Riigimõis

See artikkel on mõisaliigist; Vaivara kihelkonnas asus Riigi mõis.

Riigimõis ehk kroonumõis oli riigi omandisse kuulunud mõis. Riigimõisa valitsesid riigi määratud ametnikud, kelle ülesandeks oli tootmise juhtimine ja riigitulu tagamine või riigi poolt valitud riigirentnikud, kes maksid riigile rendist.

Vanimad riigimõisad kujunesid välja endistest ordu, kloostri, piiskoppide ja maahärrade ametimõisatest. Põhiliselt tekkisid riigimõisad Eesti aladel 16. sajandi teisel poolel pärast Liivi sõda.

Poola-Leedu aladel toimus aastatel 1583–1625 suurem mõisate ümberjagamine. Eriti mastaapselt toimus see pärast uue kuninga Stefan Bathory võimuletulekut. Selleks, et vallutatud aladel saksa feodaalide mõjuvõimu vähendada, riigistati üle 70% nende maavaldustest. Riigimõisad ehk Poola folvargid jaotati staarostkondadeks keskusega linnustes. Tänapäeva Eesti aladele jäi neid üheksa (Helme, Karksi, Kirumpää, Laiuse, Põltsamaa, Pärnu, Tartu, Vastseliina ja Viljandi). Riigimõisate talupoegade koormised normeeriti.

Rootsi aladel liikus suur osa riigimõisaid donatsiooni käigus eravaldusse nii emamaal kui ka provintsides. Riigi tulude vähenemise tõttu alustas Rootsi kuningas Karl X Gustav vastavalt Rootsi riigipäeva otsusele 1655, vaatamata mõisnike vastuseisule, mõisate reduktsiooni ehk neljandikreduktsiooni. Kuid sellest jäi riigikassa täitmiseks väheseks. Karl XI algatusel otsustas Riigipäev 1680 suure reduktsiooni kasuks, mis Eesti aladel toimus põhiliselt 1685–1688. Mõisate taasriigistamisega suurenes riigimõisate arv Eesti aladel 17. sajandi lõpuks 460-ni ja riigitulu mitmekordistus. 1690 jagas Rootsi riigivõim Liivimaa kindralkubermangu valdused Eesti ja Liivi distriktiks ning kummagi etteotsa määrati majandusasehaldur, kes pidi tagama riigimõisate majandamise oma distrikti piires. Kroonumõisate valitsemist reguleeris Liivimaal 21.03.1696 majandusreglement, kohalike aadlike hulgast nimetati ametisse kreisikomissar e marsikomissar, kelle ülesandeks oli maakonna piires järelevalve kroonumõisate üle, lahenduste leidmine kriisiolukordades (taudid, näljahädad, üleujutused) ning sõjaväe abistamine (majutamisel, varustamisel, läbimarsil). Kreisikomissari amet oli tasustatav^[1].

Rootsi riigivõim määras kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. 1681 kaotati Liivimaa ja 1687 Eestimaa riigimõisates kroonutalupoegade pärisorjus eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilis sunnismaisus ja seotus mõisaga. Riigimõisa rentniku ja talupoegade suhted reguleeriti reglementidega Liivimaal 1691 ja Eestimaal 1696. Reglementide alusel sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku ja kohalike võimukandjate peale kuni kuningani välja.

Riigimõisate talupoegade õigused Rootsi aladel tõid leevendust ka ülejäänud mõisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid talupoegade maakasutus- ja pärimisõigust praktikas.

Rüütlimõisatega võrreldes olid riigimõisad tavaliselt tagasihoidlikumalt välja ehitatud.

Vene riigis alustati teenistusmõisaid ehk riigimõisaid eristama pärusmõisate kõrval 15. sajandil. Teenusmõisate eristamine teiste riigile (tsaarile) kuuluvate mõisate suhtes kestis Venemaal 18. sajandi alguseni.

Vene võimu ajal 19. sajandil levis üha enam riigimõisate rendileandmine, mille tagajärjel jõudis rentnike hulka ka eestlasi.

Riigimõisaid kasutas riik ka vene õigeusu toetamiseks, andes neid kiriku kasutusse. 1860.–1870. aastatel jagati osa riigimõisate maad ka talukohtadeks ja kas renditi välja taludena või müüdi.

1919. aasta maareformiga Eesti Vabariigis jagati osa riigimõisaid maasaajatele, kuid osa jätkasid riigimõisatena ja allutati 1922 Põllutööministeeriumi Riigimõisate Valitsusele. Seoses põllu- ja kodumajanduskooli allutamisega Haridusministeeriumile viidi 1935. ja 1936. aastal palju riigimõisaid Põllutööministeeriumi alluvusest Haridusministeeriumi alluvusse. 1938. aastal oli Eestis Põllutööministeeriumi Põllumajandusosakonna halduses 57 riigimõisa (Tori riigimõis, Moostes riigimõis, Alatskivi riigimõis, Kostivere riigimõis, Jõgeva riigimõis, Kaarepere riigimõis, Särevere riigimõis, Sillapää riigimõis, Kehtna riigimõis, Kuusiku riigimõis, Polli riigimõis, Avanduse riigimõis, Õisu riigimõis, Karjaküla riigimõis, Saku riigimõis, Putkaste riigimõis, Kuremaa riigimõis, Jäneda riigimõis, Arkna riigimõis, Vaeküla riigimõis, Mõdriku riigimõis, Audru riigimõis, Karja riigimõis, Luunja riigimõis, Tähtvere riigimõis, Vorbuse riigimõis, Olustvere riigimõis, Vana-Võidu riigimõis, Sõmerpalu riigimõis, Väimela riigimõis^[2]) jt.

Riigimõisate Valitsuse otsesel majandamisel olid: Alatskivi riigimõis, Audru riigimõis, Heimtali riigimõis, Huuksi riigimõis, Kehra riigimõis, Kuremaa riigimõis, Kuusiku riigimõis, Mooste riigimõis, Sõmerpalu riigimõis, Tori riigimõis, Torma riigimõis, Tähtvere riigimõisad. Riigimõisate Valitsuse järelevalve all olid: Jõgeva riigimõis, Kärevete riigimõis, Luunja riigimõis, Põdrangu riigimõis, Sandla riigimõis, Triigi riigimõis, Udeva riigimõis ja Viisu riigimõis. Riigimõisad olid renditud Eesti Seemnevilja Ühisusele, Eesti Sordiparanduse Seltsile ning teistele organisatsioonidele ja üksikisikutele.

Koolide Põllumajapidamise Ameti otsesel majandamisel olid Helme riigimõis, Kehtna riigimõis, Kolovere riigimõis, Löwenruhi riigimõis, Männiku riigimõis (Oru), Penijõe riigimõis, Petseri riigimõis, Polli riigimõis, Porkuni riigimõis, Saksi riigimõis, Särevere riigimõis, Vana-Antsla riigimõis, Vana-Võidu riigimõis, Vaeküla riigimõis ja Vodja riigimõis. Koolide Põllupidamise Ameti järelevalve all olid Arkna riigimõis, Avanduse riigimõis, Jäneda riigimõis, Jõhvi riigimõis, Kaarma-Suuremõisa riigimõis, Karja riigimõis, Keila riigimõis, Kõljala riigimõis, Mõdriku riigimõis, Olustvere riigimõis, Orgita riigimõis, Pürksi riigimõis, Purila riigimõis, Putkaste riigimõis, Saku riigimõis, Sillapää riigimõis (Räpinas), Vana-Vigala riigimõis, Vana-Põltsamaa riigimõis, Vasula riigimõis, Väimela riigimõis.

Vorbuse hobusekasvanduse majapidamine^[3] Vorbuse riigimõisas ja Udriku Vabadusristi Kavaleride Kodu Udriku mõisas majapidamine allusid Kaitseministeeriumile.

1940. aastal nimetati Põllutöö Rahvakomissariaadi Riigimõisate Valitsus Sovhooside Valitsuseks, riigimõisad aga sovhoosideks. 1940. aastal moodustati suurmõisate ja riigimõisate baasil esialgu 113 sovhoosi^[4]. Sovhooside arv vähenes liitmiste teel, 1941. aasta märtsiks neljandikuni varasemast: 27 sovhoosini. Sovhoosid jäid Sovhooside Valitsuse haldusalasse siiski vaid lühikeks ajaks ja juba 1941. aasta suvel likvideeriti Eesti NSV Põllutöö Rahvakomissariaadi Sovhooside Valitsus, ning nende majandid anti üle NSV Liidu Teravilja- ja Loomakasvatuse Sovhooside Rahvakomissariaadile, kus nad koondati Tõupiimakarja Sovhooside Tallinna Riiklikku Trusti.

1945. aastal kaotas nõukogude võim Eestis riigimõisad senisel kujul ja muutis suurema osa neist riigimajanditeks ehk sovhoosideks (vt Eesti sovhooside loend).

• Karjamõis
• Kirikumõis
• Kloostrimõis
• Linnamõis
• Mõis
• Poolmõis
• Rüütlimõis

• Teadus Eesti põllumajanduse arenguloos II osa (1918–1940). Riigimõisad, Tartu 2003, Akadeemiline Põllumajanduse Selts, lk 151-152