Lahkumine

Lahkumine ehk äraminek on liikumine ühest paigast mujale.

• Elizabethi kurvastas vaid lahkumine isast, kes kindlasti hakkab tütre järele igatsust tundma. Kui asi tegelikuks läks, hakkas mr. Bennet Elizabethi ärasõitu sedavõrd kahetsema, et käskis tütrel endale kirjutada ja andis peaaegu lubaduse talle vastata.
  • Jane Austen, "Uhkus ja eelarvamus", tlk Henno Rajandi, 1985, lk 142

• "Tulge, d'Artagnan," ütles Porthos. "Jätke oma mõõk ja tulge koos minuga Pierrefonds'i, Bracieux'sse või Valloni. Veedame koos vanaduspäevad ja tuletame meelde oma seltsimehi."

"Ei," ütles d'Artagnan. "Tont võtaks, ees seisab sõjakäik, ja ma tahan sellest osa võtta. Loodan seal tublisti edasi jõuda."

"Kelleks te loodate siis saada?"

"Prantsusmaa marssaliks, pagana pihta!"

"Ohoo!" imestas Porthos, vaadates d'Artagnani, kelle gaskooni naljadega ta iialgi päris harjuda ei suutnud.

"Tulge koos minuga, Porthos." ütles d'Artagnan. "Ma teen teid hertsogiks."

"Ei," vastas Porthos. "Mouston ei taha enam sõda pidada. Ja pealegi on mulle kodus korraldatud pidulik vastuvõtt, mida nähes kõik mu naabrid kadedusest kärvavad."

"Selle peale pole mul enam midagi öelda," sõnas d'Artagnan, kes värske paruni edevust hästi tundis. "Nägemiseni siis, armas sõber."

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 902

• Kui ollakse eluõhtul, tähendab surm lahkumist; kui elu on alles ees, tähendab lahkumine surma.
  • Victor Hugo, "Hüljatud"

• "Noh, nüüd igatahes peame koju minema," teatas Kängu. "Head aega siis, Puhh!" Kolm pikka hüpet, ja kadunud ta oligi.

Puhh vaatas talle takka järele.

• A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel; Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 77

• Oleks pidanud minema vanamehe juurde hüvasti jätma, kes teab, kas teist üldse enam näeb, arstid ju tõtt ei räägi, arutas Vilma, aga jõudu ei olnud, käed-jalad olid kui halvatud, pähe ei tulnud ühtki sõna, mida oleks võinud ütelda, oma elus ei olnud ta midagi niisugust lausunud, liiatigi siis nüüd, kui võõrad inimesed toas. Nii ta jäigi istuma ja vaatas pealt, kuidas mees pandi kanderaamile. Alles siis, kui Gusts, silmad kinni, pikali, temast mööda viidi, sirutas Vilma kiiruga käe, et silitada, kuid oli juba liiga hilja, pihk libises vaid üle mehe kondiste põlvede. (lk 21)
  • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23

• Tundsin, kuidas minus tõusis viha selle mehe vastu, kes väitis end olevat minu isa, ja et ta tahtis minu ema maha jätta ja nõudis minult, et ka mina oma ema maha jätaksin.

Minusse asus tühjus. Mulle aitas, ma ei tahtnud enam mitte midagi. Ei õppida ega töötada talumeeste juures, kes käisid iga päev mu ema keppimas.

Mul oli ainult üks soov: ära minna, kõndida, surra, kõik oli mulle ükskõik. Tahtsin minna kaugele, mitte enam tagasi tulla, kaduda, sulada üheks metsaga, pilvedega, mitte midagi mäletada, unustada, unustada.

Võtsin sahtlist kõige suurema lihanoa. Läksin magamistuppa. Nad magasid. Mees magas ema peal. Kuu valgustas neid. Oli täiskuu. Hiigelsuur kuu.

Surusin noa mehele selga ja vajutasin kõigest jõust, et see tungiks hästi sügavale ja läbistaks ka ema keha.

Pärast seda ma läksin minema.

Kõndisin maisi- ja viljapõldude vahel, kõndisin metsas. Läksin sinnapoole, kuhu päike loojus, ma teadsin, et lääne pool on teisi maid, maid, mis on teistsugused.

• Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001, lk 20

• "Kuidas sa saad nii kergekäeliselt lahkuda oma naisest, sa ju armastad teda?" küsis nüüd Alma. – "Hästi küsitud, Alma." Vaata, ma olen pidanud rasket võitlust oma eluõnne pärast. Olen lõpuks leidnud, et on olemas näiline, petlik õnn, või õigemini rahuldustunne. Nüüd olen maitsnud tõelist õnne. See õnn on siin: omal maal, oma taeva all, oma rahva juures ja oma vere ligidal. See viimane oled sina. Ma pole oma naist vist veel tõeliselt armastanudki, sellepärast ei ole lahkumine temast mulle raske.
  • Oskar Lõvi, "Kolm naist. Alma", Tallinn: Varrak, 2005, lk 236

• Sooviksin tippspordi jätta naeratades ja rõõmsal meelel, sest vaatamata suurele pingutusele on selles osalemine olnud minu jaoks ühtlasi nauding. Pingutused on olnud soolased, võidud magusad. Kokkuvõttes nii, nagu üks elu olema peabki.
  • Saskia Alusalu, cit. via: "Saskia Alusalu lõpetab sportlaskarjääri". ERR, 24.08.2021

• John Donne, "Hüvastijätt, mis keelab kurvastamast". Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Raamat: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 121

• Heljo Mänd, "Lahkuvale sõbrale", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 22

• Paul Rummo, "Sisendus", rmt: "Sõnarine", 3. kd. Koostas Karl Muru. Tln: Eesti Raamat, 1993, lk

• Leelo Tungal, "Pääsemised" Looming 7/2017

• Liisi Ojamaa, "ME NAGU WALGED LINNUD", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 76

• Elin Sütiste, "Lahkunud", Vikerkaar 9/2016, lk 35-36

• William Shakespeare, "Romeo ja Julia", III vaatus, V stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 1090

• Ega tõbi nii ruttu lähe kui tuleb.
• Haned lähevad, hallad käivad; luiged lähevad, lund (lumi) tuleb.
• Põrm ei lahku maast.
• Rahu teeb rasvaseks, lahkumine lahjaks.
• Tuule tiivul tuleb häda, sitika sammul lahkub.
• Viletsus lahkub vingudes.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929