Luukalad

Luukalad
atlandi heeringas (Clupea harengus)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond	Selgroogsed Vertebrata
Infrahõimkond	Lõugsuused Gnathostomata
Ülemklass	Luukalad Osteichthyes Huxley, 1880
Klassid
Kiiruimsed Actinopterygii Sagaruimsed Sarcopterygii

Luukalad (Osteichthyes) on keelikloomade hõimkonna ülemklass, mis hõlmab sagaruimsete ja kiiruimsete klasse. Luukalad arenesid välja teistest kalarühmadest hiljem ja neid peetakse kõige kõrgemalt arenenuks.

Luukalad on parafüleetilised maismaa selgroogsetega.

Kõigil luukaladel on kerge, kuid tugev, kas osaliselt või täielikult luulise koostisega siseskelett, mis toetab paindlikke uim, võimaldades kalal oma liigutusi täpselt kontrollida. Iga uime kontrollib eraldi lihaste grupp ja seega võib see liikuda teistest sõltumatult. Luukaladele iseloomulik sümmeetriline saba on efektiivne vahend kala edasiviimiseks vees.

Luukalade skelett koosneb üldjoontes kolmest osast: kolju, selgroog ja uimede skelett.

Erinevalt teistest kalade gruppidest on luukalade lõpusepilud kaetud luuliste kaantega ja alumisel lõpusekambril on luulised toesed, mida kutsutakse lõpusekaarteks. Need kaks struktuuri võimaldavad kalal haarata suu vett täis ning see siis läbi lõpuste välja pumbata; lõpusekaared aitavad avada suu reguleerides vee sissevoolu; lõpusekaaned toimivad seejuures lõpuste tihenditena väljavoolu reguleerides. Niimoodi saavad luukalad hingata pidevalt.

Suurem osa luukalu reguleerib oma ujuvust ujupõieks nimetatava peensoole väljasopistise abil. Kuna põis on täidetud gaasiga, on selle tihedus veest väiksem. Kala võib tõsta end kõrgemale või madalamale reguleerides põies sisalduva gaasi hulka.

Kuna magevee tihedus on merevee omast väiksem ning see ei toeta nii palju kala keha, on mageveekalade ujupõis suurem kui merekaladel.

Enamusel luukaladest on väga hästi väljaarenenud nägemis- ja kuulmismeel. Mõlemat kasutatakse suhtlemisel ja seltsingulisel käitumisel.

Silmad asetsevad üldjuhul pea külgedel ning see tagab kaladele laia nägemisvälja. Silma võrkkestas asetsevad kolvikesed ja kepikesed annavad hea värvide eristamis võime. Nägemismeel on väga oluline kalade parvedesse koondumisel. Luukalad ujuvad suurte, sageli kümnetest tuhandetest isenditest koosnevate rühmadena. Niisugusel koordineeritud viisil võivad ujuda ainult luukalad. Iga kala jälgib tavaliselt oma naabreid ning järgneb neile paralleelselt, säilitades individuaalse nägemise, kuulmise ja küljejoone süsteemi.

Suuremal osal luukaladest toimub viljastamine kehaväliselt, kuid vähestel liikidel on see kehasisene.

Avameres elavad luukalad toodavad suurel arvul vees planktonina hõljuvaid mune, millest hautakse välja vaid väike osa. Rannikumere ja magevee kalad toodavad vähem mune ja nende munad kinnituvad setetele, pesade või taimede külge. Väike osa liike hoolitseb oma munade ja poegade eest.

Luukalade hulka kuuluvad ka mõned hermafrodiitsed liigid. Mõne liigi kalad võivad täiskasvanuna vahetada sugu.

Luukalade ülemklassi kuulub kaks klassi:

• sagaruimsed (Sarcopterygii)
• kiiruimsed (Actinopterygii)

Sagaruimsete uimed sarnanevad loibadega ning on keha külge ühendatud paindlike sagarate abil; kiiruimsetel toetavad uimi luulised kiired.

Kiiruimsed kalad on tänapäeval suurim kalade grupp.

Kuna zooloogid avastavad kogu aeg uusi liike ja leiavad nendevahelisi seoseid, muutub luukalade klassifikatsioon pidevalt.

• Eesti kalade süstemaatiline nimestik

• "Loomad". Dorling Kindersley 2002 ISBN 9985-76-548-6
• "Loomade elu". Valgus 1979