüks võib järeldada, et seal sees on tükk leiba. Iseasi, kui sul pakis on magusad saiad, koogid või mõni tort, see on hoopis iseasi, sest sellest aimatakse teatud vahekordi, tundmusi, seiklust, õrnust ja armastust. Tükk leiba aga räägib ainult näljast, mis on kõigi meelest labane ja jõhker asi ning alandab igaüht, kes temaga kokku puutub.
  • A. H. Tammsaare, "Ma armastasin sakslast" (1935), lk 17

• Ilma leivakotita kõngevad kõik ideaalid.
  • Albert Kivikas, "Nimed marmortahvlil IV"

• Mattias võttis Annal käest kinni ja nad lippasid väravast välja. Kohe oli pakane neil kallal, aga ka nälg, tundus, nagu poleks nad kunagi söönud mingeid pannkooke ega saanud mingit leiba.
  • Astrid Lindgren, "Päevanurme", samanimelise muinasjutukogu nimilugu

• Tom mäletas, kuidas oli end tundnud, kui oli New Yorgis kohe esimese kuuga kaubalaost lahti lastud. Teda oli peetud tööl vähem kui kaks nädalat, sest ta oli nõrk ega jaksanud kaheksa tundi päevas apelsinikaste tõsta, aga ta oli rühmanud, mis jaksas, et teda ei vallandataks, ning mäletas, kui kohutavalt ülekohtuseks ta oli vallandamist pidanud. Ta oli jõudnud otsusele, et elus tuleb looma moodi rabada, olla niisama vintske nagu teised kaubalaos töötavad jõujuurikad — või nälgida. Ta mäletas, et oli kohe pärast seda varasta­nud poest leivapätsi, viinud koju ning pistnud kinni, tundes, et maailm võlgneb talle pätsi leiba — ja enamgi.
  • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 29-30

• Leiva tähtsusest ja rahva suurest austusest selle vastu annavad tunnistust mitmesugused kombed. Leib oli püha. Nagu kirikuleiba - Kristuse ihu sümbolit - ei tohtinud maha pillata igasuguste tõbede ja õnnetuste kartusel, nii oli keelatud ka igapäevase leiva jalgade alla kukutamine. Leiva söömine oli pühalik toiming. Pidi sööma vagusi, ei tohtinud lobiseda, jalgu kiigutada ega ringi joosta, leivatükk käes. (lk 33-34)
• Leivapätsi ei asetatud seliti, vaid ikka õigetpidi. Söömise ajal tuli viilukas pooleks murda kahe käega, sest ühe käega murdmine näitas laiskust ja tänamatust. Ühesõnaga, püüti käituda nii, et mingilgi moel ei pahandataks leivaandjat - Jumalat, kes laskis tihti viljal ikalduda, muutes igapäevased suupalad kord-korralt ikka aganasemaks. (lk 69)
  • Hella Keem, "Leivakünast ahjuluuani: Leivavalmistamisest ja sellega seotud esemetest". EKSA, 2020

• Kui nad pagaripoe juurde jõudsid, kus seisis pahur pagarinaine, ütles Topper:

"Siit ostamegi kümme leiba, Viggo."

"Oh ei!" ütles Viggo. "Meid kihutatakse ukse taha. Nad ei taha üldse väikestele poistele leiba müüa."

"Ei taha leiba müüa?" ütles Topper. "On ikka imelik pood küll."

Ta seisis natuke aega ja pidas aru.

"Mul on idee!" ütles ta. "Nad on seal poes kindlasti samasugused kui sead. Sead teevad alati kõik vastupidi kui neile öeldakse."

Topper avas poeukse, Viggo aga peitis end Lössu taha ära.

"Tere," ütles pagariemand. "Mida sa soovid?"

"Mitte midagi!" ütles Topper.

"Kuidas?" ütles pagariemand. "Tahad mind narrida või?"

"Ei," ütles Topper ja hakkas naerma. "Ma tulin siia, et mitte midagi osta."

"Võeh!" kisendas pagariemand. "Lausa uskumatu, kui häbematuks lapsed nüüdsel ajal mõnikord lähevad! Folmer, FOLMEEER! Tule ruttu!"

Väike pagar astus poodi.

"Vaata," ütles pagariemand. "See poiss ei taha üldse midagi osta. Kas asi tõesti niiviisi jääbki?"

"Küll ta meil ostma hakkab," ütles pagar. "Kõik, kes meie poodi tulevad, peavad midagi ostma. Mine ukse juurde, Almanda! Enne ta välja ei saa, kui on vähem alt kümme leiba ostnud." pagariemand jäi ukse ette seisma.

"Noh, mis sa nüüd kostad, poisu?" küsis ta.

"Andke mulle siis kümme rukkileiba," ütles Topper. "Mul pole tahtmist siia päevaks otsaks seisma jääda."

"Voh, hoopis teine jutt!" ütles pagariemand.

"Ärgu teinekord tuldagu siia meid narrima."

• Ole Lund Kirkegaard, "On üks ninasarvik Otto", tlk Arvo Alas, 1982, lk 47-48

• Mis saab olla veel hõrgutavam kui värske, kuum röstitud leib või ja suitsuheeringa pastaga, aga ka ilma selleta?
  • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu (1996), lk 14

• Ilma igasuguse kahtluseta on võileib pikkpoisiga üks kõige paremaid asju, mida keegi iial-iial-iial süüa võib. Ma ei taha kamandada, aga minu jaoks peab sellele olema paksult peale määritud täisterasinepi ja majoneesi segu, ükskõik millist leiba-saia sa siis kasutad - ja mina kasutan (vt eelmist lehekülge) Ida-Euroopa stiilis tumedat rukkileiba, mis on täis tipitud lõhnavaid köömneid.
  • Nigella Lawson, "Köök", tlk Sash Uusjärv, 2011, lk 460

• Lähiajalooliselt on sotsid Eestis olnud sellised süldiks liiga soojad, supiks liiga külmad, ühesõnaga arusaamatud leiged leemekesed. Kedagi ei kõrveta, kellelegi oma kallerdamisega närvidele ei käi, aga ilma suurema leivakannikata söögikorraks ei kvalifitseeru.
  • Agu Uudelepp, "Agu Uudelepp: Eesti Erakonnad koomiksikangelaste jälgedes." Õhtuleht, 29. detsember 2011

• Aga tööga ei teenita kunagi ega kuskil raha. Tööga teenitakse ainult leiba.
  • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 105-106

• LUULETAJA: Jah, nad on unustanud, kuidas põllust kümne küünega leiba välja võeti, kuidas kehval söödil, kanarbikus kasvasime. Leivas oli pool tungalteri. Säärase leivaga kasvasime vaid poolikult. Muru mu kodu ümber oli madal ja pehme kui samet. See oli kastetud esivanemate higiga. Ema tuli hauast tagasi. Tuli vastu söödi pääl, murekarikas oli käes, mis oli täis vett, täis verd, täis oli ääreni hädasid. Ei saanud hauaski rahu. (Kõrvaltoast kostab muusikat ja tantsu.)
  • Hella Wuolijoki, "Dr. Lucius ja Luuletaja". Tartu, 2013, lk 22

• Juhan Liiv, "Rändaja" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 43

• Juhan Viiding, "Lapsed". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 366

• Agan leiva jätk, humal õlle jätk.
• Agan leivajätku, humal õllejatku.
• Aganik on kevadine leivakast.
• Aganik peab kehva aitama.
• Amet ei küsi leiba.
• Amet kõik, mis leiba annab.
• Ametmees leiab leiba igal pool.
• Annab Jumal lapsi, annab ka lastele leiba (osa).
• Annaks sõbralle kooki, aga enesel ei ole leibagi.
• Ega leib ole võsast võetud ega kase oksist katkutud.
• Ega sõda soola, leiba too.
• Ei ole suutäiel ega leivalaual olnud.
• Ei ole töid, ei ole leiba.
• Ennem olgu valge leib ja must hein kui valge hein ja must leib.
• Ette söödud leib on kibe.
• Hakkaja (osav) kisub kivistki leiba välja.
• Homseks hoia leiba, aga mitte tööd!
• Hooletus orja ema, laisk ei pea leiba kinni, virgal kõht ja kott on täis.
• Kel amet, sel leiba.
• Kelle leiba ma söön, selle laulu ma laulan.
• Kes enne koitu kobistab, see vara leivameheks saab.
• Kes karja ei kaitse, see leiba ei maitse.
• Kes tööd teeb, leiba leiab.
• Kohtuleib ja apteegi rohi on mõlemad kallis toit.
• Kosuta põldu, siis annab leiba.
• Kui kõht täis, ei maitse leib.
• Kui küüt kurdab, on leib otsas.
• Kui on lapsi leivasööjaid, siis ka lapsi laastutoojaid.
• Kui puudus käes, siis leib kõige parem roog.
• Kui töö lõpeb, lõpeb leib.
• Külaleib magusam kui oma.
• Küll leib saab sööja, sai sõtkuja.
• Laastutuli ja laenuleib ei kesta kaua.
• Lahti lõigatud leib (viilukas) ei kasva enam kukku.
• Laisk ei pea leiba kinni, virgal kõht ja kott on täis.
• Leib vaese sai.
• Leib vanem kui meie.
• Lihata võib elada, ei leivata.
• Linna saia sarved paistavad silma.
• Luu liha valijale, koor leiva algajale.
• Magades ei leia keegi leiba.
• Mesileib minnes, saiakakk saades.
• Mida higisem nahk, seda magusam leib.
• Mida madalam maja, seda magusam leib.
• Oma leib kõige magusam.
• Oma leib toidab, oma ramm toedab.
• Oma teenitud leib on magus.
• Oma teenitud leival on saia magu.
• Paberivalge on kannatlik ja ilusad sõnad ei söö leiba.
• Paku pagari pojale saia ehk lihuniku lapsele liha (vorsti).
• Parem 9 sõrmega süüa ise leiba kui 10 sõrmega kroonukuube kanda.
• Parem kooruke huule käes kui kakuke tuule käes.
• Parem omad aganad kui võõra selge leib.
• Parem paluke leiba kui paha sõna.
• Parem veisel vitsaraag kevadel närida kui heinasületäis sügisel.
• Parem viis viljaga kui kuus näljaga.
• Peremees sööb piima, leiba, sulane sööb soola, leiba.
• Pisut lapsi, palju leiba.
• Puud ja peerud mehe mure, leib ja riie naise mure.
• Põllu nurk kannab leiba, maja nurk võtab leiba.
• Saia ei saja taevast maha.
• Saia süüakse isuta, õlut juuakse januta.
• Seitsmest ahjust juba leiba söönud, kaheksas karask veel katsumata.
• Sepik sööb vana leiva ära.
• Sepp sööb selget leiba, selgemat veel sepa naine.
• Soojalt suhu, palavalt parda.
• Sool ja sabata silk on vaeslapse võileib.
• Sool, leib teeb paled punaseks.
• Tee tööd higiga, sööd leiba himuga!
• Tehtud leib süüakse, kasunud laps leitakse.
• Tõnisepäeval talv harja peal, leib pooleks, põhk pooleks.
• Tühi kõht on hea (kõige parem) leivakõrvane.
• Tühi kõht teeb leivale saia magu.
• Usinus toob leiba, laiskus nälga.
• Vaene on rikka leiväkõrvaline (roog).
• Vaevaga teenitud leib teeb paled punaseks.
• Varastatud leival veri sees.
• Vesi pikka piima jätku, aganad leiva jätku, kaevukook kalja jätku.
• Virk käsi leiab igal pool leiba.
• Virulane vilja punnib, harjakas aganaid punnib.
• Võta päts piima ja lass leiba, siis mine sinuga vaidlema.
• Võõra leib valus süüa.
• Võõral laudil leib kõrges.
• Ära laida leiba ega kiida kõhtu!
• Õhuke ostetud leib, väikene väljast saadud.
• Ühe surm, teise leib.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929