Nividici tuletorn

Nividici tuletorn (phare de Nividic) on tuletorn Prantsusmaal Bretagne'i piirkonnas Finistère'i departemangus Bresti ringkonnas Ouessanti kantonis Ouessanti vallas Ouessanti saare Perni neemest läänes kaljul nimega Leurvaz an Ividig, Prantsusmaa põhiosa kõige läänepoolsemas punktis. Geograafilised koordinaadid on 48°26′44″ N, 5°9′3″ W.

Tuletorn on saanud nime selle kalju järgi, millele ta on rajatud. Ividig tähendab bretooni keeles 'meelekohta'^[1].

Teoses "Admiralty List of Lights & Fog Signals" on Nividici tuletorni tähis A1846, agentuuri National-Geospatial Intelligence Agency publikatsioonis 113 on tähis 0020.

Torni alus on 4 m kõrgusel merepinnast, torni kõrgus on 35,55 m, tule kõrgus merepinnast on 30,40 m.

Valge orienteerumistuli plingib 10 sekundi jooksul 9 korda. Helisignaali ei ole.

Tuletorni nähtavus on 12 meremiili^[viide?] või 10 meremiili^[viide?] või 9 miili^[1].

Tuletorn ei ole külastatav.

Otsusele tuletorni ehitama hakata kirjutati alla 5. jaanuaril 1910. Koht valiti sellepärast, et naabruses asuva Créac'hi tuletorni signaalid olid sageli udu tõttu nähtamatud. Ehitamiseks tahtis tuletornide amet kasutada 3 km lõuna pool asuva La Jumenti tuletorni ehitajaid, kelle töö pidi lõppema 1911. aastal. Kalju, millele torni hakati ehitama, on Iroise'i tugevate hoovuste ja arvukate riffide tõttu raskesti ligipääsetav, mis tegi ehitamise raskeks ja ohtlikuks. Sellepärast tahetigi kasutada kogenud ning moodsate ja kohandatud töövahenditega (sealhulgas töölaev Eugène Potron) varustatud La Jumenti tuletorni ehitajaid. Ehituse maksumuseks hinnati 160 000 franki (La Jumenti tuletorni ehitus läks maksma 850 000 franki). Tööd juhtima määrati Bresti insenerid Pigeaud ja Montigny, töödejuhatajaks Heurté Ouessantilt.

9. märtsil 1912 avalikustati eelprojekt, mis nägi ette ehitise üldise kontseptsiooni, sealhulgas kuju, materjalid ja ehitustehnika. Signalisatsiooniseadmed ei olnud veel kindlaks määratud. Esimest korda oli ette nähtud täisautomaatne tuletorn; käsud valgustuse ja helisignaalide juhtimiseks pidid tulema Ouessanti saarelt Créac'hi tuletornist.

Müüritöid alustati suvel 1912 (või 1911^[1]), aasta pärast umbes 3 km lõuna pool asuva La Jumenti tuletorni kasutuselevõttu. Arvukate riffide ja tugevate hoovuste tõttu õnnestus 1913–1916 laduda ainult umbes 50 kuupmeetrit müüri aastas. Esimene maailmasõda töid ei takistanud, kuid konstruktsiooniviga La Jumenti tuletornis sundis ehitajaid töid Nividicil aeglustama, et La Jumenti tuletorni kindlustada. Aastal 1920 hävis torni alus tormis.

Aastaks 1926 oli torn 26 m kõrgune. Peaehitis valmis 1933 või 1934^[1]. Valgus- ja udupasunaseade paigaldati 1929–1936. Aastal 1933 toimusid katsetused. Ehitamist raskendasid sagedased tormid.

Aastal 1936 hakkas tuletorn lõpuks elektrisignaaliga tööle. Elektriga varustati tuletorni 900 m^[viide?] pikkuse Créac'hi tuletornilt tuleva^[1] õhujuhtme kaudu, mida kandsid kaks vahetorni. Vahetorne enam ei kasutata, kuid nad on alles.

Kui Wehrmacht 1940 Ouessanti saarele saabus, tuli strateegilistel põhjustel kustutada kogu rannavalgustus, sealhulgas tuletorn. Aastal 1943 katkesid korrosiooni tõttu juhtmed, mistõttu tuletornile ei olnud enam ligipääsu. Aastal 1945 otsustati tuletornist loobuda.

Kuni 1952. aastani tuletorni ei kasutatud. Seejärel tehti katseid torn gaasipudelitest saadava hädavalgustusega jälle tööle panna. Et torn oli raskesti ligipääsetav, ei õnnestunud selle katkestusteta tööd tagada. Aastal 1953 paigaldati uus elektrikaabel, mis aga olukorda ei parandanud. Nii näiteks ei olnud tuletorni tööle hakkamisest veebruaris 1953 kuni augustini 1955 tuletorni juures võimalik käia.

Aastal 1958 paigaldati otse valgustule kohale puitkonstruktsioon mõõtmetega 5×5 m, mis võimaldas helikopteri abil tuletorni gaasipudelitega varustada, et hädatuleseadet saaks jälle kasutada. 26. septembril 1958 tehti proovilend, mis näitas selle plaani teostatavust. Taastatud juurdepääs tornile võimaldas ka uut renoveerimist, mis algas mais 1959 ja milleks läks tarvis 206 kopterilendu.

Aastal 1971 asendati puitplatvorm stabiilsema ja ilmastikukindlama alumiiniumisulamist platvormiga. Võrgukaablist loobuti ja tuletorni hakati kütusega varustama helikopteritelt.

Aastal 1996 paigaldati päikesepatareid ning tuletorn muutus välisest toitest sõltumatuks. See võimaldas loobuda 2000 m^[viide?] pikkusest, 6 tonni raskusest ja üle kahe vahetorni kulgevast toitekaablist, mis põhjustas algusest peale katkestusi.

Ouessanti saarel ja selle ümbruses paiknevate tuletornide ajalugu tutvustab muuseum Musée des Phares et des Balises.

• Sissekanne Ouessanti turismibüroo saidil