Theodor Rõuk

Theodor Rõuk VR I/2 (nimi ka Teodor; kuni 25. märts 1935 Feodor; 2. detsember (vkj)/ 14. detsember 1891 Viljandi^[1] – 21. juuli 1940 Tallinn) oli eesti advokaat, poliitik, seltskonnategelane ja sõjaväelane (reserv-alamkapten).

Lõpetanud Varssavi ülikooli õigusteaduskonna 1915 1. järgu diplomiga. Korp! Sakala vilistlane.

Venemaa Keisririigi sõjaväes 1. septembrist 1915. 1916. aasta jaanuarist maini õppis Vladimiri sõjakoolis, mille kursuse lõpetamisel ülendati lipnikuks.^[2] Teenis 172. jalaväe tagavarapolgus nooremohvitserina. 1916. aasta septembris-novembris osales ohvitseride kütikoolis täiendkoolitusel. 14. veebruaril 1917 ülendati alamleitnandiks.

Alates 1917. aasta 28. maist jätkas teenistust 1. Eesti polgus kuulipildurite komando ülemana. Võttis 1917. aasta oktoobris osa Muhu operatsioonist, kust tal ühena vähestest õnnestus pääseda sõjavangi langemisest. 29. märtsil 1918 ülendati leitnandiks. Seoses Eesti rahvuslike väeosade likvideerimisega Saksa okupatsioonivõimude poolt demobiliseeriti 1918. aasta aprillis.

Pärast Saksa okupatsiooni lõppu ja võimu üleminekut Eesti Ajutisele Valitsusele nimetati leitnant ta Eesti Kaitse Liidu ülema Ernst Põdderi päevakäsuga nr 1 11. novembril 1918 Läänemaa Eesti Kaitse Liidu ülema asutuse ülemaks. Ta oli tänapäeva mõistes Kaitseliidu Lääne maleva esimene pealik, juhtides Kaitseliidu tegevust kogu tolleaegse Läänemaa piirides ja Haapsalu linnas.

15. detsembril 1918 määrati ta Peastaabi päevakäsuga Harju maakonna ja Tallinna linna Kaitseliidu ülemaks ning Tallinna komandandiks. Komandantuuri ülesandeks oli linnas avaliku korra ja julgeoleku tagamine ning garnisoniteenistuse järelevalve. 1. mail 1919 vabastati ta Tallinna ja Harjumaa Kaitseliidu ülema kohustustest, ülendati alamkapteniks ja nimetati Kaitseliidu ülema teiseks abiks. 19. detsembril määrati Tallinna tagavarapolgu ülemaks ning 1. juunil nimetati ta Sõjaväe ringkonnakohtu liikmeks.

Pärast Vabadussõja lõppu lahkus ta 5. aprillil 1920 tegevteenistusest, minnes reservi.

23. märtsil 1921 nimetati ta Tallinna-Haapsalu rahukogu ringkonda kohtupalati prokuröri nooremaks abiks, 22. veebruaril 1922 kohtupalati prokuröri vanemaks abiks. 15. jaanuaril 1923 nimetati ta Tallinna-Haapsalu rahukogu abiesimeheks.

26. märtsist kuni 16. detsembrini 1924 oli ta siseminister Friedrich Akeli valitsuses.^[3]

9. oktoobril 1932 Estonias peetud kõnes väitis ta, et vabadussõjalaste liikumise juhtimise õigus kuulub tundmatutele noortele meestele, kuna just noored ja tundmatud võitsidki vabadussõja ja tõid meile vabaduse ja iseseisvuse.^[4]

Oktoobris 1933 määras sisekaitseülem Gustav Jonson Theodor Rõugule 100 krooni trahvi, kuna ta oli levitanud ärevusttekitavaid aluseta kuulujutte.^[5]

Pärast Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt lõpetas Theodor Rõuk elu enesetapuga.^[2]

• Jaak Pihlak. "Viljandi linn ja Vabaduse Risti vennad". Viljandi Muuseum. 2010, lk 143–145

• Eesti ohvitserid 1918–1940
• Eesti kommunismiohvrid 1940–1991