Nikolai Andrianov

Kuld	1972	vabaharjutus
Kuld	1976	mitmevõistlus
Kuld	1976	vabaharjutus
Kuld	1976	rõngad
Kuld	1976	toenghüpe
Kuld	1980	meeskonnavõistlus
Kuld	1980	toenghüpe
Hõbe	1972	meeskonnavõistlus
Hõbe	1976	meeskonnavõistlus
Hõbe	1976	rööbaspuud
Hõbe	1980	mitmevõistlus
Hõbe	1980	vabaharjutus
Pronks	1972	toenghüpe
Pronks	1976	toenghooglemine
Pronks	1980	kang
Kuld	1974	rõngad
Kuld	1978	mitmevõistlus
Kuld	1978	rõngad
Kuld	1979	meeskonnavõistlus
Hõbe	1974	meeskonnavõistlus
Hõbe	1974	vabaharjutus
Hõbe	1974	kang
Hõbe	1974	rööbaspuud
Hõbe	1974	toenghooglemine
Hõbe	1978	meeskonnavõistlus
Hõbe	1978	rööbaspuud
Hõbe	1978	toenghüpe
Kuld	1971	toenghooglemine
Kuld	1971	toenghüpe
Kuld	1973	vabaharjutus
Kuld	1973	toenghüpe
Kuld	1975	mitmevõistlus
Kuld	1975	vabaharjutus
Kuld	1975	kang
Kuld	1975	rööbaspuud
Kuld	1975	rõngad
Kuld	1975	toenghüpe
Hõbe	1971	rööbaspuud
Hõbe	1971	rõngad
Hõbe	1973	mitmevõistlus
Hõbe	1973	rööbaspuud
Hõbe	1973	rõngad
Hõbe	1975	toenghooglemine
Pronks	1971	mitmevõistlus
Pronks	1971	vabaharjutus

Nikolai Jefimovitš Andrianov (vene Николай Ефимович Андрианов; 14. oktoober 1952 Vladimir – 21. märts 2011 Vladimir) oli vene sportvõimleja, seitsmekordne olümpiavõitja ja neljakordne maailmameister.

Andrianov kasvas Vladimiris isata. Koolis oli ta lööma-, suitsu- ja kahemees. 1964. aastal võttis NSV Liidu teeneline treener Vladimir Tolkatšov Andrianovi oma võimlemisrühma.^[1]

1971. aasta Euroopa meistrivõistlustel Madridis võitis ta kaks kuldmedalit. Sellest alates kuulus ta NSV Liidu koondisse kuni 1980. aastani, kokku kümme aastat.

1972. aasta suveolümpiamängudel Münchenis võitis Andrianov olümpiakulla vabaharjutuses, hõbemedali meeskonnavõistluses ning pronksmedali toenghüppes.

1976. aasta suveolümpiamängudel Montréalis võitis Andrianov neli olümpiakulda: mitmevõistluses, vabaharjutuses, rõngastel ja toenghüppes, lisaks kaks hõbemedalit meeskonnavõistluses ja rööbaspuudel ning pronksmedali toenghooglemises. Nelja kulla ja kokku seitsme medaliga oli ta Montréali olümpiamängudel kõige rohkem medaleid pälvinud sportlane. Pärast olümpiamänge oli Andrianov üks kaheksast NSV Liidu olümpiakoondise sportlasest, treenerist ja spordiametnikust, keda autasustati Lenini ordeniga.^[2]

1980. aasta suveolümpiamängudel Moskvas andis Andrianov sportlaste nimel olümpiavande. Nendel mängudel võitis ta veel kaks kuldmedalit (meeskonnavõistluses ja toenghüppes), kaks hõbemedalit (mitmevõistluses ja vabaharjutuses) ning pronksmedali kangil. Varsti pärast neid mänge loobus ta spordist.

Andrianov võitis 15 olümpiamedalit. Sellega jäi ta maha Larissa Latõninast, kes võitis 18 olümpiamedalit, kuid ta oli läbi aegade edukaim mees seni, kuni Michael Phelps võitis 2008. aasta suveolümpiamängudel 16. olümpiamedali. Kuid Andrianovile kuulub kõige suurema arvu individuaalsete olümpiamedalite rekord: neid on tal 12. Tal on kuus individuaalset olümpiakulda, millega jagab võimlejate seas esikohta Boriss Šahliniga.

Maailmameistrivõistlustel võitis Andrianov neli kuld- ja kaheksa hõbemedalit. Euroopa meistrivõistlustel sai ta 10 kulda, 6 hõbedat ja 2 pronksi. Koos olümpiamedalitega teeb see 21 kulda, 19 hõbedat ja 5 pronksi. Mitmesugustes medalite arvestustes asetab see ta väga kõrgele, näiteks nii individuaalsete medalite kui individuaalsete kuldmedalite arvult niihästi olümpiamängudel ja MM-il kui ka olümpiamängudel, MM-il ja EM-il jääb ta alla üksnes Vitali Štšerbole.

Alates 1972 oli Andrianov NSV Liidu teeneline meistersportlane, samal aastal pälvis ta ordeni Austuse märk. Alates 1979 oli ta NLKP liige, 1978–1982 ÜLKNÜ Keskkomitee liige ja ÜLKNÜ Keskkomitee büroo liikmekandidaat. Ta on pälvinud ka Töövapruse ordeni ja Tööpunalipu ordeni ning tunnistatud NSV Liidu teeneliseks treeneriks. Ta oli Vladimiri linna ja oblasti aukodanik. 2002. aasta novembris andis Venemaa olümpiakomitee talle Venemaa spordikuulsuse I järgu ordeni.

Andrianov oli abielus kahekordse olümpiavõitja Ljubov Burdaga. Burda võitis 1968 ja 1972 NSV Liidu koondises naiskonnavõistluses.

1994–2002 oli Andrianov Jaapani võimlemiskoondise treener. Sealhulgas treenis ta oma endise konkurendi Mitsuo Tsukahara poega Naoyat, kes tuligi lõpuks olümpiavõitjaks ja võitis kuus MM-medalit.

Andrianov oli 166 cm pikk. Tema võistluskaal oli 60 kg.

Elu lõpuaastatel põdes Andrianov mitme elundi atroofiat. Elu viimastel kuudel ei saanud ta enam jäsemeid liigutada ega rääkida. Ta suri 58 aasta vanuselt oma kodulinnas. Ta maeti Vladimirisse Ulõbõševo kalmistule Austuse alleele murdmaasuusataja Aleksei Prokurorovi ja riistvõimleja Juri Rjazanovi kõrvale.

• Riistvõimlemine 1972. aasta suveolümpiamängudel
• Riistvõimlemine 1976. aasta suveolümpiamängudel
• Riistvõimlemine 1980. aasta suveolümpiamängudel