Seljauim

Seljauim ehk dorsaaluim on paaritu uim kalade ja mõnede teiste vees elavate selgroogsete selja keskosas. See aitab tasakaalu säilitada.

Seljauim võib olla üksik uim uimekiirtega või ilma nendeta või hoopis koosneda kahest seotud või sidumata osast – teravatest ogakiirtest ja lülinenud kiirtest ning pehmetest hargnenud kiirtest. Seljauim toetub uimekiirte tugiluudele ehk basaalidele, mis on luised alusplaadid. Tugiluid on kaladel sama palju kui uimekiiri.^[1]

Enamasti on seljauimi üks või kaks, kuid kaladel võib olla neid kuni kolm. Haidel on enamasti 2 seljauime^[2]. Seljauimede arv ja ehitus varieerub liigiti ja taksoniti. Näiteks luukalad jagunevad sagaruimsete ja kiiruimsete klassiks ning kummalgi on seljauime ehitus (nagu ka teiste uimede ehitus) erinev.

Peamine seljauime ülesanne on organismi stabiliseerimine vees, mis takistab vees keerlema hakkamist ehk aitab hoida õiget asendit ning on abiks äkiliste pöörete teostamisel. Kuid mõnedel rühmadel on tekkinud omapärased lisafunktsioonid seljauimele. :

• Delfiinidel on seljauim täidetud kiulise sidekoega. Lisaks stabiliseerimisfunktsioonile on nende seljauimel termoregulatsiooni ülesanne. Kuna delfiinid on püsisoojased, siis nad peavad hoidma endale sobivat temperatuuri 36-37 kraadi. Kui toimub ülekuumenemine, siis uim hakkab eraldama keskkonda soojust. Üldiselt pole veresooned kehapinna ligidal, kuid delfiinide seljauimede puhul on nii, mis ongi kohastumus temperatuuri säilitamiseks. ^[3]
• Kuukala kasutab seljauime tõukejõu tekitamiseks.
• Meriõngitsejal on seljauime eesmine pool muutunud bioloogiliseks õngekonksuks, et peibutada saaki.
• Paljud sägad suudavad lukustada oma seljauime juhtivat kiirt laiendatud positsiooni, et ära hoida kisklust või muuta end kiilukujuliseks lõhes.
• Mõned loomad on arendanud oma seljauimed kaitsefuntsiooni täitma. Nt harilikul ogahail ja Port Jacksoni hail on seljauime kiired, mis on võimelised eritama mürki.
• Purikalalistel on väga silmapaistvad seljauimed. Tuunikala, makrell ja teised makrellilised nagu ka purikalalised teevad end voolujoonelisemaks tõmmates seljauimed kehas olevasse õnarusse, kui nad ujuvad. Kuju, suurus, asukoht ja seljauimede värv on vastavalt purikalalise liigile varieeruv ja on lihtsaks meetodiks, kuidas antud liiki määrata. Näiteks valgel marliinil on seljauime eesmine serv kõver ja kaetud mustade täpikestega. Suur seljauim või puri purikalal hoitakse pidevalt keha ligi. Purikalad tõstavad neid kui tahavad karjatada väikseid kalu ja ka peale aktiivseid perioode, eeldatavasti sellel põhjusel, et end maha jahutada.^[4][5]

Bioloogid kasutavad tihti spetsiifiliste vaalaliste määramiseks kriimustusi ja kulumisjälgi seljauimel. Seda meetodit kasutades võib teha kindlaks konkreetse isendi.

Mõõkvaaladel võib seljauim küljele ära vajuda. Üldiselt juhtub see vangistuses elavatel loomadel, kuid pole välistatud ka looduslikes tingimustes. Samuti on see rohkem levinum isaste puhul, sest nende seljauim kasvab suuremaks. Looduslikult mõõkvaalad ujuvad pikki vahemaid, ujudes kiirelt ja sügaval. Sel moel avaldab vesi suurt survet seljauimele ning aitab seda püstisena hoida. Kuid vangistuses veedavad nad palju aega veepinnal ning ei uju pikki vahemaid, seetõttu on surve väiksem ning uim vajub küljele. Teisteks põhjusteks võivad olla ka uime koe ülekuumenemine tänu soojale veele ja temperatuurile, vangistusest tingitud stress, muutus toitumises, vähenenud aktiivsus, mis põhjustab madalat vererõhku.^[6]