Velaar
Velaar ehk pehmesuulaehäälik on kaashäälik, mille hääldamisel puudutab keel pehmet suulage või liigub selle poole, näiteks [k], [x] ja [ŋ].[1]
Eesti keeles on velaarid [k]-häälik ning alveolaarne /n/ hääldatakse velaarse [ŋ] häälikuna siis, kui see paikneb sõnas või kahe sõna piiril enne foneemi /k/, näiteks kanga [kɑŋːkɑ] või on küll [oŋ kylː].[2]
Rahvusvahelises foneetilises tähestikus IPA on järgmised pehmesuulaehäälikud:
| IPA | Kirjeldus | Näide | ||
|---|---|---|---|---|
| Keel | Ortograafia | IPA | ||
| ŋ | velaarne nasaal | |||
| k | helitu velaarne sulghäälik | |||
| ɡ | heliline velaarne sulghäälik | |||
| x | helitu velaarne frikatiiv | |||
| ɣ | heliline velaarne frikatiiv | |||
| ɰ | velaarne aproksimant | |||
| kʼ | velaarne ejectiiv | |||
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Bilabiaal ehk huulhäälik
- Labiodentaal
- Alveolaar ehk hambasombuhäälik
- Postalveolaar
- Palataal
- Larüngaal ehk kõrihäälik
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Velaar". Foneetika sõnastik. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. november 2023. Vaadatud 14. novembril 2023.
- ↑ Eva Liina Asu, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras (2016). Eesti keele hääldus. Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 66, 105.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)