Maksupoliitika

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Maksupoliitika vastab küsimusele: kuidas koguda vahendeid valitsuse eelarvekulude katmiseks. Maksu- ja eelarvepoliitika kokku on fiskaalpoliitika ning see omakorda on osa riigi majanduspoliitikast.

Maksustamisel tuleb teha valik:

• kas maksustada füüsilist isikut või juriidilist isikut või millises proportsioonis maksukoormus nende vahel ära jagada;
• kas rakendada otseseid- või kaudseid makse.
• kuidas jagada maksukoormust omandi, tulu ja tarbimise vahel.

Kuna maks vähendab isiku tulusid, muudab asjade omamise kallimaks ja suurendab üldist elukallidust, siis mõjutab see otseselt maksumaksjate käitumist. Kui valitsuse eesmärgiks on saada rohkem maksutulu, siis inimesi liikumapanevaks jõuks egoistlik soov suurendada oma tulusid ja vähendada kulusid, mis maksudest tekivad. Maksupoliitika peab tasakaalustama need vastandlikud huvid ning leidma lahendi, mis tagab ühelt poolt määratud tulude laekumise ning teiselt poolt suunab inimesi käituma avalikest huvidest lähtudes.

Kui maksupoliitika kujundajad ei arvesta maksumaksjate huvide ja nende käitumisvõimalustega, siis jäävad maksutulud laekumata. Kui seaduseloojad oskavad neid momente arvestada, siis saab maksupoliitikat kasutada nii üksikisikute käitumise kui ka riigi üldise arengu suunamiseks.^[1]

Maksusüsteemi kujundamisel tuleks järgida järgmisi põhimõtteid:

1. Maksumaksja peab olema teadlik talle pandud kohustustest ja sellest saadavatest riiklikest hüvedest;
2. Maksukohustused peavad olema lihtsalt mõistetav ja kergesti täidetavad, maksumäär peab jääma suurusjärku, mis ei põhjusta soovi maksukohustust vältida;
3. Maksubaas peab olema võimalikult lai (s.t ilma maksuvabastuse eranditeta) ja maksumäär võimalikult madal kõigi jaoks;
4. Maksuseadusi tuleb muuta nii harva kui võimalik;
5. Maksubaas peab olema kujundatud nii, et maksutulude laekumine oleks stabiilne ja ennustatav ka erandolukorras
6. Maksude kogumiskulud peavad olema võimalikult väikesed nii maksumaksjate, kui ka maksukoguja jaoks;
7. Maksud ei tohi moonutada turumajanduse loomulikku kulgu;
8. Maksukohustuste täitmine peab olema avalik, maksupettureid tuleb karistada täie rangusega ja nende isikud tuleb avalikustada.
9. Maksudest laekuv informatsioon peab andma informatsiooni turumajanduslike protsesside arengusuundadest ja arengus toimunud muutustest.

Vertikaalse õigluse põhimõtet järgiv maksusüsteem tahab jagada maksukohustusi nii, et iga isik maksukohustused oleksid võrdelises suuruses tema:^{[2] [3] [4]}

• tulude kogusummaga, mille ta on teeninud erinevatest tuluallikatest. Sellel juhul lähtutakse arusaamast, et iga inimene vajab toimetulekuks teatud miinimumsummat, kuid kui ta teenib sellest rohkem siis annab see talle teistest suurema vabaduse ja eneseteostuse võimaluse (kadeduse printsiip) või siis võimaluse kasutada ülejäävat raha enesekehtestamiseks ühiskonnas. Probleemi lahendusena nähaksegi võrdeliselt tulu kasvuga üha suurema osa äravõtmist (progresseeruv maksukoormus) nii, et ideaalis jääks kõigile võrdne summa tarbimiseks kätte;
• kogukulude osaga avalikest kuludest, mida ta tarbib oma elu- ja majandustegevuse käigus või saab passiivselt tänu sellele, et kesk- ja kohalik valitsusvõim tagab keskkonna, milles tema omandiõigus säilib ning selle väärtus on püsiv või kasvav. Viimase määrab riigi haldusvõime (s.t välistatakse ametnike korruptsioon), turvaline elu- ja toimimiskeskkond, olemas on infrastruktuuri rajatised (teed, elektri- ja sidevõrgud, veevärk jms) ning sotsiaalteenused on saadaval. ^[5] 

Horisontaalne õiglus tähendab samas olukorras olevad isikud peaksid tasuma makse samas suurusjärgus või nende maksukoormus on samasugune. Idee on hea, kuid selle rakendamine tekitab probleeme, sest võrdsustamisel võib võtta aluseks erinevaid tunnuseid, nagu näiteks ^{[6] [7] [8]}

• isik (isiku- või peamaks) või asi (näiteks auto, maja või selle osa, s.h aken või sammas maja sissekäigu ees);
• isikule laekuv tulu või tema omanduses olev kapital (maksevõime põhimõte). Tulu suurust võib hinnata ajaühikus (kuu, aasta) või siis inimese elutsüklis;
• asukoht, s.t samal territooriumil või samasuguses elukeskkonnas elavad või tegutsevad isikud.

Ideaalis peaks maksukoormus maksumaksjate vahel jagunema õiglaselt, kuid arusaam sellest mis on „õiglane“ varieerub ja sõltub sellest, millisel positsioonil keegi on.

Absoluutse võrdsuse taotlejad nõuavad, et kõik peaksid maksma võrdse summa maksudena valitsuskulude katteks, sest inimestena tarbime me sama palju riigi poolt pakutavaid teenuseid. Sisuliselt tähendaks see peamaksu kehtestamist, s.t iga inimene peaks tasuma riigile sama summa. Kui jagada Eesti 2020. aasta kogu maksutulu 11 826,4 miljonit eurot elanike arvuga 1,329 miljonit, siis saame et iga inimene peaks maksma aastas 8900 eurot ja kuus 742 eurot, kui aga arvestada, et töötavaid ja tulu saavaid inimesi on vaid 670 300 inimest, siis peaks iga töötav inimene tasuma vastavalt 17 643 eurot aastas või 1470 eurot kuus.

Maksupoliitika vormi määrab domineeriv sotsiaalne kord:

• kooperativistlikus naturaalmajanduses tähendab see tasuta tööd kogukonna ühishuvide rahuldamiseks;
• individualistlikus turumajanduse varastes vormides (iidsetes linnriikides) tuli tasuda rahalist lõivu või varamaksu, mille suurus lähtus isiku kinnisvara suurusest;
• elitaristlikus klassiühiskonnas maksid alistatud andamit või maarenti ning tegid tasuta tööd valitsusvõimu kandjate vajaduste rahuldamiseks;
• bürokratistlikus riigis, mille haldusvõime saavutas nõutava tasandi, juurutati esmalt toote- ja tarbimismaksud ning seejärel tulu koormavad maksud.

Maksupoliitika sisu määravad ideoloogid:

• kapitalistliku ideoloogia esindajad propageerivad üldisi tarbimismakse (käibemaks, müügimaks, lisandunud väärtuse maks), sest sellisel juhul jääb tarbimata tulu maksudega koormamata ning maksukoormus langeb suuremas osas vaesemale elanikkonna osale, mille esindajad tarbivad kogu saadud raha ära.
• humanistliku ideoloogia esindajad propageerivad tõusva maksukoormusega tulumaksu ning pärandi- ja kinkemaksu. Need panevad suurema maksukohustuse suuremat tulu teenivatele ja varakatele inimestele, kes pärandavad oma vara järeltulijatele.
• liberaalse ideoloogia esindajad eelistavad rakendada omandimakse, mis jaotavad maksukoormuse õiglaselt lähtudes kuludest, mida vara väärtuse säilitamiseks peavad kesk- ja kohalikud omavalitsused tegema.
• paternalistliku ideoloogia esindajad tahavad kehtestada tootemakse, mis võimaldavad juhtida ühiskonda koormates maksudega asju või tegevusi vastavalt valitsusvõimu teostajate eelistustele.  

Inimeste maksupoliitilised valikud sõltuvad reeglina nendele laekuvate tulude suurusest ja varalisusest.

• Elanikkonna vaesem osa nõuab kasvava ehk progresseeruva maksukoormuse rakendamist rikastele nii, et lõpuks jääks kõikidele kasutada võrdne või võrdsem summa. Kasvavat maksukoormust on laialdaselt rakendatud tulude maksustamisel, kusjuures kõrgeimad maksumäärad on ulatunud 92%-ni (Ameerika Ühendriikides II maailmasõja ajal ja selle järel „külma sõja“ perioodil ning maksumäärade arv on ulatunud 36 astmeni.
• Elanikkonna rikkam osa nõuab taas vähenevat ehk regresseeruvat maksukoormust, põhjendades seda ühelt poolt enda suurema panusega ühiskonna heaolusse ning teiselt poolt ähvardades oma kapitali riigist väljaviimisega, mille järel langeks töökohtade arv riigis, mis omakorda tähendaks valitsuse eelarvekulude kasvamist sotsiaalabi valdkonnas ning maksudest laekuvate tulude samaaegset vähenemist.

• Isikumaks
• Maksud
• Maksupettus
• Maksude osakaal SKPst
• Maksu- ja Tolliamet
• Maksukiil
• Maksukoormus
• Maksumaksja sõber
• Maksumaksja vaenlane
• Maksumäär
• Maksupettus
• Maksusüsteemid
• Eesti maksusüsteem

• OECD Maksupoliitilised uuringud
• OECD uuring aastast 2004: Recent Tax Policy Trends and Reforms in OECD Countries.