Nauru

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel on saareriigist; küla kohta Tansaanias vaata artiklit Nauru (Tansaania).

---

Nauru Vabariik inglise Republic of Nauru nauru Republik Naoero
Nauru lipp Nauru vapp
Riigihümn	Nauru Bwiema
Pealinn	Ametlik pealinn puudub2
Pindala	21 km²
Riigikeel	Riigikeel puudub1
Ametlikud keeled	inglise
Rahvaarv	13 650 (2017)[1]
Rahvastikutihedus	650 in/km²
Riigikord	parlamentaarne vabariik
President	Russ Kun
Iseseisvus	31. jaanuaril 1968
SKT	0,114 mld $ (2017)[2]
SKT elaniku kohta	8844 $ (2017)[3]
Valuuta	dollar (AUD)
Ajavöönd	maailmaaeg +12 (Uus-Meremaa ühtlusaeg)
Tippdomeen	.nr
ROK-i kood	NRU
Telefonikood	674
(1) Rahvuskeel on nauru keel, ametliku keelena kasutatakse valitsuses ja ettevõtluses inglise keelt. (2) Riigi peamised valitsusasutused asuvad Yareni ringkonnas. Linnu riigis ametlikult ei ole.

Nauru [na'uuru] on riik Okeaanias Mikroneesia saarestikku kuuluval ovaalsel Nauru korallsaarel. See on maailma väikseim saareriik ja maailma väikseim sõltumatu vabariik. Naurul puudub ametlik pealinn.

Naurule lähim saar on Kiribatile kuuluv Banaba saar, mis asub 300 kilomeetrit idas.

Saare pindala on 21,30 km². On nimetatud ka teisi arve, millest väikseim on 20,7 km². Ta on pindala poolest maailma riikide seas 192. kohal (väiksemad on ainult Vatikan ja Monaco). Nauru rannajoone pikkus on umbes 30 km.

Saarel leidus fosforirohket guaanot, mille kaevandamine tõi suurt tulu. Selle ebaotstarbekas kasutamine tõi kaasa aga riigi majanduse laostumise, saareelanike tervise allakäigu ja looduskeskkonna ulatusliku kahjustumise. Seetõttu esitatakse Naurut sageli kui hoiatavat näidet.^[4]

Nauru nime päritolu on teadmata. Naurulased on saart ka varem nimetanud "Naoero". Sakslane Paul Hambruch, kes viibis saarel mais 1909 ja septembrist novembrini 1910, andis etümoloogia, mille kohaselt nimi on lühenenud kuju lausest "a-nuau-a-a-ororo" (tänapäeva kirjaviisis A nuaw ea arourõ), mis tähendab 'lähen rannale'. Teoses "Deutsches Koloniallexikon" sisaldus Hambruchi etümoloogia sõnaga Anáoero. Alois Kayser, kes veetis Naurul üle 30 aasta ning uuris põhjalikult nauru keelt, lükkas Hambruchi etümoloogia tagasi, viidates sellele, et nauru keeles vajab sõna "rand" juhul, kui ta märgib liikumise sihti, suunda näitavat sõna rodu ('ära'). Naurulased peavad randa nii maast kui ka merest madalamaks kohaks.

Saarel on olnud ka teisi nimesid. Enne saare minemist Saksamaale nimetasid britid seda Pleasant Island või Shank Island. Sakslased on kasutanud nimesid Nawodo ja Onawero. Nimekuju "Nauru" on kasutusele võetud selleks, et võõramaalased saare nime õigesti hääldaksid ning oleks olemas ühtne nimi.

Saar asub Vaikses ookeanis umbes 42–53 km ekvaatorist lõuna pool. Geograafilised koordinaadid on 0° 32′ S, 166° 56′ E.

Nauru piirneb läänes Mikroneesia Liiduriikidega, põhjas Marshalli Saartega, idas Kiribatiga ja lõunas Saalomoni Saartega.

Kõige lähemal asuv saar on 290 kilomeetri kaugusel asuv Kiribatile kuuluv Banaba saar, millel on samalaadsed rikkalikud fosforiidivarud, nagu olid Naurul (kolmas tähtis fosforiidisaar Okeaanias on Tuamotu saarte hulka kuuluv Makatea).

Nauru territoriaalmere laius on 12 meremiili ja pindala umbes 570 km².

Külgvööndi laius on 24 meremiili.

Majandusvööndi pindala on 308 480 km². Majandusvöönd piirneb idas Kiribati majandusvööndiga (290 km Banaba saareni) ja põhjas Marshalli Saarte majandusvööndiga (600 km Eboni atollini). Erimajandusvööndi laius on 200 meremiili.

Kaugemad naabrid on Mikroneesia Liiduriigid (Kosrae) loodes, Saalomoni saared edelas, Paapua Uus-Guinea (Bismarcki saarestik) läänes ja Tuvalu kagus. Austraalia on rohkem kui 4000 km kaugusel kagus.

Nauru ajavöönd on maailmaajast 12 tundi eest ning langeb kokku Uus-Meremaa ühtlusajaga.

Nauru on atoll maa-aluse kustunud vulkaani tipus. Hiiglaslik korallrahu ulatub umbes 2000 meetri sügavusele merre ning tõuseb kuni umbes 60 meetrit üle merepinna.

Võrreldes teiste atollidega on Naurul väga väike laguun (Buada laguun).

Rannikul paljastub mõõna ajal 150–200 meetri laiune korallrahuplatvorm. Sellel on valdavad kollakaspruunid vetikad. Koralle seal peaaegu ei kasva. Vesi on suhteliselt puhas, kuigi mõnda kohta koguneb muda.

Ranna ääres on paarisajameetrine riba, mis on kaetud lumivalge korall-liivaga.

Maapind tõuseb sujuvalt liivarannalt 100–300 meetri laiusele rannikuvööndile.

Sisemaal on astangust seespool umbes 75% saare pindalast kattev kesklava, mille keskmine kõrgus on umbes 50 meetrit. Kõrgeim punkt (71 meetrit; teistel andmetel 61 meetrit^[5]) on Command Ridge lavaserval Aiwo ringkonna idaosas.

Kilomeetri kaugusel rannast on ookeani sügavus juba üle 1000 meetrit ja järsk nõlv ulatub ookeani põhjani.

Fosforiidi kaevandamise tagajärjel on saare siseosas tekkinud fantastilise kujuga lubjakivimoodustised, mille kõrgus on 4–10 m. Nendel puudub muld ja taimkate. Nende vahel on katelde ja sügavate lohkude labürint. Vihmavesi valgub nõgudesse ja imendub kiiresti läbi poorse rifilubjakivi.

Nauru on korallilubjakivisaar. Kesklava serv koosneb korallilubjakivist, lava ise peamiselt fosfaate sisaldavatest kivimitest. Saart ümbritsev rifiplatvorm pärineb Tertsiaarist.

Saare tekkelugu esitatakse tavaliselt järgmiselt. Paleogeenis oli laguuni põhi 60 meetrit praegusest merepinnast madalamal. Miotseenis tõusis atoll järsult, nii et laguuni põhi oli praegusest merepinnast 10 meetrit kõrgemal. Tõenäoliselt leidis sel ajal saare pinnal aset tugev erosioon, mille tõttu kujunes karstireljeef, (praegused kivimoodustised endistes fosforiidikaevandustes). Seejärel jäi saar pikemaks ajaks vee alla ning moodustus madala veega laguun. Rifilubjakivi sakkide vahelistesse nõgudesse ja õõnsustesse settisid fosforirikkad setted. Setetes sisalduvad karbonaadid lagunesid ja setted rikastusid fosforiühenditega. Seejärel saar tõusis pikka aega. Varasema laguuni põhi tõusis veest välja ning saarele ilmusid taimed. Praegu on saare siseosa üle 20 meetri merepinnast kõrgemal, välja arvatud lohk, milles asetseb Buada laguun.

Nauru fosforiit on guaano ehk tekkinud lindude väljaheidetest. Kergesti lahustuva lubjakivi murenemisel tekkisid pinna peal sügavad lehtrid ja teravad koonused, mis on lindudele ideaalsed pesapaigad. Sadade tuhandete aastate jooksul kuhjusid lehtritesse miljonite merelindude väljaheited ning katsid meetri paksuselt peaaegu kogu saare. See guaano muutus aja jooksul ilmastiku toimel väga puhtaks kaltsiumfosfaadiks. Kivim sisaldab kohati üle 90% puhast fosfaati.

Pinnas on väga poorne, mistõttu pinnavett on vähe. Nauru suurim siseveekogu on 3–4 hektari suurune Buada laguun vee soolsusega 2 promilli. Anabari ringkonnas on teine väike laguun, mis sisaldab riimvett soolsusega 10 promilli. Saarel on ka 28 mage- või riimveega kaevu, millest enamik on tekkinud Teise maailmasõja aegsetesse pommilehtritesse. Neist suurim on Moqua Well.

Vooluveekogud puuduvad.

Et Nauru asub ekvaatori lähedal, on aasta keskmine temperatuur 27 °C. See kõigub kuude lõikes ainult 1 °C ulatuses. Ööpäeva keskmine temperatuur kõigub 24,4 °C ja 33,9 °C vahel.

Passaadid puhuvad saarele aasta läbi sademeid. Aasta keskmine sademete hulk on umbes 2000 mm. Suur osa neist langeb mussoonihooajal novembrist veebruarini. Aastane sademete hulk on kõikunud 104 mm ning rohkem kui 4572 mm vahel. Põuad esinevad suhteliselt sageli. Viimase saja aasta jooksul on esinenud mitu üle aasta pikkust kuivaperioodi. El Niño toob kaasa vihmasema ja tormisema vihmaperioodi, La Niña tekitab kuivemad kuivaperioodid ja sageli pikad põuad. Põudasid on pandud ka taimedeta maastiku tekitatud ahjuefekti arvele.

Keskmine suhteline õhuniiskus on 70–80%.

Loodete amplituud on umbes 2 meetrit.

Vihmavesi ei valgu ookeani, vaid imbub kiiresti poorsesse lubja- ja fosfaatmulda, mis ulatub sügavale. Seetõttu on ka põhjavesi sügaval.

Umbes 10% saarel kasvavatest taimeliikidest on pärismaised. Teada on ainult üks endeem (üks õislehikuliik).

Loomuliku taimkatte moodustavad laval kasvav segamets, atollimets, kruvipuu- ja kookospalmipõõsastik rannaäärses vööndis ning kaks hektarit mangroovvõsa. Mangroov paikneb saare kirderannikul. Selle ainus liik on paljajuureline brügjeera, mille vilju nähtavasti varem söödi.

Metsades kasvab ka viigipuid, ilulehikuid (kohalik nimi tomano) ja hibiske. Kirsipuud, harilikud mandlipuud, india mangopuud ja teisi puuliike on intensiivse raie ning keskkonnareostuse tõttu kadunud.

Umbes 2% saare pinnast on kaetud metsaga.

Varem olid kesklaval valdavad kaks pärismaist metsatüüpi. Esimesel tüübil, mis leidub astangul, lubjakivipaljanditel ja sisemaa erodeerunud künkatippudel, on valdav viigipuu Ficus prolixa. Teisel metsatüübil on väga valdav liik kiu-ilulehik. Arvatakse, et varem kattis see metsatüüp üle 90% lavast. Mõlemat tüüpi metsas esineb hajusalt mitut liiki kruvipuid, mis on nähtavasti istutatud.

Sügavamates kohtades on tihedam ja madalam taimkate, kõrgemal on kõva puiduga taimed.

Fosforiidi kaevandamine nõuab taimkatte eemaldamist. Aastaks 1989 oli umbes 75% saare pindalast kaevandatud ning üle 90% laval kasvanud metsast hävinud. Alles oli jäänud umbes 200 hektarit metsa. Tänapäeval on alustatud kaevanduspiirkondade regenereerimist.

Nauru saarel ei ela suuri loomi. Peale putukate elavad seal ainult merelinnud, näiteks kuning-fregattlind. Laululindudest on esindatud ainult Nauru roolind, kes on Nauru endeem. Välismaalt on sisse toodud kasse, koeri, ja sigu, keda võib sageli kohata hulkuvatena.

Saare ümber on lai madal mereala, mis mõõna ajal jääb kuivale, nii et sellel saab kõndida. Seal on mitmesuguseid mereloomi, sealhulgas okasnahkseid, limuseid ja krabilisi.

Kaugemal meres kasvavad korallid (Heliopora coerulea).

Ranna ääres on liivariba. Rannikuvööndil on viljakas muld. Puutumata lavaalade mullad põhinevad peamiselt fosfaatidel, vähemal määral lubjakivil.

Saare siseosa (välja arvatud kitsas rannariba) on kaetud merelindude väljaheidetest (guaanost) moodustunud fosforiidiga (nauruiidiga). Trikaltsiumdifosfaat esineb väikeste taskutena, mille vahele jääb väga kõva dolomiitlubjakivi.

Sarnased fosforiidivarud on ka Banaba saarel Kiribatis (seal on nad suuremad) ja Makatea saarel Prantsuse Polüneesias.

Fosforiidi kaevandamine on mõjunud loodusele laastavalt. 70 protsendil saare territooriumist on pinnas koos taimestikuga ning selle all asunud fosforiidiga eemaldatud. Tekkinud maastikku nimetatakse sageli kuumaastikuks. See on hävitanud ka võimalikku põllumaad. Probleemiks on ka joogivee nappus ja ranna erosioon.

Põuad ja inimtegevus on põhjustanud metsade hävimist, vähendanud joogivee hulka ja halvendanud selle kvaliteeti, tekitanud mulla erosiooni ja hävitanud looduslikke elupaiku.

El Niño toob kaasa vihmasema ja tormisema vihmaperioodi, La Niña tekitab kuivemad kuivaperioodid ja sageli pikad põuad. Põudasid on pandud ka taimedeta maastiku tekitatud ahjuefekti arvele.

Kliima globaalne soojenemine ohustab Naurut otseselt, sest merepinna tõusu korral võib saar vee alla jääda. Valitsus on selle pärast korduvalt ÜRO poolde pöördunud ning nõudnud kohtumisi USA ja teiste tööstusriikidega.

Siseveekogusid mürgitati 1979 ja 1980 tilaapia tõrjeks rotenooniga.

Siseveekogusid kasutatakse prügi ladustamiseks.

Joogiveeks saab kasutada põhiliselt põhjavett, mis on sageli soolasevõitu. Traditsiooniline joogiveeallikas on karstikaevud ja -koopad. Nendes on vesi alanenud. Selle põhjuseks on nähtavasti fosforiidi kaevandamine.

Joogiveeks kogutakse mingil määral katusel asuvatesse anumatesse vihmavett.

Joogivett tuuakse saarele juurde, eriti pikkade põudade ajal. Selleks on kasutatud tagasipöörduvaid fosforiidilaevu. Praegu tuuakse joogivett pudelites Austraaliast.

Magestatakse ka merevett. Seda tehakse ühes kohas; seadmed on vananemas.

Loodusõnnetuste hulka võib arvata aeg-ajalt esinevad põuad.

 Pikemalt artiklis Nauru ajalugu

John Fearn avastas 8. november 1798 Nauru saare, 1878 – 3. oktoober 1888 peeti Nauru hõimusõda ning 31. jaanuaril 1968 Nauru iseseisvus. Aastal 2000 lõppes suuremahuline fosforiidi kaevandamine ja eksport.

Nauru ajaloost kuni 19. sajandini on vähe teada, sest puuduvad kirjalikud mälestised ja ka arheoloogilised andmed.

Naurulaste päritolu on ebaselge. Arvatakse, et saare asustasid 1200. aasta paiku Hiina rannikult Filipiinide kaudu saabunud polüneesia ja melaneesia meresõitjad või merehädalised Uus-Guinealt. Etnogeneesis osalesid ka mikroneeslased.

Nauru oli üks viimaseid Okeaania saari, mille euroolplased avastasid. Saare avastas eurooplastele 8. novembril 1798 Briti kapten John Fearn, kes jõudis saareni vaalapüügilaevaga Hunter. Tänu saare elanike lahkusele ja taimkatte lopsakusele pani ta sellele nimeks Pleasant Island ('meeldiv saar', 'lahke saar'). See nimi jäi saarele kuni 1888. aastani, kuni ta oli Briti valdus.

Naurul elas sel ajal 12 hõimu: Deiboe, Eamwidamit, Eamwidara, Eamwit, Eamgum, Eano, Emeo, Eoraru, Irutsi, Iruwa, Iwi ja Ranibok. Igal hõimul oli ka oma põlvnemislugu. Enne 1888. aastat puudus neil ühine pealik. Praegu sümboliseerib neid 12-haruline täht Nauru lipul. Nende hõimude järeltulijad elavad Naurul praegugi, kuid nüüd ei jagune nad enam niivõrd hõimude kui ringkondade järgi. Eriline asend on Iruwa hõimul, kes pärineb algselt Kiribati saartelt. Irutsi ja Iwi hõimu järeltulijaid ei ole säilinud. Tõenäoliselt surid need hõimud välja, kui Jaapani okupandid viisid 1942 umbes 1200 naurulast sunnitöölisteks Chuukile (ainult 637 neist jõudsid Naurule tagasi).

Saart külastasid peamiselt vaalapüüdjad ja aareteotsijad. Aastast 1830 hakkasid saabuma sisserändajad, peamiselt Briti emigrandid. Koos nendega saabusid saarele varem tundmatud surmavad haigused, sealhulgas gripp. Need sisserändajad kuuluvad beachcomber'ite hulka; tüüpilised olid ärakaranud vangid ning vaalapüügilaevadelt jalga lasknud madrused. Nemad tõid saarele tulirelvad ja massilise alkoholitarvitamise. Beachcomber'id püüdsid koos naurulastega mitu korda saare juures ankrusse heitnud laevu röövida, mistõttu Naurust sai kurikuulus piraatide saar, mida vaalapüügilaevad vältisid.

Esimesed eurooplased, kes Naurul elasid, olid Norfolki saarelt põgenenud iiri vangid Patrick Burke ja John Jones. Väidetavalt olid nad 1830 salapäraselt kadunud laeva "John Bull" pardal. Seda laeva röövinud meestest olevat mõned jõudnud Ponape saarele. Jones ja Burke, kes suundusid Naurule, sõid tee peal kõik kaaslased ära.

Aastal 1837 kargas viis meremeest oma vaalapüügilaevalt ära, lootes elada beachcomber'i elu. Naurule jõudes leidsid nad eest kaheksa eurooplast kes seal juba püsivalt elasid. Jonesist oli saanud Nauru diktaator. Naurulased võtsid Jonesi juhtimisel meremeestelt kõik riided ja asjad ära. Nad võisid ainult Jonesi armust saarele jääda; Jones oli hiljuti kaks eurooplast, kes talle ei meeldinud, avamerele hulpima saatnud. Neil viiel meremehel õnnestus laeva "Duke of York" pardale hiilida ning Sydneysse pääseda.

Oktoobris 1841 mürgitas Jones, et oma võimu säilitada, seitse ja laskis maha neli eurooplast. Mõrvas süüdista ta naurulasi. Naurulased ajasid ta saarelt minema ning saatsid Banaba saarele. Jones püüdis mõni kuu hiljem tagasi tulla, kuid naurulased ei lasknud teda maale.

1845. aastaks oli saarele jäänud ainult kaks eurooplast, kellest üks oli William Harris.

Naurulased vahetasid sigu ja kookospähkleid terasest tööriistade, tulirelvade, alkoholi, tubaka ja muude lääne kaupade vastu. Tubakas juurutati saarele, pakkudes seda algul tasuta. Alkoholi saarel varem ei tuntud. Naurulased olid küll joonud todit, kuid seda joodi kohe pärast kookospähkliõielt mahla nõrgumist. 19. sajandi keskel toodi Gilberti saartelt (praegu Kiribati) uus todi valmistamise viis mitmepäevase kääritamisega. See oli küll hapu, kuid tegi purju. Pealikud saatsid kiribatilased tagasi merele, kuid hoovused tõid nad tagasi, ja hapu todi juurdus Naurul. Naurulased hakkasid ekspordiks tootma koprat, mida nad varem olid varunud pikkade põudade puhuks. Kaubandust vahendasid beachcomber'id.

1852. aastal tekkis naurulastel vaidlus USA priki Inda meeskonnaga ühe suurtüki hinna üle. Eurooplaste õhutusel tapsid nad kapteni ja mitu meeskonnaliiget ning lasksid laeva triivima. Väidetavalt oli ka teisi sarnaseid juhtumeid, mistõttu laevad vältisid aastaid Nauru saart.

Naurulastel ei olnud erilisi haigusi peale põudadega kaasnevast näljast tuleneva toidu- ja vitamiinipuuduse. Eurooplased tõid kaasa uusi haigusi. Esimene haigusemärk ilmnes 1864, kui laeva Nightingale kapten Brown teatas, et mõnel kohalikul elanikul on suguhaigus. Tuberkuloos, gripp, pidalitõbi ja düsenteeria jõudsid saarele alles 20. sajandil.

Aastal 1878 algas Nauru hõimusõda, mille käigus leidsid aset kokkupõrked eri hõimude vahel. Nauru rahvaarv langes selle sõja tagajärjel kolmandiku võrra; naurulasi jäi alles alla tuhande.

Nauru hõimusõjale pandi piir alles siis, kui Nauru muudeti 16. aprillil 1888 Saksamaa protektoraadiks ning põliselanike valduses olevad tulirelvad keelustati ja 2. oktoobril 1888 Nauru annekteeriti. 1. oktoobril maabus Naurul Saksa suurtükipaat SMS Eber 36 mehega.

Suurbritannia ja Saksamaa olid 1886 Berliini leppega piirkonna omavahel jaotanud, nii et Nauru sattus Saksamaa mõjusfääri. Suurbritannia huvi oli tagada piirkonnas rahu. Et saksa kaupmehed Jaluit-Gesellschaftist olid leidnud saarel soodsaid kopratootmise võimalusi, taotles Saksamaa oma mõjusfääri ka Naurut, mis jäi teisele poole algset demarkatsioonijoont. Suurbritannia nõustus sellega. Saksamaa omandas Nauru eelkõige strateegilistel kaalutlustel, et kindlustada oma koloniaalvaldusi Vaikse ookeani saartel. Ettekäändeks toodi Saksa meremeeste kaitsmine. Saksamaa komissar seadis keisri esindajaks Boe pealiku ja ülempealiku (kuninga) Auweyida ning saare regendiks tema abikaasa Eigamoiya.

Nauru võttis 1888 üle Jaluiti riigikomissar (Reichskomissar) Franz Leopold Sonnenschein. Ajutine riigikomissar Naurul alates 3. oktoobrist 1888 oli kaupmees Robert Rasch (1888–1889). Haldus Naurul hakkas toimuma Jaluit-Gesellschafti kaasabil. Esimene alaline riigikomissar Christian Johannsen saabus 14. mail 1889 ja jäi ametisse 1892. aastani. Varsti pärast tema saabumist anti talle üle veel 26 püssi ja mõned püstolid. Riigikomissarist sai saare kõrgeim võimukandja, kes lahendas ka saareelanike omavahelisi tüliküsimusi. Järgmised riigikomissarid olid Fritz Jung (1893–1897) ja Ludwig Kaiser (1898–1906).

Saksa võimu ajal saadi vägivallast ja purjutamisest lahti. Ainult just enne Johannseni saabumist leiti hulpivatest paatidest mitu tapetud kiribatilast. Saarel oli ainult väiksemaid tülisid õiguste üle kookospalmidele, maade piiride üle jms, mis lahendati võimude poolt. Hapu todi tarvitamine vähenes ja keelati varsti, alkoholi sissevedu oli juba varem keelatud.

Kui nõudlus tulirelvade ja alkoholi järele ära langes, sai varem nõutud kaupadest importida veel ainult tubakat. Siis aga tekkis naurulastel vajadus ka leiva, riisi, suhkru ja jahu järele. See stimuleeris neid töötades raha teenima.

Endine mitteformaalne ja keerukas kauplemissüsteem ja sotsiaalne struktuur asendus formaalse ja lihtsaga. Kaubavahetus taandus rahale. Kaupmehed pidid kauplemisõiguse eest maksu maksma, naurulased pidid hakkama maksma peamaksu kopras. Maksu suurus fikseeriti igal aastal olenevalt saagist. Iga hõimu pealik pidi maksu oma hõimu liikmetelt sisse nõudma. Hõimupealik sai ühe kolmandiku müüdud kopra hinnast Saksa markades. Pole teada, et naurulased oleksid maksu vastu protesteerinud; arvatavasti leidsid nad, et rahu on seda väärt.

Nauru kuulus 1906. aastast Saksa Uus-Guinea koosseisu. Seal oli ta algul eraldi jaamaringkond (Stationsbezirk), aastal 1911 läks see Ponape ringkonna koosseisu. Jaamajuhatajad (Stationsleiter) olid Konrad Geppert (1906–1908), Joseph Siegwanz (1908–1911), Warnecke (1911–1912) ja Wilhelm Wostrack (1912–1914), kes 6. novembril 1914 alistus Austraaliale.

Aastal 1914 loovutas Saksamaa Nauru Austraaliale. Ametlikult jäi ta 1920. aastani Saksa Uus-Guinea koosseisu.

Saksamaa okupatsiooni rahastamisse andis olulise panuse Saksamaa ettevõte Jaluit-Gesellshaft, saades vastutasuks majanduslikke eesõigusi, sealhulgas 1888 õiguse ekspluateerida guaanovarusid Marshalli saartel ja Naurul. Aastal 1900 avastas Uus-Meremaa geoloog Albert Fuller Ellis Banaba saarel ning seejärel Naurul suured fosforiidivarud. Nauru varude suurust hinnati 42 miljonile tonnile. See hinnang osutus väga tagasihoidlikuks. Nauru fosforiiti nimetatakse nauruiidiks, sest tal on omapärane välimus ning ta sisaldab ka fluori. Briti ettevõte, kes oli Ellise tööandja, veenis Suurbritanniat annekteerima Banaba saare ning leppis ettevõttega Jaluit-Gesellschaft kokku õiguste üle Nauru fosforiidile. Aastal 1905 asutati Saksamaa ja Suurbritannia koostöös Saksamaa kontsessiooniga ettevõte Pacific Phosphate Company, mis hakkas alates 1906. aastast fosforiiti kaevandama. Kaevandustööliseks värvati inimesi Hiinast ja Kiribati saartelt, sest naurulased ei tahtnud kaevandustes töötada.

Aastast 1907 hakati fosforiiti laevadele laadima. Pacific Phosphate Company rajas peale kaevandusrajatiste ka haigla, kanalisatsiooni, kondensatsiooniseadmed magevee saamiseks kuival ajal ning soodaveevabriku, samuti jäämasinad ja külmkambrid. Toodeti ka elektrivalgust. Peale selle rajati laiad, hooldatud teed, mis ühendasid asulaid. Aastal 1913 saadeti ära 46 laeva, mille lasti moodustas 138 725 tonni fosforiiti.

Bostoni protestantlik misjon saatis alates 1887. aastast saarel tegutsevale Kiribati misjonärile appi saksa päritolu ameeriklase Philip Delaporte'i. Alates 1908. aastast rajati saare ristiusustamiseks mõned luterlikud misjonijaamad, nii et saksa keel sai koolikeeleks. Ka katoliku kirik rajas 1902 Naurule misjonijaama. Varem lubatud polügaamia asendati kristliku abieluga. 1920. aasta paiku tõendati esmakordselt totemismi jälgede olemasolu. Algsest 168 külast olid tol ajal veel alles 110.

1914. aastal okupeeris Nauru Austraalia Ekspeditsioonijõud. Fosforiiti eksporditi Naurult kogu Esimese maailmasõja vältel.

1919. või 1920. aastal sai Nauru Rahvasteliidu C-klassi mandaatterritooriumiks Briti impeeriumi halduses. Austraalia, Uus-Meremaa ja Suurbritannia valitsusele tehti ülesandeks saart ühiselt hallata, kusjuures halduri pidi nimetama Austraalia. See staatus kestis ametlikult 1947. aastani.

Samal ajal ostsid need kolm valitsust Pacific Phosphate Company õigused Nauru fosforiidile 3,5 miljoni Suurbritannia naela eest ning hakkasid fosforiiti kaevandama kolmeliikmelise nõukogu (British Phosphate Commissioners; BPC) juhtimisel. Sõdadevahelisel perioodil laienes fosforiidikaevandamine tunduvalt. Nauru fosforiit oli Austraalia ja Uus-Meremaa põllumeestele tunduvalt odavam kui mujalt pärinev fosforiit. Naurulastele maksti 1939. aastal iga kaevandatud tonni eest 8 penni.

Detsembris 1940 pommitas saart Saksa sõjalaev. Neli fosforiidilaeva lasti põhja.

Detsembris 1941 hakkasid jaapanlased saart pommitama. Tööstusrajatused ja elamud tehti maatasa. Augustist 1942 kuni sõja lõpuni septembris 1945 oli Nauru Jaapani okupatsiooni all. 1200 naurulast viidi sunniviisil Chuuki saarele lennuvälja ehitama. Paljud surid seal.

Septembris 1945 okupeerisid saare uuesti Austraalia väed. Jaanuaris 1946 toodi alles jäänud 737 naurulast Chukilt koju tagasi. Nauru rahvaarv oli langenud 1848 inimeselt (1940) 1369 inimesele 1946.

1. novembril 1947 kiitis ÜRO heaks leppe, mille järgi Naurust sai ÜRO hooldusterritoorium Austraalia, Suurbritannia ja Uus-Meremaa ühises halduses.

Leppega oli ette nähtud omavalitsuse arendamine saarel. Alates 1927. aastast oli naurulasi esindanud nõuandev pealike nõukogu. Naurulased esitasid haldusvõimule ja ÜRO hooldusnõukogule rea kaebusi piiratud õiguste pärast. Detsembris 1951 asutati omavalitsusenõukogu kuhu valiti 9 liiget. Et aga see nõukogu oli halduri kontrolli all, taotlesid naurulased veel suuremat võimu. Nad tahtsid tähtsaid ametikohti saare halduses ning suuremat tasu fosforiidi eest. Samuti avaldasid nad kartust, et intensiivistuva kaevandumise tõttu fosforiidivarud sajandi lõpuks ammenduvad. Kui 1964 kujunes välja fosforiidi maailmaturuhind, suurendati naurulastele fosforiidi eest makstavat tulu.

1967. aastal ostsid naurulased BPC-lt välja kaevanduse ja seadmed ning 1970 kogu tööstusharu.

1964. aastal proovis Austraalia asustada naurulased ümber Queenslandi lähedal asuvale Curtise saarele. Naurulased ei olnud küll põhimõtteliselt ümberasumise vastu, kuid nad tahtsid, et nende saar oleks iseseisev riik, millega aga Austraalia polnud nõus. Aastal 1966 sai saar valitava Seadusandliku Nõukogu. Naurulased otsustasid iseseisvuse kasuks; Austraalia õlule jäid üksnes riigikaitse ja välisasjad.

31. jaanuarist 1968 on Nauru iseseisev riik ja maailma väikseim iseseisev vabariik. See kuupäev oli naurulaste Chuukilt naasmise 22. aastapäev.

1968. aastal sai Nauru ka Rahvaste Ühenduse eriliikmeks. Oktoobris 1982 külastas Naurut esimese Briti monarhina kuninganna Elizabeth II.

1988. aastal sõlmis Nauru diplomaatilised suhted Nõukogude Liiduga.

1989. aastal esitas Nauru Rahvusvahelisse Kohtusse Austraalia vastu kompensatsiooninõude oma pinnase kaotamise eest fosforiidi kaevandamise tagajärjel ajal, mil Nauru oli Austraalia mandaadi ja hoolduse all.

Väikesaareriikide säästva arengu konverentsil 1994 teatas Nauru kavast saar regenereerida.

22. novembril 1995 sai Nauru presidendiks Bernard Dowiyogo asemel Lagumot Harris. Järgnevatel aastatel vahetusid presidendid sagedaste umbusaldushääletuste tõttu kiiresti.

Nauru on püüdnud jääda rahvusvahelistest suhetest suuremalt jaolt kõrvale, kuid mais 1999 sai Nauru Vabariik Rahvaste Ühenduse liikmeks ja septembris 1999 ÜRO liikmeks.

Aprillis 2000 tuli jälle võimule Dowiyogo. 29. märtsil 2001 oli ta sunnitud võimult lahkuma, sest teda kahtlustati segatuses Vene organiseeritud kuritegevuse finantsoperatsioonidesse Naurul. Nauru sattus rahvusvahelisse musta nimekirja maksuparadiisi ja rahapesukeskusena. Dowiyogo vahetas välja René Harris, kes jäi presidendiks kuni umbusalduse avaldamiseni 8. jaanuaril 2003 seoses tema toetusega Austraalia otsusele paadipõgenikke mitte vastu võtta. Aastal 2001, oli Nauru olnud nõus vastu võtma sadu põgenikke Afganistanist ja Iraagist, saades selle eest miljoneid dollareid abi. Harrist süüdistati korruptsioonis ning talle heideti ette suurt välisvõlga (umbes 40 miljonit USA dollarit, mis moodustas peaaegu poole Nauru sisemajanduse kogutoodangust). Uueks presidendiks sai pärast korduvaid hääletusi jälle Dowiyogo, kes aga suri 9. märtsil 2003 pärast südameoperatsiooni USA-s. Presidendi kohusetäitjaks nimetati Derog Gioura, kelle järel oli lühikest aega presidendiks taas René Harris.

2004–2007 oli president Ludwig Scotty. 28. augustil 2007 toimunud presidendivalimistel kaotas Marcus Stephen Ludwig Scottyle, kuid kui parlament avaldas sama aasta 19. detsembril Scottyle häältega 10:7 umbusaldust, valiti Stephen Nauru uueks presidendiks. 2011–2013 oli Nauru presidendiks Sprent Dabwido. 2013. aasta parlamendivalimiste järel sai presidendiks endine haridusminister Baron Waqa.

Nauru on vabariik ja riigikord on määratud Nauru põhiseadusega, mis pärineb 29. jaanuarist 1968 (parandatud kujul 17. maist 1968).

Nauru parlament valitakse üldise valimisõiguse ja -kohustusega vähemalt 20-aastaste Nauru kodanike poolt kolmeks aastaks. Parlament on ühekojaline ja tal on 18 liiget.

Riigipea on president, kes valitakse parlamendi poolt kolmeks aastaks. President on ühtlasi valitsusjuht. Praegune president on Russ Kun.

Valitsuse nimetab president parlamendi liikmete seast.

Nauru parteid on Nauru Demokraatlik Partei, Naoero Amo ja mitteametlik Keskpartei.

30. septembril 2004 saatis president parlamendi laiali. Uued parlamendivalimised toimusid 23. oktoobril 2004. Kolm kohta sai Naoero Amo, ülejäänud saadikud olid sõltumatud. Järgmised valimised toimusid 25. augustil 2007. Need võitis Ludwig Scotty juhitav koalitsioon, saades parlamendis 18 kohast 15. 18. aprillil 2008 saatis president Marcus Stephen parlamendi laiali ja 26. aprillil 2008 toimusid uued valimised. Marcus Stepheni koalitsioon sai 12 kohta ja moodustas valitsuse. 16. märtsil 2010 saatis president parlamendi taas laiali, sest nn Getaxi afääri tagajärjel läks 3 valitsust toetavat saadikut üle opositsiooni poolele ja nii jäi mõlemale poolele 9 saadikut. 24. aprillil 2010 toimunud parlamendivalimised lõppesid patiseisuga, sest mõlemast parteist valiti 9 saadikut. Seetõttu toimusid juba 19. juunil uued valimised. Tagasi valiti kõik eelmise koosseisu saadikud peale ühe opositsioonisaadiku, kes kaotas oma koha sõltumatule kandidaadile Milton Dube'ile, kes nõudis toetuse eest oma valimisringkonna keskkonnaprobleemide lahendamist. 2013. aasta parlamendivalimistel sai Baron Waqa koalitsioon 14 kohta ja 2016. aasta parlamendivalimiste järel valiti Waqa tagasi presidendiks.

Naurul kehtivad Nauru parlamendi aktid ja Briti tavaõigus. Nauru tunnustab reservatsioonidega Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikku jurisdiktsiooni.

Naurul on Ülemkohus.

Naurul puuduvad regulaarväed. Riigikaitse on mitteametliku leppe põhjal Austraalia õlul.

Riigis tegutsevad Nauru Politseijõud.

Nauru Vabariik kuulub järgmistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse:

• Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riigid
• Aasia Arengupank
• Interpol
• Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioon
• Rahvaste Ühendus
• Rahvusvaheline Kriminaalkohus
• Rahvusvaheline Olümpiakomitee
• Rahvusvaheline Telekommunikatsiooni Liit
• Rahvusvaheline Tsiviillennundusorganisatsioon
• Secretariat of Pacific Community
• SPARTECA
• UNESCO
• Vaikse Ookeani Saarte Foorum
• Ühinenud Rahvaste Organisatsioon
• Ülemaailmne Postiliit
• Ülemaailmne Tervishoiuorganisatsioon
• ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents
• ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsioon

Naurul puudub ametlik pealinn. Riigivõimuasutused on põhiliselt Yareni ringkonnas.

Nauru rahvuspüha on iseseisvuspäev (31. jaanuar). Konstitutsioonipäev on 17. mai.

 Pikemalt artiklis Nauru haldusjaotus

Nauru on jaotatud 14 ringkonnaks. Need on

• Aiwo
• Anabar
• Anetan
• Anibare
• Baiti
• Boe
• Buada
• Denigomodu
• Ewa
• Ijuw
• Meneng
• Nibok
• Uaboe
• Yaren

Naurul on diplomaatilised suhted enamiku Okeaania riikide ja suuremate maailma riikidega. 2008. aastal tunnustas Nauru Kosovo iseseisvust. 2009. aastal tunnustas Nauru Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust, saades Venemaalt vastutasuks 50 miljonit USA dollarit abi. Naurul olid 2024. aastani diplomaatilised suhted ka Hiina Vabariigiga.

21. märtsil 2012 sõlmis Nauru diplomaatilised suhted Eestiga.^[6]

Nauru on alla kirjutanud muu hulgas

• ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile
• ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile
• Kyōto protokollile
• ÜRO kõrbestumise vastu võitlemise konventsioonile (22. september 1998; jõustus 21. detsembril 1998)
• ÜRO mereõiguse konventsioonile

Naurul on lipp on vapp.

Nauru deviis on God's Will First.

Nauru hümn on "Nauru Bwiema".

Nauru autode rahvusvaheline tähis on NAU.

Interneti tippdomeen on .nr.

Telefoni maakood on 674.

Nauru rahvaarv oli 2015. aasta andmetel 11 288^[7] Nauru on rahvaarvu poolest maailma riikide hulgas 202. kohal^[küsitav]. Nauru praegune rahvaarv on võrreldav Haapsalu linna elanike arvuga.

Septembris 1890 toimus Naurul esimene rahvaloendus. Meessoost naurulasi oli 574, naissoost naurulasi 720. See proportsioon oli Nauru hõimusõja tagajärg. Loodeti rahvaarvu kiiret kasvu, et oleks võimalik kasutada naurulasi kui tugevaid, sõbralikke ja heatujulisi, intelligentseid ja osavaid inimesi tööjõuna mujal Okeaanias. Kuid hiljem selgus, et naurulased ei taha saarelt lahkuda.

2015. aasta andmetel elab Naurul 5701 meest ja 5587 naist.

• 1843: 1400
• 1888: 900
• 1890: 1294 naurulast ja 24 Kiribati misjonäri koos perekonnaliikmetega (rahvaloendus)
• 1940: 1848
• 1946: 1369
• 1990: 9100
• 2003: 12 570
• 2005: 13 005 (juuli hinnang)
• 2005: 10 200 (Britannica järgi)
• 2006: 13 287 (juuli hinnang)
• 2015: 11 288

2011. aasta rahvaloenduse järgi oli^[8]

• kuni 14-aastasi 37,38%
• 15–64-aastasi 61,37%
• vähemalt 65-aastasi 1,25%

2006. aasta andmetel oli iive 1,81%.

2015. aasta andmetel oli sündimus 29,6 promilli.

2015. aasta andmetel oli suremus 8,3 promilli.

2016. aastal oli rändeiive –13,2 promilli^[9]

2016. aasta andmetel sündis 0,83 poissi 1 tüdruku kohta. Alla 15-aastaste seas oli poiste ja tüdrukute vahekord 0,77:1. 15–24-aastaste seas oli meeste ja naiste vahekord 1,02:1. 25–54-aastaste seas oli meeste vahekord naistega 1,01:1 ja 55–64-aastaste seas 0,64:1. 65-aastaste ja vanemate seas oli vahekord 0,63:1. Kogu rahvastikus oli meeste ja naiste vahekord 0,89:1^[9]

Imikusuremuskordaja oli 2016. aasta andmetel 7,9 promilli. Poiste seas oli see 10,2 promilli ja tüdrukutel 6,1 promilli.

Keskmine eluiga oli 2006. aasta andmetel 63,08 aastat (meestel 59,5 ja naistel 66,84 eluaastat).

Summaarne sündimuskordaja oli 2006. aasta andmetel 3,11.

58% elanikest on naurulased, 26% immigrandid teistelt Okeaania saartelt, 8% hiinlased ja 8% on (põhiliselt Austraaliast ja Uus-Meremaalt pärit) eurooplased.

Nauru elanikud on kristlased (2/3 protestandid, 1/3 katoliiklased).

Naurulastel oli oma usund.

Kui saarele ilmusid 1887 esimesed misjonärid Kiribatilt, lasksid paljud naurulased puhtalt uudishimust end ristida. Nad ei saanud asja mõttest kuigi palju aru, osalt sellepärast, et misjonärid ei osanud hästi nauru keelt. Üks misjonäridest rikkus abielu ühe pealiku naisega. Misjonärid saadeti saarelt ära. Tõsine pöördumine kristlusse algas 1889, kui saarele saabus Philip Delaporte.

Nauru on kõige suurema rasvumusega rahvastikuga riik. 97% meestest ja 93% naistest on ülekaalulised.^[10] Üle 40% saareelanikest on diabeetikud. Keskmine oodatav eluiga sünnihetkel on meestel 58 aastat ja naistel 65 aastat (2005).

Asustus on põhiliselt ranna ääres ning on hajutatud väikeasulateks.

• 2003: 598,6 in/km²
• 2005: 621 in/km² (juuli hinnang)
• 2006: 624 in/km²

Nauru on maailma riikide seas rahvastiku tiheduse poolest 8. kohal.

Saare majandus tugines pikka aega rikkalike fosforiidivarude ekspluateerimisele, mis võimaldas elanikel lahedalt ära elada. Nauru oli 1980. aastatel üks maailma rikkamaid riike, sissetulek elaniku kohta oli suurim. Üle 60% fosforiidi ekspordist saadud tuludest investeeriti pikaajalistesse fondidesse, mis pidid Nauru elanikele tagama sissetuleku pärast fosforiidivarude ammendumist.

Kaevandamise kõrgajal loodi fosforiidifond, mis pidi pärast fosforiidi ammendumist majandust abistama. Kuid valitsuse oskamatu investeerimispoliitika ja korruptsiooni tõttu on fondi väärtus langenud. Kui 1991. aastal oli fosforiidifondi väärtus 1,3 miljardit dollarit, siis aastaks 2002 oli sellest järel vaid 138 miljonit dollarit.

Kui fosforiidi kaevandamine varude ammendumise tõttu tunduvalt vähenes (riigi sissetulekud fosforiidi kaevandamisest on vähenenud alates 1989. aastast), selgus, et riik ja enamik selle kodanikke ei ole oma tulusid niimoodi investeerinud, et tagada majanduslik kindlustatus ka tulevikus. Liiga palju sellest rahast oli ära kulutatud. Riik on järjest rohkem vaesunud, sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on 14 800 dollarit^[11]. Riik on võlanõuete tõttu pankroti äärel, nii et isegi tema iseseisvus on ohus. Kulude katteks on riik külmutanud palgad ja koondanud tööjõudu ülepaisutatud avalikus sektoris.

2005. aastal sõlmis üks Austraalia ettevõte lepingu järelejäänud fosforiidivarude kaevandamiseks.

Suureks probleemiks on endiste kaevandusalade regenereerimine.

Suurem osa kaupadest tuleb importida. Kaupu veetakse sisse peamiselt Austraaliast, peamiselt kellele Nauru on kogu iseseisvusaja vältel toetunud. Majanduselu on üritatud turgutada maksuparadiisi loomisega. 1990. aastatel püüdis valitsus suurendada oma sissetulekuid, müües riigi kodakondsust kõigile soovijatele. Selle tõttu kujunes saar vene maffia populaarseks rahapesemise kohaks. Väljastpoolt tuleva surve tõttu lõpetati kodakondsuse müük 2003. aastal.

Nauru sisemajanduse kogutoodang oli 2010. aastal 39,2 miljonit dollarit.^[12]

Sisemajanduse kogutoodang ostujõu pariteedi järgi oli 2005. aastal hinnanguliselt 60 miljonit USA dollarit.^[13]

Sisemajanduse kogutoodang inimese kohta oli 2015. aastal 14 800 dollarit.

Sisemajanduse kogutoodang inimese kohta ostujõu pariteedi järgi oli 2005. aastal hinnanguliselt 5000 USA dollarit.^[13]

Inimarengu indeks oli 1998. aastal 0,663.

Inflatsiooni tase oli 1993. aastal −3,6%.

Põllumajandusele on suureks takistuseks poorne lubjakivi, sest vesi imendub väga kiiresti.

Taimekasvatus on koondunud rannaäärsele ribale ja Buada laguuni ümbrusse.

Kasvatatakse mõningaid viljapuid, kookospalmi, kruvipuud ja hõlmist leivapuud.

Rannaäärses vööndis ja Buada laguuni ümbruse soistel aladel kasvatatakse mingil määral pärisbanaani ja köögivilja.

Siseveekogudes on traditsiooniliselt kasvatatud piimkala. Mõõnaajal korjatakse traditsiooniliselt rifiplatvormilt piimkalamaime, aklimatiseeritakse neid 2–3 aastat ning lastakse siis tiikidesse ja laguunidesse. Buada laguun on jaotatud hõimude vahel kalakasvatusaladeks. Mehed peavad käima regulaarselt laguunis tammumas, et vees oleks rohkem õhku ja toitaineid. Piimkalad kasvavad aeglaselt. Osalt on selles süüdi konkureeriv mosambiigi tilaapia, kes introdutseeriti Naurule 1960. aasta paiku, et ta hävitaks sääsevastseid, ning hakkas ohtralt paljunema. Teiseks napib piimkalal looduslikku sööta ning tema populatsioon on liiga suur. Nõnda ei kasva piimkalad söömiseks vajaliku 20 sentimeetri pikkuseks. Seetõttu on paljud kalakasvatusest loobunud.

FAO kasutas 1970 ja 1980 Nauru riigi palvel tilaapia tõrjeks kalamürki rotenooni.

Aastal 1991 näitas FAO projekt "Projet de développement de l'aquaculture dans le Pacifique", et piimkala ja tilaapia kooseksisteerimine on võimalik. Samal ajal rakendus Taiwani projekt kalakasvatuse intensiivistamiseks, kuid finantsilistel põhjustel jäi see katki. Aastal 1998 introdutseeriti Buada laguuni tilaapia Oreochromis niloticus, mis olid Fidžil osutunud maitsvateks.

Aastal 2001 hakati rakendama Taiwani projekti kalakasvatuse intensiivistamiseks. See nägi ette betoonbasseinid mõõtmetega 20×10×1,5 m, milles on automaatne hapniku- ja söödavarustus. Eesmärgiks on kasutada piimkala kasvatamisel merevett ning vältida piimkala kooseksisteerimist tilaapiaga. Piimkala peetakse rasvunud naurulastele vajalikuks kvaliteetseks toiduks.

Fosforiidi kaevandamine on olnud Nauru peamine majandusharu.

Kaevandamiseks eemaldatakse taimkate ning fosforiit ammutatakse lahtiselt koos pinnasega. See tõstetakse ekskavaatoritega vagunitesse ning viiakse kitsarööpmelise raudteega ümbertöötamisele.

Fosforiiti kaevandati pidevalt alates 1906. aastat, välja arvatud esimese ja teise maailmasõja ajal. Aastas kaevandati üle 2 miljoni tonni (1969. aastal 2,186 miljonit tonni). Nüüdseks on varud suurelt jaolt ammendunud.

Elektrienergiat toodeti 2004. aastal 30 miljonit kilovatt-tundi, tarbiti 27,9 kilovatt-tundi. Elektrienergia import ja eksport puudub.

Naftat tarbiti 2004. aastal umbes 1000 barrelit päevas. Maagaasi ei kasutata.

Tähtsamad tööstusharud on fosforiidi ja kookospähklite töötlemine.

Piki rannikut kulgeb Nauru peamine maantee.

1999. aasta andmetel on autoteede kogupikkus 30 kilomeetrit. Sillutatud teid on 24 kilomeetrit.

Kaevanduste juurde viib kitsarööpmeline raudtee.

Nauru on maailma väikseim riik, millel on oma lennuväli. Naurul on üks lennuväli, mille maandumisraja pikkus on umbes 2 kilomeetrit.

Lennuühenduse eest teiste maadega hoolitseb riiklik lennufirma Our Airline (septembrini 2006 kandis ta nime Air Nauru). Detsembrist 2005 septembrini 2006 oli ühendus majandusraskuste tõttu katkenud. Ühendus taastati Taiwani finantsabiga.

2002. aastal oli käigus 1900 tavatelefoni ja 1500 mobiiltelefoni.

Mobiiltelefonirajatised pärinevad Austraaliast.

Rahvusvahelist telefonsidet vahendab Intelsati satelliit.

Rahvusvaheline maakood on 674.

2006. aastal oli Naurul 52 serverit. 2002. aasta seisuga oli kasutajaid 300.

Nauru tippdomeen on .nr

Saarel on kaks majutuskohta turistidele: Meneni hotell ja OD-N-Aiwo Hotel. Kuid kuna turistidel pole eriti midagi vaadata, käib neid riigis vähe.

Naurul on kasutusel Austraalia dollar.

Omaette majandusharu on offshore-pangandus. 1998. aastal läks pankrotti riigi omanduses olnud Nauru Pank.

Naurus pole makse kodanikele.

2005. aasta riigieelarves moodustasid nii tulud kui ka kulud 13,5 miljonit USA dollarit.

Eelarveaasta kestab 1. juulist 30. juunini.

Töötus on 2004. aasta hinnangul umbes 90%^[13]. Töötajatest 95% töötab riigisektoris.

Ekspordi kogumaht oli 1991. aastal 25,3 miljonit USA dollarit, 2005. aastal umbes 64 miljonit dollarit (fob).

Peamine eksportkaup on fosforiit.

2005. aastal läks ekspordist 63,7% Lõuna-Aafrika Vabariigi, 7,6% Lõuna-Korea ja 6,6% Kanada arvele.^[13]

Impordi kogumaht oli 1991. aastal 21,1 miljonit dollarit, 2004. aasta hinnangul 20 miljonit dollarit.

Peamised impordiartiklid on toiduained, kütus, tööstuskaubad, ehitusmaterjalid ja masinad.

2005. aastal läks impordist 43,8% Lõuna-Korea, 36,2% Austraalia, 5,9% Ameerika Ühendriikide ja 4,3% Saksamaa arvele.^[13]

Nauru välisvõlg oli 2002. aastal 33.3 miljonit dollarit. 2008. aastal lähenes riigi välisvõlg 1 miljardile USA dollarile.

Nauru sai 2005. aastal majandusabi 20 miljonit USA dollarit. Suurim abiandja oli Austraalia.

Kõige populaarsemad spordialad Naurul on Austraalia jalgpall ja tõstmine. Neist esimest hakati harrastama 1930. aastatel ja selle ala harrastajate osakaal saarel on praeguseks kasvanud 30 protsendini, mis on kõrgeim näitaja ühegi spordiala kohta võrrelduna rahvaarvuga. Moodustatud on isegi Nauru Australian Football Association (NAFA).

1998. aastal töötas Naurul üks amplituudmodulatsioonil põhinev (AM) raadiojaam.

1998. aastal töötas Naurul üks telekanal.

• Nauru riigipeade loend

Vikisõnastiku artikkel: Nauru

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Nauru

• Nauru saatkond ÜROs
• Pilte Naurust